Читать книгу Jumalaema kirik Pariisis - Victor Hugo - Страница 5

Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.

Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks: Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukelli ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see pikardlaste ega burgundlaste kallaletung ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja -tüdrukute poomine Pariisi kohtu otsuse põhjal. Ei olnud see ka mõne poortidega ja tuttidega mukitud saatkonna paraadisõit, mis viieteistkümnendal sajandil nii sagedane oli. Vaevalt kaks päeva tagasi oli Pariisi sisse sõitnud sedalaadi ratsarong, nimelt flaami saadikud, kellel ülesandeks oli sõlmida abielu dofääni ja Flandria Marguerite'i vahel. Bourboni kardinalile oli see tekitanud palju tuska: et kuningale meeldida, pidi ta hea näo tegema kõigele sellele flaami bürgermeistrite labasele ja lärmavale kambale ning neid oma lossis vastu võtma «suure moralitee, naljamängu ja jandi» ettekandega, sellal kui pladisev vihm kõik ta toredad vaibad läve ees üle ujutas.

6. jaanuar, mis Jean de Troyes' sõnade järgi «kogu Pariisi rahvahulga liikvele pani», oli kolmekuningapäev ja narripidu peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval.

Sel päeval pidi Grève'i platsil rõõmutuli põlema, Braque'i kabeli juurde meiupuu istutatama ja Justiitspalees müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid puhudes prevoo ametnikud ilusais lillades kamlottkuubedes, suured valged ristid rinnal.

Majad ja poed olid suletud ning mees- ja naiskodanikkude summ voolas juba hommikust saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi ammuli sui vahtijate igivana arukuse kiituseks peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel aastaajal tõesti ka kõige loomulikum, või jälle müsteeriumi vaatama, mida pidi ette kantama külma eest hästi kaitstud kinnises Justiitspalee suursaalis, kuna uudishimulikud kehvalt õitseva meiupuu üksmeelselt jaanuari taeva alla Braque'i kabeli kalmistule üksinda lõdisema jätsid. Eriti voolas rahvast kokku Justiitspalee poole viivaile alleedele, sest teati, et paari päeva eest siia jõudnud flaami saadikuil oli kavatsus tulla vaatama müsteeriumi ja narridepaavsti valimist, mis samuti pidi toimuma suursaalis.

Polnud kerge tol päeval sellesse suursaali tungida, kuigi seda tookord maailma suurimaks kinniseks ruumiks peeti (Sauval, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi suurt saali). Tihedalt rahvast täis lossiplats paistis aknaile asetunud uudishimulikele merena, kuhu viis-kuus tänavat nagu jõesuudmed vahetpidamata uusi peadelaineid juurde kallasid. Selle rahvahulga alatasa suurenevad vood põrkasid vastu majade nurki, mis ebareeglipärasest platsist siit-sealt neemedena esile torkusid. Palee kõrge gooti fassaadi keskel asuv suur trepp, mida mööda vahetpidamata kahekordne inimestevool üles-alla liikus, kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda mõõda kahte harru valguda, see suur trepp, ütlen ma, voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siia-sinna tantsitati, - kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele, need ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale.

Uksed, aknad, katuseluugid ja katused kihasid tuhandetest inimestest, rahulikest ja ausaist kodanikest, kes vaatlesid ainult Paleed ja rahvahulka ning muud ei tahtnudki, sest Pariisis on küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi sünnib, väärib meil tähelepanu.

Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende viieteistkümnenda sajandi pariislastega ja koos kõigi nende rühkijate, rüselejate ja tõugatutega sisse tungida määratusse Palee saali, mis nüüd, 6. jaanuaril 1482, nii kitsaks oli jäänud, siis ei puuduks sel vaatepildil oma huvi ja veetlus ning meie ümber oleks nii palju muistseid asju, et nad paistaksid meile täitsa uutena.

Kui lugejal midagi selle vastu pole, siis katsuksime siin edasi anda muljet, mida me ühes temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka.

Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmades. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvõlv kaunistatud puunikerdustega, kuldliiliatega taevassiniseks värvitud põhjal, jalge all põrand, vaheldumisi valgest ja mustast marmorist. Mõni samm meist eemal on määratu suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate putkad, mis sätendavad klaasasjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid. Ümber saali, piki kõrget seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid, alates Pharamond'ist: siin on logelejaid kuningaid lõtvade käsivartega ja mahalöödud silmadega, vahvaid ja sõjakaid kuningaid julgelt taeva poole tõstetud peade ja kätega. Edasi näeme tuhandevärvilisi ruutusid pikkadel, teravatel kaarakendel, peenemaitseliselt nikerdatud uksi lahedaks väljapääsuks. Kõik need võlvid, sambad, seinad, piidad, paneelid. uksed ja skulptuurid on ülalt alla kaetud toreda kuldse ja sinise värviga, mis juba tol ajal oli veidi tuhmunud ja mis issanda aastal 1549, mil du Breul seda traditsiooni tõttu veel imetles, peaaegu tervena oli kadunud tolmu ja ämblikuvõrgu alla.

Kui nüüd kujutleda seda päratu suurt pikergust saali jaanuaripäeva hämaras valguses, tulvil kirjut ning lärmitsevat rahvast, mis piki seinu triivis ja seitsme samba ümber keerles, siis võib ehk juba saada mingi ebamäärase kogupildi, mille huvitavaid detaile me veel täpsemalt katsume edasi anda.

Üks on kindel: kui Ravaillac poleks Henri IV tapnud, siis poleks ka Justiitspalee kantseleis olnud akte Ravaillaci protsessist, ei oleks ka tema kaassüüdlastel mingit põhjust olnud mainitud akte kaduda lasta. Järelikult poleks olnud ka tulesüütajaid, kes paremate abinõude puudusel pidid kantselei põlema panema, et põletada akte, ja läitma Justiitspalee, et põletada kantseleid, ühesõnaga, poleks ka 1618-nda aasta tulekahju olnud. Endine Palee oleks veel praegu alles oma vana suursaaliga. Oleksin lugejale võinud öelda: «Minge ja vaadake ise,» ja nõnda oleks ülearune olnud mul seda kirjeldama ja lugejal seda kirjeldust lugema hakata. See kinnitab uut tõde, et suurtel sündmustel on äraarvamatud tagajärjed.

Muidugi on see võimalik, et Ravaillacil polnudki kaassüüdlasi, ja kui neid tal oligi, siis ei tarvitsenud nad 1618-nda aasta tulekahjus süüdi olla. On veel kaks teist üsna tõenäolist seletust. Esiteks see suur, küünrapikkune ja jalalaiune leegitsev täht, mis, nagu kõik teavad, taevast 7-ndal märtsil pärast keskööd Justiitspalee peale langes. Teiseks see Théophile'i neljarealine salm:

Jah, polnud nali, mis kord sellest tuli,

et daam Justiits liig palju vürtsi sõi:

suulagi vürtsist hõõguma tal lõi

ja teda kõrvetas kui lõõmav tuli.

Mida ka arvata sellest kolmekordsest, poliitilisest, loodusteaduslikust ja luulekujulisest seletusest Justiitspalee tulekahju kohta 1618-ndal aastal, igatahes üks asi on kindel, nimelt tulekahju ise. Selle hävituse tõttu, kõigepealt aga mitmesuguste paranduste tõttu, mis lõpu tegid sellelegi, mida tulekahju oli säästnud, on väga vähe säilinud Prantsusmaa kuningate esimesest eluasemest, paleest, mis vanem on kui Louvre ja mis juba Philippe Ilusa ajal oli nii vana, et siit otsiti nende toredate ehituste jälgi, mida oli lasknud püstitada kuningas Robert ja mida on kirjeldanud Helgaldus. Peaaegu kõik on kadunud. Mis on jäänud kabinetist, kus Louis Püha «oma abielu sõlmis»? Aiast, kus ta õigust mõistis, «seljas kamlotist tuunika, jämedast riidest käisteta ülekuub ja selle peal mantel mustast sandalriidest, kui ta oma sõbra Joinville'iga vaipadel pikutas»? Kus on keiser Sigismond'i tuba? Ja Charles IV oma? John Maata oma? Kus on trepp, millelt Charles VI oma armuedikti välja kuulutas? Kus kiviplaat, millel Marcel dofääni juuresolekul mõrvas Robert de Clermont'i ja Champagne'i marssali? Kus jalgvärav, mille juures vastupaavst Benedictuse bullad puruks kisti ja mille kaudu nende toojad pilkeks mitrasse ja kirikukuube ehituna tagasi läksid, et siis minna avalike patukahetsejatena läbi Pariisi? Ja kus on suursaal oma kulla ja sinaga, oma teravkaarte ja raidkujudega, oma sammaste ja hiiglasuure võlviga, mis oli üleni nikerdusi täis? Ja kus on kuldtuba? Ja kivilõvi ukse ligidal, pea maas ja saba jalge vahel, nagu Saalomoni trooni lõvid, alandlikus asendis, mis nii sobib jõule õigluse ees? Ja ilusad uksed? Ning ilusad aknad? Ja kaunimustrilised taotud rauad, mida nähes Biscornette'il käed longu vajusid? Mis on meile jäetud kõige selle asemele, gallia ajaloo, gooti kunsti asemele? Kunsti asemele Saint-Gervais' portaali kohmaka arhitekti de Brosse'i rasked, rusuvad võlvid; ajaloo asemel aga on meil paljusõnalised mälestused jämedast sambast, mis veel tänapäevalgi edasi kajavad igasuguste advokaatide lobas.

