Читать книгу T - Виктор Пелевин - Страница 7

Mööda tekki liikus talle vastu kummalise väljanägemisega rongkäik. Kõige ees astus noor habemeta maamees, seljas jämedakoeline tuunikaks kohendatud vammus – samasugune nagu sõudjatel. Tema juustel sätendas kuldne pärg ja käed pigistasid lüürat, mille keeli ta tinistas vilunud balalaikamängija agarusega, krimpsutades nägu ja pomisedes midagi kuuldavalt sekka. Tema järel kõndis täidlane daam, kes kandis mitmekihilist, kergest poolläbipaistvast kangast kitooni. Daami taga sammusid kaks maameest, pika varrega sulglehvikud käes – nad tegutsesid täpselt ja ladusalt nagu mänguasja kaks seppadena ühele pulgale kinnitatud puust karu: kui üks langetas lehviku daami pea ligi, tõstis teine enda oma kõrgele, ja vastupidi.

T-d silmates jäi daam seisma. Ta mõõtis pilguga tolle lihaselist kogu, märga särki ning jalgadele liibuvaid trippidega pükse ning küsis:

„Kes te olete, armuline härra?”

„T,” vastas T. „Krahv T.”

Daam naeratas umbusklikult.

„Järelikult ei ole see üksnes väline sarnasus,” ütles ta. „Missugune au armetule provintslannale! Krahv T, kohe tõesti tema ise… Mina olen vürstinna Tarakanova, teie teenistuses. Kuid millele võlgnen ma tänu selle rõõmu eest teid oma külalisena näha, teie hiilgus? Kas jälle mõni meeletu seiklus, millest hakkavad kirjutama kõik pealinna lehed ja vadistama kõik salongid?”

„Asi oli nii, vürstinna, et ma sõitsin rongiga, kuid jäin sellest maha ja kukkusin sillalt jõkke. Kui silla alt poleks olnud tulemas teie laeva, oleksin ma arvatavasti ära uppunud.”

Vürstinna Tarakanova puhkes edvistavalt silmi pööritades naerma.

„Ära uppunud? Lubage mul teid mitte uskuda. Kui kas või mingi osa neist lugudest, mida teie kohta räägitakse, peab paika, siis te olete suuteline kas või kogu selle jõe otsast otsani vee all läbi ujuma. Kuid teie rõivad on märjad? Ja te olete näljane?”

„Pean tunnistama, et nälja kohta olete arvanud küll õigesti.”

„Lucius,” ütles vürstinna lehvikuga mehele, „saada krahv külalistetuppa. Ja niipea kui ta on kuivad rõivad selga saanud, juhata ta lauda.”

Ta pööras end T poole.

„Täna on meil lõunaks perekonna traditsiooniline roog. Brochet tarakanoff, haug Tarakanovite moodi.”

„Üldiselt kaldun ma pidama vegetaarlaste dieeti,” ütles T. „Kuid teie seltskonnas viibides…”

„Millist veini te joote?”

„Kirjanik Maksim Gorki,” lausus T naeratades, „vastas sellele küsimusele tavaliselt nõnda: „ikka leivaviljamärjukest”. Seetõttu pidasid slavofiilide ringkonnad temast suuresti lugu, kuid kallid restoranid ei sallinud meest kuigivõrd… Ja mina eelistan vett või teed.”

Veerand tundi hiljem, punasest siidist hommikukuub seljas, astus värskelt kammitud T söögituppa.

Söögituba osutus avaraks ruumiks, mida kaunistasid antiikskulptuuride koopiad ja seintel rippuvad iidsed pronksrelvad. Elegantselt kaetud laua ümber asetsesid kanapeed, mitut värvi pehmed katted peal; vürstinna Tarakanova lamaskles juba ühel sellisel. T sai aru, et tühi ase vürstinna vastas on mõeldud temale.

Tohutul ovaalsel liual, mis võttis enda alla laua kogu keskosa, puhkas rahus mingi ennenägematu olevus – rohelise laka ja nelja konksus jalaga lohe. Ta nägi välja ehmatavalt elutruu.

