Читать книгу Evelyn… pärast - Victoria Helen Stone - Страница 3

Täna oli lõpp. Pidi olema. Evelyn ei suutnud enam nii jätkata.

Ta kissitas hommikupäikeses silmi ja püüdis paremini näha meest, kes tuli tema poole. Mees oli astunud tänavale poole kvartali kaugusel Evelyni seisvast autost.

Telefon vastu kõrva surutud, sirutas Evelyn kaela, et tahavaatepeegli tagant teele vaadata. „Ma ütlesin sulle,“ pomises ta telefoni, „Mul on ikka veel gripp.“

„See ei seleta seda, miks sa mu e-kirjadele ei vasta!“ kraaksatas Jackie Arthur toru teises otsas.

Mees sammus kindlal sammul galerii poole, võttis taskust võtmekimbu ja keerutas seda ühe sõrme otsas. Tal olid helepruunid juuksed nagu fotodel, mida Evelyn oli näinud, aga päikeseprillid varjasid liiga suure osa mehe näost. Evelyn soovis, et mees võtaks prillid eest, et ta saaks kindel olla.

Hääl telefonis vingus endiselt Evelynile kõrva. „Raamatulaat algab täna ja ainult pooled kastid on lahti pakitud.“

Evelyn raputas pead. Ta ei suutnud keskenduda sellele, mis tal käsil oli, ja samal ajal Jackie kaeblemist kuulata.

Jackie lasi aina edasi. „Vabatahtliku korraldajana oled sina ainus, kes…“

„Mida sa siis tahad, et ma teeksin?“ katkestas Evelyn. „Jagan tervele keskkoolile kõhugripiviirust? On see sinu meelest hea mõte?“ See naine segas midagi palju tähtsamat kui mingi lollakas raamatulaat.

„Ma…“ See üks terav silp hääbus vaikusse, enne kui Jackie hääl õelaks muutus. „Sul on see kõhugripp olnud kaks nädalat. Ausalt öeldes ma imestan, et sind pole juba haiglasse pandud. Su hääl kõlab küll üllatavalt tervelt.“

Tervelt? See oli naljakas.

Mees jõudis galerii akende juurde ja aeglustas sammu. Jah. See pidi tema olema. Mees peatus, pistis võtme lukuauku ja tundus, nagu vabastaks ta kogu adrenaliini Evelyni kehas. See tulvas verre ja ta tõmbus kangeks. Telefoni servad lõikusid peopessa, kui ta seda kõvemini pigistas.

„Ma pean minema,“ sosistas ta. „Mul on süda paha.“ Ta ei hoolinud sellest, kui Jackie teda popitegemises kahtlustas. Maailm pöörleb kuidagi ikka edasi, isegi kui Evelyn Tester ei täida oma vabatahtlikukohustusi oma poja keskkoolis. Lapsed, kes, pilk telefonis, raamatulaadast mööda kõnnivad, ei hooli vähimatki sellest, kas raamatud olid korralikult riiulitesse seatud või mitte. Miks peaks Evelyn sellest hoolima? Miks ta sellest üldse kunagi oli hoolinud?

Ta pistis telefoni käekotti ja tegi autoukse lahti.

Kuu aega tagasi oleks ta kaunist hommikut märganud. Värsket tuuleõhku. Kevadisi puulehti, mis tantsisid rohelises valguses puul, mille alla ta oli auto jätnud.

Aga vana Evelyni killud, mis olid sügavale tema sisse surutud, märkasid stseeni ainult niipalju, et teada – uus Evelyn ei hooli vähimatki. Ta pani autoukse kinni ja hoidis pilgu väikesel majal teisel pool tänavat.

Galerii korrapärane, kahvatu valgete seinte ja säravate akendega ristkülik jättis tänava värviliste kaupluste seas kena mulje. Päikesevalgus ei lasknud tal näha aknal välja pandud kunsti, aga kodulehel kirjas olnud teosed olid hoolikalt valitud. Paar kohalikku kunstnikku olid sobitatud kallimate töödega.

