Читать книгу EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus - Viktor Niitsoo - Страница 5

Esimeseks organisatsiooniks, mis muu halastustegevuse kõrval võttis ette ka poliitvangide abistamise, oli Rahvusvaheline Punane Rist. Selle organisatsiooni loomise idee tekkis 1859. aastal Solferino sõjatandril Põhja-Itaalias, kus noor Šveitsi ärimees Jean Henri Dunant hakkas korraldama vabatahtlike abi lahingutes haavata saanud sõduritele. Aastal 1863 moodustati Genfis Punase Risti organisatsioon. Põhikirjaliselt on Punane Rist rahvusvaheline liikumine, mille peamine ülesanne on abistada ja kaitsta sõdade, konfliktide ning katastroofide ohvreid, leevendada kannatusi ja kuulutada humanismi ideid. Sõjaväljal, relvakokkupõrgetes või looduskatastroofides kannatanute ning sõjavangide kõrval abistab Punane Rist ka poliitvange.

Viimastel aastakümnetel on peamiseks poliitvangide hooldajaks ja neile kaitse korraldajaks kujunenud Amnesty International (Rahvusvaheline Amnestia – edaspidi AI). Selle 1961. aastal Londonis asutatud valitsusvälise organisatsiooni eesmärgiks on juhtida tähelepanu inimõiguste rikkumistele ning nõuda riikide valitsustelt nende rikkumiste lõpetamist ja inimõiguste ülddeklaratsiooni sätetest kinnipidamist. Nende eesmärkide saavutamiseks mobiliseeritakse maailma avalikku arvamust avaldamaks survet oma kodanike inimõigusi rikkuvatele valitsustele. AI pöörab suurt tähelepanu poliitilistel või moraalsetel põhjustel vangistamiste juhtumitele, saadab oma vaatlejaid poliitilistele kohtuprotsessidele, toetab materiaalselt poliitvangide perekonnaliikmeid ning aitab poliitilistel põhjustel tagakiusatuile taotleda asüüli. AI peakorter asub Londonis, kuid selle allorganisatsioone on moodustatud ligikaudu 150 riigis. Organisatsioonil on umbes kolm miljonit liiget või toetajat.

AI Nõukogude Liidu grupp moodustati 1974. aastal. Selle liikmeskonda kuulusid tuntud inimõiguslaste, nagu Juri Orlovi, Sergei Kovaljovi, Andrei Tverdohlebovi, Larissa Bogorazi, Valentin Turtšini, Vladimir Kornilovi ning Aleksandr Danieli kõrval ka kirjanikud Vladimir Voinovitš ja Georgi Vladimov. Moodustamise hetkest alates langes grupp KGB repressioonide alla ning liikmete arreteerimise või emigreerumise tagajärjel oli 1983. aastal sunnitud oma tegevuse lõpetama.^[1.]

Poliitvangide abistamise esimese organisatsiooni Venemaal moodustasid aastail 1874–1875 Peterburis endised tšaikovskilased.^[2.] Seoses vene narodnikute „rahva sekka mineku“ liikumises osalenute arreteerimisega lagunes organisatsioon peagi. Mõni aasta hiljem moodustasid Ljubov Kornilova-Serdjukova, Sergei Sinegub ja Vera Figner uue abiorganisatsiooni, mille eesmärgiks oli toetada eelmise abistamisorganisatsiooni vangistatud liikmeid.

Aastal 1881 moodustasid organisatsiooni Narodnaja Volja liikmed Juri Bogdanovitš ja Aleksandr Kaljužnõi Narodnaja Volja Punase Risti Ühingu (Общество Красного Креста Народной воли). See organisatsioon võttis sihiks tegeleda kõigi poliitilistel põhjustel süüdistatute kaitsmisega.

Alates 1890. aastate lõpust tegutses Peterburis organisatsioon nimetusega Poliitilistel põhjustel asumisele saadetute ja poliitvangide abistamise ühing (Общество помощи политическим ссыльным и заключенным), mis sai tegutsemisvahendeid heategevuslikel kontsertitel, kirjanduslike lugemistel ja mitmesugustel tuluõhtutel kogutud annetustest, samuti intelligentsi seas korraldatud vabatahtlikest korjandustest.

Pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist tegeles poliitvangide abistamisega Poliitilise Punase Risti Peterburi organisatsioonide büroo (Бюро петербургскиx организаций Политического Красного Креста), mille esimeheks oli Tatjana Bogdanovitš. Büroo finantskomisjon kogus annetusi poliitvangide abistamiseks. Vanglakomisjon tegeles arreteeritute, asumisele saadetute ja nende perede abistamise kõrval ka vanglatest põgenemiste korraldamisega.

Pärast Veebruarirevolutsiooni abistas Poliitiline Punane Rist vangistusest ja asumiselt vabanenuid. Selleks loodi vabastatud poliitiliste (vangide – autor) abistamise ühing (Общество помощи освобожденным политическим). Aastal 1918 moodustasid Nikolai Muravjov, kirjanik Maksim Gorki abikaasa Jekaterina Peškova ja Mihhail Vinaver organisatsiooni Poliitilise Punase Risti Moskva komitee, mis seadustati justiits-rahvakomissari Isaak Šternbergi dekreediga. Seoses Muravjovi arreteerimisega 1922. aastal lõpetas organisatsioon tegutsemise Punase Risti nimetuse all ja sai nimetuseks Abi poliitvangidele (Помощь политическим заключенным). Kõnealune poliitvangide abistamisorganisatsioon on tuntud veel lühendite Politpomoš (Политпомощь − Poliitabi) ja Pompolit (Помполит) all. Organisatsioon esitas poliitilistel põhjustel süüdistatute sugulaste palvel järelepärimisi nende asukoha kohta, osutas neile materiaalset abi ning taotles võimudelt arreteeritute vabastamist. Peškova juhitud Pompolit, mis Stalini ajal degradeerus abistamisorganisatsioonist „aadressibürooks“, sai tegutseda kuni 1937. aasta keskpaigani, mil see saadeti siseasjade rahvakomissar Nikolai Ježovi korraldusega laiali.^[3.]

Nõukogude Liidu teisitimõtlemise ajalugu uurinud Ljudmila Aleksejeva andmetel tekkisid esimesed sõjajärgse aja ühiskassad poliitilistel põhjustel arreteeritute, töötuks jäänud režiimikriitikute ja arreteeritute perekondade abistamiseks Ukrainas pärast 1965. aastal aset leidnud ulatuslikke repressioone ukraina rahvuslaste vastu. Ühiskassade vahendid saadi rahvuslikus liikumises aktiivselt mitteosalevatelt, kuid seda toetavatelt ukraina intelligentidelt. Poliitvangide abistajate üleskutsel hakkasid peale sugulaste ja sõprade poliitvangidele kirju saatma nende kaugemadki tuttavad ning täiesti võõradki inimesed, kes väljendasid kirjade läkitamisega oma toetust vangilaagrites poliitilistel põhjustel kinnipeetavaile.^[4.]

Aleksejeva andmetel kujunes enam-vähem Ukrainaga samaaegu spontaanne poliitvangide abistamine välja ka Moskvas ja mujal Nõukogude Liidus. Aleksejeva kirjutab, et esialgu andsid aidata soovijad poliitvangide naistele raha. Hiljem kujunes poliitvangide abistamine inimõiguslaste põhiliseks tööülesandeks. Aastaks 1968 oli abistamistegevus korrastatud ja laiendatud. Igakuistest väikestest sissemaksetest (üks kuni viis rubla inimese kohta) moodustati abistamisfond. Annetusi koguti arreteeritute sõprade ja töökaaslaste seas, kirjanike ringkondades, teadusliku uurimise instituutides, kõrgkoolides ja mujal. Sel viisil kogutud raha eest saadeti vangilaagritesse toidupakke ja panderolle, sooje riideid, kirjatarbeid, raamatuid ja isegi raha, mille eest vangid said endale osta lisatoitu ja esmatarbevahendeid. Samuti telliti vangidele ajalehti ja ajakirju ning tasuti nende kulutusi advokaatidele. Fondi vahendeid kasutati ka vange külastavate sugulaste reisikulude katteks ning osteti nende külastuste jaoks toiduaineid. Mõnikord soetati asumisele saadetud poliitvangidele fondi rahadest väike majake asumispaika. Aastal 1969 moodustati eraldi fond poliitvangide laste abistamiseks. Mõlemad fondid tegutsesid kuni 1976. aastani, misjärel nende tegevuse võttis üle mõni aeg varem tegutsema hakanud Solženitsõni fond, mille tõttu hakkasid vahendid saabuma enamikus välismaalt.^[5.]