„Make yourself comfortable, krahv,” ütles vürstinna. „Leivaviljamärjukest mul ei ole, kuid on päris viisakat valget veini. Muscadetsur-lie. Kuigi ma üldiselt ei armasta Bretagne’i…”

Ta osutas hõbeämbrile, millest paistis pudelikael.

Ennast asemel sisse seadnud, võttis T salvräti ja tahtis seda juba hommikukuue kaelusesse toppida, kuid sai aru, et kõhuli lamades on seda keeruline teha – ja pole ka mõtet.

„See ongi siis teie haug?” küsis ta. „Ma poleks seda ilmaski ära arvanud, kui te poleks mulle ette teada andnud. Haugi kohta on see ka ehk pisut suur…”

„Tarakanovite haug on väga ebatavaline roog,” ütles vürstinna uhkusega. „See valmistatakse mitmest suurest kalast, mis on märkamatult omavahel ühendatud. Tulemuseks ongi lohe.”

„Ja millest on tehtud need tema jalad?”

„Angerjatest.”

„Ja see roheline karvkate?”

„Hakitud till.”

Lohe oli tõesti valmistatud väga meisterlikult – oli täiesti võimatu märgata kohta, kus üks kala oli ühendatud teisega. Lõpetuseks oli kenasti kaardus kalasaba ja alustuseks pärani lõugadega haugipea: see pea oli uhkelt püsti ja seda ehtis ratsaväelase suletutt – maitserohelisest ja värvilistest paberiribadest.

„Milleks tappa nii palju elusolendeid, et täita kahe jõudeinimeste seisuse esindaja kõhtu?” küsis T melanhoolselt.

„Ärge muretsege, krahv.” Vürstinna naeratas. „Ma olen teie vaadetega tuttav. Ja ma kinnitan teile, mitte ükski elusolend ei hukkunud ilmaaegu. Peale minu ja teie on laeval veel palju suid.”

„Oh jaa,” ütles T. „Ma panin tähele. Kui tulin läbi trümmi.”

Vürstinna punastas.

„Te arvate võib-olla, et ma eksploateerin neid inimesi?” küsis ta, hääldades võõrsõna o-ga. „Üldsegi mitte. Need on endised burlakid ja selline töö on neile harjumuspärane. Teie ise, krahv, räägite sageli ajakirjanikele, kui kasulik on füüsiline töö värskes õhus. Pealegi, kui nad on minu juures aasta või kaks töötanud, on neil vanaduspõlveks raha olemas. Nii et ärge rutake mind hukka mõistma.”

„Kuidas ma võiksingi oma päästjat hukka mõista, mis te nüüd. Ma võiksin ainult ära märkida mõnesuguse ekstravagantsuse, mis ilmneb teie maitses…” T rüüpas oma veiniklaasist, „…teie laitmatus maitses, vürstinna. Suurepärane vein.”

„Ma tänan,” ütles vürstinna. „Ma mõistan, et minu eluviis võib tunduda imelik. Säärane antiigiajastu paroodia. Mõisnikuproua on hea eluga peast lolliks läinud. Kuid ma kinnitan teile, selles kõiges on siiski olemas sügav vaimne mõte. Kas te mäletate sõlmekesi, mida tehakse taskuräti sisse, et mõni tähtis asi meelest ei läheks? Siin on just seesama põhimõte. Selline oli mu kadunud vürsti viimne tahe. Minu elu on korraldatud niisugusel moel just seepärast, et kõik ümberringi ei laseks mul unustada peamist.”

„Mida nimelt?” küsis T võltsimatu huviga.

„Püüdke kolme korraga ära arvata, krahv.”

„Vaevalt ma sellega hakkama saan.”

„Võin aidata. Mis tuleb teile pähe, kui te mõtlete antiikajale?”

„Noh…” T takerdus.

„See unustage kohe ära,” vürstinna turtsatas naerda, „te poisivemmal… Ja mis veel?”

T heitis pilgu seinal rippuva gladiaatorivarustuse poole.

„Sõjamängud tsirkuses?”

