Читать книгу EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus - Viktor Niitsoo - Страница 6

Poliitvangide ja nende perede organiseeritud abistamine sai alguse nõukogudevastase tegevuse eest vangilaagrisse saadetud Sergei Soldatovi, Kalju Mätiku, Mati Kiirendi ja Artem^[1.] Juskevitši (edaspidi: eesti demokraadid) perekondade abistamisest. Hiljem kujunes see abistamistegevus avaliku vastupanuliikumise üheks olulisemaks tegevusvaldkonnaks.

Eesti demokraatide üle 20.–31. oktoobril 1975 Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsessile kogunes hulgaliselt kohtualuste sõpru ja tuttavaid. Kohtusaali istungit jälgima õnnestus neist pääseda Soldatovi abikaasal Ljudmila Grünbergil, tema saatjana esinenud Tallinna inseneril Ants Tomsonil, Kiirendi abikaasal Malle Kiirendil, Mätiku kasuõel Anneli Korgil ning Juskevitši endisel abikaasal Lehte Kivilol ja tütrel Ingrid Juskevitšil.

Endine poliitvang Erik Udam oli isegi saanud oma töökoha, Eesti Metsandusinstituudi Erikonstrueerimisbüroo (EKB) ametiühinguorganisatsioonilt kirjaliku volituse olla sel kohtuprotsessil ühiskondlikuks esindajaks. Ta oli kohtumaja valvavate tšekistide jaoks siiski liiga tuntud nägu, et teda kohtusaali lubada.

Grünbergilt ja teistelt kohtusaalis viibinutelt saadud andmete põhjal koostati põhjalik ülevaade protsessi käigust. Vene keelde tõlgituna edastati see Moskva dissidentidele ja Lääne ajakirjanikele, eestikeelne variant aga saadeti oma kanaleid pidi otse Rootsi.

Toetusavalduse sellise vormi, kus poliitiliste kohtuprotsesside puhul kogunevad kohtualuste kaasvõitlejad ja sõbrad kohtumajja, vangistatud kaaslastele demonstratiivselt toetust avaldama ning protesteerima nende vangistamise vastu, olid Moskva dissidendid kasutusele võtnud juba 1960. aastate algul peetud esimeste Stalini-järgsete avalike poliitiliste kohtuprotsesside aegu. Võimudele tuli selline käitumine väga ebameeldiva üllatusena, sest nemad oleksid eelistanud kohtulikke arveteõiendusi ilma tunnistajateta. Põhjust selleks oli. Möödas olid ajad, mil nõukogudevastase tegevuse eest kohtupinki sattunud oma väidetavat süüd tunnistasid, seda kahetsesid ja kergemat karistust anusid. Selliseid juhtumeid küll oli, kuid neid tuli üha harvem ette. Palju sagedamini üritasid vangistatud režiimikriitikud kasutada kohtupinki tribüünina oma seisukohtade väljendamiseks ja võimukuritegude paljastamiseks.

Vastuabinõuna täitsid võimud selliste poliitiliste protsesside puhul kohtusaalid valitud publikuga, kelleks olid enamasti KGB- või parteiveteranid. Kohtusaali lubati üksnes kohtualuste lähisugulasi, kellele tihtilugu „unustati“ teatada kohtuistungi toimumise aeg. Kohtualuste sõpradel aga keelati kohtusaali siseneda, viidates tavaliselt istekohtade puudumisele.

Demokraatide protsessile eelnenud aastate jooksul oli Eestis peetud kümneid poliitilisi kohtuprotsesse, kuid ükski neist ei olnud pälvinud vähematki avalikku tähelepanu. Samuti puuduvad andmed, et kohtualuste sõbrad oleksid oma kohaloluga väljendanud solidaarsust kohtualustele, avaldanud neile moraalset toetust ning protesteerinud poliitiliste arveteõienduste vastu, rääkimata ülevaadete koostamisest kohtusaalis toimunu kohta. Alates demokraatide protsessist kujunes kohtuistungite külastamine ja nende kohta ülevaadete koostamine vastupanuliikumise traditsiooniliseks võitlusviisiks. Nii väljendati avalikult oma suhtumist toimuvasse ning avaldati toetust vangistatud võitluskaaslastele. Kohtuprotsessidel toimunust tehti võimalikult täpsed kokkuvõtted, mida levitati omakirjastuslikes väljaannetes ning toimetati edasi Moskva dissidentidele, kes avaldasid selle info JSKs. Hiljem suunati kohtuprotsesside ülevaated ka otse EVVAle. Need materjalid kujunesid oluliseks dokumentaalseks allikmaterjaliks okupatsioonivõimude poolt sooritatud inim- ja rahvusõiguste rikkumiste kohta.

