Читать книгу T - Виктор Пелевин - Страница 8

T jäi otsekohe magama. Ta nägi lühikest ja rahutut und – ta rääkis vürstinna Tarakanovaga ning vestlus oli äsja lõppenule väga sarnane, kuid lõpetuseks tegi vürstinna karmi näo, kattis pea musta linikuga ja muutus seinale maalitud mustaks ingliks.

Ärganud T nägi, et liud, millel serveeriti kaladest tehtud lohet, oli kadunud: mütoloogilise metafoori söömist olid ilmselt lõpetamas sõudjad ja teenrid.

„Mis jäledus on säärane kokkupandud kala,” mõtles ta. „Ja ometi on vürstinna sõnades peaaegu võimatu mingit auku leida. Ainukeseks küsimuseks jääb sellisel moel korraldatud maailma mõte. Tuleks huvi tunda, mida on sel teemal kõnelnud kadunud vürst…”

Kuid tühjas söögitoas polnud kellegi käest midagi küsida – vürstinna polnud veel tagasi tulnud.

Pimedus oli juba saabumas. Tuba täitis sinkjas hämarus ja antiikkujud seinte ääres paistsid hoopis teistsugused – hämarus oli muutnud nende valevuse pehmeks ja peaaegu kehaliseks, otsekui tuues tagasi aja, mil nende viga saanud näod ja torsod olid veel elus. Kuid kivisilmade pilk jäi külmaks ja ükskõikseks – ning selle pilgu all näis inimeste maailm naljaka ja sekeldava hookuspookusena.

Äkitselt tundis T ärevust. Midagi oli valesti.

Ta tõusis, astus tekile viiva ukse juurde ja tegi selle lahti. Ukse taga polnud kedagi.

T sai aru, mis oli teda valvsaks teinud – ühtlast veesolinat polnud enam kuulda. Ta astus parda ligi ja vaatas alla. Liikumatud aerud olid igasse kanti õieli. Laeva ei juhtinud mitte keegi – see triivis allavoolu, pöördudes aegapidi ninaga kalda poole.

Teki kaugemas otsas vilksatas kiire vari.

„Kes siin on?” hõikas T. „Vastake!”

Vastust ei tulnud.

T läks tagasi söögituppa, leidis laualt tikud ja süütas petrooleumilambi. Tuba muutus otsekohe: tuluke peletas marmorkujudest nende sünged hinged ja tumesinine õhtu akna taga moondus pilkaseks ööks.

T heitis pilgu üle toa, otsides mingitki relva.

Seinal helkis tuhmilt gladiaatorivarustus: ühe sarvega raske kiiver, ümmargune pronkskilp ja oda, otsas lai tera ja selle vastas massiivne ümmargune nupp, mille külge oli seotud pikk varre ümber keritud nöör. Oda all rippus tahvel sõnadega:

VISKEODA SARISA

Vars nägi välja korralik ja uus, kuid metallosad olid vist tõesti ehtne antiikpronks.

Kiiver osutus kitsaks, oli mõeldud iidse väiksema kolba tarvis ja pigistas ebameeldivalt pead. T torkas käe kilbi nahkaasadesse, kahmas sarisa, võttis teise kätte lambi ja läks tagasi tekile. See oli endiselt inimtühi.

T astus mõned sammud, märkas silmanurgast mingit liikumist ja pööras end järsult ümber. Tema ees seisis habemik sõdalane sarvilise kiivri ja halatiga – välimuselt tüüpiline Dareiose armee pärslane. Ühes käes oli sõdalasel lamp, teises kilp ja oda.

See oli tema enda peegeldus ühel aknal.

„Ma paistan täieliku idioodina,” mõtles T.

Ta jõudis ahtrisse, läks tuttavast trepist alla ja avas ettevaatlikult Apolloni kujutisega kaunistatud ukse.

Kõik inimesed trümmis olid surnud.

See oli selge kohe esimesest pilgust. T astus edasi mööda pinkidevahelist läbikäiku, vaadates hoolega ringi.

