Читать книгу EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus - Viktor Niitsoo - Страница 4

Eduka vastupanu eluliselt tähtsaks tingimuseks on vastupanuliikumiste väliskeskuste ehk tagala olemasolu. Eelkõige on see vajalik vastupanutegevuse võimalikult laiahaardeliseks kajastamiseks ja propageerimiseks, saavutamaks sellele ülemaailmset toetust. Vastupanuliikumistel peavad olema võimalused levitada oma propagandamaterjale nii trükiste kui ka muude massiteabevahendite kaudu. Selleks on vajalikud infokeskused välismaal, kuhu toimetada vastupanuliikumise teavet levitamiseks infoagentuuridele. Peale teabe levitamise on nende keskuste ülesandeks abistada kodumaist vastupanuliikumist: toimetada riiki vajalikku kirjandust ja selle paljundusvahendeid ning toetada vastupanuliikumises osalejaid materiaalselt.

Eestis algas vastupanu vahetult pärast riigi okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta juunis ning kestis katkematult kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis. Esialgu väljendus see passiivses vastuseisus Eestis juurutatavatele nõukogulikele ümberkorraldustele ning püüetes alal hoida rahvuslikke väärtusi. Aktiivne vastupanu vallandus niipea, kui selleks avanes võimalus. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõjategevuse puhkemise järel kogunesid mehed metsadesse, haarasid relvad ning alustasid võitlust sakslaste eest taganevate Punaarmee üksuste ja hävituspataljonidega.

Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aasta sügisel tuli okupantidel kogeda aktiivset vastupanu, mis seisnes metsavendade relvastatud võitluses ja noorsoo põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide tegevuses. Nii esimesed kui ka teised pidid tegutsema omal käel, sest mingit välist toetust peaaegu üldse ei olnud. Välisriikide luured küll üritasid metsavendadele abi osutada, kuid enamasti sattusid Eestisse lähetatud võitlejad üsna kiiresti okupatsioonivõimu julgeolekujõudude küüsi ja neid kasutati julmalt ära välisluurevastastes raadiomängudes.

Noorte põrandaalused vastupanurühmitused seevastu tegutsesid täielikus isolatsioonis. Neil puudusid igasugused kontaktid Läänes asuvate pagulasorganisatsioonidega, samuti ei teadnud nad midagi teiste, isegi naabruses tegutsenud rühmituste olemasolust. Neist said nad teada alles vangilaagrites viibides. Mõistagi ei saanud selline vastupanu olla kuigi tulemuslik ning piirdus mõne üksiku aktsiooniga, milleks oli enamasti lendlehtede levitamine või sinimustvalge rahvuslipu heiskamine avalikus kohas. Selle järel rühmituse liikmed arreteeriti ja saadeti aastateks vangilaagritesse.

Massiliste repressioonidega õnnestus okupatsioonivõimudel 1950. aastate algul relvastatud vastupanu maha suruda. Noorterühmituste vastupanu, mis pärast metsavendluse hävitamist jätkus, hääbus paradoksaalsel kombel sama kümnendi teisel poolel seoses massirepressioonide lakkamisega ja nõukogude ühiskonna ka Eestisse ulatunud liberaliseerimisega, mis on tuntud Hruštšovi sulana. Samal ajal hakkas eesti rahva seas üha enam levima mõttelaad, et lootused iseseisvuse taastamiseks tuleb maha matta, kuna okupatsioonivõim jääb kauaks püsima ning igasugune vastupanu sellele on lootusetu ja ennasthukutav ettevõtmine. Sel perioodil hakkasid eesti ühiskonnas juurduma teatud sovetiseerumise protsessid, üha enam inimesi soovis oma elu uutes tingimustes võimalikult hästi korraldada. Märgatavalt suurenes kommunistlikku parteisse ja komsomoli astunud eestlaste arv, kuna nendesse organisatsioonidesse kuulumata oli välistatud edutamine ametiredelil või kõrgkoolis õppimine.

