Читать книгу Vaikne purskkaev - Victoria Fox - Страница 9

Naine kuuleb uksel hääli. Neil käib nii vähe külalisi, et see paneb ta võpatama. Ta ei maganud, aga ta polnud ka ärkvel: oli kusagil vahepeal.

Kauged hääled. Üks kuulub Adalinale, teine võõrale.

Naine istub, rahutus liigub varvastest kõhtu, kuhu settib paigale. Ta vaatab seinu, ootab põrandalauale iseloomulikku kääksatust, mõtiskleb, kui kaua läheb enne, kui Adalina seletab tema äraolekut. Mida teenijanna ütleb? Kui palju ta selgitab? Naine on teinud selgeks, mis lugu ta soovib räägitavat, aga kas seda lugu ka suletud uste taga, pimedates koridorides, tasastel häältel vanas teenijatetiivas nii tõlgendatakse, on teine asi. Ta ei ole tola.

Jalgade voodist vinnamine nõuab pingutust, aga põrand tema paljastel taldadel tundub sõbralik. Vahel kujutleb ta vaimusilmas selle maja materjale, tahket puud ja rasket marmorit, jahedat kivi, neelamas iga mõtet ja tunnet, mis tema keha on välja saatnud. Kui ta pigistab kardinaid, nõrguvad välja pisarad, nagu riiet väänates; kui ta kriibib treppi, hõljuvad ja keerduvad saladused, hall suits, peene paelana.

Ta läheb uksele ja vaatab, et see oleks lukus. Ta avab aknaluugid ja otsib mõnda vihjet tüdrukule, kes on astunud tema koju. Midagi ei paista. Ainult kaugusesse laiuvad oliivisalud ja lai tühi taevas.

Tema peegeldus klaasil on lüüme, läbipaistev naine. See on leebe, see nõks: see muudab ta nooreks, pole varje, pole kortse – ei mingeid tõendeid valusatest aastatest, mis on armistanud tema nägu. Ta suudab vaid harva meenutada, kes ta oli; nagu piiluks kellegi teise ellu, ellu, mis ei sarnane karvavõrdki tema enda omaga. Kummaline on mõelda sellele teisele endale. Ta näeb neid fotosid ja vaatab filme; ta loeb, mida kirjutati temast ajakirjades, see säravvalge naeratus, need blondid lakitud lokid, see vaarikane huulepulgatriip… Ta oli olnud ilus. Seda ei saanud eitada. Ta oli olnud võluv. Ta oli olnud vaimukas. Ta oli pildunud sädemeid. Kõik olid tahtnud teda tunda.

Kui kiiresti maailm unustas. Kui tõhusalt nakatas tragöödia pidalitõppe kõik, keda tahes see puudutas. Ta pidanuks olema oma tundmatuse eest tänulik. Enamikul päevadest ta oligi, aga muul ajal mõtles ta naisele, kellele ta oli käega löönud või kes oli talle käega löönud, ja erinevus tema tolleaegse ja praeguse elu vahel oli nii vapustav, nii terav ja valus, et jättis ta hingetuks. Too haihtunud tema oleks ukse lahti löönud ja läinud külalist tervitama. Ta oleks heidutanud teda oma ilu ja staatusega ja nautinud nende väärtuste mõju. Mitte ükski naine ei oleks talle peale jäänud. Aga see oli üks teine maailm. Ta on vahepeal palju õppinud.

Aknaluugid sulgusid välkkiirelt. Ühest pilgust purskkaevule piisab. Adalina ei suuda mõista, miks ta ei vaheta tuba. See võiks aidata tal paremini magada, õudusunenägudest vabaneda. Aga ta ei saa. Ta toetab hoopis lauba seinale, külmavärinad loputavad ta keha. Ta võitleb kurgus lõgiseva veritseva köhaga, võitleb kogu jõust, aga ikkagi pääseb see valla, hoiatus, küünal, mis limpsab end aeglaselt hukatusse. Päikesekiir imbub luukide vahelt põrandale valgusvihuks, mille keskel on mardikas, kes tiirutab eesmärgitult ringi ja ringi, ringi ja ringi, keskendunud oma teekonnale, suundudes eikuhugi.

Kunagi ta suundus kuhugi. Aastaid tagasi, teises elus, noor tüdruk ukselävel… Kõik oli olnud alles ees, kaart joonistamata.