Väljapaistev vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn, kellele 1970. aastal anti Nobeli kirjandusauhind, arreteeriti 12. veebruaril 1974. Süüdistatuna kodumaa reetmises võeti talt ära Nõukogude Liidu kodakondsus ning ta saadeti järgmisel päeval riigist välja.

Sama aasta suvel moodustas Solženitsõn oma stalinlike vangilaagrite süsteemi paljastava suurteose „Gulagi arhipelaag“ autoritasudest laekunud rahasummade toel poliitiliselt represseeritute abistamisfondi nimetusega Vene ühiskondlik fond tagakiusatute ja nende perede abistamiseks (Русский общественный Фонд помощи преследуемым и иx семьям − edaspidi Solženitsõni fond). Fondi esimeseks tegevjuhiks sai tuntud inimõiguslane ja endine poliitvang Aleksandr Ginzburg, kelle arreteerimise järel veebruaris 1977 võttis kohustused üle tema naine Irina Žolkovskaja-Ginsburg. Hiljem juhtisid fondi veel inimõiguslased Malva Landa, Tatjana Hodorovitš, Kronid Ljubarski, Sergei Hodorovitš ja Andrei Kistjakovski. Leningradis, Leedus, Lääne-Ukrainas, Odessas ja mujal tegutsesid fondi piirkondlikud juhid.^[6.]

Moodustamisest alates langes Solženitsõni fond võimude ägedate propagandarünnakute alla. 2. veebruaril 1977 avaldati endise poliitvangi Aleksandr Petrov-Agatovi nime all üleliidulises kultuurilehes Literaturnaja Gazeta paskvill pealkirjaga „Valetajad ja variserid“ („Лжецы и фарисеи“), milles fondiga seotud isikuid teravalt rünnati. Inimõiguslaste ringkondades tekitas taolise kirjutise avaldamine sügavat muret Ginzburgi ja Juri Orlovi saatuse pärast. Kardeti, et nad võidakse peatselt arreteerida ning laimava sisuga paskvill oli avalikkuse ettevalmistamine eelseisvaks kohtulikuks arveteõiendamiseks fondi juhtide kallal. Samal päeval korraldati Ginzburgi korteris pressikonverents, kus Ginzburg teatas, et seoses tema suhtes ajalehes avaldatud ohtlike süüdistustega on ta otsustanud esimest korda avaldada üksikasju seoses tema tegevusega poliitvangide ja nende perede abistamise fondi esindajana.

Ginzburgi sõnul asutas fondi aprillis 1974 Solženitsõn, kes paigutas sellesse oma raamatu „Gulagi arhipelaag“ honorari. Osa rahast jättis fondile Solženitsõni perekond enne lahkumist Nõukogude Liidust, osa saadi aastail 1974–1975 sertifikaatidena.^[7.] Alates 1976. aasta algusest Ginzburg oma nimele enam välismaalt rahaülekandeid ei saanud. Ainsaks välismaalt raha saamise mooduseks oli see, kui inimesed tõid talle Nõukogude raha sõnadega, et selle raha oli Solženitsõn palunud üle anda poliitvangide abistamiseks. Peale selle koguti Nõukogude Liidus fondi umbes 70 000 rubla ning annetajaid oli ligikaudu 1 000 inimest. Fondi kolme tegevusaasta jooksul saadi ja jaotati laiali 270 000 rubla. Aastal 1974 abistati 134 poliitvangi ja nende peret, 1975. aastal enam kui 700 peret, 1976. aastal oli abisaajaid 629 peret. Abi saanud perede arvu vähenemine 1976. aastal oli osaliselt tingitud sellest, et paljud fondilt abi saanud inimesed langesid ähvarduste ohvriks (näiteks ähvardati halvendada asumisele saadetute olukorda). Poliitvangidele ja nende peredele osutatud regulaarse abi kõrval anti ühekordset toetust vangistusest vabanenutele.^[8.] Inimõiguslaste kartused eelseisvate repressioonide ees osutusid õigeiks, sest Ginzburg arreteeritigi pressikonverentsile järgnenud päeval.