Teiseks poliitvangide toetamise mooduseks oli nende perekondade materiaalne abistamine. Nii näiteks oli Soldatov eelseisvat arreteerimist ette nähes oma abikaasat põhjalikult instrueerinud, kuidas sellisel juhul toimida, ning andnud talle üle oma kontaktid Moskva ja Leningradi dissidentidega. Pärast eesti demokraatide üle peetud kohtuprotsessi võttis Grünberg ühendust Solženitsõni fondi halduritega Moskvas ning oli Soldatovi sõnul selle fondi volinikuks Eestis kuni Soldatovite emigreerumiseni välismaale mais 1981. Oma mälestusteraamatus kirjutab Soldatov, et vahetult enne seda olevat Grünberg asjaajamise ja vastavad rahasummad andnud üle avaliku vastupanuliikumise aktivistile Lagle Parekile.^[2.][3.]

Parek ise eitab kategooriliselt temale Solženitsõni fondi asjaajamise ja raha üleandmist. Tema sõnul tekkisid tal suhted Solženitsõni fondi aktivistidega hoopiski endise poliitvangi Mart Nikluse Moskva-kontaktide, eelkõige Jevgeni Gabovitši vahendusel. Selle tulemusena hakkas pärast Tartu teadlase Jüri Kuke ja Nikluse arreteerimist 1980. aasta märtsis-aprillis fondist saabuma rahalist toetust, mis oli määratud Nikluse ema ja Kuke perekonna abistamiseks.^[4.]

Vangistatud eesti demokraatide perekonnaliikmete omaalgatuslik abistamine algas väidetavast Solženitsõni fondi asjaajamise ülevõtmisest siiski tunduvalt varem. Sellekohast aktiivsust ilmutas endise poliitvangi Enn Tarto ümber koondunud mõttekaaslaste seltskond eesotsas Parekiga. Nemad olid suure tähelepanuga jälginud eesti demokraatide üle peetud kohtuprotsessi. Juba demokraatide süüasja eeluurimise ajal saadi teada, et nii arreteeritud Kiirend kui ka vabaduses viibiv eesti demokraatide tegevuses kaudselt osalenud Peeter Einasto olid andnud tunnistusi, mida sai kasutada süüdistusmaterjalina eelseisval kohtuprotsessil. Tol ajal Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse (VRV) Tartu sektoris tehnik-arhitektina töötanud Pareki sõnul palusid „vanad tursad“,^[5.] et ta oma töökaaslase, sisearhitekt Ülle Einasto kaudu mõjutaks viimase abikaasat Peetrit neid ohtlikke tunnistusi tagasi võtma. Ü. Einasto mõjul ütleski tema abikaasa kohtuprotsessil lahti eeluurimise käigus antud ütlustest.^[6.]

KGB suureks pettumuseks oli ka Kiirend juba eeluurimise käigus lahti öelnud oma varasematest tunnistustest ning kinnitas seda avalikult kohtuprotsessil. Kohus aga ei võtnud P. Einasto ja Kiirendi tunnistustest lahtiütlemise avaldusi arvesse ning kasutas nende eeluurimisel antud ütlusi süütõenditena. Tšekistidel jäi siiski saavutamata peamine eesmärk ̶ nad ei suutnud murda Kiirendi vaimu ega panna teda endist tegevust hukka mõistma ja pattu kahetsema. Sirge seljaga võis kohtusaalist väljuda ka P. Einasto.