See oli seda sorti koht, kus ta oleks võinud varem käia, veetnud õhtu, rüübates veini abikaasa ja teiste ülemkeskklassi paaridega. Ta oleks seda väga nautinud, ta oleks Gary käevangus rippunud isegi siis, kui mehel oleks igav hakanud. Evelyn oleks Gary tema tavalisest hajevilolekust välja meelitanud. See oli just selline koht, mida Evelyn armastas.

Aga praegu? Nüüd hakkas tal kõhus keerama, kui ta nägi ukse kohal silti: „Whitmani Galerii“.

Erapooletult võttes teadis Evelyn, et nimi oli maitsekas ja elegantne, sobis väikesele kauplusele ideaalselt, aga ta oleks tahtnud kena musta kirja kividega loopida. Ta tahtis selle kohale punase värviga kirjutada LITS, aknad sisse visata ja oma riided lõhki rebida, karjuda enda reetmisest ja kaotusest igaühele, kes kuulma juhtub.

See poleks muidugi õiglane. Galerii kuulus Noah Whitmanile, mitte tema naisele, aga kui elu oleks vähegi õiglane, ei seisaks Evelyn praegu siin ega püüaks rohkem teada saada naisest, kes oli tema abikaasaga maganud.

Juliette. Juliette. Nii kena ja armas nimi nagu naine isegi, niipalju kui kogukond teadis. Ideaalne teise klassi õpetaja, kellel on kaks ideaalset last, ideaalne abikaasa ja ideaalne elu. Ja ikkagi polnud sellest kõigest tema jaoks küllalt. Tema oli ka Evelyni meest endale tahtnud.

Evelyn surus kätt rusikasse, kuni peopessa tungivad sõrmeküüned ta valuga vihast äratasid.

Ta teadis, et see pole õige. Ta kavatses sellest loobuda. See polnud tervislik. Otsida iga viimast kui infokildu Juliette’i kohta. Tema majast mööda sõita. Tema kooli juures passida. Ja nüüd see… naise abikaasa järel luurata. Vähemalt tema oli selles kõiges süütu või süütu igas muus mõttes peale selle, et armastas oma naist.

See mees oli ju nagu Evelyn, eks ole? Ta ei saanud Noah Whitmani süüdistada, et too oma naist armastas. Evelyn oli kakskümmend aastat Garyt armastanud ja see, mida mees tegi, ei olnud ju naise süü?

Evelyn pani päikeseprillid ette ja läks üle hõreda liiklusega tänava, ta kuulis selgelt oma kontsade klõbinat sillutisel. Tal ei tulnud meelde, millal ta enne tänast viimati kõrgeid kontsi kandis. Samas ei mäletanud ta ka viimast korda, millal ta jalgu raseeris. Täna hommikul oli ta seda kõike teinud. Duši all käinud, raseerinud ja pikad juuksed soengusse sättinud. Ta oli end meikinud, veidi parfüümi kasutanud ja pannud selga kitsa musta seeliku.

Evelyni söögiisu oli kadunud ja ta märkas, kui lamedaks tema kõht oli muutunud. Suurus neliteist oli vaid kahe ja poole nädalaga kahanenud kümneks ja ta ei saanudki selle üle rõõmustada, sest Juliette Whitman kandis kõige rohkem suurust neli. Ta pidi alasti vapustav välja nägema.

Evelyn tõrjus pahase ilme näolt, silus oma igavaid pruune juukseid ja vaatas alla, et punase pluusi nööbid ei tiriks. Vähemalt olid tal suuremad rinnad kui Juliette’il. Üks totter seksistlik võit, mille külge klammerduda. Punkt tema kasuks võistluses seksuaalsuse pärast. Evelynil oli häbi, et ta sellest võistlusest üldse hoolis, põhiliselt sellepärast, et ta teadis, et ei võidaks kunagi.

Siiski tundus miski selles pikas aardejahis Juliette Whitmani ellu võiduna. Evelyn ei osanud öelda, mis see oli. Kui tal vaid õnnestuks kõik teise naise saladused teada saada, võidaks Evelyn mingil moel midagi tagasi. Väärikuse. Austuse enda vastu. Üleoleku. Terve mõistuse.