Vastupanu vaibumises mängis olulist rolli julgeolekuorganite (alates 1954. aastast nimetusega Riiklik Julgeolekukomitee – RJK, tekstis edaspidi KGB) uus taktika. Repressioonid olid muutunud valikulisemaks ning üha enam hakati kasutama kohtuväliseid mõjutusvahendeid ehk nõndanimetatud profülakteerimist. Meetod seisnes opositsiooniliselt meelestatud isikute ideoloogilises töötlemises nende töökohtades või õppeasutuses (alaealisi töödeldi ka nende vanemate kaudu). Kui need võtted soovitud tulemusi ei andnud, järgnesid repressioonid, mis seisnesid koolidest ja ülikoolidest välja heitmises, töökohtadelt vallandamises jne. Igal juhul kanti profülakteeritavad isikud niinimetatud musta nimekirja ning nende edaspidine käekäik ehk osasaamine sotsialistliku ühiskonna jagatavatest hüvedest (ametialane karjäär, kõrghariduse omandamine, korteri saamine, mootorsõiduki ostuluba, turismireis välismaale jne) sõltus juba sellest, kui lojaalselt isik KGB hinnangul end üleval pidas. Muidugi oli tõeliseks lojaalsustõendiks KGB salajaseks informaatoriks ehk koputajaks hakkamine, kuid sellisele teele läksid siiski vähesed profülakteerimise alla sattunud mässumeelsed. Ennetavate meetmete tulemusetuse korral võis ikkagi järgneda arreteerimine ja vangilaagrisse saatmine.

Eesti vastupanuliikumine elavnes 1960. aastate teisel poolel eelkõige Moskva inimõiguslaste ehk dissidentide tegevuse mõjul. Tallinnas tekkisid mõned põrandaalused rühmitused, kes on end ise määratlenud demokraatlike liikumistena. Erinevalt dissidentidest, kes tegutsesid avalikult, eelistasid demokraadid kasutada põrandaaluse võitluse taktikat. Samas otsisid nad kontakte vene dissidentidega, kellega vahetati informatsiooni ja omakirjastuslikke materjale.

Demokraatide tegevuse kõrghetkeks oli memorandumi saatmine Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (ÜRO). Kuna memorandumi koostamises süüdistatuna arreteeriti ja anti kohtu alla viis isikut, äratas memorandum maailmas elavat vastukaja. Selle sündmuse kaudu said ka eesti pagulased teada okupeeritud kodumaal tegutsenud vastupanuliikumisest, mida oli vaja toetada.

1970. aastate teisel poolel tekkis Eestis avalik vastupanuliikumine, mille peamiseks taktikaks oli avalike kollektiivsete märgukirjade saatmine nõukogude võimuorganitele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, inim- ja rahvusõiguste rikkumise juhtude avalikustamine, režiimikriitiliste omakirjastuslike materjalide koostamine ning levitamine jne.

Avalikuks muutunud vastupanu Eestis innustas ka eesti pagulasorganisatsioone nende välisvõitluses. Kui seni oli välisvõitlus piirdunud apelleerimisega asukohamaade valitsustele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, nõudes neilt Eesti okupeerimise tunnustamatuse poliitika jätkamist, siis nüüd avanes võimalus panna otseselt õlg alla Eesti vastupanuliikumisele.

Eelkõige Moskva inimõiguslaste ennastohverdava avaliku võitluse tulemusel oli inimõiguste kaitse teema tõusnud maailma avalikkuse silmis väga olulisele kohale. 1. augustil 1975 Helsingis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsil kirjutasid Euroopa riikide (peale Albaania) ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada riigipead alla kokkuleppele, mis sätestas deklaratiivses vormis üleeuroopalise strateegilise julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtted. Kuigi esialgu tundus, et Nõukogude Liit oli saanud seoses sõjajärgsete riigipiiride puutumatuse kokkuleppega järjekordse välispoliitilise võidu, kujunes see võit Pyrrhose võiduks. Nimelt sisaldas Helsingi lepe ka inimõiguste kohta käivaid sätteid, milles deklareeriti, et inimõigused ei ole ühegi riigi siseküsimus, vaid rahvusvaheline probleem. Need sätted kohustasid Helsingi leppele alla kirjutanud riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, sealhulgas sõna-, trüki-, koosolekute, poliitilistesse organisatsioonidesse kuulumise, väljarännu, perekondade taasühinemise ja muid õigusi ning vabadusi.