Vürstinna vangutas eitavalt pead.

T vaatas hirvega Artemist ja siis Apollonit, kes kujuteldava vibuga kuhugi sihtis.

„Mitme jumala uskumine?”

Vürstinna tõstis T poole imestunud pilgu.

„Õnnitlen, te arvasite ära. Just nimelt, krahv. Kadunud vürst oli antiigiajastu põhjalikumaid tundjaid ja pühendas ka minu iidsete inimpõlvede salaõpetusse. Tõsi küll, minu vaimsed võimed ei äratanud temas erilist usaldust, ja nii seadis ta sisse kodukorra, kus iga üksikasi pidi mulle meelde tuletama seda ülevat õpetust. Vürst soovis oma testamendis, et pärast tema surma midagi ei muudetaks.”

„Ma loodan, et minu küsimus ei solva teid, kuid mida ülevat võib leida mitme jumala kummardamises?”

„Tänapäeva inimesed ei mõista, mida see tegelikult endast kujutab. Koguni antiikajal avanes mitme jumala kummardamise olemus ainult müsteeriumidesse pühendatuile. Kuid kadunud vürsti valduses oli üks iidne raamat, mis avaldas saladuse – see raamat oli säilinud ühesainsas ümberkirjutuses ning ta oli omandanud selle ühes Itaalia kloostris. Pärimuse järgi on raamatu kirjutanud Tyana Apollonios ise.”

„Ja mida oli seal öeldud?”

„Esiteks lükatakse seal ümber maailma loomise doktriin.”

„Millisel viisil?”

„Asi on selles, et see kentsakas teooria, mis on nakatanud lääneliku mõistuse suure hulga täiesti metsikute ettekujutustega, põhineb eranditult analoogiatel kariloomade eluga, mida meie esivanemad on aastatuhandeid jälginud. Nii pole üllatav, et neil tekkis loomise idee. Üllatav on hoopis see, et need kujutlused püsivad seniajani kogu tänapäeva vaimsuse hoone alusmüüris …”

„Andke andeks,” ütles T, „aga ma ei suuda üldsegi mõista, kuidas puutuvad siia kariloomad.”

„Kariloomad viljastavad üksteist ja seejärel sünnib uus loom, kelle olemasoluks pole enam vaja, et teda nii-öelda sigitataks sekund sekundi järel. Iidsed inimesed kandsid selle tähelepaneku üle kõrgematele sfääridele ja arvasid, et sealgi toimib sama põhimõte. On olemas sigitamisega sarnanev loomishetk, milles on tegev jumalushermafrodiit, kes viljastab iseenese. Nad nimetasid selle „maailma loomiseks”. Ja edasi, pärast sündimist, eksisteerib maailm juba inertsist – kuna ta on juba sigitatud ja sünnitatud.”

„Mulle pole iial pähe tulnud, et niisugune vaade asjadele võiks olla seotud kariloomade pidamisega.”

„Näete siis,” ütles vürstinna, „niidiotsad on peidetud nii sügavale, et see ülimalt lihtne mõte ei tule kellelegi pähe.”

„Aga kuidas nägid maailmaloomist mitmejumalakummardajad?”

„Nemad leidsid, et loomine kestab seniajani – katkematult, hetk hetke järel. Eri aegadel loovad meid eri jumalused – või kui väljenduda vähem pühalikult – eri olemused. Kui võtta paljude jumaluste doktriin kokku päris lühidalt, siis jumalad on kogu aeg ametis maailma loomisega ega puhka silmapilkugi. Eeva tekib iga hetk Aadama küljeluust ja nad elavad Paabeli tornis, mida jumalikud käed lakkamatult ümber ehitavad. Jumalate iidsed panteonid on lihtsalt ere, kuid võhikule tabamatu metafoor, milles on jäädvustatud see ilmutus…”

„Mul on raske uskuda,” ütles T, „et hellenid sepitsesid nii imelikke müstilisi teooriaid. Minu ettekujutust mööda olid nad lihtsad ja päikeselise loomuga inimesed. Selles kõiges aga kummitab midagi matemaatilist, saksalikku. Või koguni judaistlikku.”

