Читать книгу Vaikne purskkaev - Victoria Fox - Страница 8

Itaalia

Kolm nädalat hiljem jõuab mu rong Firenzesse. See käis kiiresti – nii ongi kõige parem, ütles Bill, vastukaaluks minu tavapärasele kalduvusele kõike liialt analüüsida – ja Londonis oli mul vaevu aega oma otsus langetada, majaomanikule helistada, oma passi uuendada ja paberid korda ajada, enne kui Bill sikutas riidekapi ülemiselt riiulilt minu kohvri ja utsitas mind seda täitma.

Kahtlustan, et tal on õigus. Impulsile allumata olnuks liiga palju võimalusi viivitamiseks, taganemiseks, öelda, et see hooletu ja hull mõte ei olnud ikka päris mina. Samas jällegi, mis oli? Mis oli Lucy Whittaker? Olin unustanud. Olin ta kaotanud – ja ma ei oleks teda leidnud, passides meie Camdeni korteris, töötuna minevikus elades.

„Mine.” Bill hoidis mind õlgadest, kui hüvasti jättis. „Ära mõtle millelegi, mis on siin. Ole õnnelik, Lucy. Lase vabaks. Armu Itaaliasse.”

Minu esmamulje linnast ei ole kiita. Santa Maria Novella jaam on palav ja rahvast täis. Mind tabab umbusklike pilkude laine, kui langen põlvili, et korrastada oma kohvrit, sest Pisa lennul lekkis mu riietele šampooni, ja kui ma üritan aru saada bussigraafikust, et jõuda kesklinna, kukub mulle selga üks mees, vabandab – „Mi scusi, sinjoora…” – ja hetk hiljem taipan, et mu teksade tagataskust on puudu viiskümmend eurot. Ent kui me astume mulle tuttavatele tänavatele, nähes Duomo pronksjat, uhket katet ühes ilustava Campanilega, kõike seda marmorit, mis sillerdab päikesesäras roosalt ja valgelt, unustan hetkeks oma kitsikuse ja jään Firenze loitsu lummusesse. Kohalikud vuravad mööda mopeedidel, tolm pahvatab munakivitänavatel; pitsabaarid avavad lõunaks aknaluugid, ahjukuumale terrassile laotatakse puna-valge-ruudulised laudlinad, samal ajal, kui ettekandjad laisalt suitsetavad, enne tööd puhkavad; päikesekübarates turistid uitavad mööda, limpsivad vahvlitorudest roosat jäätist; Via del Corsol joob koer torust vett. Rääkisime, et kunagi tuleme siia koos, tema ja mina. Ta tahtis mind siia tuua, lubas, et läheme paadiga Arnole, sööme spagette ja joome veini; jalutame Uffizis, uinume pärastlõunal Boboli pargis. „Unusta Pariis – Firenze on maailma kõige romantilisem linn.”

Buss peatub ja ma pean liikuma, justkui füüsiline vahemaa võiks mälestused teele saata, justkui saaksin jätta ta siia, tühjale kohale enda kõrval.

Kiire ümberistumine Fiesole bussile. Olen nüüd valmis kohale jõudma, maja nägema ja omanikuga kohtuma, täitma oma aega ülesannetega, mis pole kuidagi seotud temaga või minu koduse eluga. Mu isa tahtis teada, mida ma ometi tegin. „Itaalia?” kuulas ta mind üle. „Miks? Mis saab tööst? Sa tulid töölt ära, Lucy? Mis juhtus?”

Mu õed samuti. Sophie helistas moepildistamiselt, et mulle öelda, et lahkun oma elu parimalt kohalt. Helen saatis mulle meili oma luksuslikust Thamesi-äärsest korterist, et praalida, kuidas tema advokaadist kihlatu tehti oma firmas partneriks, ütles siis möödaminnes, et minu nn pisipuhkus Firenzes on kindlasti tore, aga miks ma ei läinud koos mõne poisiga. Mis Tildasse puutub, siis ma pole temast nädalaid kuulnud. Ta sukeldub Barbadosel koos Marci-nimelise surfariga. Erinevalt teistest ei käinud Tilda ülikoolis. Tõenäoliselt oli see vanima lapsena minu suurim lahing, proovida elada oma elu, täites samal ajal meie ema kohta – lõputud kuud Tildaga tupikus, üritades teda veenda, et ma teadsin paremini, kui võib-olla tegelikult mitte.

Meie vanusevahe ei ole väga suur, tavaline perekond ei mõtleks sellele pikemalt. Aga meile tähendasid need väga palju. Need tegid minust enneaegu täiskasvanu ja jätsid mu õed lasteks, kui tegelikult võinuksid nad olla enamat. Lihtsalt läks nii, et aitasid neid kasvatada, see oli loomulik valik – ei, mitte valik, antus, kuid ma ei pannud seda kunagi pahaks. Isa ei saanud üksinda hakkama ja mu õed olid liiga noored, et mõista, mida tähendas olla ilma emata. Mu süda valutas, et ta ei näinud, kuidas nad tegid oma esimesed eksamid, kohtusid oma esimeste poistega, lõid ja lõhkusid neid jõuliseid liite, mida saavad luua vaid teismelised tüdrukud, kuidas nad kihlusid või abiellusid või said lapsi – ja loomulikult käis sellest palju ka minu kohta, kuigi ma ei mõelnud sellele kunagi. Olen uhke endale võetud rolli üle, aga vahel ma mõtlen, mis oleks võinud olla, olnuks mul võimalus olla tavaline teismeline, tavaline tüdruk. Võib-olla siis ei oleks minu esimene armastus ja esimesed vead olnud nii laastavad kui need, mis tõid mu siia.