Kui ta ei näinudki selget seost Noah Whitmaniga kohtumise ja õnne tagasitoomise vahel oma ellu, siis… noh, see polnud tähtis. Evelyn kavatses võtta kuulda õe nõuannet ja keskenduda oma abielu päästmisele. Ta pidi ainult enne nägema seda teist inimest, keda Juliette oli esimesena petnud. Siis suudab ta edasi liikuda.

Kui ta ukse juurde jõudis, olid tema peopesad nii higised, et sõrmed libisesid metallkäepidemelt maha. Nägu krimpsutades hõõrus ta kätt vastu seelikut ja üritas uuesti, lootes, et keegi teda galeriist ei jälgi.

Teda tervitas jahe vaikus. Kui siin tavaliselt ka muusika mängis, polnud seda veel tööle pandud. Evelyn tegi kaks sammu ja ootas vaikuses, ta võpatas korraks selle peale, kui uks tema taga valju sahinaga kinni vajus.

Ruum oli sisustatud tavalises galerii stiilis, lagedate seinte ja valgete vitriinide juures polnud midagi erilist. Evelyn oli näinud seda ruumi kümnetes kunstigaleriides, aga see oli esimene kord, kui tema käed kibelesid neid valgeid pindu määrima. Ta kuivatas käsi uuesti seelikusse, tema pilk eksles siia-sinna juhuks, kui mees peaks end nurgas peitma.

Siiski mitte, praegu oli ta üksinda, tõenäoliselt oli ta esimene külastaja kuude jooksul. Ettevaatlikult, et mitte kontsadega klõbistada, pööras Evelyn end, et silmitseda vitriine ja mõtles, kas siin oli Juliette’i käsi mängus.

Tema esimene mulje oli nii vastumeelne, et ta kortsutas kulmu: üldiselt meeldis talle kunst.

Ta sai kohe aru, et galerii oli sisustanud kunstnik, igal seinal oli erinev meedium või stiil, aga üldine tonaalsus oli kaunis. Harmooniline. See toimis ja see toimis hästi.

Ta oli nii väga tahtnud, et galerii oleks kole. Käpardlik. Ta oli tahtnud irvitada avastuse peale, et Juliette’i mehel on kohutav maitse. Miks ta muidu ei suuda näha kaugemale selle naise, kellega ta abiellus, lihtsast ilust? Evelyn võis end vähemalt lohutada sellega, et tema petisest mees oli psühhiaater, kes oli õppinud mõtetega manipuleerima.

Ei, Evelyni ei irvitanud sugugi. Ta oli esimesele tööle lähemale astunud. Kunstnik, kellest ta polnud kunagi kuulnud, keegi, kes oli impasto-tehnikast natuke liiga sisse võetud, aga ta ei olnud halb kunstnik. Paksud värvikeerud täiendasid taeva muljet.

„Tere hommikust.“

Evelyni süda tahtis kurku ronida, kui ta end hääle poole pööras.

See oli tema. Noah Whitman. Juliette’i Facebooki lehel oli kümneid pilte tema blondidest lastest, aga ainult paar tükki Noah’st ja mees oli kenam, kui Evelyn oli arvanud. Pikem samuti, tema kuju ümbritses koridoriukse hämar ristkülik.

„Ma ei tahtnud teid ehmatada,“ ütles mees ja kui ta sisse astus, ilmus tema näo karmidele pindadele üllatavalt poisikeselik naeratus.

„Ei, ma…“ Evelyni kõri oli liiga ametis paanika neelamisega, ta suutis vaevu rääkida. Ta surus peopesa noomivalt südamele ja proovis uuesti. „Ma ei teadnud, kas siin on kedagi.“

„Mina samuti mitte,“ ütles mees kohvikruusiga tema poole osutades. „Tavaliselt on mul paar vaikset tundi, enne kui lõunastajad sisse trügivad.“

Evelyn noogutas ja silmitses mehe nägu. Nina, mis oli piltidel liiga suur tundunud, sobis tegelikult ideaalselt mehe kandilise lõuaga. Miks Juliette temaga nii rahulolematu oli? Esmapilgul jättis mees igati kena mulje.