Vürstinna naeratas.

„Vaimsetes küsimustes, krahv, „ei ole juudalast ega hellenit”. Nagu on öelnud üks rõõmsameelne juudalane noil aegadel, kui hellenid olid veel olemas… Miks te haugi ei söö?”

„Ma püüan vegetaarlaste dieedist kinni pidada.”

„Kui teie ei söö,” ütles vürstinna Tarakanova kelmikalt, „siis jään mina vait.”

T naeratas ja võttis kalanoa.

„Jätkake, ma palun teid,” ütles ta taldrikut endale lähemale nihutades. „Te ei öelnud, kuidas nimelt jumalad meid loovad. Kas nad toimetavad meie kallal kõik üheskoos? Või järgemööda?”

„Nii üks kui teine leiab aset.”

„Kas te ei võiks seda mõne näite varal selgitada?”

„Ma üritan. Kujutage endale ette – keegi inimene läks kirikusse, oli seal kogu jumalateenistuse aja ja koges usulist hardumust. Ning andis endale sõna olla alati leebe ja anda solvajatele andeks… Siis läks ta mööda bulvarit jalutama ja sattus kokku päevavaraste kambaga. Ning üks neist päevavarastest lubas endale pahakspaneva märkuse meie kangelase pükste tegumoe kohta. Kõrvakiil, duell, vastase surm, sunnitöö. Kas te võite tõesti arvata, et kõikidel nendel tegudel on üks ja seesama autor? Just sellisel viisil loovadki meid erisugused olemused, tegutsedes järgemööda. Aga kui te kujutate ette, et nii kirikus viibides kui ka bulvaril jalutades, eriti aga sunnitööl vangipõlves mõtles meie kangelane ühtelugu lihalikust armastusest selle kõige tooremates ja vulgaarsemates ilmingutes, siis ongi meil käes näide, kuidas erisugused olemused loovad meid, tegutsedes üheaegselt.”

T noogutas.

„Ma mõtlesin millestki sellelaadsest ühenduses surmanuhtlusega,” ütles ta. „Sel viimasel pole mingit mõtet just sellepärast, et õnnetu, keda karistus tabab, ei ole üldse enam see inimene, kes kuriteo toime pani. Ta jõuab kümme korda oma tegu kahetseda. Ja ta puuakse ikka üles,..”

„Just nimelt,” ütles vürstinna Tarakanova. „Kas tõesti saavad see, kes tapab, ja see, kes pärast kahetseb, olla üks ja seesama olend?”

T kehitas õlgu.

„On kombeks öelda, et inimene on muutlik.”

„Kadunud vürst naeris suure häälega, kui kuulis neid sõnu. Inimene on muutlik… Iseenesest ei ole inimene rohkem muutlik kui võõrastemaja tühi numbrituba. Lihtsalt eri aegadel on seal erisugused asukad.”

„Kuid see on ometigi üks ja seesama inimene. Ainult teises meeleseisundis.”

„Võib ka nii öelda,” vastas vürstinna. „ Ent mis mõte neil sõnadel on? Sama hästi võib vaadata lavale, kus järgemööda esinevad mustkunstnik, narr ja traagik, ning öelda – ah, see on ju ikka üks ja seesama kontsert! Jah, on asju, mis ei muutu – saal, eesriie, lava. Pealegi võib kogu eeskava ära näha, kui oled sissepääsuks ühe pileti ostnud. See võimaldab näha toimuvas katkematust ja ühtsust. Kuid tegevuses osalejad, tänu kellele see kõik saab mõtte ja muutub vaatemänguks, on kogu aeg erinevad.”

„Olgu,” ütles T, „aga kas jumalad tegelevad ainult kõrgemate seisuste esindajatega? Või ka lihtrahvaga?”

„Te arvate heaks nalja heita,” muigas vürstinna.

„Ei, ma olen päris tõsine. Kuidas jumalad näiteks loovad oma ühise jõupingutusega mõne purupurjus poeselli?”