Pareki sõnul tekkisid tal Ü. Einasto kaudu sidemed Malle Kiirendiga, viimase vahendusel tutvus ta ka Grünbergiga. Kuna „vanad tursad“ vangistatute perekonnaliikmete abistamisega otseselt ei tegelenud, otsustas Parek suunata oma Tallinnas elava õepoja Heiki Ahoneni abistama vangistatud demokraatide perekonnaliikmeid.^[7.]

Ahonen on meenutanud, et ta käis M. Kiirendil puid lõhkumas ja oli ühel korral ka Kiirendite tütre Madli lapsehoidjaks. Kaks korda oli ta M. Kiirendi saatjaks, kui viimane oma abikaasat vangilaagris külastas, ühel korral oli ta samal teekonnal eskordiks Tiit Madissoni abikaasale Elviirale.^[8.]

Oma mälestusraamatus kirjutab Parek, et püüe olla arreteeritute peredele igakülgselt toeks kujunes tema sõprade ringis heaks tavaks. Tema sõnul oli see aeg, mil tehti kõik, et poliitvang ei tunneks end hüljatuna ja teaks, et tema perekonna eest kantakse hoolt. Alati tekkis abistav võrgustik ja siis selgus, et mõttekaaslasi on rohkem, kui arvata võis. Nii näiteks olid Nikluse vanemad nende naabruse elava perekond Loskitite^[9.] hoole all. Seda tuge tundis Niklus juba vabaduses olles, aga pärast arreteerimist kandus see üle tema vanematele. Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) võimukriitiliselt meelestatud õppejõududest abielupaar Irina Paperno ja Boriss Gasparov elas Kukega ühes majas ning abistasid ja toetasid igati tema peret. Poliitvangide peredel käidi abiks näiteks puid lõhkumas või aknaid pesemas. Solženitsõni fondist said arreteeritute lapsed toetust 30 rubla kuus lapse peale, mis oli tol ajal arvestatav summa. Ka vabanemisel said poliitvangid elu taasalustamiseks toetust.^[10.] Näiteks sai Ahonen vangistusest vabanedes niinimetatud vabanemistoetust 1 000 rubla.^[11.]

Siiski ei olnud Solženitsõni fondist saadu eriti suur. Enn Tarto andmetel olid vastupanuliikumise suuremaks rahastajaks Viktoras Petkuse kaudu hoopis leedu vabadusvõitlejad. Ise eraldas Tarto selleks igakuiselt viiendiku oma netopalgast.^[12.]

Väga tähtsaks peeti poliitvangide perekonnaliikmetega kaasa sõitmist nende külastuskäigul vangilaagritesse. Laagrid paiknesid Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel Mordvas või Permi oblastis ning sõit sinna oli poliitvangi perekonnaliikmetele tõsiseks katsumuseks. Esiteks oli see reis väga kulukas, kuna peale sõidupiletite oli vaja hankida paremaid toiduaineid, millega poliitvangi kokkusaamisel kosutada, ja ka sooja pesu, mida oli lubatud vangile üle anda. Poliitvangi külastama sõitnud ja suhteliselt tsiviliseeritud käitumisega harjunud sugulane võis sattuda segadusse laagriametnike jõhkrast suhtlemisstiilist ning niiviisi heidutatuna isegi kokkusaamisest loobuda.

Kujunes tavaks, et poliitvangi perekonnaliikme(te)ga sõitis kaasa mõni vastupanuliikumise aktivist, kes ajas korda kõik sõiduga seotud asjad. Ta soetas sõidupiletid, osutas abi toiduainete ja pesu hankimisel, aitas kanda reisipagasit, andis näpunäiteid suhtlemiseks vangilaagri võimudega, oli moraalseks toeks ning varustas pereliiget poliitvangile edasiantava informatsiooniga. Seda viimast pidasid poliitvangid eriti oluliseks, kuna laagris viibisid nad enamasti täielikus infosulus. Ühtlasi instrueeris „reisisaatja“ poliitvangi sugulast, millist informatsiooni kinnipidamistingimuste ja vangilaagris kinnipeetavate kohta küsida. Tihtilugu tegutsesid poliitvangi perekonnaliikmed kulleritena, viies vangilaagrist salaja välja mitmesugust laagriinformatsiooni, nagu teavet vangilaagrites aset leidnud repressioonide ja kuritarvituste, uute vangide saabumise või vangide vabanemise, poliitvangide poolt toime pandud protestiaktsioonide, kollektiivsete protestikirjade jne kohta.