Toscana maastik veereb mööda, käänleb ja lookleb Firenzest läbi leegikujuliste küpresside, läbi kuldsete väljade, millele puistatud kuumakrõbedad villad, ja ma mõtlen, kas ma teen täpselt sama, mida tegin pärast ema surma. Jooksen ilma liikumata. Ehitan seina praktilisest ülesannetest, kombatavatest eesmärkidest, asjadest, millega saan käsi määrida, et vältida tundeid, mis… Milliseid tundeid? Lihtsalt tundeid.

Ükski mu õde ei tea, mis juhtus. See pole nende süü – ma ei ole neile rääkinud. Ma ei ole oma perele kunagi midagi oma elust rääkinud ja mida isiklikum asi, seda kallim ja seda vähem tahan ma seda jagada. Sest ma olen alati olnud too usaldusväärne, vastutustundlik, ja ma olen alati enda eest hoolitsenud. Ma ei ole kunagi vajanud nende lohutust või kinnitust, mitte nii nagu nemad mind.

Varsti saavad nad teada. Kõik saavad.

Ja mis siis saab?

Küsimus kajab mu peas, vastamata ja vastuseta.

„Piazza Mino,” hõikab juht, kui buss seisma jõnksatab. Hiivan oma koti. GPS-seadmel ei ole signaali, seega uurin enne lahkumist väljatrükitud kaarti ja hakkan kõndima.

Rada on kuumast krõbe. Mu lihased huugavad, kui lähen ülesmäge, ere päike kuumutab tagantpoolt mu jalgu. Naudin õhku oma kopsudes, mu huulele kogunevat higiläiget. Need tekitavad mulle tunde, et olen elus, meenutavad, et ma endiselt hingan.

Kolmkümmend minutit hiljem on mul palav ja janu. Küla on ammu selja taga ja nüüd olen ookerkollasel maastikul, mõlemal pool maisi- ja odraväljad, ja ma tõusen tolmustel radadel ja otsin varjupaika aeg-ajalt ilmuvatest oliivisaludest. Hõbedaste selgadega lehed pakuvad värelevat varju ja ma puhkan nende all hetke, joon oma pudelist ja hakkan vaikselt muretsema, et ei leiagi seda kohta.

Siis kerkib mandlite ja sinkjasmustade viinamarjade magusa lõhna alt üks erksam aroom: märkan üle mäe sidrunipuude istandust, mis laiub nii kaugele, kui silm ulatub, iga puu kollastest viljadest rikkalikult lookas. Astun päikese poole silmi kissitades seina juurde. Horisondi aromaatse kuumuse hämas on üks hoone. See on üüratu, üleküpse virsiku karva fassaadi ja lösutava vana savikatusega. Paistavad tornid ja kaarjate akende tumedad piirjooned.

Vaatan kaarti. See see ongi. Castillo Barbarossa.

Tee läheb suure ringiga ümber valduse ja ma langetan otsuse, kukutan oma koti üle seina ja valin otsetee. Castillo suuruse järgi võiks aimata, et sellele kuulub see salu ja veel mitu hektarit. Leian tee viljapuude vahelt. Sidrunid ajavad mind januseks. Kujutlen majaomanikku värskendava klaasiga mind tervitamas, kuid siis meenuvad mulle Billi sõnad. Mulle meenub, milline oli naine telefonis – see kummaline, lonkav vestlus, häirivalt lühike ja üldsõnaline, justkui poleks ta sugugi tahtnud minuga rääkida ja tegi seda sundkorras. Mul oli hea meel, et ta ei olnud itaallane, sest plaanisin keelt õppida koha peal. Kuulsin hoopis õrna ameerika aktsenti, mis oli tömbistunud pikkadest Euroopas veedetud aastatest ja kandis endas jõukuse ning võimu teravat kõrkust. Pärast ütlesin endale, et ühendus oli olnud halb. Näost näkku kohtudes oli olukord parem. Järgnenud sõnum, mis andis teada, et olin olnud edukas, kinnitas, et olin tunnistatud kõlblikuks. Kahtlemiseks polnud põhjust.

Jõudes lähemale majale, mille massiivsed mõõtmed on muutnud mu pisiasjaks, lipsab päike pilve taha. Koht tundub iidne ja kummalisel kombel inimestest puutumata, puidust aknaluugid on riiviga kinni, maja kreemikad seinad on rohkem mõranenud ja hooletusse jäetud, kui kaugelt paistab. Tumerohelised ronitaimed hiilivad laisalt ühel majaseinal nagu nahalööve. Ma kortsutan kulmu ja vaatan uuesti kaarti, voldin selle siis kokku ja panen taskusse.

Sissepääsu juurest laskuvad laiad kiviastmed, mis avanevad kruusaastangule, mis avaneb teisele, siis kolmandale, siis neljandale – kord suursugune ja haljendav, nüüd aastakümneteks hooletusse jäetud, ovaalsed taimekastid pudenevad ja on täis surnud, väänlevaid asju. Üleval keskel on purskkaev, ammu kasutu, selle vannist kerkib kivist vorm, mida siit maalt silm ei seleta. Tunnen, nagu oleksin seda purskkaevu varem näinud, kuigi see on loomulikult võimatu. Lähen üles sissesõiduteele ja purskkaevust möödudes ei taha ma seda vaadata. Selle asemel astun ukse juurde ja tõstan käe.