Читать книгу T - Виктор Пелевин - Страница 5

Kui tee hakkas mäkke tõusma, aeglustas iidvana vedur käiku. See oli vägagi asjakohane – akna taga avanes imeväärselt kaunis panoraam, ja kupee mõlemad reisijad, kes olid just lõpetanud teejoomise, jäid seda kauaks vaatama.

Kõrge künka tipus valendas mõisahoone, mille kahtlemata oli lasknud ehitada keegi peast põrunud pillaja.

Hoone oli kaunis ja kummaline: see meenutas kas haldjate elupaika või rüütelmunkade lossi. Valged torniteravikud, nooljad gooti aknad, õhulised marmorlehtlad pargi iseäralikult pügatud põõsaste vahel – see kõik tundus irreaalne Venemaa tuulisel lagedal, keset halle talutaresid, viltuvajunud roigasaedu ja peenarde keskel kerkivaid hernehirmutisi, mis tõid meelde ristid neile kunagi Rooma aegadel poodud orjade jäänustega.

Kuid valgest lossist veelgi kummalisem nägi välja künnimees, kes astus adra järel mööda künkanõlva. See oli võimsa kehaehitusega pikka kasvu mees, tal oli must habe ja seljas pikk särk. Jalad olid tal paljad, pihud adrakurgedel ja atra vedas turske täkk.

„Kas te ei leia, teie pühadus, et selles pildis on midagi piibellikku?”

Küsimuse esitas tihedate punakate vuntsidega reisija, kel oli seljas pruuniruuduline ülikond ja peas samasugune nokkmüts. Küsimus oli mõeldud vastasistujale, musta mungamütsi ja tumelilla rüüga noorele vaimulikule.

Vaimulik, kes nii kehaehituse kui ka habeme poolest kaunikesti sarnanes akna taha jäänud künnimehega, pööras pilgu klaasilt ära ja küsis lahkelt naeratades:

„Mida teie siis selles just nimelt piibellikku näete, aulik härra?”

Ruudulise nokkmütsiga härra kohmetus pisut.

„Mingit esmaloodu suursugusust, oleks võib-olla õigem öelda,” vastas ta. „Piibel, nagu me teame, kuulub samuti esmaloodu ja suursuguse hulka. Et niisuguses kõrvutavas võtmes siis. Andke andeks, kui ma väljendusin sobimatult.”

„Mis te nüüd,” vastas vaimulik. „Ei tarvitse olla niivõrd apologeetiline.”

„Vabandust, kuidas palun?”

„Apologeetiline, kalduma ülearusesse vabandamisse. Ilmikud püüavad vaimulikega kõneldes alati midagi vaimlikku mainida. Selles pole midagi halba, vastupidi, on hoopis rõõmustav, et me ainuüksi oma väljanägemisega pöörame mõttevoolu ülevale ainesele…”

„Knopf,” esitles ennast ruuduline isand. „Ardalion Knopf, rauakaubad. Ma vist ei esitlenudki ennast. Ja teie olete isa Paissi, ma mäletan.”

Vaimulik kallutas oma musta mütsi.

Knopf pööras end uuesti akna poole. Mõisahoone ja künnimees olid ikka veel näha.

„Kas te ka teate, mis salapärane loss see seal künkal on, isa Paissi? See on Jasnaja Poljana, krahv T mõis.”

Ta lausus seda „krahv Te”.

„Kas tõesti?” küsis vaimulik, viisakalt, kuid vähimagi huvita. „Mis imelik nimi.”

„Krahvi hakati niimoodi kutsuma ajalehemeeste pärast,” selgitas Knopf. „Tema seiklustest pajatades ei nimeta ajalehed kunagi tema tegelikku nime, et mitte sattuda difamatsiooniparagrahvi alla. See hüüdnimi ongi tal nüüd nime asemel.”

„Romantiline.” Vaimulik naeratas.

„Jah. Ja seal nõlval astub, nagu võib arvata, krahv T ise. See on tal hommikuse jalutuskäigu asemel. Suurmees.”

Isa Paissi liigutas viisakalt õlgu, mis nägi välja nii, nagu kehitaks ta neid hämmingus ja jääks samas kaasvestlejaga nõusse.

„Mis seal ikka,” vastas ta, „mõni tund talupojatööd ei tee ka krahvile kurja.”

„Ma võtaksin julguse üht küsimust esitada,” lausus Knopf kiiresti, just nagu oleks ta ainult seda silmapilku oodanudki, „teie pühadus, kuidas teie suhtute krahv Tolstoi kirikuvande alla panemisse?”

