Читать книгу Vaikne purskkaev - Victoria Fox - Страница 10

Vivien, Ameerika, 1972

Oli aprill, ajaloo kuumim. Vivien Lockhart seisis oma emaga kõrvuti väikeses kabelis Claremontis Lõuna-Carolinas. Vivien oli hoolas, et ei vajuks õlgadest längu, sest isa näitas talle selle eest koha kätte ja Vivien oleks parema meelega surnud, kui laseks isal endale koha kätte näidata. Tema valge puuvillane kleit kleepus ebamugavalt ta taljele ja ta oleks parema meelega rebinud selle seljast ja jooksnud alusseelikus piki vahekäiku välja värske õhu kätte, kus teised teismelised hüppasid jõgedesse ja päevitasid murul, ronisid puudel ja suudlesid poisse. Kuid ta jäi paigale, ihales iga keharakuga enamat, teeskles, et palvetas ega mõelnud sugugi selliseid mõtteid.

Lõpuks vaikus katkes. Nii Vivien kui tema ema ajasid end sirgu, täpselt nagu kodus, kus, kui maja peremees tegi suu lahti, lakkas kõik ülejäänu olemast. Ta nõudis, et teda kuulataks, ja kõige rohkem siis, kui ta rääkis jumalast. Tema kogudus klammerdus tema iga sõna külge. Vivien mõtles tolle päeva hommikusöögilauale, kuidas isa pühkis vuntsist rammusaid piimapiisku, viskas välja ajalehe ja ütles neile, et musti hoiti nagu pilpa peal.

„Ja mida ütles jumal, kui pime mees tuli tema juurde ja palus saada uuesti nägijaks?” Gilbert Lockhart vakatas, laup higist ja elevusest sillerdamas. Ta nõjatus ettepoole, sirutades ühe küüniselaadse sõrme nagu puuoksalt piiluv raisakotkas. „Ta ütles kogu oma au ja kõikvõimsa jõuga: „Ma kingin sulle igavese nägemise!”

Rahva seas puhkes tormiline aplaus. Isegi pirts proua Brigham oma ponksilt pressitud nunnarüü ja puuviljavaagnat meenutava mütsiga värises vaimustusest.

„Ja mida ütles jumal, kui kurt mees tuli tema juurde?”

Sel korral langes vaimuliku kumav pilk tema naisele.

„Ma kingin sulle igavese kuulmise,” vastas Millicent kuulekalt. Rahvas lõi elama, nende hõiked olid haripunktis. Gilbert sundis oma naist ja tütart enne iga jutlust pühakirja harjutama. Ta lõi neid, kui neil läks meelest mõni sõna või ununes lause – lollid naised, rumalad naised, kasutud naised ilma ühegi mõistliku mõtteta peas. Vivien mõtles, kas isa uskus neid valesid. Ta ei teadnud, mis oleks hullem – kas see, kui ta oli hull, või see, kui ta teadis, et ajas hullujuttu.

Vivien teadis, mis nüüd juhtus, kuigi soovis iga kord, et see poleks nii.

„Tõesti,” hüüdis Gilbert, „te kuulete igavesti!”

Vivien liitus lugupidajatega, lootes, et sellest võinuks isale tänaseks piisada, tüdruku suu juba kuivas, kui mõtles rääkimisele. Kuid siis pöördus ta tema poole ja sama tegi tema kari, sest kuueteistkümneaastane Vivien oma liiliavalge kleidi ja kenasti krunni keeratud blondide juustega oli nende kogukonna kõige armastatuma mehe ainuke laps. Iga sõna, mis libises üle Vivieni huulte, oli nektar.

„Ja mida,” ütles Gilbert aeglaselt, „kinkis jumal, oma tarkuses ja halastuses, mehele, kes kartis oma elu eest?”

Vivien teadis vastust. Häda oli selles, et ta ei uskunud seda. Kuidas sai ta öelda midagi, mida ta ei uskunud? Millicent müksas teda küünarnukiga külge.

„Ma ei tea, issi,” ütles Vivien alandlikult.

