Читать книгу EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus - Viktor Niitsoo - Страница 7

Kuni 1960ndate lõpuaastateni elasid väliseestlased teadmises, et pärast metsavendluse mahasurumist eelmise kümnendi algul oli Eestis lõppenud igasugune aktiivne vastupanu okupatsioonivõimule. Ometi oli pärast Punaarmee uut sissetungi Eestisse 1944. aastal kõrvuti metsavendadega tegutsenud rohkearvuliselt peamiselt koolinoortest koosnevaid vastupanurühmitusi. Paljud neist tegid metsavendadega koostööd, varustades neid toidu ja vajaliku luureinformatsiooniga ning olles abiks sidepidamisel ja väiksemate lahinguülesannete täitmisel. Osa noori tegutses täiesti iseseisvalt.

Pärast metsavendade relvastatud sissisõja hääbumist jätkasid noorterühmitused tegevust, paljundades ja levitades okupatsioonivõimude poolt keelatud kirjandust, kleepides lendlehti jne. Enamikul neist rühmitustest oli põhikiri, programm, vandetõotus ja kindel liikmeskond. Mõningad rühmitused kogusid relvi, mida sõjajärgsel perioodil võis rohkesti leida, et neid kasutada tulevikus usutavasti uuesti puhkevas sõjas. Julgeolekuorganid tegid suuri jõupingutusi nende rühmituste liikmete tabamiseks ning 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastate algul vangistati ja mõisteti Vene NFSV Kriminaalkoodeksi (KrK) § 58-11 (igasugune organiseerimistegevus, mis on sihitud kontrrevolutsiooniliste kuritegude toimepanemisele, osavõtt vastavatest organisatsioonidest) alusel aastateks vangilaagritesse hulgaliselt noormehi ja tütarlapsi, kes olid osalenud noorte põrandaaluste vastupanurühmituste tegevuses.^[1.]

Noorte põrandaaluste vastupanurühmituste võitlus kestis kuni 1960. aastate alguseni, mil see tasapisi soikus. Viimane poliitiline kohtuprotsess, kus nõukogudevastase tegevuse eest mõisteti vanglakaristusi, peeti 1962. aastal. Noorte aktiivse vastupanu lõppemise peamiseks põhjuseks võib pidada oluliselt muutunud sisepoliitilist olukorda Eestis. 1950ndate lõpuaastad olid murdepunktiks, mil võib esimest korda täheldada nõukogude korra omaksvõtu algust eesti rahva enamiku poolt, aga ka võimude repressiivpoliitika paindlikumaks muutumist.

Alates 1955. aastast, mil algas saksa sõjavangide naasmine kodumaale, hakati saama üksikuid teateid Gulagi poliitvangilaagrites kinni peetavate eestlaste kohta. Need olid põhiliselt vangi mõistetud metsavendluse või Saksa mundris sõdimise eest, kuid oli ka paljukoolinoorte põrandaaluste vastupanugruppide liikmeid. Paraku ei osanud isegi 1970. aastatel okupeeritud Eesti küsimustega süvendatult tegelevad pagulasanalüütikud, nagu Tõnu Parming,^[2.] Rein Taagepera,^[3.] Andres Küng^[4.] ja teised neis näha vastupanuliikumise kandjaid. Kõigi nimetatud autorite tööde kohaselt tekkis Eesti vastupanuliikumises pärast metsavendluse hävitamist pikem paus ning vastupanu tärkas uuesti alles 1960. aastate lõpul.

Teadmatus oli ühelt poolt tingitud sellest, et noorte põrandaalustel vastupanurühmitustel puudus side Läänega, kuigi katseid sidemeid luua tehti. Teisalt üritasid võimud tabatud noortegruppide liikmete üle peetavaid kohtuprotsesse hoida suure saladuskatte all, jätmaks üldsusele muljet, et Eestis puudub vähimgi vastupanu okupatsioonivõimule. Sel põhjusel ei kirjutatud neist kohtuprotsessidest ka ajalehtedes. Nõukogude press hakkas selle teemaga tegelema alles siis, kui teated poliitilistest kohtuprotsessidest ja muudest repressioonidest jõudsid Lääne massimeediasse ning välisraadiote kaudu läbi raudse eesriide Nõukogude Liitu.

