Читать книгу Evelyn… pärast - Victoria Helen Stone - Страница 4

Enne

Kui mees helistas, nägi Evelyn unes linde. Põllult tõusis õhku terve parv musträstaid. See oli kurjakuulutav vaatepilt, aga ilus, ja linnud lendasid laiali nagu lehed tuules, kui telefon kisama hakkas.

Evelynile tundus, et telefon oli kaua aega helisenud, aga see ei saanud tõsi olla. Kõne oleks automaatvastajale läinud.

Tema käsi leidis pimedas juhtmeta telefoni toru. Naine arvas millegipärast, et see on raske, ja lõi toru liiga kõvasti vastu meelekohta, kui ta kõne vastu võttis. „Halloo?“

„Sa pead Range Roveriga Old Highway 23-le tulema.“

Evelyn kortsutas kulmu, tema kõrvad kumisesid unerohust. „Mida? Gary?“

„Evelyn, ära üles!“ Mehe järsk toon tungis läbi kumina.

Evelyn püüdis end istukile ajada, aga gravitatsioon tundus kummalisena. „Mis kell on?“

„Peaaegu üksteist. Pane riidesse ja tule siia. Palun.“ Mehe hääl oli pingul ja vaikne ning sõnad kõverdusid kummalisel kombel läbi tema unerohu mõju all oleva mõistuse.

„Highway 23?“

„Old Highway 23,“ parandas mees. „Tule White Oaki kaudu.“

Evelyni mõistus hakkas tööle ja liipas aeglaselt edasi. Ta hõõrus silmi. „Kas juhtus midagi?“

„Jah, mul… juhtus üks väike äpardus. Auto on vist korras. Sa pead lihtsalt siia tulema ja mind kraavist välja tõmbama. Kiiresti. Palun.“

„Oh jumalukene.“ Lõpuks hajutas hirm suurema osa hägust, Evelyn tõstis jalad üle voodiserva ja ajas end istukile. „Hea küll. Ole seal. Ma olen viieteistkümne minutiga kohal. Kas sinuga on kõik korras?“

„Minuga on kõik korras. Ära unusta, White Oak Road, siis pöörad paremale. Tee ruttu.“

Mees lõpetas kõne, Evelyn istus hetke voodis ja vahtis ribakardinate vahelt langevaid kuuvalguse triipe.

Tee ruttu. Evelyn püüdis sundida aju jäsemeid tagant kiirustama. Gary oli talle kõigest kaks kuud tagasi uued unerohud kirjutanud ja ta ei olnudki taibanud, kui tugeva ravimiga tegemist oli, aga kohvi joomiseks pole aega. Mees võib vigastatud olla.

„Ta ei ole vigastatud,“ ütles Evelyn, sõnad kõlasid tema kõrvadest häirivalt kaugel. Kui Gary oleks viga saanud, oleks ta kiirabi kutsunud. Tal oli lihtsalt vaja, et keegi ta kraavist välja tõmbaks.

Evelynil õnnestus püsti tõusta ja riidekapi poole komberdada. Ta tiris öösärgi seljast, sikutas jalga joogapüksid ja dressipluusi, mida ta oli varem kandnud. Kui ta kööki käekoti järele läks, tundis ta end piisavalt ärkvel olevat, et autot juhtida. Suuremalt jaolt.

Garaaži ukse juures jäi ta seisma ja pööras uuesti kööki, et külmkapist pudel vett võtta. See tähendas küll viivitust, aga see oli õige otsus. Jääkülm vesi ergutas teda, ta kiirustas Range Roveri juurde ja tagurdas garaažist välja.

Kui Evelyn sissesõiduteele keeras, valgustasid auto esituled garaažiust, mille taga oli poja auto. Võib-olla oleks pidanud Cameronile ütlema, kuhu ta läheb, aga ei. Küll poeg võtab ühendust, kui märkab, et ema ei ole. Evelyn sõitis minema.

Kümne minuti pärast keeras ta White Oaki teele ja lõdvendas krampliku haaret rooli ümber. Majad seisid siin viie aakri suurustel kruntidel ja liiklus oli hõre. Evelyn muretses vähem sellepärast, et võib ehk uimases olekus politseinikust mööduda, ja rohkem sellepärast, mis teda ees ootab.

Kui BMW on viga saanud, on Gary mitu päeva pahas tujus ja täna on neljapäev, mis tähendab, et ta on terve nädalavahetuse tõre. Suurepärane.

Võib-olla õnnestub tal veenda meest minema ülejärgmisse maakonda golfi mängima, siis oleks maja suurema osa pühapäevast tema päralt. Noh, kui Cameroni mitte arvestada, aga seitsmeteistkümnene poeg ei veetnud palju aega ema seltsis. Tal oli oma auto. Oma elu. Evelyn polnud sellega veel päriselt ära harjunud, aga ta andis oma parima. Paari lühikese kuu pärast läheb poeg MITisse ja see nõuab palju tõsisemat kohanemist.