Üsna pea kujunes inimõiguste teema Nõukogude Liidu ja tema satelliitide jaoks väga tülikaks probleemiks, kuna arvukatel rahvusvahelistel foorumitel tuli seista silmitsi inimõiguste rikkumise kohta käivate süüdistustega. Raskusi tekkis Nõukogude Liidul ka riigisiseselt, sest 1976. aastal moodustati seal mitu ühiskondlikku gruppi, tuntud Helsingi gruppide nimetuse all, mis asusid korraldama järelevalvet Helsingi lepete täitmise üle ning avalikustama inimõiguste rikkumise juhtumeid.

Helsingi-järgsel perioodil sai dissidentide peamiseks võitlusmeetodiks Nõukogude võimuorganite poolt režiimikriitikute kallal sooritatud selliste repressioonide avalikustamine ja hukkamõistmine nagu, ülekuulamised, läbiotsimised, poliitilised kohtuprotsessid, vangilaagritesse või asumisele saatmine, erivaimuhaiglatesse sulgemine. Oluline oli poliitilistel põhjustel vangilaagrites või eripsühhiaatriahaiglates kinnipeetavate olukorra avalikustamine ning poliitvangide ja nende perekonnaliikmete abistamine.

Nõukogude Liidu poliitvangilaagrites kinnipeetavatest eestlastest olid Läänes elavad eestlased üldiselt teadlikud alates 1950. aastate keskpaigast sealt vabanenud saksa sõjavangidelt saadud andmete kaudu. Hiljem saadi nende kohta teavet ka Nõukogude Liidust emigreerunud juutide vahendusel.

Mõningatel andmetel koostati esimesed eesti poliitvangide nimekirjad juba 1970. aastate algul, samuti tuli ette poliitvangide omaalgatuslikku abistamist, sageli mõne abistamisorganisatsiooni (Punane Rist, Eesti Ühisabi) vahendusel. Ilmselt oli aga just ÜROle saadetud memorandumi koostajate vangistamine selleks impulsiks, mis käivitas mõtte moodustada organisatsioon eesmärgiga abistada vangistatud vabadusvõitlejaid ja nende perekondi.

Kuna inimõiguste ja poliitvangide teema oli maailma avalikkuse tähelepanu keskpunktis, oli kujunenud soodne pinnas sellise abistamisorganisatsiooni loomiseks. 1978. aasta algul moodustatigi Stockholmis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). See oli esimene pagulasorganisatsioon, mis lõi kontaktid vastupanuliikumisega okupeeritud Eestis. Vastupanuliikumise jaoks kujunes EVVA väliskeskuseks, mis vahendas Eestist välja toimetatud avalikke protestikirju ja muid materjale Lääne väljaannetele.

Järgnevate ridadega on püütud anda ülevaade EVVA tegevusest alates selle loomisest kuni tegevuse lõpetamiseni 1993. aastal. Kuna EVVA tegevuse kohta puuduvad seni uurimused või ulatuslikumad ülevaatekirjutised, on töös peamiselt tuginetud Eesti Riigiarhiivi fondis 9608 säilitatavatele EVVA ja Eesti Poliitvangide Hooldustoimkonna (EPH) dokumentidele. Need dokumendid olid pärast EVVA tegevuse lõpetamist 1993. aastal hoiul EVVA viimase esimehe Jaak Jüriado kodus. Kuna Jüriadol puudusid võimalused EVVA arhiivi korrastamiseks ja süstematiseerimiseks, avaldas ta soovi anda see üle Eesti Riigiarhiivile. 1997. aasta septembris suundusid Riigiarhiivi ja lähiajaloo uurimiskeskuse S-Keskus initsiatiivil Stockholmi Riigiarhiivi arendusdirektor Arvo Pesti ning S-Keskuse liikmed Mati Kiirend ja Viktor Niitsoo. EVVA arhiiv vaadati läbi ja tehti valik dokumentidest, mida peeti vajalikuks Riigiarhiivile üle anda. EVVA ja EPH materjalid (kokku kümme erineva suurusega kasti ja karpi) anti Riigiarhiivile üle 21. septembril 1997. Aastal 2000 EVVA fond korrastati ja moodustati üks nimistu. Osa ühes dokumentidega üle antud väiketrükistest liideti fondiga, enamik raamatuist anti üle Rahvusarhiivi raamatukogule.

