Читать книгу T - Виктор Пелевин - Страница 9

Kui T lõpuks kaldale oli sumanud, hakkas ta minema allavoolu, hoides end kaldaäärse võsa varju. Tulekahju kuma jäi seljataha, ümberringi lasus külm pimedus ja T-le hakkas varsti tunduma, et ta polegi inimene, vaid eksinud kiskja, kes hiilib läbi öö – seda tõendasid tema alastus ja üksiolek.

„Mis on muide võlts tunne,” mõtles ta, „hiiliv kiskja ei taju ennast hiiliva kiskjana. Röövloom ei vaja metafoore – see kõik on liiga inimlik…”

Umbes tunni aja pärast silmas ta eemal lõkketulesid, seejärel kuulis kitarri heli ning siis kandus temani küpsetatud õunte hullukstegevat lõhna. Ilmselt oligi seal too mustlaslaager, millest oli rääkinud vürstinna, nüüd juba kadunuke.

Kõige lustlikum seltskond oli aset võtnud suure lõkke ümber päris veepiiril. Nad laulsid „ Mul verstad käia”. T-le oli see laul väga armas.

Et oma ilmumise ootamatusega mustlasi mitte kohutada, hakkas ta juba eemalt neile kaasa laulma. Tema hääle peale pööras mitu inimest pead – kuid keegi ei ilmutanud ärevust, kui lõkke äärde valgussõõri astus lihaseline alasti habemik.

Paslikku vahemaad säilitades istus T tule äärde ja asus naudinguga soojust endasse püüdma – mööda kallast kõndides oli tal kaunikesti külm hakanud. Üsna varsti astus tema juurde mustlastüdruk, terve kuhil kirjusid rätikuid ja hilpe ümber, ja ulatas talle savitaldriku kahe küpsetatud õunaga. T võttis pakutu tänulikult vastu, tüdruk vaatas silmanurgast tema kuldtalismani ja toetas end tema kõrvale istuma.

„Kuhu siis tee viib, ohvitser?” küsis ta käheda röövlihäälega.

„Ilmselt on tema jaoks ohvitser iga mees, kes pole mustlane,” mõtles T. „Mis lihtne universum, teeb lausa kadedaks…”

„Optina Pustõnisse,” vastas ta.

„Ja mis see on?”

„Seda tahtsin mina ise, kullake, teie käest teada saada.”

Mustlanna mõõtis teda pilguga.

„Eks oota siis, kohe saad teada.”

Ta tõusis püsti ja läks ära pimedusse.

Kui T-l oli viimane õun söödud, astusid tema juurde kaks meest – hallipäine taat, kes sarnanes jõuka maamehega (tema kuulumist mustlaste seisusse näitas ainult kõrvarõngas), ja paljaksaetud peaga hiiglane rohelistes kottpükstes. Hiiglase torsot katsid laadapiltide vaimus väga oskamatult tehtud vildakad tätoveeringud ja nina oli tal inetult lömmis.

„See avaldab muljet,” mõtles T. „Küll on alles täpne psühholoogiline arvestus: saad otsekohe aru, et säärasele sellile on tühiasi inimene ära tappa. See on selgesti näha kogu labasusest, millega ta on end moonutanud. Põlgusest omaenese elu vastu tuleneb alati põlgus võõra elu vastu…”

„Kas sina pärisid Optina Pustõni järele?” küsis vanamees.

„Mina,” kinnitas T.

Vanamees ja hiiglane vahetasid tähendusrikka pilgu.

„Ma arvan, et see on too, keda me ootame,” ütles hiiglane. „Kui polkovnik tõtt rääkis, ostan endale uued saapad.”

„Ära liiale mine, Lojko,” ohkas vanamees.

Ta pööras end T poole ja näitas talle odavat liivakella, umbes sellist, nagu võib näha gümnaasiumi looduslookabinetis.

„Sul tuleb tõestada, et sa väärid vastust oma küsimusele, habe.”

„Mismoodi?”

„Sa pead maadlema Lojkoga ja talle vastu seisma vähemalt kaks minutit. Kui jääd ellu, saad teada kõik, mida tahad.”

„Härrased,” ütles T, „siin on mingi arusaamatus. Te pole isegi küsinud, kes ma selline olen.”

„Sinu käest ei küsitud, kes sa selline oled,” kostis vanamees, „sest see ei ole meil tavaks. Me oleme mustlased. Kuid igaüks, kes võtab jutuks selle, mille võtsid sina, peab maadlema Lojkoga. Ja kui sa oled see, keda me ootame, siis on lihtsalt sinu kohus maadelda.”