Tänavalaternate valgus hääbus, kuni White Oak oli kõigest must riba öös ja Evelyni aju lükkas tähtsa küsimuse esiplaanile: miks sõitis Gary mööda Old Highway 23-e? Tema kontor jäi sellest miilide kaugusele ja nii kaugel põhjas oli Old 23 kõigest kaherealine tee, mis lookles metsatukkade ja soode vahe, kuni järgmise eeslinnani kümne miili kaugusel.

Evelyn jõudis tühjale ristteele ja pööras paremale, nagu kästud. Kaks minutit hiljem peegeldus auto esitulede valgusvihk vasakult teepervelt milleltki tagasi. Evelyn võttis kiirust maha ja jälgis, kuidas üks kuju teele kõndis. Kui valgus mehele langes, hingas naine kergendatult. Gary paistis terve olevat. Veidi räsitud, aga ta ei isegi ei longanud. Evelyn peatas auto tema kõrval.

„Gary,“ ahmis ta akent alla keerates õhku ja sirutas mehele käe. „Mis juhtus?“

„Hirv.“ Gary surus ainult kergelt naise kätt, enne kui käe ära tõmbas ja nägu hõõrus.

„Kas sa sõitsid talle otsa?“

„Ei, aga oleksin vist pidanud. Keera ringi ja sõida autost mööda. Mul on tööriistakastis köis.“

Loomulikult oli tal köis. Ta oli alati täiuslikult ette valmistunud. Tema jaoks ei tulnud miski üllatusena. Peale selle pagana hirve. Evelyn tõrjus naeratuse näolt ja keeras auto väga ettevaatlikult ringi, ta teadis, et teeserv on pehme ja selle kõrval on kraav. Autotulede valgusvihust välja jäävast märjast metsast ulatus temani jahe roheline soolõhn. Evelyn väristas end külmast ja soovis, et oleks veepudeli asemel jaki kaasa haaranud. Tegelikult soovis ta, et oleks endiselt teki all ega kuuleks telefonihelinat. Gary oleks võinud puksiiri kutsuda.

Tema ümber süttisid salongituled, kui Gary pakiruumi luugi lahti tegi. Evelyn pilgutas totralt silmi, enne kui autost välja tuli, et mehele abiks olla. Tema jalad olid tuimad ja kohmakad, kui ta ümber linnamaasturi läks.

„Mine tagasi autosse,“ käskis Gary. „Me peame ruttu tegema.“

„Miks?“ küsis Evelyn.

Gary tõmbas salataskust, kus oli tungraud, köie. „Miks?“

Evelyn vaatas BMW poole, mis seisis kahvatu ja liikumatuna kraavis, nagu peidaks end seal. „Kas sa oled joonud?“

„Jõime Christianseniga paar viskit. Mine tagasi autosse.“

„Miks sa nii ebaviisakas oled?“

Gary puhus õhku läbi hammaste ja kükitas, et köit ümber konksu siduda. „Anna andeks. See õnnetus ehmatas mind natuke.“

Lõuapärad pahaselt kokku surutud, vahtis Evelyn meest, kuni too pilgu tõstis.

„Oleksid ehk mõistvam. Mõtlesin hetkeks, et olen surnud.“

Hästi. Evelyn langetas mõistmise märgiks lõua ja ronis uuesti rooli taha. Ilmselt oleks temagi närvis, kui peaks muretsema, et jääb purjus peaga sõitmisega vahele.

Samas peaks ta ise ainete mõju all sõitmise pärast mures olema või kuidas? Kui ta ei pingutanud, et keskenduda, hakkas maailm servadest häguseks tõmbuma. Ta poleks pidanud pärast uue unerohu võtmist midagi tegema. See oli kange rohi. Ta oleks tahtnud siinsamas uuesti magama jääda.

Vähemalt sai ta nüüd aru, miks mees oli helistanud talle, mitte puksiirautole või politseisse. Doktor Gary Tester ei saanud joobes juhtimisega vahele jääda. See oleks tohutu must plekk tema mainekal psühhiaatriapraksisel. Evelyn jälgis külgpeeglist, kuidas Gary köit järsust kraavikaldast BMW poole veab.

Ehkki see muutis Gary ainult pahuramaks, tundis Evelyn sügavat rahuldust sellest, et ilmselt rikub mees pori ja muda pärast paari nelisada dollarit maksnud kingi. Gary oli keskeas juuksekarva lõhki ajama hakanud. Talle meeldis teistest parem olla. Naine lootis, et mehe kingad haisevad nagu soo.

See polnud väga ohtlik mõte arvestades, et Evelyn peaks tänulik olema, et mees ei olnud vigastatud ega surnud. Kui see talle hommikul meelde tuleb, ajab ta selle unerohutablettide süüks.