„See oli nali,“ märkis mees.

Evelyn manas kuulekalt naeratuse näole ja mehe oma venis laiemaks. Pulss, mis Evelynil oli juba peaaegu õnnestunud kontrolli alla saada, hakkas jälle kiiremini taguma, ja sel hetkel oli tal mehest nii kahju, et ta oleks peaaegu ringi keeranud ja ära läinud. Tal polnud mingit õigust selle mehe ellu tungida.

„Kas võin teile tassi pakkuda?“

„Tassi?“ küsis Evelyn, enne kui taipas, et mees oli jälle kruusi tõstnud.

„Ma kardan, et see on tavaline filtrikohv. Mul on loomulikult espressomasin, see on siiski kunstigalerii, aga seda on jube tüütu kasutada.“

Evelyn noogutas, mees pani oma tassi valgele tahukale, mille peal seisis erksinine laine skulptuur. Evelyn keskendus hetkeks kruusile, ta mõtles, kas sellest jääb jälg, aga terve mõistus katkestas tema mõtisklused. Siin ei ole ta perenaine, kelle kohus oli asjad korras hoida. Selle mehe jaoks ei olnud ta üldse keegi.

Mees tundus nii tavaline. Kas ta oli oodanud murtud haledat varju? Või kedagi, kellel on peas sarved, mis tabasid valgust, mida ainult Evelyn näha suutis?

Hoolimata Juliette’i vastu kogutud tõenditest ei teadnud Evelyn, kui vana Noah on. Tema galeriil oli Facebooki lehekülg, mehel endal mitte. Juliette seevastu kandis kaasaaegse sotsiaalmeedia taaka uhkusega. Tema oli kolmkümmend kuus. Viis aastat Evelynist noorem. Tema mees tundus pigem neljakümnele lähenevat, aga kes neist meestest ikka aru sai? Nemad ei hoolinud teistest nii palju, et kohaselt vananeda.

Mees tuli teise tassiga ja näitas naisele väikest pakki oma käes. „Suhkrut?“

Kui Evelyn noogutas, ütles mees: „Ma arvasingi.“ Evelyn mõtles, kas see oli tema lai tagumik, mis ta reetis. Pärast aastatepikkust Juliette’i poisiliku keha vahtimist pidid tema kumerused küll jahmatavad olema.

Evelyni vaimusilma ette kerkis pilt Gary saledatest sõrmedest ümber kahvatute kitsaste puusade, valgus mehe abielusõrmuselt peegeldumas. Isegi tema teadis, et see kujutluspilt oli liig, nagu oleksid nad seksinud karunahal praksuva tule ees.

Ta tõrjus selle pildi mõtteist, võttis mehe käest kohvitassi ja pani sellesse ainult pool pakki suhkrut. Noah ootas, kuni ta suhkrut segas, ja viis prahi prügikasti tühja laua juures, tee peal oma tassi võttes. Evelyn nägi vaeva, et mitte postamendi juurde minna ja seda varrukaga puhtaks pühkida.

„Kas teid huvitab midagi kindlat?“ küsis mees.

„Ei, ma lihtsalt…“ Ta oli legendi valmis mõelnud, aga nüüd tundus see nii kaugel olevat. „Läksin siit eelmisel nädalal mööda ja silmasin seda tööd aknal. See on kõik.“

„Franklinit? See on üks mu lemmikuid.“

Noah juhatas ta kaugema seina juurde, Evelyn läks tema järel, käed ümber kohvitassi, nagu poleks peopesad niigi higist märjad. Kuumus oli valus, aga ta ei lõdvendanud haaret.

Noah peatus suure maali ees. „Olete temast kuulnud?“

„Ei.“

„Ta elab Oregonis. Hämmastavad kaasaegsed maastikud.“

Evelyn sundis end seinatäit maale vaatama. See, mille juurde nemad astusid, kujutas kerkivat küngast mustade ja roheliste mändidega, mille kohal kauguses olid stiliseeritud pilved. „Ta meenutab mulle Emily Carri,“ ütles Evelyn.