Gilbert pingutas, et jääda rahulikuks. Seda reetis tema meelekohal õrnalt tukslev veresoon. Lihtsalt ütle seda. Ütle, mida ta tahab kuulda.

Isa pea kohal olevalt ristilt jõllitas teda Jeesus, jalad kinni naelutatud, verine okastest kroon pea ümber. Veripunane haav tema küljel irvitas hirmuäratavalt. Tema rind oli nõgus, tema ribid nähtaval. Ta suri sinu pattude eest. Vivien kuulis neid sõnu iga päev ega mõistnud neid kübetki paremini kui siis, kui need esimest korda kuuldavale toodi. Vivien ei olnud kunagi patustanud – vähemalt mitte nii tõsiselt, et kedagi surma mõista. Kord, kui ta ütles emale, et vanillikreemiga muffinid sõi ära naabrite koer ja mitte tema, ei läinud arvesse.

„Tead küll,” ütles isa.

Ütle seda. Või sa tead, mis juhtub. Tema ema teadis ka. Millicent oli tema kõrval kange nagu pulk, pea maas. Miks ta ei seisnud kunagi enda eest – või oma tütre eest? Nagu siis, kui Vivien tahtis ühel õhtul mängida Chauncey kaksikutega nende järvekiigel või kui teda kutsuti Bridget Morrow’ sünnipäevale ja ta tahtis minna, riides nagu tema lemmikfilmitäht, või siis, kui ta tahtis pärast lõunat joosta paljajalu üle preeria ja ajada taga seal söövaid metsikuid ponisid. Ema ristas vaid käed ja ütles kalgilt: „Su isale see ei meeldiks.” Ja see oli jutu lõpp.

Mis ta isale siis meeldis? Peale jumala ei osanud Vivien midagi öelda.

Kas talle ülepea Vivien meeldis?

„Ta ütles,” andis Gilbert alla, kurnatud häälega, mille ähvardust tajus vaid tema perekond, „ma võtan sinu hirmu ja kingin sulle igavese rahu!”

Pinkide vahel lahvatas järjekordne ülistuslaine.

Aga täna õhtul ei saanud nad rahu.

Gilbert Lockhart oli ülemvaimulik. Tema jüngrid ülistasid teda. Igal pühapäeval vaatas Vivien teda kiriku ees käsi surumas, õnnistusi jagamas, ja mõtles, kuhu kadus see lahke hooliv mees, nii kui nad jõudsid koju verandale.

Täna ta ei tahtnud teada saada. Kohe, kui nad jõudsid koju, jooksis ta üles oma tuppa. Isa oli vihane. Pööraselt vihane. Ta nägi seda tema silmis, kui nad sõitsid koju, pärlhall Cadillac söerajal hüplemas, kuidas ta vaatas teda aeg-ajalt tahavaatepeeglist, külmalt, ähvardavalt, pilguga, mis ütles „Oota sa”.

Ta soovis, et tema uksel oleks lukk. Selle asemel vinnas Vivien lingi alla tooli. Ta surus kõrva vastu puitu. Veel ei kostnud samme. Ta keskendus oma puperdava südame rahustamisele, turvaliselt oma toas, kus keegi ei saanud talle ligi.

Ta kuulis alumisel korrusel isa paukuvat häält ja ema vastuhäält, jõuetu ja alandlik, lepitav. Millicenti nõrk katse keelitada teda tema raevus rahunema, aga nii, kui isa teda lõi, kaotas ta kogu oma võitlusvaimu. Vivien surus käed rusikasse. Ta teadis juba kirikus, et see pidi nii lõppema, aga isegi kui ta saanuks minna tagasi ja käituda teisiti, ei oleks ta seda teinud.

„Ma ei usu, mida ta räägib,” mõtles ta. Mitte et ta poleks uskunud jumalasse – ta ei teadnud, millesse ta uskus, oli liiga vara, et teada –, aga ta ei leppinud hetkekski ühegi usutunnistusega, mille järgi võis mees olla pühak oma koguduse ees, laterdada heast ja kurjast ja õiglusest ja andestusest, ja kui neid polnud silmapiiril, peksta oma naine ja tütar vaeseomaks. Selline religioon Vivieni ei huvitanud. Ta ei suutnud isa eest valetada. Ta ei suutnud endale valetada.