Nii polegi imekspandav, et esimesed teated eestlaste jätkuvalt aktiivsest vastupanust Nõukogude okupatsioonile jõudsid Lääne massiteabevahenditesse Moskva inimõiguslaste väljaande JSK vahendusel. Eestlastest oli esimest korda juttu JSK teises numbris, milles teatati, et 1967. aasta lõpul või 1968. aasta algul vabanes Mordva poliitvangilaagrist tartlane Ein^[5.] Tarto.^[6.]

JSK esimeseks kontaktisikuks Eestis sai Tallinna insener Sergei Soldatov. Tema oli ühtlasi 1960. aastate lõpul Tallinnas tegutsenud opositsiooniliselt meelestatud intelligentsiringkondade vaimseid liidreid. Oma mälestusraamatutes kirjutab Soldatov, et sõitis 1968. aasta algul Moskvasse, kus väisas juhtivaid inimõiguslasi, nagu Pjotr Jakiri, Viktor Krassinit jt. Selle külaskäigu eesmärgiks oli luua kontakte Moskva dissidentidega ja saada neilt juhiseid edasiseks võitluseks. Paraku kujunesid kohtumised inimõiguslastega Soldatovile suureks pettumuseks, sest mingeid võitlusjuhiseid ta moskvalastelt ei saanud. Enamgi veel – avalikku vastupanutegevust pooldavad inimõiguslased pidasid naeruväärseks ja aegunuks Soldatovi propageeritud põrandaaluse võitluse taktikat, kuna lugesid seda totalitaarse riigi tingimustes perspektiivituks. Soldatov omakorda leidis, et inimõiguslaste avalikul tegevusel, mis ei läinud kaugemale inimõiguste rikkumise juhtumite avalikustamisest ning nõuetest, et võimud täidaksid omaenda seadusi ja eelkõige nõukogude konstitutsiooni, puuduvad programmilised eesmärgid poliitilisteks ja majanduslikeks reformideks. Kommunistlikku režiimi ei soovita muuta, vaid üksnes liberaliseerida. Erimeelsustest hoolimata lepiti kokku informatsiooni ja omakirjastuslike materjalide vahetamises.^[7.] Kontaktisikuks, kelle kaudu Soldatov toimetas oma materjale Moskva inimõiguslastele, aga ka Läände, oli kirjandusteadlane Juri Maltsev.^[8.]

Siinkohal oleks kõrvalpõikena paslik seada kahtluse alla üldlevinud müüt, nagu taotlenuks avalikult inimõiguste kaitseks tegutsenud aktivistid üksnes süsteemi liberaliseerimist, mitte ühiskonna demokraatlikku ümberkorraldamist ega totalitaarse režiimi ja kommunistliku partei ainuvõimu likvideerimist. See, et inimõiguslased oma tegevuses rõhusid vajadusele nõuda võimudelt omaeneste seaduste täitmist – muu hulgas tagasid need vähemalt formaalselt sõna-, trükija koosolekute vabaduse –, oli tollal kehtinud olusid tegelikult maksimaalselt ära kasutada püüdnud võitlustaktika. Selle tegevuse eesmärgiks oli üritada seada võimud äärmiselt piinlikku olukorda, sest inimõiguslasi represseerima asudes olnuks nad sunnitud rikkuma endi kehtestatud seadusi. Esialgu olidki võimud kimbatuses ning inimõiguslaste poolt ette võetud suurtele kollektiivsete avalike kirjade saatmise aktsioonidele ei järgnenud koheseid repressioone. Mõni aeg hiljem võimud kohanesid uue olukorraga ning ei hoolinud enam ka näilise seaduslikkuse säilitamisest ega rahvusvahelise avalikkuse protestidest.