Kuid see pole nii tähtis, Tulgem tagasi tõelise vana Palee tõelise suursaali juurde.

Selle hiigla ristküliku ühes otsas oli kuulus marmorlaud, nõnda pikk, lai ja paks, et kunagi pole nähtud «säärast marmoritükki kogu maailmas», nagu seda ütlevad vanad aktid stiilis, mis Gargantualgi suu vett jooksma ajaks; teises otsas aga kabel, kus seisis Louis XI kuju, mille ta oli lasknud voolida ja millel ta oli kujutatud põlvitavana püha Neitsi ees ja kuhu ta, hoolimata sellest, et kuningakujude reas kaks nišši tühjaks jäid, oli lasknud üle tuua kahe pühamehe, Karl Suure ja Louis Püha raidkujud, kellel ta arvas olevat suure mõju taevas nagu kunagi Prantsusmaa kuningail. See kabel, alles uus, ehitatud vaevalt kuus aastat tagasi, vastas peene arhitektuuri valitud maitsele, sisaldas imeväärseid raidkujusid ja peeni ning sügavaid tsiseleeringuid, mis meie juures iseloomustavad gooti ajajärgu lõppu ning jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste arhitektuurifantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani meistriteos; seda võis nimetada pitsidest täheks.

Keset saali, vastu suurt ust oli ehitatud flaami saadikute jaoks ja teiste suuremate isikute tarvis, kes olid kutsutud müsteeriumi pealt vaatama, kuldbrokaadiga üle tõmmatud vastu seina asetsev poodium ja sellele tehtud oma sissekäik kuldtoa ees oleva koridori akna kaudu.

Müsteerium pidi seekordki, nagu tavaliselt, marmorlaual ette kantama. Selleks oli ta juba hommikul korda seatud. Toredal plaadil, mida kohtukirjutajate kontsajäljed tugevasti olid kriimustanud, asus üsna kõrge puust laudis, mille kogu saalile näha olev ülemine pind näitelavaks oli määratud, kuna ta vaipadega varjatud sisemus oli ette nähtud näitlejate riietusruumiks. Naiivselt väljapoole jäetud redeli ülesandeks oli ühendust alal hoida lava ja riietumistoa vahel; ta järsud pulgad pidid kandma nii tulijaid kui minejaid. Polnud ühtki näitleja esinemist, ühtki sündmuste sõlme, ühtki lavaefekti, kus seda redelit oleks saanud vältida. Oh seda kunsti ja tehnika süütut ja austusväärset lapseiga!

Marmorlaua neljal nurgal seisid sirgelt neli paleefoogti seersanti, neid kõigi rahvalõbude kohustuslikke kaitsjaid olgu pidu- või karistuspäevadel.

Etendus pidi algama alles keskpäeval, kui Palee suur kell kaksteistkümmend hoopi lööb. See aeg oli kahtlemata hiline teatrietenduse jaoks, aga tuli arvesse võtta suursaadikutele sobivat aega.

Kogu rahvahulk aga ootas juba hommikust peale. Paljud lihtsameelsed uudishimulikud lõdisesid juba koidust saadik Palee suure trepi ees; mõned kinnitasid isegi, nad olevat kogu öö peaukse ees maas valvanud, et esimestena sisse pääseda. Rahvahulk kasvas vahetpidamata ja hakkas üle kallaste ajava veena piki seinu kõrgemale kerkima, sammaste ümber paisuma, tõusma simssidele, aknalaudadele, kõigile eenditele, raidkujude mügarustele. Juba kaua enne suursaadikute kohaleilmumist andsid trügimine, kärsitus, tüdimus, pilamise- ja narruspäeva vabadus, tülitsused, mis tõusid pisemastki küünarnuki või rautatud saapakontsa puudutusest, väsimus kauasest ootamisest kibeda ja mõru maigu selle suletud, muljutud, kokkupigistatud, tallatud, lämbuva rahvahulga kärale ja mürale. Kuuldi vaid nurinat ja kirumist flaamlaste, kaupmeeste vanema, Bourboni kardinali, paleefoogti, Austria Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi piiskopi, narridepaavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist pahurat meeleolu.

Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kes aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt aknalaual istet võtsid, kust nad siis aeg-ajalt pilkusid ja pisteid sisse ja välja pildusid, nii saali publiku kui platsil oleva rahvakogu hulka. Nende pilkavad liigutused, kilkav naer ja irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb kannatlikult ootamist taluda.

«Jumala eest, kas tõesti sina, Joannes Frollo de Molendino?» hüüdis üks neist väikesele valvakajuukselisele, ilusa kavala näoga jõnglasele, kes kapiteeli akantusele oli roninud. «Sul on paras nimi, Jehan du Moulin (Jehan Veskilt - prants. k.), sest käed ja jalad on sul harali nagu veskitiivad. Oled sa ammu siin?»

«Kuradi armust juba üle nelja tunni,» vastas Joannes Frollo, «ma loodan, et need mu puhastustule ajast maha arvatakse. Kella seitsme ajal kuulsin, kuidas Sitsiilia kuninga kaheksa lauljat Sainte-Chapelle'is missa esimest salmi laulsid.»

«Kenad lauljad,» vastas teine, «nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid! Enne kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama, kas püha Jean armastabki ladina salme provansi aktsendiga.»

«Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat pariisi naela missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!»

«Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?»

«Hästi öeldud, söör Gilles Lecornu (Sarvekandja - prants. k.), kuninglik köösner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast.

Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga.

«Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed.

«Cornutus et hirsutus (Sarviline ja karvane - lad. k.),» hüüdis teine.

«Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas väike jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!»

Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis igast küljest tema poole olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus.

Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise.

«Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ära põletatud.»

Nüüd alles päris lõbu algas.

«Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?»

«Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.»

«Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine. «Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha, neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»

«Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.»

«Musnier, me pistame su raamatud põlema.»

«Musnier, me peksame su teenri vaeseomaks.»

«Musnier, me mudime su naist.»

«Seda paksu Oudarde'i-mamslit.»

«Kes nõnda pirske ja lõbus on, nagu oleks ta lesk.»

«Käige kus kurat!» ürises meister Andry Musnier.

«Meister Andry,» hüüdis Jehan ülalt kapiteelilt, «kui sa oma suud ei pea, kukun sulle kaela!»

Meister Andry tõstis silmad üles, näis hetkeks mõõtvat samba kõrgust, siis võrukaela raskust, kasvatas mõttes seda raskust kiiruse ruuduga ja vaikis.

Jehan jätkas lahinguvälja peremehena võidukalt:

«Seda ma teen, kuigi olen ülemdiakoni vend!»

«Kenad saksad need meie ülikooli härrad! Ei respekteeri niisugusel päeval kui täna sugugi meie eesõigusi! Uuslinnas on meiupuu ja rõõmutuli; Vanalinnas müsteerium, narridepaavsti valimine ja flaami saadikud; meil Ülikoolilinnas aga mitte midagi!»

«Ometi on Maubert'i plats suur küllalt!» sõnas üks skolaaridest, kes üles aknalauale oli upitunud.

«Maha rektor, elektorid ja prokuraatorid!» hüüdis Joannes.

«Täna õhtul tuleks Champ-Gaillard'il meister Andry raamatuist rõõmutuli teha!» lisas teine.

«Ja kirjutajate pultidest!» ütles naaber.

«Ja pedellide keppidest!»

«Ja dekaanide süljetopsidest!»

«Ja prokuraatorite letilaudadest!»

«Ja elektorite leivakünadest!»

«Ja rektori taburettidest!»

«Maha!» kisas väike Jehan kaasa. «Maha meister Andry, pedellid ja kirjutajad; maha teoloogid, meedikud, dekretistid; maha prokuraatorid, elektorid ja rektor!»

«Päris viimnepäev!» ümises meister Andry oma kõrvu kinni hoides.

«Seal ongi rektor! Tuleb praegu üle platsi!» karjus üks aknalolijaist.

Kõigi silmad pöördusid platsi poole.

«On see tõesti meie auväärt rektor, meister Thibaut?» küsis Jehan Frollo du Moulin, kes oli roninud ühe sisesamba otsa ega võinud sealt näha, mis väljas sünnib.