Vaimulik tõmbus tõsiseks.

„See on väga traagiline fakt,” ütles ta tasasel häälel, „sest mis võib olla kurvem kui ühe inimlapse kiriku rüpest väljaheitmine? Kuid põhjuseks on nähtavasti krahvi patused ja siivutud teod. Mis, muide, pole mulle küll kuigivõrd teada.”

„Siivutud teod? Siin ma võtan ometi julguse teie pühadusele vastu vaielda. Krahv T on üks meie ajastu kõrgemaid kõlbelisi autoriteete. Ja tema suurus ei kahanenud kirikuvande tõttu mitte põrmugi. Aga kiriku autoriteet…”

„Ja mis alust teil on krahv T-d kõlbeliseks autoriteediks pidada?” tundis vaimulik huvi.

„Aga mõistagi. Rõhutute kaitsja, õilis aristokraat, kes ei karda heita väljakutset kurjale seal, kus politsei ja valitsus on jõuetud… Lihtrahva ebajumal. Naiste lemmik lõppude lõpuks. Tõeline rahvakangelane, kuigi krahv! Pole ime, et teda hakkab pelgama koguni valitsev koda.”

Sõnad „valitsev koda” lausus Knopf sosinal, silmad väljendusrikkalt pungis, ja suskas näpuga ülespoole.

„Tühisuste tühisus, kõik on tühine,” lausus isa Paissi naeratades. „Kõlbelise autoriteedi hinnaks on tagakiusamised ning piinad ja see autoriteet pole kuidagi seotud rahvahulga heakskiiduga. Muidu peaks see ju kuuluma ka tantsijannale, kes õhtuti kergitab oma paljaid jalakesi lornjeeriva saali ees.”

Ja isa Paissi näitas kahe sõrmega, kuidas nimelt jalakesed kerkivad.

„Krahv T pole ometigi tantsijanna,” vaidles Knopf vastu. „Ja tagakiusamisest ei pääsenud ta hoopiski. Kas te teate, et ta on politsei salajase järelevalve all ja tal on keelatud oma mõisast lahkuda? Võimud olevat mures tema mõistuse pärast. Perekonnaringidest olevat kuulda olnud, et krahv on nõuks võtnud lahkuda Optina Pustõnisse.”

„Optina Pustõnisse?” Isa Paissi kortsutas kulmu. „Mis eesmärgil? Ja mis see üldse on?”

„Krahvi eesmärk ei ole mulle teada. Ja nende sõnade mõttest räägitakse väga mitmesuguseid asju. Ühed oletavad, et see on mingi salajane klooster, kus krahvil on kavas saada vaimset juhatust pühadelt vagameestelt-skeemamunkadelt. Teised väidavad, et „Optina Pustõn” tähistab isihastide sektis ülimat müstilist piiri, vaimlise ülenemise kõrgeimat tippu, ja seda ei tule üldse mõista geograafilises mõttes. Kolmandad, valitsusringkondades… Ma ei kujuta üldse ette nende mõtteid, kuid mingil põhjusel tundub krahvi kavatsus pääseda Optina Pustõnisse neile ohtlik. Ja Raudhabet tema teel takistama on saadetud ohranka parimad agendid.

„Raudhabet?” küsis vaimulik.

„Jah, nii nad nimetavad krahvi Kolmandas osakonnas.”

„Kuidas need andmed teieni on jõudnud?”

Knopf tõmbas kärmesti taskust kokkumurtud ajalehe:

„Näete, nii nad kirjutavad „Peterburi Klirinates”.

Vaimulik hakkas naerma.

„Mina teie asemel ei pööraks tähelepanu kuuldustele, mida levitavad seda laadi väljaanded. See kõik on tühi loba, uskuge mind.”

Knopf vaatas kella ja heitis siis vaimulikule uuriva pilgu.

„Ometigi on andmed krahvi koduarestist täiesti tõepärased,” ütles ta. „Minul, kas teate, on politseis tutvusi. Mulle räägiti seda saladusekatte all. Ja veel palju muudki meeliköitvat.”

„Mida siis nimelt, kui tohib huvi ilmutada?”