Enamasti ei pidanud poliitvangide sugulased sõidukulusid ise kandma. Selleks eraldati neile raha, mida oli saadud Solženitsõni fondist, Eestis kogutud annetustest ja hiljem ka EVVA kaudu. Kuna reisil tuli teha mitmeid ümberistumisi, kasutati esimest vahepeatust Moskvas kohalike inimõiguslaste väisamiseks. Nendelt saadi informatsiooni vangilaagrites valitseva olukorra kohta, aga ka raha Solženitsõni fondist ning mõnikord defitsiitseid toiduaineid ja muud vajalikku. Tagasiteel kohtuti moskvalastega uuesti, jagati nendega vangilaagrist saadud informatsiooni ning anti üle sealt salaja välja toimetatud materjalid.

Pareki andmetel käisid poliitvangi pereliikmetel saatjatena kaasas Ahonen, Lehte Bertlova, Erik Udam ja Eve Pärnaste. 1982. aastal sõitis Ahonen koos noore tartlase Oliver Peedoskiga Komimaale kohtumaks sinna asumisele saadetud ukraina rahvuslase Ivan Geljiga. Gelj oli viibinud koos Niklusega samas Permi oblasti erirežiimiga vangilaagris ning temalt loodeti saada informatsiooni Nikluse olukorra kohta. Ülle Einasto käis Nikluse ema palvel Leningradis Krestõ vanglas, kuna pärast Nikluse üle peetud kohut, kui ta oli teel vangilaagrisse Uuralitesse, oli kusagilt tulnud teade, et Niklus võib viibida selles vanglas. Paraku oli ta Einasto saabumise ajaks juba vangitapiga sealt minema saadetud.^[13.]

Üheks poliitvangidele toetuse väljendamise mooduseks oli vangilaagritesse kirjade saatmine. Kalju Mätiku andmetel said vangistatud eesti demokraadid kirju peamiselt oma sugulastest, sõpradelt ja tuttavatelt, rääkimata täiesti tundmatutelt inimestelt kirju ei saabunud.^[14.] Eeltoodust nähtub, et eesti demokraatide vabadusse jäänud võitluskaaslased eelistasid hoida madalat profiili ega soovinud vangilaagritesse kirjutamisega tõmmata endale KGB tähelepanu. Küll aga koostasid nad mitmesuguste organisatsioonide nimel märgukirju Läänele, milles muu hulgas juhtisid maailma avalikkuse tähelepanu eesti demokraatide vangistamisele ning nõudsid nende vabastamist.

Poliitvangidele kirjutamine kui avaliku vastupanu võitlusmeetod võeti kasutusele 1981. aasta teisel poolel, mil aasta varem arreteeritud vastupanijad Niklus, Veljo Kalep, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo olid jõudnud vangilaagritesse. (Kukk oli vangistuses hukkunud 27. märtsil 1981.) Sealtpeale sai sellest rutiinne tegevus eesmärgiga ühelt poolt avaldada poliitilistele vangidele moraalset toetust ning teiselt poolt anda KGBle ja vangilaagri võimudele mõista, et tegemist on vangidega, kelle käekäigul hoitakse tähelepanelikult silma peal. Vabadusse jäänud võitluskaaslased kirjutasid poliitvangidele ise ja kutsusid ka poliitvangide sõpru ja tuttavaid ning ka teisi isikuid üles vangistatuile kirjutama.