Ta avas oma kapi ja vaatas ainiti kotti seal sees. Võta see. Mine.

See oli kõik, mida ta vajas, alustuseks piisav. Viimase aasta jooksul, istudes rätsepaistes oma voodil, sügavas, pilkases öös, kui maja oli vaikne ja linnas näitas valgust vaid kuu, pakkus talle lohutust valida neid esemeid, katsuda pluusiäärt või nõelaotsa. Ma lahkun siit. Ma lähen ära. Ma lähen, ma lähen… Ta suutis peaaegu unustada pakitsevad randid oma seljal, nagu lõuendile löödud värv, mis aeglaselt kuivas.

Vivien põlvitas koti kõrvale. Esitaskus oli peotäis rahatähti, kogutud tüdrukutelt koolis nende kodutööde tegemise eest. Mida muud oli tal oma ajaga teha? Kui tüdrukud, nagu Felicity ja Bridget, viidi tantsima või kinno, siis Vivienil kästi õppida iga tund, mil ta polnud koolis. Kord lõpetas ta varakult matemaatikaülesanded ja palus luba lahkuda; Gilbert tembeldas ta valetajaks, lõi teda ja ütles talle, et ta ei saa kunagi nii targaks, et lõpetada nii kiiresti, ja senikaua, kuniks see juhtub, võis ta unustada kodust lahkumise. Edaspidi otsustas Vivien võtta koju ka klassikaaslaste ülesanded. Gilbert ei lubanud tal tööle minna, ei lubanud tal teenida, sest raha tekitas naistele „mõtteid”. Iroonilisel kombel oli see just tema, kes aitas kaasa Vivieni esimestele tehingutele ja kes suunas ta põgenemisteele.

Alumiselt korruselt kostis purunevate lauanõude hääli… millele järgnes vaikus. Vivien lõi kapi kinni ja sukeldus oma kaitsvasse voodisse.

Midagi krabises tema pea all. Ta libistas ettevaatlikult käe padja alla, tõmbas välja kokku volditud paberi ja silus selle siis austusega sirgeks. See oli nagu aken ühte teise universumisse. Kellegi õde, kõige vanemast klassist, oli pannud selle plakati oma kappi. Vivien kadestas seda, kui nägi seda koridoris; ta polnud kunagi näinud midagi nii glamuurset ja stiilset, imekaunis, miniseelikus naine, ja mees, kes vaatas pealt, silmis pilk, mille mõistmiseks Vivien oli liiga noor, kuid millest õhkus midagi ilusat ja veidrat. Vivien oli maksnud tüdrukule oma nädalapalga ja tüdruk, kes oli vana ja kortsus asja ära viskamas, võttis selle vastu. Audrey Hepburn filmis „Kuidas varastada miljonit” – see ulakas kõrge soeng, valgusaastate kaugusel Vivieni hobusesabast, lubas naeru ja üleannetusi ja vabadust; ja tema uljalt paljad põlved, mida Claremont Townis ei nähtud, vähemalt mitte ilma reielaksuta, mis õitses alandav-punaselt. Plakat toitis tema nälga Hollywoodi järele, täpselt nagu eelmise kuu ajalehest leitud kallis foto Marlon Brandost (kas oli võimalik, et nii nägusad inimesed olid olemas? Claremontis kindlasti mitte) ja läikiv pilt Sophia Lorenist, nii eksootiline ja ohtlik.

Silmapilkselt oli tal vaist neid varjata. Tema isa maailmas ei olnud kohta sellistele asjadele. Vivien kuulis Gilberti sõnu ilma neid esile kutsumata – Hollywood oli edevuse ja pahelisuse räpane aretuskeskus. Raha ja kuulsus olid patustajatele; jumala silmis puudus neil väärtus. Kõik, kes järgisid seda teed, suundusid hukatusse – seal ootas saatan, avali käsi.

