Читать книгу Jumalaema kirik Pariisis - Victor Hugo - Страница 11

TEINE RAAMAT

I. VIHMA KÄEST RÄÄSTA ALLA

Jaanuaris tuleb öö kaunis vara. Tänavad olid juba pimedad, kui Gringoire Paleest välja tuli. See pimedus meeldis talle. Ta ihaldas jõuda kuhugi hämarasse, tühja tänavasse, et seal segamatult järele mõelda ja siis filosoofina poeedi haavadele esimest sidet panna. Filosoofia oligi talle ainsaks paopaigaks, sest öökorterit tal polnud. Pärast näidendi hiilgavat läbikukkumist ei julgenud ta enam korterisse minna, mis asus Jõelao tänavas, vastu Heinasadamat, sest ta oli lootnud härra prevoolt oma pulmaluule eest saada nii palju, et ta meister Guillaume Doulx-Sire'ile, Pariisi loomamaksude rentnikule, oma kuue kuu üürivõla saab ära maksta, see tähendab kokku kaksteist pariisi sol'i, mis tegi kaksteistkümmend korda rohkem välja, kui tal üldse varandust oli, kaasa arvatud püksid, särk ja müts. Sainte-Chapelle'i vangla väikese värava juures hetkeks varju leides ja seal järele mõeldes, kuhu ööbima minna - kogu Pariisi tänavate sillutis oli tal tarvitada -, tuli talle meelde, et nädal tagasi oli ta Kingaturu tänaval ühe ülemkohtu nõuniku ukse ees näinud kiviastet hobueesli selga ronimiseks, ja siis endale öelnud, et säärane kivi kõlbab parajal ajal kas sandile või poeedile oivaliseks padjaks. Ta tänas saatust, et see tal säärase hea mõtte oli lasknud pähe tulla. Aga kui ta parajasti üle Paleeplatsi kavatses minna, et jõuda Vanalinna tänavate keerulisse labürinti, kus asuvad kõik need Pütissepa, Villaturu, Kingaturu, Täituru ja muud kõverad tänavad, mida veel tänapäevalgi võib näha, aga juba üheksakordsete majadega, nägi ta narridepaavsti rongkäiku samuti Paleest välja tulevat ja põiki üle ta tee tormavat hirmsa kisa ja käraga, tõrvikute heledal valgusel ja temalt ärameelitatud muusika saatel. See pilt osatas ta värskeid enesearmastuse haavu, ta põgenes. Tema dramaatilise ebaõnnestumise meelekibeduses ärritas teda kõik see, mis vähegi seda õnnetut päeva meelde tuletas, ja pani ta haava uuesti verd jooksma.