Читать книгу Evelyn… pärast - Victoria Helen Stone - Страница 5

Pärast

See oli hullumeelne. Kõige hullumeelsem asi, mida ta iial teinud oli. Tal polnud mingit põhjust Whitmani galeriisse tagasi minna, eriti pärast eilset häbistavat lahkumist.

Kui ta oleks ära läinud nagu mõistlik inimene, vabandanud end, siis võiks ta sama rahulikult tagasi minna: „Tere! Tahtsin seda Franklini maali veel korra vaadata!“ või „Oh mind, unustasin eile selle kohaliku kunstniku nime küsida.“ Mida ta nüüd ütleb? Noah Whitman vajutab ilmselt turvasüsteemi häirenuppu, kui teda tulemas näeb.

Või siis mitte. Ta jättis sõbraliku mulje. Siira. Nende vahel oli mingi side, isegi kui mees ei teadnud põhjust. Noah oli taibanud, et Evelyn otsib midagi. Ta oli jälginud naist lahkumas, nagu oleks tema pärast mures.

Võib-olla oli ta hoopis oma asjade pärast muretsenud.

Seekord parkis Evelyn kaugemale juhuks, kui ta ringi mõtleb ja autosse jääb. Ühest uksest astus välja mees tillukese koeraga, näpus termoskruus. Kleeps ühe kaupluse aknal andis talle teada, et sõbrad ei lase sõpradel Starbucksi kohvi juua.

Evelyn turtsatas. Järjekordne väike espressokohvik, kes vihkab julma kohvihiiglast. Evelyn ei saanud sellest vaenulikkusest aru. Kas nad arvasid, et kolkalinnakeste elanikud oleksid hakanud jäälatet armastama, kui nende toidukaupluste riiuleid ei täidaks Starbucksi joogid? See koht võlgnes oma olemasolu Starbucksile.

Evelyn ei jõudnudki kulmu päris kortsu tõmmata, sest kohvik andis talle ideaalse ettekäände. Ta võib Noah’le tassi kohvi viia. Vabanduseks selle eest, et ta oli mehe pakutud kohvi maha loksutanud. Läbinähtav vabandus, aga kui Noah arvab, et Evelyni huvitab midagi enamat kui kunst, siis mis tal sellest? Teda huvitas kogu mehe elu.

Ometi ei tohiks huvitada. Evelyn oli endale lubanud, et on selle kõigega lõpetanud. Et ta on valmis oma vihast lahti laskma. Oma abielu kallal tööd tegema, aga nüüd ei paistnud see nii lihtne olevat.

Noah Whitman oli pärast galeriist põgenemist tal terve päeva mõtteis püsinud. Mees oli tema kõrval sisseoste teinud ja maja koristanud. Ta oli koos Evelyniga õhtulauas istunud, kui poeg sõpradele sõnumeid saatis ja abikaasa oma meditsiiniajakirju luges. Noah oli tal meeles mõlkunud, kui ta oli unerohu ära võtnud. Muidugi ainult paar minutit. Siis oli kõik lohutavalt mustaks muutunud.

Kas Noah viibis samamoodi teadmatuses nagu Evelyn varem? Kas ta armastas oma naist? Kas ta arvas, et tema abielus oli kõik korras? Ilmselt polnud mehel aimugi, milleks tema kuri naine võimeline oli. Noah oli Evelyni peegelpilt – süütu, naiivne abikaasa – ja ainuüksi mehega rääkimine pakkus lohutust. Ta oli kena, edukas ja lahke, teda oli samuti reedetud, talle oli valetatud nagu Evelynile.

Tundus loomulikuna uuesti galeriisse minna ja meest näha, aga Evelyn teadis, et see ei muutnud asju õigeks. Pigem oli see hoiatus, et Juliette ja kõik temaga seotu oli Evelyni jaoks kinnisideeks muutunud.

Evelyn köhatas, püüdes saada lahti tundest, et ta teeb midagi väga valet. Kas polnud see lõppude lõpuks saatus, et ta oli parkinud siia, otse väikese espressokohviku kõrvale? Hea märk. Evelyn haaras käekoti ja tuli autost välja, enne kui kahtlused jõudsid uuesti maad võtta.