Ta keeras kella ümber, pani selle maha ja kuulutas:

„Aeg!”

„Oodake nüüd,” ütles T, „aga keda te õigupoolest ootate?”

Hiiglane, kes oli juba käed T poole sirutanud, tardus paigale.

„Meie parunil käis külas sandarmipolkovnik,” vastas vanamees. „Ta ütles, et täna võib jõest kaldale tulla paljas musta habemega mees, kelle eest pakutakse tasu – olgu ta elus või surnud. Meile pole tarvis tasu elusa eest, sest me oleme mustlased ja see teeks meile häbi. Kuid selles pole häbi, kui tasu saadakse surnu eest – see on nagu hobusenaha müümine. Seepärast siis maadlegi Lojkoga, ja aidaku Jumal sul vastu seista.”

„Aga mis mõtte te panete sõnadesse „vastu seista”?”

„Selle aja jooksul, kui liiv kellas pudeneb, ei tohi sa kordagi seljaga maad puudutada. See ei ole väga pikk aeg – vähem kui kaks minutit. Siis me jääme uskuma, et sa oled see, kellena ennast välja pakud.”

„Aga ma ei olegi ju ennast kellegi pähe välja pakkunud,” tähendas T.

Vanamees ja hiiglane vahetasid pilgu.

„See on tõsi,” ütles vanamees. „Siis sa pead tõestama, et oled see, kelleks me sind peame.”

„Ja kelleks te mind peate?”

„Tolleks meheks, keda ootab meie parun,” vastas hiiglane Lojko. „Sulle juba seletati. Sandarmipolkovnik hoiatas parunit, et võib tulla paljas habemega mees.”

T sügas kukalt, nagu püüdes taibata tema jaoks liiga keerulist mõtet.

„Kuid miks peaksin ma tõestama, et olen paljas habemega mees, kui see on niisamutigi näha?”

Mustlased lõkke ümber olid ammu vaikseks jäänud ja kuulasid nüüd hoolega kõnelust. Hiiglase näole tekkis mõtlik ilme. Ka vanamees vajus pikalt mõttesse, silitades sõrmedega rasket hõbedast poolkuud oma väljaveninud kõrvalesta küljes. Lõpuks ütles ta:

„Paljas habemega mees võib olla see õige või ka mitte. Paljaid habemega mehi on palju, kuid tasu pakutakse ainult ühe eest.”

„Jah,” jäi Lojko nõusse.

„Ja ma ei ole enam kindel,” jätkas vanamees, „et sina oled toosama paljas habemega mees, kellest kõneles polkovnik. Tolle mehe kohta lobised sa liiga palju. Aga katsumine tuleb sul niikuinii läbi teha.”

„Ja mis juhtub, kui ma selle läbi teen?” küsis T.

„Me viime su paruni juurde.”

„Hästi,” vastas T. „Olge lahked, ma olen valmis. Öelge ainult, missuguseid võtteid on mul lubatud kasutada?”

Lojko hakkas põlastavalt naerma.

„Missuguseid sa iganes tead.”

„Nii et päris-päris igasuguseid?”

Lojko noogutas.

„Kas kõik kuulsid seda?” küsis T, pöördudes lõkke ümber istujate poole.

„Jah,” kinnitas Lojko, kummardudes maadligi, käed ees nagu kaks puuhalgu. „Kõik kuulsid. Nii et ära karda mulle haiget teha…”

Ta astus sammu T poole.

„Tegelikult olen ma siis teie katsumise juba läbi teinud,” ütles T.

„Kuidas nii?” küsis vanamees.

T osutas rohu sees läikivale klaasile.

„Liivakellas on kogu liiv juba alla voolanud. Olge lahked ja vaadake järele. Ja mina ei ole kordagi seljaga vastu maad puutunud. Niisugused need minu võtted paraku ongi, härrased.”

Lõkke ümber algas lärm – mustlased läksid vaidlema. Mõni naeris, mõni sülitas pettunult tulle. Kuid kõige järgi paistis, et tõsiseid vastuväiteid ei leidunud kellelgi.

„Mis imelikud võtted,” ütles vanamees. „Ja mis maadlus see sihuke on?”

„Seda nimetatakse „kukumivas” ehk „kurjale kurjaga mittevastupanemine”,” vastas T.

„Sa tegid sohki nagu naisterahvas,” sähvas Lojko põlglikult.

„Eks öelge veel, mu härra, et ma käitun nagu mustlane,” muigas T.

„Me saame sinuga veel kokku, habe, jäta see meelde.”

T vaatas hiiglasele ainiti silma.