Võib täie kindlusega väita, et inimõiguslaste seas leidus neidki, kellel olid kaugemad sihid kui kommunistliku režiimi liberaliseerimine või niinimetatud inimnäoga sotsialismi saavutamine. Asjaolu, et seni ei olnud koostatud detailset tegevusprogrammi kommunistliku riigikorra reformimiseks, ei tähendanud sugugi, et selliseid põhidokumente poleks suudetud koostada. Inimõiguslaste seas oli akadeemikuid, ülikoolide professoreid, teadlasi, juriste, ajaloolasi, ajakirjanikke ja muid asjatundjaid, kes oleksid selliste programmide koostamisega kindlasti hakkama saanud. Olgu selle kinnituseks kas või tõsiasi, et tolleaegses samizdat’is^[9.] ringles hulgaliselt mahukaid kirjutisi, milles analüüsiti Nõukogude Liidu majanduslikku ja ühiskondlikku korraldust ning maaliti võimalikke tulevikustsenaariume. Kindlakujuliste poliitiliste programmide koostamata jätmise põhjuseks oli pigem see, et selliste tegevuskavade järele puudus tol ajal igasugune vajadus – ei olnud olemas mingeid tingimusi nende elluviimiseks. Mõisteti, et edasi liikuda saab üksnes samm-sammult inimõiguste ja kodanikuvabaduste eest võideldes.

Kujuka näitena olgu siinkohal toodud akadeemik Sahharovi programmilised artiklid,^[10.] milles tegelikult osati ette näha ühiskondlikke sündmusi, mis realiseerusid Gorbatšovi käivitatud perestroika ja avalikustamise käigus. Tasub meeles pidada, et Nõukogude Liidu lagunemine ei olnud sugugi põrandaaluste võitlusparteide programmidesse kätketud tegevuste tulemus. Perestroika ja avalikustamise tõi kaasa Gorbatšovi arusaam, et ummikusse jõudnud riigi saab kriisist välja aidata ainult mõningase majandus- ja ühiskonnaelu liberaliseerimise kaudu. Seda, et perestroika ja avalikustamine väljuvad kontrolli alt, et sündmused kaotavad juhitavuse ja Nõukogude impeerium lõpptulemusena kokku variseb, Gorbatšov muidugi ei kavandanud ega osanud ka ette näha. Analoogiliselt ei olnud ka 1956. aasta Ungari, 1968. aasta Tšehhoslovakkia ja perioodiliselt aastail 1956–1981 Poolas aset leidnud vastuhakud kommunistlikule režiimile mõne kindla programmi alusel tegutseva poliitilise jõu saavutus, vaid tingitud mitmesugustest välis- ja sisepoliitilistest faktoritest, mille tulemusel vallandus rahva seni vaoshoitud pahameel valitseva režiimi vastu. Neis riikides olid need vastuhakud Nõukogude tankiroomikute abil vahetult või kaudsel teel suudetud viimaks maha suruda. Kui aga samad sündmused käivitusid Nõukogude impeeriumi südames, oli rahvaste vangla hukk vältimatult ette määratud.

Alljärgnevalt on ära toodud mõned infonopped vastupanu kohta Eestis, mis leidsid kajastamist väliseesti ajalehtedes. Esialgu jõudsid need teated eesti pagulaste kätte JSK või välismaiste infoagentuuride vahendusel.

Teisitimõtlemise ilmingutest Eestis sai maailm teada 1968. aasta lõpul Nõukogude Liidu elanikele suunatud välismaiste raadiojaamade Vabadusraadio, BBC, Ameerika Hääl ja Saksa Laine kaudu, kui ringhäälingueetris oli kõlanud Eestist salaja Läände jõudnud märgukiri pealkirjaga „Loota või tegutseda“. Kirjutist refereeriti ka JSK viiendas väljaandes.^[11.] Selle teksti läkitajad nimetasid end eesti tehnilise intelligentsi esindajateks. Tegelikult olid selle koostajateks Soldatov ja tema tolleaegne lähim võitluskaaslane Juskevitš. Läkitus oli inspireeritud akadeemik Sahharovi brošüürist „Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest“, milles esitati programmilisi seisukohti nõukogude riigi- ja ühiskonnaelu ümberkujundamiseks. Akadeemiku seisukohad võeti „eesti tehnilise intelligentsi esindajate“ kirjutises karmi kriitika alla. Soldatovi sõnul sooviti juba pealkirjaga näidata, et kui inimõiguste kaitse ideoloogid tahavad üksnes loota, siis demokraadid tahavad tegutseda. Läkituses kutsuti üles mitte piirduma teaduslik-tehnilise fantastikaga ja roosiliste lootuste äratamisega võimude headuse suhtes. Selle asemel tuleb luua uued ühiskondlikud, kõlbelised, poliitilised ja majanduslikud väärtused, töötada välja selge tegevusprogramm ning alustada võitlust, kui selleks tekib ajalooline võimalus, kaasates ühiskondlikud jõud.^[12.]