KGB andis Solženitsõni fondile veelgi rängema hoobi 1981. aasta detsembris, mil arreteeriti fondi salajane kaastööline leningradlane Valeri Repin. Eeluurimise ajal Repin murdus ning peale tunnistuste fondiga seotud inimeste ja fondi tegevuse kohta andis välja ka fondi arhiivi. Nii sai KGBle teatavaks, kes poliitvangide sugulastest on saanud või saavad fondist abi. Moskvas, Leningradis, Baltikumis ja Ukrainas asus KGB massiliselt šantažeerima poliitvangide naisi ja emasid. Neile avaldati survet, et nad keelduksid fondi pakutavast abist. Fondist abi saamise nõukogudevastasust põhjendasid tšekistid võrdlemisi kummaliselt: fondist saadud raha on tasu vangilaagritest saadud informatsiooni eest, mis Läände sokutatuna avaldatakse Kronid Ljubarski üllitatavas väljaandes Вести из СССР (Teated NSV Liidust) ja mis muidugi edastatakse välisriikide luureteenistustele.^[9.]

Hoolimata repressioonidest ja tagasilöökidest fondi tegevus siiski ei katkenud, kuigi 1983. aastal tuli avalikust tegevusest loobuda ja jätkata konspiratiivsemal kujul.

Organisatsioonide kohta, mis tegelesid poliitvangide abistamisega Eestis, andmed puuduvad. Küll aga abistati esimese Vene revolutsiooni käigus aastail 1905–1907 vangistatuid nii raha, toiduainete, riiete kui ka kirjanduse saatmisega. Selleks, et poliitvangidega paremini ühendust pidada, tuli ette ka fiktiivsete abielude sõlmimist. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil abistasid oma vangistatud kaaslasi mitmed poliitilised rühmitused ja liikumised, nagu kommunistid või vabadussõjalased.

1941. aasta sügisel, pärast seda kui sakslased olid Nõukogude väed Eestist välja tõrjunud, korraldati juhtivate kirikutegelaste, Punase Risti aktivistide, Tallinna linnapea ja Harju maavanema osavõtul nõupidamine, kus otsustati moodustada suur sotsiaalset abi korraldav organisatsioon. Ühehäälselt võeti vastu ettepanek luua ülemaaline organisatsioon Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) ning valiti selle esialgne juhatus. ERÜ esimeheks valiti dr Hjalmar Mäe, kellest sai hiljem Eesti Omavalitsuse juht. 1. juunil 1942 määrati ERÜ direktoriks vandeadvokaat ja Eesti Omavalitsuse sotsiaaldirektor Otto Leesment.

ERÜ esmaseks ülesandeks oli küüditatute ja esimesel Nõukogude aastal toimunud repressioonide ohvrite registreerimine, mille kaudu sai välja selgitada Eesti rahvuslikke kaotusi. 4. septembril 1941. moodustati Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus (Zentralstelle zur Erfassung der verschleppten und mobilisierten Esten − ZEV). Aastaks 1943 olid ZEVi ankeetide andmete alusel koostatud küüditatute nimekirjad.

Teiseks tähtsaks ülesandeks oli abistada küüditatute ja arreteeritute perekondi. Vahendite saamiseks korraldati korjandusi üle Eestimaa. Esimene taoline korjandus oli eestlaste omal algatusel juba tehtud, ilma et keegi oleks selleks üles kutsunud. Annetusi kogunes kiirelt ja ohtralt ning ERÜ sai endale väga ruttu jalad alla.

Järgmiseks ERÜ suuraktsiooniks oli talvise küttevarumise eestvedamine. Oodata oli erakordselt külma talve, peale selle puudusid peaaegu täielikult küttepuude varud, sest esimese okupatsiooniaasta talvel ei olnud punavõimud korraldanud vajalikke metsatöid.

1941. aasta oktoobris kuulutas ERÜ välja ohvrinädala. Selle käigus korraldati ERÜ kaudu vahetustegevus, kus maaelanikud kinkisid linnale puid ja linlased omakorda maale raamatuid. Sel teel kavatseti küttepuudega abistada inimesi, kes ise ei suutnud neid osta. Ohvrinädala aktsiooniga annetati üle 40 000 raamatu ja neist sai koostada mitu maaraamatukogu. Maalt saadeti sellisel hulgal küttepuid, et ERÜ võis küttematerjaliga varustada kõiki vajajaid. Suure rahvusliku jõupingutuse ja vabatahtliku tööga ellu viidud metsaaktsioon lahendas küttekriisi kaheks aastaks ning leidis järgimist ka naabermaades Soomes, Lätis ja Leedus.

