Читать книгу Jumalaema kirik Pariisis - Victor Hugo - Страница 9

Ühe silmapilguga oldi saalis valmis, et Coppenole'i mõtet teostada. Linnakodanikud, skolaarid ja kohtukirjutajad asusid kohe asja kallale. Väike kabel, mis asus marmorlaua vastas, valiti lõustade teatriks. Katkilöödud ilusa roseti ruut sissekäigu kohal jättis järele tühja ümmarguse augu, mille kohta kokku lepiti, et sealt peavad võistlejad pea välja pistma. Et selle auguni küündida, tuli kahe vaadi otsa ronida, mis ei tea kust leiti ja kuidagi teineteise otsa tõsteti. Lepiti veel kokku, et igal kandidaadil, olgu see mees või naine (sest võidi ju ka naispaavst valida), tuleb nägu kinni katta ja kabelis peidus viibida kuni näitamise silmapilguni, et siis ta lõusta mulje oleks värske ja mõjuv. Ühe hetkega oli kabel võistlejaid täis ja uks käänati kinni. Kõike korraldas, juhtis ja juhatas Coppenole oma paigalt. Kardinal, kes oli niisama pahane kui Gringoire'gi, oli segaduse ajal ühes kaaslastega mingi asja pärast ja ka missa ettekäändel ära kadunud, ilma et rahvas, keda ta tulek nõnda elavalt oli huvitanud, nüüd vähematki oleks ta äraminekust hoolinud. Willem Rym oli ainus, kes eminentsi põgenemist märkas. Rahva tähelepanu kulges oma ringteed nagu päikene: see oli alanud ühest saali otsast, peatunud üürikese aega saali keskel ja jõudnud nüüd saali teise otsa. Marmorlaua ja brokaadiga kaetud poodiumil oli oma aeg juba olnud: nüüd oli järg Louis XI kabeli käes. Tee oli vaba kõiksugu hullustele, sest saali olid jäänud ainuüksi flaamlased ja pööbel.

Algas lõustade näitus. Esimesena ilmus ümmargusse auku nägu pahupidipööratud punaste silmalaugudega, pärani avatud suuga ja laubaga, mille kortsud sarnanesid meie keisririigi husaaride saapasäärte omadega. See kutsus välja säärase naerupuhangu, et Homeros oleks kõiki neid matse pidanud jumalateks. Suursaal oli aga kõike muud kui Olümpos, seda teadis kõige paremini Gringoire'i vaene Jupiter. Järgnes teine ja kolmas lõust, siis tulid järgmised ja saalis kasvas järjest naerulagin ja rõõmujuubeldus. Sellel etendusel oli mingi haruldane, pead pööritama panev, joovastav ja võluv võim, millest raske on aimu anda nüüdisaja lugejaskonnale. Kujutletagu ainult nägude seeriat, mis järgemööda esitavad kõiki geomeetrilisi vorme kolmnurgast trapetsini, koonusest hulktahukani; kõiki inimese tundeväljendusi vihast kuni himuruseni; kõiki igasid vastsündinu kortsudest kuni vana sureva eide kortsudeni; kõiki usulisi kujutelmi faunist kuni Peltsebulini; kõiki loomade profiile koonust nokani, kärsast nukini. Kujutletagu, et kõik Uue silla lõustad, need luupainajad, mis Germain Piloni käega kivisse on raiutud, hakkavad elama ja hingama ning teile põlevail silmil üksteise järel otsa vaatama; lastagu oma silmade eest mööda libiseda kõik Veneetsia karnevali maskid. Ühesõnaga, kujutlege enese eest möödumas nägude kaleidoskoopi.