«Jah, tema,» vastasid kõik teised, «tema ise, rektor Thibaut.»

See oli tõesti rektor koos kõigi ülikooli aukandjatega, kes pidulikus rongis suursaatkonnale vastu läksid ja nüüd üle platsi sammusid. Skolaarid, kes akna vastu olid surutud, tervitasid neid möödamineku silmapilgul sapiste märkuste ja iroonilise käteplaginaga. Esimese hoobi sai rektor, kes oma maleva eesotsas sõitis. See oli üpris ränk obadus.

«Tere, härra rektor! Hei, no tere kah!»

«Kuidas see vana mängard siia sai? Kuhu ta oma täringud jättis?»

«Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!»

«Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator (Luudega mängija - lad. k.)! Va lollpea! Va mängard!»

«Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?»

«Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!»

«Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados (Kas täringute juurde - lad. k.)? Selg ülikoolile pööratud, sörgite linna poole?»

«Küllap läheb Thibautodé tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin.

Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega.

«Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?»

Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte.

«Maha pedellid! Maha kaikakandjad!»

«Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?»

«See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledži laekahoidja.»

«Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!»

«Saturnalitias mittimus ecce nuces.» (Säh sulle pühadepähkleid - lad. k.)

«Maha kõik kuus teoloogi oma valgete ülekuubedega!»

«Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny läänimõisa eest linnale kinkis.»

«Maha meedikud!»

«Maha kõik dispuudid!»

«Saad mütsiga vastu vahtimist, Sainte-Geneviève'i laekahoidja! Oled mind kord tüssanud. Jah, ta andis minu koha Normandia korporatsioonis väikesele Ascanio Falzaspadale Bourges'i provintsist, aga see on ju itaallane.»

«See on püsti ülekohus!» hüüdsid skolaarid. «Maha Sainte-Geneviève'i laekahoidja!»

«Ohoo, meister Joachim de Ladehors! Ohoo, Louis Dahuille! Ohoo, Lambert Hoctement!»

«Susi söögu Saksa korporatsiooni prokuraatorit!»

«Ja Sainte-Chapelle'i kaplaneid ühes nende hallide nahkvattidega; cum tunicis grisis (hallide tuunikatega - lad. k.)!»

«Seu de pellibus grisis fourratis (Pigemini hallide nahkadega vooderdatud - lad. k.)!»

«Ohoo, kunstide meistrid! Küll on neil aga kaunid mustad rüüd! Küll on aga kaunid punased rüüd!»

«Ilus saba rektori taga!»

«Nagu Veneetsia doodžil, kes merepulma sõidab.»

«Vaata, Jehan! Sainte-Geneviève'i kanoonikud!»

«Käigu põrgu kõik kanoonikud!»

«Abt Claude Choart! Doktor Claude Choart! Kas te otsite Marie-la-Giffarde'i?»

«Too elab Glatigny tänavas.»

«Ta teeb pordumajade ülemale voodit.»

«Ta maksab talle neli teenarit; quatuor denarios.»

«Aut unum bombum (Ehk ühe mürtsu - lad. k.).»

«Kas tahate öelda, et igalt ninalt?»

«Sõbrad! Meister Simon Sanguin, Pikardia elektor, kellel naine laudjal istub.»

«Post equitem sedet atra cura (Ratsaniku taga istub must mure - lad. k. Horatius).»

«Ikka julgesti, meister Simon!»

«Tere, härra elektor!»

«Head ööd, elektoriproua!»

«Ah, õnnelikud, kes kõike seda näevad!» õhkas Joannes de Molendino, kes ikka veel ülal kapiteeli lehtede vahel kükitas.

Ülikooli vannutatud raamatukoguhoidja Andry Musnier sosistas kuninglikule köösnerile Gilles Lecornule kõrva sisse:

«Ma ütlen teile, maailma lõpp on käes. Kunagi varem pole nähtud niisugust lodevust skolaaride poolt; seda kõike on teinud sajandi neetud leiutised; suurtükid, mortiirid, pommilaskjad, kõigepealt aga trükikunst, see uus Saksamaa katk. Ei enam käsikirju ega raamatuid! Trükkimine tapab raamatukauplemise. Maailma lõpp on ligidal.»

«Seda märkan ma ka sametriide levikust,» ütles nahkadernüüja.

Sel silmapilgul lõi kell kaksteistkümmend.

«Ah! ...» hüüdis rahvas nagu ühest suust.