„Räägitakse,” ütles Knopf, vaadates isa Paissile üksisilmi otsa, „et krahv T on soetanud endale teisiku, ühe pika turske mehe talupoegade seast. Teinud talle habeme vanast parukast. Ja saadab mehe kiirrongi läbisõidu ajaks kündma iga kord, kui tahab mõisast märkamatult kaduda. Ning läheb ise ümberriietatult oma teed. Näiteks rongi peale just sealsamas, kus teie vagunisse tulite, püha isa, ja sõidab oma asju ajama…”

„Ah selles on asi,” kostis isa Paissi. „Väga huvitav. Ja ometigi, härra Knopf, olete teie rauakaupmehe kohta politsei asjaajamistest ütlemata hästi informeeritud.”

„Ja teie, püha isa, olete jälle vaimuliku kohta rohkem kui küllaga varustatud. Vahi, missugune revolvrijurakas on teil seal papikuue all, pära lausa tükib silma. Milleks teile sihukest vaja on?”

Vaimulik torkas käe kuuehõlma alla ja tõmbas sealt välja pika kiiskava revolvri.

„Ah seda või?” küsis ta, silmitsedes relva justkui mõnesuguse hämmastusega. „Eks ikka huntide pärast. Meie kogudus on keset metsi, jaamast on sinna tükk maad. Pikk on tee ja öö on pime…”

„Savage, prantslaste tehtud,” nurrus Knopf. „Väärt asi. Aga las ma näitan teile ka enda oma…”

Ja ta tõmbas põuest välja politseirelva, küüraka Smith-Wessoni.

Asjade käik kupees võttis kummalise ilme.

Tumelilla vaimulik ja ruuduline isand istusid kumbki oma nahkdiivanil, revolver käes, ja kuigi nad just otsesõnu teineteist ei ähvardanud (nende kõnelus oli pigem naljatlev ja heatujuline), oli kummagi vintraud ometi selgelt ja ühemõtteliselt teise pihta suunatud.

„Ja kui me kord juba oleme võtnud jutuks krahv T,” ütles Knopf. „Kas teile on teada, mida kujutab endast kurjale kurjaga mittevastupanemine?”

„Muidugi,” vastas vaimulik revolvriga mängeldes. „See on õpetus moraali ja eetika vallast, mis ütleb, et on lubamatu kurja eest kurjaga tasuda. See toetub evangeeliumi tsitaatidele, mis on, tõsi küll, üsna suvaliselt valitud. Meie issand on tõepoolest öelnud, et „kui keegi sind lööb vastu su paremat põske, siis kääna temale ka teine”. Kuid issand on öelnud ka midagi muud – „ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka”…”

„Moraaliõpetus, ütlete teie?” küsis Knopf trumlit sõrmega silitades. „Minu andmed kinnitavad midagi muud.”

„Mida siis nimelt?”

„Krahv T on eluaeg õppinud idamaise võitluskunsti võtteid. Ja loonud nende põhjal lähivõitluse oma kooli – see on umbes nagu prantsuse maadlus, kuid hoopis rafineeritum. Selle aluseks on ründava vastase jõu ja kaalu pööramine tema enese vastu, kusjuures oma jõudu kulutatakse täiesti tühisel määral. Raudhabe on saavutanud selles kunstis ülima meisterlikkuse. Just seda võitlust nimetataksegi „kurjale kurjaga mittevastupanemiseks”, lühendatult „kukumivas”, ja selle võtted on niivõrd surmatoovad, et krahviga pole muud võimalust toime tulla, kui tuleb ta surnuks tulistada.”

Knopfi jutt avaldas ilmselget mõju isa Paissile – too haaras kohkunult käega oma habemest, nagu võiksid sel jutul habemele mingid hirmutavad tagajärjed olla. Kuid tema revolvri toru vaatas endiselt Knopfi poole.

„Raudhabe,” ütles ta, silmad pungis, „või selline lugu siis… Aga miks nii imelik hüüdnimi?”

Knopf kehitas õlgu.

„Aasia, armulisim… Ent see teie poolt mainitud kurjale kurjaga mittevastupanemise moraalne aspekt on lihtsalt dekoratiivne filosoofia, millega aasialased nii meelsasti kaunistavad oma verejanulisi sõjakunste. Seepärast on jälitajatele, kes on saadetud krahv T-d taga ajama, antud käsk avada tuli, kui krahv püüab vastupanu osutada.”

„Mis koledusi te küll räägite,” ohkas isa Paissi. „Kas nad tõesti hakkavadki lihtsalt tulistama selle äratõugatu pihta? Sest surm väljaspool kiriku rüppe, kuni ta on vande all, tähendab ju kindlat teed põrgutulle!”