Vürstinna mõtles veidi ja ütles:

„Kui näiteks poesell on pisut balalaikat mänginud, sõbramehel näo segi peksnud, siis balalaika vanale juudile maha müünud, pordumajas ära käinud ja järelejäänud raha kõrtsis maha joonud, siis tähendab see, et teda on järgemööda loonud Apollon, Mars, Jehoova, Venus ja Bakchos.”

T vaatas aknast välja – selle taga rippusid võimatult kauged, otsekui marmorist tahutud pilved.

„Te räägite huvitavaid asju,” ütles ta. „ Ja mida me siis sellisel juhul nimetame inimeseks?”

„See on brochet tarakanoff,” vastas vürstinna. „Haug Tarakanovite moodi. Meie perekonna traditsiooniline roog sümboliseeribki inimese müsteeriumi.”

T pööras pilgu kalast lohele. Lauda teenindavad hõbetikandiga tuunikates lakeid olid selle juba peaaegu tervenisti algelementideks lahutanud.

„Vaadake,” jätkas vürstinna. „Esmapilgul paistab, et meie ees on tõepoolest lohe – nii kinnitavad meile tunded. Kuid tegelikult on siin mitu erinevat kala, kes eluajal polnud isegi mitte tuttavad ja on nüüd lihtsalt üksteise külge õmmeldud. Torka seda lohet kust tahes, igal pool on haug. Ometi kogu aeg erisugune. Esimene nii-öelda nuttis kirikus, teine pidas pükste pärast duelli. Aga kui nähtamatud kokad õmblesid nad kokku, oli tulemuseks olend, kes eksisteerib ainult petetud kujutluses – ehkki kujutlus näebki seda lohet päris selgesti…”

„Ma sain teie mõttest aru,” ütles T. „Ometi jääb üks küsimus. Kes loob jumalaid, kes loovad meid? Teisisõnu, kas nende üle on olemas kõrgeim jumal, kelle tahtele nad peavad alluma?”

„Vürst arvas, et me loome neid jumalaid nõndasamuti, nagu nemad loovad meid. Venus, Mars ja Mercurius mõtlevad meid järgemööda välja, ja meie mõtleme neid. Tõsi küll, oma elu viimastel aastatel oletas vürst, et tänapäeva inimsaatankonda ei loo enam antiikmaailma õilsad jumalad, vaid tumedate olemuste koor, ja need ajavad taga juba üpris õudseid eesmärke.”

„Oletagem, et ma jään ka sellega nõusse,” ütles T. „Kuid peamine küsimus ei kao ikka kuhugi. Lihtinimesele – ja mina arvan enda just nimelt seesuguseks – ei ole usuasjades oluline mitte doktriin, vaid lootus hinge päästmisele. Iidsed uskumused, olgu need kas või karjakasvatajate leiutatud, annavad selle. Inimene usub, et tal on olemas looja, kes mõistab tema üle kohut ja võtab ta seejärel igavesse ellu. Ja kust me võime teada, võib-olla on see naiivne usk tõepoolest suuteline avitama haua läve taga. Ent missugust lohutust pakub hingele mitmejumalausk, mida järgis teie abikaasa?”

Vürstinna Tarakanova sulges silmad, otsekui meenutades midagi.

„Kadunud vürst rääkis ka sellest,” ütles ta. „Jumalad ei loo meid kui midagi neist endist lahus olevat. Nad lihtsalt mängivad järgemööda meie rolli justkui eri näitlejad, kes tulevad lavale ühes ja samas kostüümis. See, mida tavakohaselt nimetatakse „inimeseks”, ei ole midagi muud kui lavakostüüm. Kuningas Leari kroon, mis selle pähe pannud esinejata jääb lihtsalt plekkvõruks…”

„Nagu näha, ei tee hinge päästmine teile kuigivõrd muret.”

Vürstinna naeratas nukralt.

„Hinge päästmisest, krahv, saab rääkida ainult neil hetkedel, kui meie rolli mängib olemus, kellele see küsimus muret teeb. Misjärel me joome veini, mängime kaarte, kirjutame tobedaid värsse, teeme pattu, ja nii möödubki elu. Inimene on lihtsalt kangialune, millest liigub läbi kirgede ja seisundite ringmäng.”