Skolaarid jäid vait. Seepeale algas suur sagimine, jalgade ja peade liikumine, üldine köhimine ja nuuskamine; igaüks korraldas ennast, seadis end valimis, tõusis üles, liikus ühele või teisele poole. Sellele järgnes suur vaikus; kõigil jäid kaelad õieli, suud lahti, kõigi pilgud pöördusid marmorlaua poole ... Sinna ei ilmunud aga kedagi. Seal seisid endiselt paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad pöördusid poodiumi poole, mis oli määratud flaami suursaadikute jaoks. Uks oli ikka veel kinni, poodium tühi. Rahvahulk ootas hommikust saadik kolme asja: keskpäeva, Flandria suursaatkonda ja müsteeriumi. Ainult keskpäev oli õigel ajal saabunud.

Mis liig, see liig!

Oodati veel üks, kaks, kolm, viis minutit, veerand tundi; midagi ei juhtunud. Poodium püsis tühjana, teater oli vait. Kärsitusele järgnes viha. Ärevad sõnad lendlesid ringi, olgugi poolsosinal. «Müsteeriumi! Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest välja esimese sädeme.

«Müsteeriumi, käigu kus kurat kõik flaamlased!» karjus ta kõigest kõrist, ise ussina kapiteeli ümber keerdudes.

Rahvas plaksutas käsi.

«Andke müsteeriumi,» kordas rahvas, «ja Flandria käigu kus kurat!»

«Meil on vaja müsteeriumi ja otsemaid,» hüüdis skolaar. «Ehk muidu me poome paleefoogti komöödia ja moralitee asemel üles.»

«Hästi öeldud,» kisas rahvas, «poome kõigepealt tema seersandid üles.»

Järgnes suur heakskiidukisa. Vaesed seersandid kahvatasid ja vaatasid üksteisele otsa. Mass hakkas nende poole liikuma ja nad nägid juba, kuidas nõrk puust balustraad, mis neid rahvast lahutas, surve mõjul kõikuma lööb ja järele annab.

Silmapilk oli kriitiline.

«Maha! Maha!» hüüti igast küljest.

Sel hetkel tõusis riietumisruumi vaip, mida eespool kirjeldasime, ja nähtavale ilmus isik, kelle nägemine juba rahvahulga seisma pani ja nagu võluväel ta viha uudishimuks muutis.

«Vait, vait!»

See kõhklev ja kõigest kehast värisev isik tuli, kogu aeg kummardusi tehes, mis liginedes üha põlvituste sarnasemaks muutusid, marmorlaua ääreni.

Vahepeal oli erutus vähehaaval vaibunud.

Oli alles jäänud vaid kerge sumin, nagu see ikka on omane vaikivale rahvakogule.

«Härrad kodanikud,» ütles näitleja, «ja austatud naiskodanikud, meil on au tema eminentsi härra kardinali juuresolekul ette kanda ja etendada üht väga ilusat moraliteed, mille nimi on «Neitsi Maria tark kohtuotsus». Mina mängin Jupiteri. Tema eminents on praegu siia saatmas Austria hertsogi auväärt suursaatkonda, mida aga praegusel silmapilgul Baudets' väraval kinni peab härra ülikooli rektor oma kõnega. Niipea kui kõrgeaulikum kardinal siia jõuab, alustame kohe.»

Kindlasti ainult see Jupiteri vahelesegamine päästis surmast neli õnnetut paleefoogti seersanti. Kui meil õnn oleks olnud seda väga tõepärast sündmust ise välja mõelda ja kui meil järelikult vastust tuleks anda madam kriitika ees, siis ei saaks meie vastu tarvitada seda klassikalist ütlust: Nec deus intersit (Ja ärgu jumal vahele tulgu - lad. k.). Muuseas oli Jupiteri ülikond väga kena, ja kogu tähelepanu endale tõmmates oli see palju kaasa mõjunud rahva rahunemisele. Jupiter kandis musta sametiga ületõmmatud raudrüüd kuldnaelapeadega, peas oli tal kahe otsaga müts kullatud hõbedast nööpidega; ja kui poleks tal olnud põsepuna ja suurt habet, mille mõlema varju ta nägu jäi, poleks tal käes olnud kullatud papist rulli, mis täiskülitud litriteribadest kohevil oli ja milles asjatundlik silm kohe ära tundis välgu, poleks ta jalad ihuvärvi trikoos kreeka laadi rihmadega kinni seotud olnud, siis oleks võinud teda ta range välimuse poolest võrrelda ükskõik millise bretoonlasest ammukütiga de Berry sõjaväest.