Veel korraldas ERÜ korjandusi talveriiete soetamiseks eesti sõduritele. ERÜ esindajad viisid kingituspakid isiklikult sõduritele rindele kätte, et pakid teel kaduma ei läheks. Samuti hoolitseti haavatute eest ja korraldati nende külastamisi ning toetati küüditatute ja arreteeritute perekondi.^[10.]

1950. aastatel tekkis pagulastel mõte selline heategevuslik organisatsioon Stockholmi Eesti Punase Risti juures taas ellu kutsuda. Alates 1955. aasta oktoobrist oli pagulaskonnas päevakorrale kerkinud Nõukogude Liidu vangilaagrites viibivate kaasmaalaste abistamise küsimus, kuna Gulagi vangistusest kodumaale naasvate saksa sõjavangide käest oli saadud informatsiooni ligikaudu 700 vangistatud eestlase kohta.

9. novembril 1955 toimunud Eesti Rahvusliku Liidu (ERL) koosolekul, kus esines ka Vorkuta vangilaagrist pääsenud soomlane Hannu Mäntynen, tõstatas ERLi esimees Nikolaus Metslov küsimuse vajadusest kutsuda Rootsis ellu Eesti Punane Rist, mis võtaks enda peale abi organiseerimise abivajavatele kaasmaalastele. Kahekümne kolme eesti organisatsiooni koostöös restitueeritigi abistamisorganisatsioon nimetusega Eesti Punase Risti Sihtasutus Ühisabi (edaspidi Ühisabi) samadel põhimõtetel, nagu see oli tegutsenud kodumaal. Sihtasutuse tegevus rajanes Punase Risti üldtunnustatud põhimõtetel, kohandades neid okupeeritud Eestis valitsevatele eritingimustele.^[11.]

Ühisabi põhikirja kohaselt oli sihtasutuse eesmärgiks osutada kõikvõimalikku abi okupatsioonivõimude poolt vangistatud, sundasustatud ja küüditatud kaasmaalastele ning nende perekonnaliikmetele, sõjainvaliididele ja teistele, kelle abivajadus oli tingitud Eestis valitsevast okupatsioonist. Põhikirjaliseks eesmärgiks seati toetada Eesti noortetegevust, mille sihiks oli rahvuslik töö ja kasvatus, ning korraldada üldiselt abiandmist. Oma ülesannete täitmiseks kavandas Ühisabi teha korjandusi ja võtta ette muid vajalikke aktsioone. Abistamistegevuseks määratud või annetatud summasid võis kasutada ainult abistamise otstarbeks.^[12.]

Kolmekümne tegevusaasta jooksul oli Ühisabi abistanud ja toetusi jaganud 500 000 Rootsi krooni (SEK) ulatuses. Lõviosa sellest moodustasid okupeeritud Eestisse saadetud abipakid, samuti läkitati pakke Eestist välja saadetud kaasmaalastele Nõukogude Liidu muudesse piirkondadesse. Peale selle toetati sõjas vigastatute kodu Schönaus Lääne-Saksamaal, anti abi sealsetele sõjainvaliididele ja nende perekondadele ning toetati ka teisi, kelle abivajaduse tingis Eestis valitsev okupatsioon. Rootsis toetati eesti noorte tegevust, Eesti Algkooli, Eesti Gümnaasiumi ja teisi organisatsioone. Seoses ESTO-80 korraldamisega toetati noortetegevust (Metsakodu, skautide laager jms) ja sõjainvaliide.

Ühisabi eriaktsioonina püstitati Ahvenamaal Lemlandi ja Jomala kalmistutel mälestuskivid vabadusse põgenemisel hukkunud kaasmaalaste haudadele, mis anti hooldamisele kohalikule kogudusele. Sissetulekute hankimiseks korraldas Ühisabi oma tegevuse alguses korjanduse, mis aga jäigi ainsaks selliseks ürituseks. Edaspidi saadi sihtasutuse tööks vajalikke vahendeid pakkide saatmise vahendamisest, liikmeskonna koosviibimiste osavõtumaksudest, liikmemaksudest, kontsertaktuste tulust jne. Tegevuse algaastatel oli Ühisabi liikmete arv umbes 600, aastaks 1985 oli see kahanenud 300-le. Sihtasutuse esimeesteks olid 30 tegevusaasta jooksul Boris Voogus, Johan Nyman, Richard Koolmeister, Endel Rumma^[13.] ja hiljem Eldur Velliste.

