Читать книгу Evelyn… pärast - Victoria Helen Stone - Страница 6

Enne

Köögipõrandalt kostis vaikset surinat, see kerkis mööda Evelyni jalgu ülespoole ja tema keha tõmbus iga hetkega üha enam pingesse. Ta tundis, kuidas Gary jalad jooksumatil tümpsuvad, see oli ühtlane rütm nagu südamelöögid. Või ehk sarnanes see rohkem läheneva sõjaväe rivisammuga.

Kui Evelyn oma kohvi vahtis, peatus jooksulint. Kui dušš trennitoa vannitoas sahisema hakkas, teadis Evelyn, et Gary meelest tema alles magab. Mees kavatses siin all dušši võtta ja enne seitset välja hiilida.

Tavaliselt pani ta magamistoas tuled põlema, avas ja sulges uksi, andis Evelynile teada, et teda ärritab naise harjumus kaua magada. Mõnel hommikul tundis Evelyn, kuidas mehe ärritus kippus põlguseks muutuma, aga täna ei olnud ta kaua maganud. Küllap leevendas öiste sündmuste põnevus unerohu mõju. Ta oli ehmatusega kell 6 ärganud ja tema mõtted olid täiesti selged.

Tema mees petab teda.

See, mis eile öösel oli olnud lihtsalt uitmõte, oli hommikuvalguses kristallselge. Mees petab teda ja Evelyni rahulik hubane maailm on mingil viisil purunemas. Ta ei teadnud veel, kuidas, aga see, mis ta oli siin loonud, oli lõppemas.

Vee vulin torudes katkes nii äkki, et Evelyni kõrvad lõid vaikusest pilli. Ta tõusis ja valas kohvi kraanikaussi. Tema maos oli selle jaoks nagunii liiga palju hapet.

Kui ta letile toetus ja silmad sulges, ilmus tema silme ette see naine metsast, blond, kaunis ja sale. Gary puudutas naist, tema käed olid naise õlgadel, nagu oleks ta teda varem sadu kordi puudutanud. Nagu oleks ta veetnud tunde naist puudutades.

Evelyni laugude all kõrvetasid pisarad. Need põletasid kurku, rinda. Ta uppus happesse. Ta ei suutnud hingata ega neelata. Koridoris avanes uks. Ta raputas pead. Ta ei tahtnud seda vestlust. Ta ei olnud seda kunagi tahtnud.

Korraks puhkes õitsele võimalus. Ta ei pea midagi ütlema. Ei pea vastuseid nõudma. Ta võib teeselda, et ravimid kustutasid tema mälust kõige lihtsamadki üksikasjad. Auto, maantee, hirve, lõpp.

Gary sammud tuli lähemale, kõvade taldadega kingad klõbisesid naturaalsel kivipõrandal, klapp, klapp, kopsisid, kuni peatusid järsku ja kumisev vaikus tuli tagasi.

„Evelyn?“

Korraks kõlas mehe hääl hapralt. Evelyn oli tabanud ta ootamatult, kaitsetult, ja need kolm ehmunud silpi meenutasid üle aastate pigem seda poissi, kellesse Evelyn oli armunud.

Jah, isegi kahekümne kuue aastasena oli Gary olnud ülbe, aga ta ei olnud nii enesekindel, ei teadnud veel, kas temast saab resident. Aastaid hiljem, kui Evelyn taipas, et mehe enesekindlus oli tegelikult ülbus, oli ta selle vea ju mehele andeks andnud? Kas see ei tähendanud, et ta oli väärt mehe austust, armastust ja truudust?

„Miks sa üleval oled?“ küsis Gary, vana rahuolematus maailmaga hiilis jälle tema häälde.

Evelyn tegi silmad lahti ja vaatas mehele otsa. „Kes ta on?“

Gary kõverdas suud, nagu oleks ta millegi roiskuva haisu tundnud. Evelyn rikkus tema hommikused plaanid. „Ma ütlesin sulle. Ta on patsient.“

„Kaunis patsient.“

Jälle see suukõverdamine. „Ilmselt.“

„Kaunis patsient, kellega sa õhtust sõid.“

„Ei. Ma sõin doktor Christianseniga õhust. Sa tead seda. Patsient helistas, see oli kriis. Ta oli paanikas. Nõudis, et peab mind nägema.“

Evelyn kortsutas kulmu, osa tema õiglasest vihast hakkas lahtuma. Kas see võis tõsi olla? „Sa ei võta töövälisel ajal patsiente vastu? Sa pole seda enam aastaid teinud.“