Mürgel võttis järjest flaamlikuma ilme. Tenires oleks sellest ainult umbkaudse pildi maalida saanud. Kujutletagu Salvator Rosa lahingut bakhanaalina. Polnud enam skolaare, saadikuid, kodanikke, mehi ega naisi, Clopin Trouillefou'd, Gilles Lecornu'd, Neljanaela Marie'd ega Robin Poussepain'i. Kõik isiklik kustus üldises minnalaskmises. Suursaal oli muutunud päratuks häbematuste ja ülemeelikuste miiliahjuks, kus iga suu kisas, iga silm välkus, iga nägu lõustu lõikas, iga isik poseeris. Kõik ümberringi ulusid ja karjusid. Veidrad näod, mis üksteise järel roseti augus hambaid kiristasid, toitsid nagu tulle visatud tukid lõõma. Ja kogu sellest pulbitsevast rahvamassist tõusis auruna karastusahjust läbitungivalt terav sisin. See kostis, nagu oleks kihulane kiununud.

«Ohoi, kurat võtku!»

«Vaadake ometi seda nägu!»

«Too ei kõlba kuhugi!»

«Järgmine!»

«Guillemette Maugerepuis, vaata ometi seda härja koonu, sarved ainult puuduvad. Tähendab, sinu mees ta pole!»

«Järgmine!»

«Tuhat ja tuline, on sel aga molu!»

«Hei, see on sulitemp. Tohib ainult nägu näidata!»

«Ah see neetud Perrette Callebotte! Ta on ka kõigeks valmis!» «Braavo, braavo!»

«Ma lämbun!»

«Vaata, vaata, selle kõrvad ei tule läbi!»

Ja nii edasi, ja nii edasi.

Poleks õiglane ära unustada meie sõpra Jehani. Selle nõiasabati keerus võis teda ikka veel näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et see oleks mattunud üldisse mürasse, vaid et ta terav hääl oma kõrgusega tõusis üle kuuldavuse piiri, tehes Sauveuri järgi kaksteistkümmend tuhat, Biot' järgi kaheksa tuhat võnget sekundis.

Mis puutub Gringoire'isse, siis sai ta, kui esimene masendushoog mööda oli läinud, jälle tasakaalu kätte. Ta oli äparduste vastu trotslikuks muutunud.

«Mängige edasi!» hüüdis ta kolmat korda oma näitlejaile, neile kõnemasinaile. Suurte sammudega marmorlaua ees edasi-tagasi kõndides tundis ta soovi ka ennast sealt läbi augu näidata, olgu kas või selleks, et tänamatule publikule grimasse teha. «Kuid ei, see poleks meie vääriline; mitte kättemaksu! Võidelgem lõpuni!» kordas ta. «Luule mõju rahvale on suur; küll ma ta tagasi võidan. Küllap näeme, kumb lõpuks võidab, kas lõustad või värsid.»

Paraku oli ta oma tüki ainsaks pealtvaatajaks jäänud. Lugu muutus veelgi pahemaks kui varem. Ta nägi ainult veel selgi.

Kuid ma eksin. Too paks kannatlik mees, kellega ta kriitilisel silmapilgul aru oli pidanud, istus ikka veel näoga näitelava poole. Mis Gisquette'i ja Liénarde'i puutub, siis olid nad juba ammu jalga lasknud.

Gringoire oli südame põhjani liigutatud oma ainsa pealtvaataja ustavusest. Ta ligines talle ja kõnetas meest, teda kergelt käsivarrest raputades, sest see hea mees oli balustraadile nõjatunud ja veidi tukkuma jäänud.

«Mu härra,» ütles Gringoire, «ma tänan teid.»

«Mis eest, mu härra?» vastas paks mees haigutades.

«Ma näen, mis teid eksitab,» jätkas poeet. «Kõik see lärm siin ei lase teil rahulikult pealt kuulata. Aga pole viga: teie nimi kestab tulevaiski põlvedes edasi. Kuidas on teie nimi?»

«Renauld Château, Châtelet' pitsatihoidja, teie teenistuses.»

«Härra Château, teie olete siin ainus muusade esindaja,» ütles Gringoire.

«Teie olete väga lahke, mu härra,» vastas Châtelet' pitsatihoidja.

«Teie olete ainus,» jätkas Gringoire, «kes korralikult tükki kuulas. Mis te tast arvate?»

«Noh!» vastas paks ametimees ikka veel unega võideldes. «Üsna lõbus tükk teine!»