Kui mees ei vastanud, tundis Evelyn ärevustorget. Kunst oli kunagi olnud tema suurim kirg ja ta oli alati oma teadmiste üle uhke olnud, aga tema viimasest loengust oli möödas peaaegu kakskümmend aastat. Ta heitis pilgu Noah’ poole ja nägi, et mees oli pead pööranud ja silmitses teda. Naise põsed lõid õhetama.

„Emily Carr,“ kordas mees. „Te polegi siis niisama akende vahtija, mis?“

„Kuidas, palun?“

„Mulle on ta alati Emily Carri meenutanud, aga te olete esimene inimene, kes seda ütleb. Ma ei olnud kindel, kas kannan oma armastuse Carri vastu Franklinile üle, sest mõlemad on Vaikse ookeani loodeosast.“

Evelyn tundis mehe pilku, tema hinnangut, tema ego ärkas pikast uinakust ja ringutas naha all himukalt. Jah. Ta tundis kunsti ja mees nägi seda. Esimene inimene, kes seda väga pika aja jooksul nägi.

„Ei,“ ütles Evelyn viimaks. „Asi on joontes.“

„Jah, nii see ongi.“

Rahuldustunne tekitas Evelynile kananaha. Ainus, mis tal viimase kümne aasta jooksul hästi välja oli tulnud, oli kooli jaoks raha kogumine. Suvalise kooli. Ükskõik millises ta poeg parajasti käis. See kirg sundis teisi inimesi nägu krimpsutama, kui nad nägid teda lähenemas. Oh jumal, jälle tuleb Evelyn raha või vabatahtliku töö tunde küsima.

Mõni ime, et ta mees oli tahtnud kedagi teist. Tema oli nii naine. Tema lapse tavaline igav ema.

Noah astus järgmise maali juurde. Evelyn järgnes talle, aga taganes veidi. Kui nad kõrvuti seisid, pidi ta vaatama maali, mitte meest, aga siit mõõtis ta pilguga mehe õlgu, selga ja reisi, sest mehe kehaosades peitus mõistatus ja tema peab selle lahendama.

Mees tundus nii tavaline. Kutsuv ja soe. Oma töö ja eluga rahul olev inimene. Tema nägemine tekitas rohkem küsimusi kui vastuseid. Kas Juliette vihkas teda? Või armastas ta meest, aga tahtis sellest hoolimata teisi mehi?

Noah ei olnud nii sale ja heas vormis nagu Gary – siniseruuduline särk ei varjanud päriselt pehmet kõhukest –, aga ta oli siiski kena mees. Enesekindel. Rahuliku olekuga.

Hoolimata Gary kõhulihastest, mille nimel ta iga päev tund aega koduses jõusaalis vaeva nägi, oli tema kehas mingi kangus, mis ei edastanud sellist jõudu nagu Noah Whitmani tugevus. Mida siis Juliette Evelyni abikaasas nägi? Kas ta tahtis lihtsalt midagi teistsugust? Mingit tuunitud täiuslikkust vahelduseks Noah’ karvastele käsivartele?

Evelyn vahtis mehe käsivarsi, kuldseid karvu, jämedaid randmeid ja sõrmi, mis ei läinud otsast peenemaks, vaid lihtsalt lõppesid. Järsku mõtles ta, kas mehe ülejäänud keha oli samasugune. Tugev ja tömp.

Vaikus jahmatas teda samal hetkel nagu see šokeeriv mõte. Ta rebis pilgu Noah’ sõrmedelt ja avastas, et mees vaatab teda, huuled paokil, nagu oleks ta just rääkimise lõpetanud, pruunide silmade soojas pilgus endiselt küsimus, mille ta oli esitanud ja millele naine ei olnud vastanud.

Evelyn tahtis puterdada midagi vabanduseks, et oli vahtinud meest, mitte pilti, aga mingit vabandust ei olnud. Võib-olla ei oodanudki Noah seda, sest ta pööras end seljaga oma armsate piltide ja näoga naise poole. „Kas te olete kunstnik?“ küsis ta.