Paar minutit hiljem sammus ta galerii poole, kaks cappuccino’t käes ja pilk uksele suunatud. Täna võis ta oma mustade saabastega kiiremini liikuda. Piisavalt kiiresti, et kandu nilpsavad kahtlused teda kätte ei saaks.

Eilne liibuv kostüüm oli ainus kontorikostüüm, mis talle veel sobis, nii et täna oli ta valinud vabamas stiilis kitsad teksased, saapad ja pika tuunika, mis varjas tema keskealist pehmet kõhtu. Eile oli ta riietunud lahinguks. Tema tänane riietus andis teada, et ta ei kujuta endast mingit ohtu.

Kui ta kümne jala kaugusel oli, avanes galerii uks, ja Evelyn ei olnud valmis. Ta oleks peaaegu paanikasse sattunud, aga siis astus Noah välja, käsi tervituseks sirutatud. „Te tulite tagasi,“ ütles ta ja naeratas viisil, mis näitas, et ta ei karda naist.

Evelyn naeratas täielikku kergendust tundes. „Ma tulin rahu pakkuma,“ ütles ta uksele tulnud mehele kohvitopsi ulatades.

„Ma ei teadnud, et me oleme sõjajalal.“

„Siis pigem vabanduseks. See oli…“ Noah võttis topsi ja viipas Evelyni sisse. Kui naine sisenes, kohtus tema pilk mehe omaga. „Ma palun tõesti südamest vabandust.“

„Olge nüüd. Pole vaja end vabandada. See on ju hea, kui kunst mõju avaldab. Kas see mitte selleks polegi mõeldud?“

„Küllap vist. Mul on vist vilets kuu olnud. Tahtsin lihtsalt tulla ja teid veidi rahustada. Te ei pea öösel ärkvel lebama ja mõtlema, et võõrustasite oma galeriis hullumeelset.“

„See pole probleem. Ma usun, et saaksin teiega hakkama, kui peaksite mind ründama.“ Ta pilgutas silma ja Evelyn puhkes naerma. Ta tõesti naeris, nagu poleks see kohutav, segane olukord. Veel üks märk, et tagasitulek oli õige tegu. „Aitäh kohvi eest,“ lisas mees topsi naise omaga kokku lüües. „Terviseks.“

„Terviseks,“ vastas Evelyn endiselt naerdes, kui ta topsi suule tõstis.

„Muide, minu nimi on Noah.“

„Evelyn,“ vastas Evelyn.

„Noh, Evelyn, sinu ajastus on ideaalne. Ma pidin just vaateakna väljapanekut vahetama hakkama. Tahad aidata mul valida?“

Hoolimata kõikidest stsenaariumidest, mis olid tal peas keerelnud, polnud ta osanud seda ette näha. „Tõsiselt?“

„Muidugi. Ma olen siin üksinda. Kellegi teise pilk oleks suurepärane.“

„Aga ma…“ Aga ma ei oska. Ma olen ainult koduperenaine. Ma olen mitte keegi. Ma hakkan hulluks minema.

Noah jälgis teda lootusrikkalt. Lootusrikkalt. Nagu meeldiks talle tõesti, et Evelyn seal on ja ta loodab nõusolekut saada. Millal oli keegi viimati temalt tõesti midagi tahtnud? „See oleks tore,“ kuulis Evelyn end ütlevat ja vastutasuks nägi ta laia naeratust. Mehe silmanurkadesse tekkisid kurrud. Tema silmad olid tumepruunid ja palju soojemad, kui Evelyni abikaasa sinised silmad.

„Tule. Viime oma ringkäigu lõpule, siis tead, millega me töötame.“

„Hea küll, aga ma hoiatan, mul võivad kunsti suhtes üsna kindlad seisukohad olla.“

„See kõlab ideaalselt.“

Evelyni keha haaras puhas nauding ja esimest korda väga pika aja jooksul oli tema maailm tasakaalus ja ta ise rahulik.