Читать книгу Vaikne purskkaev - Victoria Fox - Страница 12

„Vivien?”

Teenijanna koputab vaikselt ja astub siis sisse. Adalina kutsub harva teda nimepidi ja Vivien teab, et seda seepärast, et nad jagavad õige pea saladust.

„Milline ta on?” küsib Vivien. See pole tegelikult see, mida ta tahab küsida, aga seda ei saa ta veel küsida. See näiks liiga meeleheitlik, lõikaks luule liiga lähedale.

„Nagu me aimasime,” ütleb Adalina. „Ta sobib suurepäraselt.”

„Sa rääkisid talle…?” Vivien vaatab mujale. „Kui palju sa talle rääkisid?”

„Ma ei rääkinud talle midagi.”

Vivien hingab välja. Adalina asetab tema ette õhtusöögikandiku, supp ja küpsised, kobar sinikakarva viinamarju, aga tal pole isu.

„Kas kõik on korras, sinjoora?”

„Ma nägin teda aknast,” ütleb Vivien, söandades Adalinale otsa vaadata, tahtes teada, kas ka teenijanna nägi seda. Aga Adalina ei reeda midagi.

„Kas sa arvad, et ta näeb välja nagu…” Vivien neelatab. Ta ei saa seda nime öelda. „Ma nägin teda ja mõtlesin, et ta sarnaneb uskumatult…”

„Ta on tume. Muud midagi,” ütleb Adalina.

„Aga tema pikkus, kehaehitus, kõik… see on kõik.”

„Sugugi mitte.” Adalina protesteerib, ta pole nõus andma tema rünnakule põrmugi alla. Vivien märkab seda ja võtab seda kui tõestust tema nõusolekust.

„Sa ei saa seda eitada.”

„Saan. Lähedalt on ta hoopis teistsugune.”

„See oli nagu jälle teda näha.” Sõna „tema” sülitatakse välja kui mürk. Möödunud on aastaid – aastaid –, aga mürk pole kuhugi kadunud. Ta ei saa seda suhu võtta, selle maitse on mõru, liiga kohutav, liiga vahetu, kogu see vihkamine kasvab temas ilma ühegi väljundita.

„Siis pead tüdrukuga kohtuma,” ütleb Adalina. „Ma teen vajalikud ettevalmistused.”

„Kui sa eksid, ei saa ma lasta tal siin elada.” Vivien väriseb, tema hääl on tujukas, süda tina täis. „Rahune maha,” mõtleb ta endamisi, teadlik, et tüdruku sarnasus on võimatu, tema mõistuse vingerpuss, aga kummastus on kõikjal ta ümber, akendes, vees, varjudes ja peegeldustes, ja ta ei imestaks, kui maja paneks teda sel viisil proovile. Vivien on kuulnud hilisöiseid helisid, põrandalaua kääksu, ukse pauku, tuule undamist, mis kõlab täpselt nagu naise karje…

„Te peate sööma,” ütleb Adalina. Tabletid ilmuvad lagedale, kandik on maha pandud.

Vivien võtab ilma hoiatuseta tema käe. Adalina on üllatunud.

„See pole ju tema, ega?” küsib ta kummalisel, kehatul häälel.

„Muidugi mitte, sinjoora.”

„See oleks võimatu.”

„Kindlasti.”

„Ta ei tuleks minu juurde tagasi, ega ju?”

Adalinal on nüüd hirm.

„Ei iial,” ütleb ta kähinal.

„Ta ei julgeks.”

„Ei, ta ei julgeks.”

Vivien lõdvestab haarde. Adalina täidab veeklaasi, nagu midagi poleks juhtunud. Vahel jääb teenijanna õhtusöögile abiks. Täna õhtul ta lahkub.