„Ei!“ See sõna hüppas naise huulilt ja kõlas nagu hoiatus. „Ma tahan öelda, et ma maalisin küll, aga tegelikult õppisin lihtsalt kunstiajalugu. Kasutu haridus.“ Evelyn taipas, et oli sellega meest solvanud, ja lõi väriseva käega, et oma avaldust tühistada. „Ma tahan öelda, et muidugi, kui te just ei taha galeriid pidada. Siis on see äärmiselt kasulik. Ilmselgelt.“

Õnneks puhkes mees naerma ja see heli oli rikkalik ja tugev nagu kõik muu mehes. „Mina õppisin geoloogiat. Te ei pea seletama.“

„Geoloogiat?“ Evelyn kavatses maali poole osutada, aga närvilisus muutis lihased tuimaks. Kohv loksus üle kruusiserva pluusile. Ta ahmis õhku, sest kohv oli kuum, aga raputas mehe mureliku pomina peale pead.

„Pole midagi,“ ütles ta, aga Noah oli tal juba küünarnukist haaranud ja tõmbas teda laua poole. Ta tegi sahtli lahti, võttis sellest karbi pabersalvrätikuid.

„Tagapool on tualett,“ ütles ta salvrätte naisele pihku surudes. „Kui te kõrvetada saite…“

„Ei saanud,“ ütles Evelyn, ehkki tema nahk kipitas. „Ma olen lihtsalt käpard.“

Tume plekk määris kaht tolli tema pluusil, täpselt parema rinna all. Ta surus salvräti vastu pluusi ja nüüd oli ta teadlik sellest, et tõmbab tähelepanu oma rinnale, lopsakale kumerusele oma käe kohal. Ta tõmbas salvräti ära ja kortsutas kokku.

„Keegi pole varem minu geoloogiahariduse peale kohkunud.“

Evelyn tõstis pilgu ja nägi, et Noah naeratab talle ja ta näis nii lahke. Siis mõtles ta, kas ta tuli siia mehele tõtt rääkima. Mitte ainult tema abielu kohta, vaid ka tumedamat, ohtlikumat tõtt sellest, mida tema koletislik naine oli teinud. Miks ta muidu oli nii väga tahtnud mehe galeriid külastada? Miks muidu oli tal tunne, et tegemist oli piltmõistatuse viimase tükiga?

Pluus kleepus keha külge, nüüd oli kangas külm ja ebameeldiv, märg laik tema soojal kehal. Märk.

„Olete kindel, et kõik on korras?“ küsis mees.

Võib-olla oligi kõik korras, sest Evelyn ei suutnud sellele õnnelikule mehele rääkida, mida ta teab. Võib-olla oli Evelyn parem inimene, kui ta ise arvas.

„Mul on kahju,“ ütles ta, kui pisarad korraga silmadesse kerkisid.

„Kuulge,“ ütles mees, aga kui ta veel midagi lisas, siis ei kuulnud Evelyn seda ukse poole kiirustades üle kontsaklõbina, ta kibeles mehest kaugemale, eemale sellest pommist, mille ta oli kavatsenud keset mehe ilusat elu visata.

Mida paganat ta siin teeb?

Ta jooksis auto juurde ja kohmitses luku kallal, vaatas üle õla veendumaks, et keegi ei järgne talle. Mees ei olnud talle järgnenud, aga ta seisis galerii ees ja jälgis teda. Käes, mille mees oli päikesevarjuks silma ette tõstnud, oli ikka veel salvrätik ja tema suu oli murest pingule tõmbunud.

Evelyn oli hull, et ta siia tuli, aga kui ta mehe pilgu tabas, ei olnud tema keha läbiv tume tundesööst hirm. See oli äratundmine. Nad olid seotud, tema ja Noah, seotud oma abikaasade tõttu ja ühendatud igaveseks tänu ühele kohutavale, pöördumatute tagajärgedega ööle.

Evelyn ei saa talle sellest kunagi midagi rääkida.