Ühisabi korraldas ettemakstud tolliga standardpakkide saatmist; pakid sisaldasid riietusesemeid ja toiduaineid, näiteks kohvi ja šokolaadi (vt Lisa 5). Vahendati ka saatjate koostatud kinkepakke, kusjuures pakikulude (toll, litsents, saatmine jne) kohta tehti arvestus paki sisu saamisel.

Ühisabi kõrval tegutses paguluses veel mitmeid abistamisorganisatsioone. Nii näiteks lõid niinimetatud vanaeestlased 1941. aastal New Yorgis Eesti Abistamiskomitee (EAK). EAK registreeriti New Yorgi osariigi seaduste alusel kui mittetulunduslik organisatsioon ja seda tunnustas 1942. aastal USA föderaalne maksuamet (Internal Revenue Service). Vastavalt maksuseadustele olid kõik EAKle tehtud annetused maksuvabad ja mahaarvatavad annetaja maksustatavast tulust. EAK loomisel seati eesmärgiks võimalust mööda abistada kodumaal raskustesse sattunud kaasmaalasi. Sõjaolukorra tõttu selleks tegelikult palju võimalusi ei avanenud. Suur tööväli avanes EAKle Saksamaale ja teistesse Euroopa riikidesse põgenenud eestlaste abistamisel ja USAsse aitamisel USA Kongressi poolt 1948. aastal kehtestatud DP^[14.] seaduse alusel. EAKl õnnestus koostöös kiriklike organisatsioonidega aidata ligikaudu 13 000 eestlasel Ameerikasse ümber asuda.^[15.]

Samasugused abistamisorganisatsioonid moodustati eri aegadel nii Kanadas, Inglismaal kui ka teistes maades, kus tegutsesid eesti organisatsioonid.

Kõrvuti abistamisorganisatsioonidega toetasid poliitvange omaalgatuslikult mitmed üksikisikud, kellest silmapaistvaimaks oli Olaf Tammark. Hiljem sai temast vangistatud vabadusvõitlejate abistamistoimkonna esimees USAs. Tammark, kes oli Gulagi vangilaagrist pääsenuna jõudnud 23. jaanuaril 1954 Lääne-Saksamaale, asus korraldama toidupakkide saatmist oma eestlastest laagrikaaslastele, kes olid jäänud okastraadi taha. Endine poliitvang Peep Kärp on oma mälestusteraamatus kirjutanud, et 1954. aasta jaanuari lõpul tulid temale ning Hans Naberile ja Elmar Sillaotsale postipakid Lääne-Saksamaalt. Kärbile oli saadetud viis, Sillaotsale neli ja Naberile kolm pakki. Kõik pakid olid saadetud eri kohtadest Rahvusvahelise Punase Risti kaudu ning igal pakil oli naissoost saatja nimi. Ühe nime täienduseks oli lisatud sõna „Unter“, mis oli Tammarki hüüdnimi. Nii saadi selgust, kes oli pakkide saatja. Iga pakk oli riidega kaetud vineerkastis ja kaalus kolm kilo. Pakkide sisuks olid konservid, suitsuvorst, sink, konserveeritud või, juust, šokolaad, kakao, suhkur ja sigaretid, mis olid vangide jaoks ammuunustatud maiuspalad. Toiduainete kõrval sisaldasid saadetised igapäevaeluks vajalikku: seepi, sokke, kindaid, särke jms. Ühest pakist leidis üllatunud saaja isegi soojad talvesaapad ja kummikud.^[16.]

Ka endise poliitvangi Jaan Isotamme andmetel said mitmed Mordva vangilaagrite vangid aastail 1958–1961 Punase Risti vahendusel välismaalt pakke. Esimesteks pakisaajateks olid Isotamme sõnul moskvalastest nomenklatuurivõsud, aga ka vähesed sakslased, keda veel laagris hoiti. Mõnele Isotamme eestlasest kaasvangile, nagu Voldemar Kohv, organiseeris pakisaatmise sakslane Wilhelm Bünger. Tema oli 1950. aastate keskpaiku Ida-Saksamaa kaudu Eestisse tulnud, kus ta 1957. aastal vangistati ja mõisteti nõukogudevastases tegevuses süüdistatuna seitsmeks aastaks vangilaagrisse. 1960. aastal Bünger vabastati ja tal lubati naasta Lääne-Saksamaale.^[17.]