Mõne hetke pärast sulgus autouks ja BWM esituled süttisid. „Hea küll!“ hüüdis Gary. „Rahulikult!“

Evelyn pani linnamaasturile käigu sisse ja liikus edasi. Ta tundis, kuidas köis pingule tõmbub ja siis ei juhtunud rohkem midagi. Range Rover ei liikunud tolligi. Ta vajutas gaasi ja mootor möirgas.

„Proovi madalama käiguga!“

Muidugi. Evelyn vajutas madalama käigu sisse ja üritas uuesti. Linnamaastur möiratas, BMW mootor kiunatas ning mõlemad autod hakkasid liikuma.

„Jumal tänatud,“ pomises Evelyn ja vajutas veidi julgemalt gaasi. BMW kerkis mööda kraavikallast üles ja roomas teele. Evelyn nägi, et mees viipab, ja jättis mootori seisma.

Gary astus kahe auto vahele ja sõlmis köie ruttu lahti. „Hea küll,“ ütles ta luuki lahti tehes ja köit pakiruumi pannes. „Hakka sõitma. Ma olen paari minuti pärast kodus.“

„Võta heaks,“ ütles Evelyn.

Mehe pilk kohtus tahavaatepeeglis tema omaga. „Aitäh.“ Evelyni pilk püsis veel hetke mehe omas, enne kui liikumine Gary selja taga sundis teda võpatama. Gary ajas end sirgu ja tema kõrval oli kummitus. Õhukese valge kleidiga kaunis kummitus, kelle juuksed voogasid õlgadel.

Gary sulges tagaluugi ja sirutas käed, et kummitusel õlgadest kinni võtta, aga kuju rebis end lahti, tema käed tõrjusid mehe omi ja ta ei olnudki vaim. Ta oli valge kampsuniga blond naine, ta lükkas Garyt ja kähvas: „Ära puutu mind“ nii valjusti, et Evelyn kuulis seda.

Gary vaatas uuesti tahavaatepeeglisse. Evelyn jõllitas teda jahmunult.

Või lihtsalt totralt. Evelyn oli liiga segi, et aru saada, kes see metsast tulnud võõras naine on.

„Gary?“ küsis ta, nagu võiks mees teda kuulda, aga võib-olla kuuliski, sest ta ütles naisele midagi ja tuli Range Roveri juhipoolse ukse juurde. Evelyn vaatas, kuidas naine BMW kõrvalistmele istus ja ukse pauguga kinni lõi.

„Mine koju,“ ütles Gary.

„Kes see on?“ küsis Evelyn vaikselt, pilk ikka veel peeglis.

„Patsient. Ma viin ta koju.“

„Patsient,“ kordas naine.

„Ma pean ta koju viima. Tema auto läks minu kontori juures katki.“

Evelyn pöördus mehe poole vaatama, tema kaelalihased valutasid, nagu oleks ta palunud neilt midagi võimatut. Gary põsesarnadel kuumasid punased laigud. „Patsient,“ kordas Evelyn veel korra.

„Jah. Mine tagasi voodisse. Räägime hommikul, kui sa enam pilves pole.“

„Pilves?“ kiljatas Evelyn. „Sina kirjutasid mulle selle retsepti!“

„Nii et ma tean täpselt, kuidas see sulle mõjub. Sa ei suuda selgelt mõelda.“

„Ma suudan piisavalt selgelt mõelda, saamaks aru, et kell üksteist õhtul ei ole sa patsiendiga!“ Tema käed tulitasid kramplikust haardest roolirattal. Evelyn keeras käsi nahaga kaetud roolil veel kõvemini. „Nii pagana pilves ma ei ole.“

„Oh, jumala pärast, Evelyn. Kui tegemist oleks millegi sobimatuga, kas ma oleksin siis oma naisele helistanud?“

Evelyn avas suu, et vastu vaielda. Öelda, et see on naeruväärne vale, aga tema suu jäi lahti, mõistus oli juhmiks ehmatatud. Sest Garyl oli ometi õigus? Ehkki auto oli kraavis, oleks ta võinud lihtsalt takso kutsuda. Kui politsei hommikul auto leiab, oleks ta võinud öelda, et keeras hirvele otsasõidu vältimiseks kraavi. Kui veres pole alkoholi, pole ühtki tõendit joobes juhtimisest ega mingit kuritegu. Gary ei oleks pidanud oma naist asjasse segama.

Gary vaatas teele. „Palun sõida ära, enne kui keegi meid leiab.“

„Hea küll,“ ütles Evelyn, tema hääl kõlas jälle kusagilt väga kaugelt.

Gary patsutas autoust, nagu oleks see midagi lahendanud. Tema abielusõrmus kilises vastu metalli. „Mine.“ Ta pehmendas käsku naeratusega.

Mine.

Evelyn läkski, tema laup oli pingul ja pea valutas. Ta sõitis minema ja jälgis, kuidas mehe auto esituled pimeduses üha väiksemaks muutusid. Teda ootas voodi ja ta oli liiga pagana väsinud.