Gringoire'il tuli selle kiitusega rahule jääda, sest käteplagina mürin ja ääretud vaimustushüüded katkestasid äkki selle vestluse. Narridepaavst oli valitud.

«Braavo, braavo, braavo!» kisas rahvas igast nurgast.

See oli tõepoolest imelik lõust, mis sel silmapilgul roseti augus säras. Pärast kõiki neid viie- ja kuuekandilisi ning vormituid nägusid, mis üksteise järel august olid paistnud, ilma et nad seda grotesksuse ideaali oleksid väljendanud, mis rahva orgiast elevil meelekujutuses oli tekkinud, võis võitjaks saada ainult niisugune meeliülendav lõust, nagu see nüüd koosolijaid hämmastas. Isegi Coppenole plaksutas talle; Clopin Trouillefou aga, kes ka võistles (ja kes võis oma näo jumal teab kui inetuks moonutada), tunnistas enese võidetuks. Meie ütleme sedasama. Me ei katsugi lugejale pilti anda sellest neljakandilisest ninast, sellest hobuseraua moodi suust, sellest pisikesest vasakust silmast, mis ruske kulmupõõsa varju kadus, kuna kogu ta paremat silma varjas määratu suur käsn; neist korratuist, mitmest kohast katkistest hammastest, mis meenutasid kindlusmüüri sakke; sellest rakkus huulest, mida üks ta hammastest kinni haaras nagu elevandi kihv; sellest vaoga lõuast ja enne kõike üle selle kõige laotunud ilmest, mis oli tigeduse, imestuse ja kurbuse segu. Eks katsugu seda tervikuna kujutleda, kes saab!

Vaimustus oli üksmeelne. Tungiti kabeli poole. Sealt toodi üldise võidutsemise saatel õnnelik narridepaavst välja. Aga just siis tõusis imetlus ja üllatus kõrgeimale tipule. Grimass oligi ta tõeline nägu. Pigemini kogu ta isik oli mingi grimass. Matsaka pea peal kasvasid punased juukseharjased, õlgade vahel oli päratu küür, millele eespool vastas pugu; sääred ja kintsud olid nii võõrastavalt kiiva kasvanud, et jalad ainult põlvedest kokku puutusid, eestpoolt vaadatuna paistsid nad kahe vartpidi kokku pandud sirbi moodi; jalalabad ja peod olid ebaloomulikult suured. Ja kõige selle vormituse juures oli kogu ta kujule siiski omane mingi hirmuäratav tugevuse, nobeduse ja julguse ilme. Ta oli imelik erand põlisest seadusest, mille järel nii jõud kui ka ilu peab tekkima harmooniast. Säärane oli paavst, keda narrid endale välja olid valinud.

Ta oli nagu purustatud hiiglane, kes tükkidest uuesti oskamatult kokku oli pandud.

Kui see küklooplik olend kabeli lävele ilmus, liikumatu ja tüse, peaaegu niisama lai kui pikk, «juba aluselt ruudukujuline», nagu ütleb üks suur mees, kui rahvas nägi ta pooleldi punast, pooleldi lillat kuube, mille külge olid õmmeldud hõbedased kuljused, ennekõike aga ta võrratut inetust, tundis ta tema otsekohe ära ja hüüdis nagu ühest suust:

«See on Quasimodo, kellalööja! See on Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas! Ühesilmne Quasimodo! Kõverjalg Quasimodo! Elagu, elagu!»

Nagu näete, oli tol vaesel kuradil rohkesti nimesid.

«Hoidke end, rasedad naised!» karjusid skolaarid.

«Või kes rasedaks soovivad jääda!» lisas Joannes.

Naised peitsid tõesti oma näod ära.

«Vastik pärdik niisugune!» ütles üks naine.

«Niisama tige kui inetu!» lisas teine.

«See on kurat ise,» lisas kolmas.

«Mul on õnnetus elada peakiriku juures, kogu öö kuulen ma teda katust mööda hulkuvat.»

«Koos kassidega.»

«Ta hulgub alati meie katustel.»