Fond 9608 sisaldab EVVA ja EPH koosolekute protokolle, tegevuskavasid ja aruandeid, poliitvangide nimekirju, majandusaruandeid, EVVA põhikirja, tegevusjuhiseid, trükiseid, kirjavahetust, andmeid poliitvangide ja nende perekondade kohta jm. Nende dokumentide abil saab võrdlemisi hea ülevaate EVVA tegevusest alates selle loomisest 1978. aasta algul kuni EVVA esimehe Ants Kippari surmani 21. jaanuaril 1987. Hilisema perioodi kohta säilinud allikad on fragmentaarsed või puuduvad üldse. Seetõttu on selle ajajärgu kirjeldamisel suures osas toetutud väliseesti ajakirjanduses avaldatud artiklitele ning EVVA tegevuses osalenud isikutelt saadud andmetele.

Eesti Riigiarhiivis säilitatavate 1970.–1980. aastatel Eesti NSV Ülemkohtus toimunud poliitiliste kohtuprotsesside toimikute materjalide (fondid) puhul on allikana kasutatud Riigiarhiivi poolt publitseeritud dokumentide kogumikku.^[1.]

Mõningal määral on kasutatud ka viimase EVVA esimehe Jaak Jüriado ning EVVA USA toimkonna valduses olevaid dokumente. Viimased Jüriado valduses olnud EVVA dokumendid toimetas Riigiarhiiv Eestisse 12. märtsil 2013. Ees seisab nende läbivaatamine ja puuduvate dokumentide lisamine olemasolevatesse säilikutesse.

Muu allikmaterjalina on kasutatud Moskva dissidentide poolt aastail 1968–1982 üllitatud Jooksvate sündmuste kroonikat (Хроника текущиx событий − edaspidi JSK), milles avaldati materjale inimõiguste rikkumistest, poliitilistest repressioonidest, poliitvangide olukorrast jne. Oluliseks allikmaterjaliks on samuti eesti vastupanuliikumise poolt aastail 1978–1987 välja antud põrandaalune kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, (edaspidi Lisandused), mille eksemplarid toimetati Rootsi ja anti EVVA poolt välja 4-köitelisete kogumikena. Peale selle on materjali ammutatud väliseesti ajakirjandusest, nagu Eesti Päevaleht (Stockholm), Teataja, Vaba Eesti Sõna, Vaba Eestlane, Meie Elu, Meie Kodu, Rahvuslik Kontakt ja Läänekalda Postipoiss.

Oluliseks täienduseks neile materjalidele on olnud vastupanuliikumises ja EVVA tegevuses osalenute trükis avaldatud või suulised mälestused. Sellega seoses kuulub autori tänu järgmistele isikutele: Heiki Ahonen, Elli Annuk, Jaan Isotamm, Anu Jüriado, Jaak Jüriado, Mati Kiirend, Tarmo Laasi, Jüri Lina, Tiit Madisson, Kalju Mätik, Mart Niklus, Lagle Parek, Tiia Raudma, Margus Reemets, Olaf Tammark ja Lembit Zilinsky.

1 Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987. Dokumentide kogumik. Koostanud Arvo Pesti. Tallinn, 2009. [ ↵ ]