„Oh püha isa, aga mida mundrimehed sinna parata saavad? Ega krahv ennast teistmoodi kätte ei anna. Ta on kohutav vastane – kuigi peab tunnistama, et ta püüab hoiduda oma käsi verega määrimast. Tema aasialik filosoofia seisnebki just selles, et ei vastata hoobile hoobiga, vaid tuleb rajada enda ja vastase vahele surmav takistus, mis pihustab põrmuks rünnaku ja ühes sellega ka ründaja. Tõke võib olla ükskõik milline ja selle loomises ei leidu krahv T-le võrdseid.”

„Nii et krahvi pihta hakatakse tulistama?” küsis isa Paissi veel kord. Tundus, nagu ei mahuks see õudne mõte talle kuidagi pähe.

„Kardan küll, et nii see on,” kinnitas Knopf rusutult.

Maad võttis pingeline vaikus. Siis aga kustus päevavalgus äkitselt ja saabus pimedus – rong sõitis tunnelisse ja rataste mürin, mis kaikus vastu kivimüüridelt, summutas kohe kõik muud helid.

On teadmata, mis nimelt juhtus mürisevas pimeduses järgmisel hetkel või paaril. Ent kui jälle valgeks lahvatas, nägi kupee välja rohkem kui kummaline.

Õhus hõljusid püssirohusuitsu sinihallid pilved. Aknaklaasis haigutas kolm kuuliauku. Isa Paissi läbilastud mungamüts vedeles põrandal. Teadvusetu Knopf, siniverkjas verevalum otsaees, lamas nahkdiivanil, suu lahti ja tema enese lipsuga kinniseotud käed rinnal püsti. Isa Paissi oli ametis aknariividega.

Kupee uksele koputati valjusti. Isa Paissi ei reageerinud sellele kuidagi – ainult kahekordistas oma pingutusi. Kuid aken ei andnud järele: ilmselt oli puitraam niiskusest paisunud ja kinni kiilunud.

Uksele koputati veel kord.

„Tehke lahti!”

„Üks silmapilk, härrased,” vastas isa Paissi. „Ma pean ainult riidesse panema.”

Nende sõnade saatel seadis ta end löögivalmis ja virutas jalaga vastu akent. Kuulidest läbistatud klaas purunes ja kadus tuulde. Isa Paissi tõmbas kähku kõige suuremad killud raamist välja ja pildus teistele järele.

„Ärge mängige lolli, tehke otsekohe lahti!” kostis koridorist. „Või me lõhume ukse maha!”

„Kohe, kohe…”

Isa Paissi vaatas aknast välja. Eespool oli lai jõgi – rong lähenes parasjagu sillale.

„Suurepärane,” pomises ta.

Kostis löök vastu ust ja isa Paissil hakkas kiire. Ta keeras ülespidi mungakuue alumise serva, päästis vabaks kaks palistuse külge õmmeldud aasa ning torkas neisse kingad nagu jalustesse. Kaks samasugust aasa olid ka käiseotstes ja isa Paissi pistis neisse käelabad. Seejärel ronis ta lauale ja kükitas purukslöödud akna ette, mis meenutas pärani lõugu, läbipaistvad harvad hambad kandilises avas õieli.

Nüüd kostis vägev kõmakas ja uks lendas hingedelt. Kupeesse trügisid mehed, revolvrid käes – neid oli palju ja nad olid üksteisel jalus. Enne kui nad lauani jõudsid, tegi isa Paissi jalgadega tugeva äratõuke ja heitis end rongist välja.

Jälitajad tormasid akna juurde. Esimene neist kargas laua otsa ja hüppas vapralt järele – ning sööstis jubeda mütsuga peadpidi vastu äkitselt tühjusest tekkinud sillapiiret. Tema keha lendas malmkonstruktsioonist eemale, põrkas vastu vagunit ja prantsatas maha nagu kott. Kupeest kostis nördinud ja raevukaid karjeid. Seejärel pistis pea aknast välja teine jälitaja, revolver kummaski käes.

Sillapiirete tagant paistis rahulik, otsekui dagerrotüübile hangunud jõgi kõrgete kiudpilvede all. Vee kohal hõljus nagu tuulest kantud vihmavari isa Paissi tumelilla mungakuub. Liueldes läbi õhu nagu hiigelsuur lendorav, jõudis ta veepinnale aina lähemale.

Plaksatasid lasud.Üks kuul tegi rikošeti sillapiirdest, teised kergitasid veepinnalt vahupritsmeid. Seejärel kaotasid kupees sagivad mehed isa Paissi silmist.