Mõni aeg hiljem jõudis JSKsse ja selle vahendusel ka välismaistesse infoagentuuridesse teateid Paldiski sõjalaevastiklaste Gennadi Gavrilovi, Aleksei Kõssorevi ja Georgi Paramonovi arreteerimisest süüdistatuna põrandaaluse organisatsiooni Союз Борцов за Полититческую Свободу (Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit) moodustamises.^[13.] Selle seltskonnaga tegi aktiivset koostööd ka Soldatov, keda KGB ja Balti Laevastiku eriosakonna (sõjaline vastuluure − autor) uurijad kuulasid mereväelaste süüasjas korduvalt üle. Erinevalt laevastiklastest ei mõistetud Soldatovit vangilaagrisse, vaid KGB toimetas ta Vabariiklikku Psühhoneuroloogia Kliinikusse, kus psühhiaatriakomisjon eesotsas sõjaväepsühhiaater Petrenkoga tunnistas ta vastutusvõimetuks. Diagnoosiks määrati aeglaselt kulgev skisofreenia.^[14.]

JSK vahendusel jõudis teade Balti sõjalaevastiklaste vangistamisest ka Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe veergudele.^[15.] 1970. aasta 22. mai numbris lisas Päevaleht sellele täpsustavat teavet. Peale selle oli lehe veergudel juttu proosakirjanik Teet Kallase^[16.] arreteerimisest nõukogudevastase tegevuse süüdistusega ning Eestis alanud kampaaniast „pikajuukseliste“ vastu.^[17.]

Soldatovi kõrval kujunesid JSK jaoks alternatiivseteks infoallikateks tartlastest endised poliitvangid Enn Tarto ja Mart Niklus. Läände emigreerunud moskvalane Jevgeni Gabovitš, kel olid tihedad sidemed inimõiguslaste seas, on selle kohta meenutanud järgmist. 1966. aasta suvel viibis ta koos Moskva inimõiguslase bioloog Sergei Müggega Võrtsjärve ääres ja nad kohtasid seal Niklust. Gabovitš Niklust varem ei tundnud, kuid teadis, et Niklus oli 30. juulil 1966 vabanenud Mordva poliitvangilaagrist.^[18.]

Gabovitši kaudu tutvus Niklus oma Moskva-käikude ajal kohalike inimõiguslastega ja välisajakirjanikega ning osales nende mõttevahetustel. Muu hulgas tutvustas Gabovitš Niklust ka akadeemik Sahharovile, kelle Tškalovi tänava korterit Niklus hiljem paaril korral külastas.^[19.]

Tartus sündinud ja TRÜ matemaatikateaduskonna lõpetanud Gabovitš oli kuni Saksamaale emigreerumiseni 1980. aastal tartlastest vastupanuliikujate peamiseks kontaktisikuks Moskvas. Tema abil sai hõlpsasti võtta ühendust Moskva inimõiguslastega, et nendega informatsiooni ja kirjandust vahetada. Gabovitši korteris on ööbinud mitmedki vastupanuliikujad. Asjaolu, et ta valdas vabalt eesti keelt, võimaldas tal refereerida eestikeelseid materjale Moskva inimõiguslastele.

JSK kolmandas ja neljandas väljaandes ilmusid lühiteated selle kohta, et keegi üliõpilane oli ööl vastu 22. augustit 1968 kirjutanud Tartus kino seinale loosungi „Tšehhid, me oleme teie vennad!“. Kinnivõtmisel olevat ta julmalt läbi pekstud, neerud sisse löödud ning ta viibivat haiglas.^[20.]