«Ta pillub meile korstnast nõidusi alla.»

«Hiljuti tegi ta mulle grimasse mu katuseakna taga Ma pidasin teda meheks. Mul oli hirm!»

«Ta käib kindlasti nõiasabatil. Kord unustas ta oma luua mu solgiämbrisse.»

«Oh, milline vastik nägu sel küürakal!»

«Oh, kui jälk!»

«Puh!»

Mehed seevastu olid vaimustatud ja plaksutasid käsi.

Quasimodo, kõige selle ärevuse põhjus, seisis ikka veel süngena ja tõsisena liikumatult kabeli lävel ja laskis end imetleda.

Üks skolaar (vist Robin Poussepain) tikkus talle nina alla ja naeris talle näkku. Quasimodo võttis tal rahulikult vööst kinni ja virutas ta kümme sammu eemale rahva sekka. Kõige selle juures ei lausunud ta sõnagi.

Meister Coppenole oli hämmastunud ja astus talle ligi.

«Kurat võtku, oled sina aga inetuse tipp, pole mina eluilmaski säherdust näinud. Oleksid väärt paavst olema mitte üksnes Pariisis, vaid ka Roomas.»

Ja ta pani oma käe lõbusalt ta õlale. Quasimodo ei liigatanudki. Coppenole jätkas:

«Sa oled mul niisugune number, kellega ma heameelega lonksu kokku jooksin, maksku see mulle kas või tosin tours'i naela. Mis sina arvad?»

Quasimodo ei vastanud.

«Saatana pihta!» hüüdis sukakuduja. «Oled sa kurt või?»

Tõepoolest, ta oligi kurt.

Coppenole'i pealekäimine hakkas teda tüütama. Ta pöördus äkki nii hirmsa hammaste kiristamisega sukakuduja poole, et flaami hiiglane tagasi kohkus nagu buldog kassi ees.

Siis tekkis selle veidra isiku ümber hirmu ja aukartuse sõõr, mille raadius oli vähemalt viisteistkümmend sammu. Üks vana eit seletas meister Coppenole'ile, et Quasimodo on kurt.

«Kurt!» naeris sukakuduja oma laia flaami naeru. «Kuradi pihta, see on ju siis päris õige paavst!»

«Hei, ma tunnen teda,» hüüdis Jehan, kes lõpuks kapiteeli otsast maha oli roninud, et Quasimodot lähemalt kaeda, «see on ju mu venna ülemdiakoni kellalööja. Tere, Quasimodo!»

«Kuradi mees!» ütles Robin Poussepain, kelle kondid veel valutasid. «Vaata, on küürakas; kui kõnnib, kõverjalg; vaatab sind, on ühesilmne; kõneled temaga, on kurt. Aga kas sel Polüfemosel üldse on keelt?»

«Ta kõneleb, kui tahab,» ütles eit, «ta on kellade-löömisest kurdiks jäänud. Ta pole aga tumm.»

«See puudus veel,» lausus Jehan.

«Tal on ka üks silm ülearu,» lisas Robin Poussepain.

«Sugugi mitte,» ütles Jehan õiglaselt. «Ühesilmne on palju puudulikum kui pime. Ta teab, mis tal puudub.»

Vahepeal olid kõik kerjused, teenijad, taskuvargad, ühes nendega ka skolaarid rongkäigus läinud kohtukirjutajate kapist narridepaavsti jaoks otsima papist tiaarat ja kentsakat kirikukuube. Quasimodo laskis end riietada kulmu kortsutamata ja teatud kõrgi kuulekusega. Siis pandi ta istuma kirjule kanderaamile. Kaksteistkümmend narridevennastu liiget tõstsid ta oma õlgadele. Mingi kibe ja ülbe heameel levis üle kükloobi sünge näo, kui ta oma vormitute jalgade all nägi kõiki neid ilusate, sirgete ja hästivormitud inimlaste päid. Kisategev kaltskaabakate rongkäik alustas oma teekonda nagu tavaliselt Palee sisemistest käikudest, et siis pärast minna välja tänavale.