„Aga kas inimene on suuteline astuma ühendusse jõududega, mis teda sünnitavad?” küsis T. „Suhtlema teda loovate jumalatega?”

„Miks mitte. Kuid ainult sel juhul, kui teda loovad suhtlusaltid jumalad. Kellele meeldib iseendaga rääkida. Teate, nagu väikesed tüdrukud, kes räägivad nukkudega, kellele nende endi kujutlusvõime annab elu… Miks te äkki kahvatasite? Kas teil on õhupuudus?”

Kuid T oli endast juba võitu saanud.

„Nüüd saan ma aru,” ütles ta. „Aga see on ju… See on täiesti lootusetu vaade asjadele.”

„Miks siis nii. Teid hingestav olemus võib olla tulvil lootust.”

„Ent kuidas jääb siis päästmisega?”

„Mida nimelt te kavatsete päästma hakata? Kuningas Leari krooni? See iseenesest ei tunne mitte kui midagi, see on lihtsalt üks rekvisiidi element. Päästmise küsimus lahendatakse mitmejumalausus selle fakti teadvustamisega, et pärast etendust lähevad näitlejad kodudesse laiali ja kroon riputatakse naela otsa…”

„Ometigi on meil kõigil,” ütles T, „olemas pidev ja katkematu iseenese taju. Selle tajumine, et mina olen just nimelt mina. Kas pole nii?”

„Sellegi üle arutles vürst kaunis sageli,” vastas vürstinna. „Tajumus, millest te räägite, on kõikidel inimestel ühesugune ja tegelikult on see üksnes kehalisuse kaja, mis on ühine kõikidele elusolenditele. Kui näitleja paneb krooni pähe, soonib metallvõru tema pead. Kuningas Leari võivad järjepanu mängida eri näitlejad, kõik nad kannavad peas külma raudvõru ning tunne on kõigil üks ja seesama. Siiski ei tasu sellest järeldada, et see raudvõru on müsteeriumi peaosaline…”

T vaatas liuda ilma peata lohega ja tundis äkki, et teda valdab äravõitmatu unisus. Ta pea jõnksatas ja ta ütles vaikselt:

„Paistab, et teie kadunud abikaasale olid teada kõik maailma saladused. Ega ta ei ole juhtumisi rääkinud teiega Optina Pustõnist?”

Vürstinna otsaesine läks kortsu.

„Optina Pustõn? Vististi oli see kuidagi seotud mustlastega. Kas vankritest moodustatud kaitseehitis või siis paik, kust olid tulnud nende esivanemad, ma täpsemalt ei mäleta. Siin jõe ääres on üsna ligidal mustlaslaager, võime väheks ajaks randuda ja teateid pärida… Kuid mulle tundub, et te olete suigatamas?”

„Andke andeks, vürstinna. Pean tunnistama, et olen väga väsinud. Kohe ma…”

„Ärge tehke endale tüli. Puhake otse siinsamas. Mul on üks väike asi ajada, kuid ma tulen peatselt teie juurde tagasi. Kui teil peaks teenreid vaja minema, siis Lucius jääb ootama tekile ukse taha.”

Vürstinna tõusis kanapeelt.

„Ärge tõuske püsti, ma palun teid,” ütles ta T-le lähemale astudes. „Kuni te pole unne vajunud, tahan ma teile teha väikese kingituse.”

Ta tõstis käed ja T tundis metalli külma puudutust. Pilku langetades nägi ta oma rinnal kuldketiga medaljoni – tillukest kuldraamatut, mis oli poolest saadik valgest jaspisest õie sees varjul.

„Mis see on?” küsis ta.

„Elu Raamat. Sain selle amuleti kadunult vürstilt. See toob teile õnne ja kaitseb hädade eest. Lubage mulle, et te ei võta seda kaelast, kuni teie elu ähvardab oht.”

„Ma püüan,” vastas T diplomaatlikult.

Vürstinna naeratas ja läks ukse poole.