Igal õhtul enne uinumist vaatas Vivien neid pilte, neid kaugeid inimesi, ja meenutas endale, et nad olid tõelised, et see elu oli olemas, mitmete kilomeetrite ja kes teab, kui mitme riski kaugusel, aga see oli olemas. See oli.

Ja võib-olla leiab ta ühel päeval julguse minna.

Seniks pakkus Vivienile mõnu hoida saladust oma vanemate eest. Nad olid arvulises ülekaalus. Kuidas ta igatses õde või venda! Kord oli ta arvanud, et see on võimalik. Vivien palus oma palvetes liitlast, sõpra, ja isa ütles alati, et jumal vastab palvetele – aga sellele ei olnud ta vastanud. Ükskord, aastaid tagasi, sellest oli nüüdseks vaid hägune mälestus, oli Millicent elavnenud, õitsenud – siis ühel õhtul, kui tähed olid hõbehelged, sõitsid tema ja Gilbert kiiruga haiglasse. Koidu ajal tuli ema tagasi, kahvatu ja laastatud, ja Vivien leidis pesukastist paari veriseid aluspükse. Hiljem, kui ta viimaks leidis endas südikust paluda õde-venda, laksati talle kõvasti vastu põske ja seda teemat ei võetud enam kunagi üles.

Müts, müts, müts… Samme pidi ta tavalisest kauem oodata, aga kui need tulid, ei olnud neid võimalik millegagi segi ajada. Tema kõnnak oli pehme, ta oli joonud, sellest ka viivitus. Mida piibel rääkiski karskusest? Gilbert Lockhart valis, millistele käskudele alluda. Tavaliselt mõtles ta need ise välja. Rihm oli üks nendest.

Vivien pani plakati ruttu tagasi padja alla. Ta jälgis ust, kuniks, nagu oligi oodata, messingust link hakkas lõgisema. Oli hetkeline vaikus, siis tõuge ja tool hakkas värisema. Ja seal ta isa oligi, hiilgav, raevukas nägemus, punaselaiguline ja põlevate silmadega, käed külgedel nagu kivid.

„Igavene loll plika,” sülitas ta. „Sa tead, mis juhtub, kui ei kuuletu, ja ikka teed seda. Vedasid ema ka pahandustesse. Oled nüüd õnnelik?”

Ma ei ole õnnelik. Ma ei saa siin – koos sinuga – mitte kunagi õnnelik olla.

Kuid Vivien ei suutnud sundida end vabandust paluma, kui tal polnud millegi eest vabandust paluda. Ta istus täiesti liikumatult, minnes mõtetes kohta, kuhu isa ei pääsenud, kohta, mis kuulus vaid talle. Ta kujutles, et oli Audrey Hepburn või Sophia Loren. Fantaasiad sätendavast Hollywoodist embasid teda nagu kuldne valgus, elu päikesevalguses, mere ääres, mehega, kes armastas teda. Kott ta kapis säras tema südames nagu majakas, selle lubadus oli isa jalgadest vaid meetrite kaugusel, kuid talle täielikult nähtamatu. Tema oli see, kes oli loll, pime. Ta oli seda alati olnud.

„Mind niimoodi lolliks teha,” pulbitses isa. „Sind on vaja karistada.”

Kui Gilbert võttis rihma pükstelt, teadis Vivien, mida teha – ta pidi põrandale põlvitama, anuvalt voodile nõjatuma – ja oli lihtsam mitte vastu hakata. Füüsiliselt jäi ta alati alla. Ta pidi olema kavalam. Ja kui esimene löök nõelas tema reite tagakülgi, see kuum, huugav valu, mis oli talle nii tuttav, ta palvetas. Kuid ta ei pöördunud mitte jumala poole ega ükskõik millise tema isa tunnustatud jumala poole. Ta palvetas endale – et olla tugev ja teha seda, mis vaja. „Ma pääsen siit,” lubas ta.

Homme jooksen ma ära.