Olgu siinkohal märgitud, et tegemist oli lühiajalise suhteliselt liberaalse perioodiga Gulagi ajaloos. Mõni aeg pärast Stalini surma olid „isakese“ järglased teinud lõpu massirepressioonidele ja kärpinud oluliselt julgeolekuorganite võimupiire. Endine kõikvõimas julgeolekuministeerium degradeeriti ministrite nõukogu alluvuses olevaks riiklikuks komiteeks (KGB), mitmed julgeolekuorganite kõrgemad juhid lasti maha, paljud arreteeriti. Oluliselt kahandati julgeolekuorganite koosseise. Massiliselt asuti vabastama poliitvange, küüditatuid ja poliitasumisele saadetuid. See oli suhteliselt liberaalne periood ka poliitvangilaagrites. Poliitvangid võisid kasvatada pikemaid juukseid ja kanda erariideid, lubatud olid näiteks käekellad, fotoaparaadid ja raadiovastuvõtjad. Isikliku raha eest võis einestada niinimetatud kommertssööklas, kus toiduvalik oli tunduvalt laiem ja kvaliteetsem kui laagrirokk ehk balanda. Piiramatult võis saada pakke toiduainete ja tarbeesemetega ning vangidele anti kätte ka välismaalt läkitatud postisaadetisi. Paraku ei kestnud need vabadused kuigi kaua. Juba 1950. aastate lõpul hakkasid vangistustingimused järk-järgult karmistuma ning 1961. aastaks olid kõik need soodustused uue karmima vangistusrežiimiga taas ära võetud.

1 http://ru.wikipedia.org/wiki/Международная_амнистия. [ ↵ ]

2 Nikolai Tšaikovski poolt Peterburis 1871. aastal moodustatud narodnikute ring. [ ↵ ]

3 http://ru.wikipedia.org/wiki/Комитет_ помощи_ политзаключенным. [ ↵ ]

4 Алексеева Л. М. История инакомыслия в СССР: Новейший период. РИЦ Зацепа. Москва, 2001, lk 8–9. [ ↵ ]

5 Алексеева Л. М. История…, lk 132. [ ↵ ]

6 http://ru.wikipedia.org/wiki/Русский_общественный Фонд_помощи_преследуемым_и_иx_семьям. [ ↵ ]

7 Nõukogude Liidu riigisisene välisvaluutat asendav väärtpaber, mis on tuntud ka booni nimetuse all. Välisvaluuta sertifikaadiga sai teha sisseoste Berjožka süsteemi valuutakauplustest. Osaliselt maksti sertifikaatides töötasu välisriikides töötavatele Nõukogude esindajatele, aga ka kaugsõidu meremeestele ja -autojuhtidele. [ ↵ ]

8 JSK nr 44, 17.03.1977. [ ↵ ]

9 Алексеева Л. М. История…, lk 172. [ ↵ ]

10 Vt Hjalmar Mäe. Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi. – Kirjastus Välis-Eesti & EMP. Stockholm, 1993, lk 243–266; Abistamise juhend /Eesti Rahva Ühisabi. Koostanud Otto Leesment. – Eesti Rahva Ühisabi. Tallinn, 1943. [ ↵ ]

11 Eesti Päevaleht, Stockholm, 08.05.1976. [ ↵ ]

12 Eesti Punase Risti Sihtasutuse Ühisabi põhikiri. – Autori valduses. [ ↵ ]

13 Eesti Päevaleht, Stockholm, 22.02.1985. [ ↵ ]

14 Deported person – kodumaalt sunniviisiliselt välja saadetud või vägivalla eest põgenenud isik. [ ↵ ]

15 Vaba Eesti Sõna 04.11.1982. [ ↵ ]

16 Peep Kärp. Piletita külmale maale. – Kirjastus Olion. Tallinn, 1991, lk 134–135. [ ↵ ]

17 J. Isotamme teade 27.04.2013. [ ↵ ]