Mõistagi nõudis poliitvangidele kirjutamine kodanikujulgust, kuna võimud „rahvavaenlaste“ moraalsele toetamisele hea pilguga ei vaadanud. Kui tegemist oli vastupanuliikumisele kaasa tundva isikuga, kes kõnealust poliitvangi isiklikult ei tundnud, tuli tal üle saada ka psühholoogilisest takistusest, mis eestlaste puhul tavaliselt tekib, kui tuleb suhelda võhivõõraga. Kirjade kirjutajad pidid leppima sellega, et kuna poliitvangid tohtisid saata maksimaalselt kaks kirja kuus, ei saanud nad arvestada oma kirjale vastuse saamisega. Tavaliselt kirjutasid poliitvangid pikki kirju, milles peale adressaadi pühendati lõike ka teistele korrespondentidele. Nii said viimased teada oma kirjade kohalejõudmisest ning mõnel juhul ka vastuseid oma küsimustele. Kirju kirjutades tuli üles näidata suurt leidlikkust ning vaistu, kuidas edastada võimalikult palju vangile olulist informatsiooni, ilma et kirjad konfiskeeritaks. Selleks püüti vajalikud teated peita aset leidnud kultuurisündmuste kirjeldustesse või olmelise informatsiooni hulka. Üsna palju infot sai edasi anda ka viidates ametlikus meedias avaldatule. Mõned kirjad küll konfiskeeriti lubamatu sisu ettekäändel, kuid suurem osa jõudis adressaatideni. Üks taoline kirjavahetus on jäädvustatud ka raamatuna.^[15.]

1 Juskevitši kohta avaldatud materjalides on eesnimena kasutatud venepärast nimekuju Artjom. Juskevitš ise rõhutas alati oma ukraina päritolu ja soovis, et teda kutsutaks ukrainapäraselt Artemiks. [ ↵ ]

2 Sergei Soldatov. Loojuva päikese kiirtes: meenutusi tegevusest Läänes ja mõtteid tulevikule. − Ajaloo ja Filosoofia Uurimiskeskus Katharsis. Tallinn-Stockholm-Frankfurt/Main: West-Ost Renaissance, 2000, lk 25. [ ↵ ]

3 Sergei Soldatov. Eesti saatuse keerdsõlmes: tunnistusi elust, võitlusest ja tegevusest. − Ajaloo ja Filosoofia Uurimiskeskus Katharsis. Tallinn-Stockholm-Frankfurt/Main: West-Ost Renaissance, 2000, lk 83– [ ↵ ]

4 Intervjuu L. Parekiga 29.01.2013. [ ↵ ]

5 Selliselt nimetab Parek hellitavalt endisi poliitvange ning vastupanuliikumise järjepidevuse kandjaid Enn Tartot, Erik Udamit, Mart Niklust ja Endel Ratast. Antud juhul peab Parek silmas Tartot, kellega ta oli sõbrunenud ühiste tuttavate kaudu. [ ↵ ]

6 Intervjuu L. Parekiga 29.01.2013. [ ↵ ]

7 Intervjuu L. Parekiga 29.01.2013. [ ↵ ]

8 Intervjuu H. Ahoneniga 24.03.2013. [ ↵ ]

9 Dr Virge Loskit (1926–2012) oli Tartu tuntud arst; tema abikaasa Rene Loskit (1924–2006) Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppejõud; dr Eva Loskit (1959) oli kirjeldatud sündmuse toimumise ajal Tartu Maarjamõisa kliiniku kardioloog. [ ↵ ]

10 L. Parek, Ma ei tea, kust ma selle rõõmu võtan. – Kirjastus Kunst. Tallinn, 2010, lk 133–134. [ ↵ ]

11 Intervjuu H. Ahoneniga 24.03.2013. [ ↵ ]

12 Vt Enn Tarto. „Kogu elu Eesti eest“. – Mees, keda ei murtud. Raamat Erik Udamist. Koostanud Jaan Isotamm, Jüri Pertmann ja Enn Tarto. – Kirjastus Ilmamaa. Tartu 2001, lk 77. [ ↵ ]

13 L. Parek, Ma ei tea…, lk 152. [ ↵ ]

14 K. Mätiku teade 03.03.2013. [ ↵ ]

15 Arvo Pesti/Olavi Pesti. Kirjad vennale 15.04.1983–29.09.1986. – Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 2011. [ ↵ ]