Surnud nägudel ei olnud valugrimassi, pigem vaatasid lahkunute avatud silmad midagi minevikku jäänut hämmastuse ja pahameelega.

T märkas midagi peenikese pilpa taolist, mis paistis ühe sõudja kaelast. Surnu kohale kummardudes küünitas T lambi lähemale ja nägi pisikest noolt, mis sarnanes hambaorgiga, ja tillukest sulge selle sabas. Samasugune nool paistis teise laiba õlast sealsamas kõrval.

Trümm haises tugevasti petrooleumi järele. Keegi oli jõudnud sellega üle valada laibad, põranda ja pingid – selleks oli kulunud terve mannergutäis, plekknõu ise vedeles läbikäigus.

Edasi minnes märkas T söögitoa teenreid, hõbetikandiga tuunikad üll. Ja seejärel vürstinna Tarakanovat ennast.

Ta istus kitsas sopis pinkide vahel, selg vastu seina; tema näole oli tardunud kummastav poolnaeratus. Nool-hambaork oli tabanud teda põske. Põrandal tema ees läiklesid haugiliua killud.

Tarakanova kõrval lamasid Lucius ja neli teadmata kust tekkinud munka, kõigil mustad kuued seljas – nende laibad paistsid niisuguses ümbruses õige imelikud, just nagu oleksid nad viimase kristlastevastase edikti ohvrid. Ilmselt oli surm tabanud neid kõiki peaaegu ühekorraga. Üks munkadest, kes oli kukkunud sõudjate pingile, hoidis käes kummalise kujuga kalavõrku, selle võrgusilmadesse oli seotud noaterade moodi kvartsikristalle, nii valgeid kui ka läbipaistvaid.

Mõneks hetkeks jäi T lummatult vaatama valgusehelke kristallitahkudel, seejärel trümmi uks avanes ja põrandale langes karbiidlambi kahvatu valgusekiir.

„Krahv T … Taevane aeg, kuidas te välja näete. Aga teate, see rõivastus sobib teile. Teist saaks igati viisakas hopliit.”

Ukse kõrval seisja nägu jäi varju, kuid T tundis hääle ära.

„Ja teie väljanägemine on küll harukordselt jõle, Knopf,” ütles ta.

Tõepoolest, Knopf ei pakkunud just kõige kenamat vaatepilti – tema märga kuube katsid rasvaselt läikivad pori- või mudalaigud.

„Kas see on teie töö?” küsis T laipadele osutades.

„Ei,” vastas Knopf, „seda ei teinud mina, vaid puhkpüssi nooled, mis on määritud teravalehise tsegoonia tõmmisega.”

„Mis see veel on?”

„Üks Amazonase selvas kasvav taim, millel on üsna iseäralikud omadused. Botaanikud nimetavad seda Cegonia religiosa’ks.”

„Ja kes oli laskja?”

„Tahate teada?” kostis Knopf. „Olge lahked.”

Ta pistis käe põue ja võttis sealt midagi, mis esmapilgul meenutas T-le nahkkotti. Ent kui ese sattus lambi valgusvihku, võis näha halle juukseid ja põlglikult krimpsus mustendavaid silmaauke.

See oli kuivatatud inimpea pika juuksesalgu otsas – isegi mitte pea, sest kolp oli välja võetud, vaid lihtsalt kuivatatud nägu. Sellest ulatus välja suulise pikk vars. Knopf tõstis selle suule ja puhus.

Kõlas madal vibreeriv heli, mis oli justkui öölooma häälitsus. T kuulis paljaste jalgade tatsumist ja treppi mööda veeresid alla trümmi viis tillukest olendit, seljas karnevalifrakid ja värvilised vestid, torukübarad peas, kuid see kõik oli märg ja porine, samasuguste mudaplekkidega nagu Knopfi rõivad. Nad kogunesid Knopfi ümber ja jäid vaikselt paigale.

„Te olete koguni lapsed oma jõledustesse kaasa haaranud?” küsis T põlastavalt.

„Need ei ole lapsed, vaid Amazonase indiaanlased, halastamatud ja kogenud tapjad. Nad ei kasva kahest arssinast pikemaks. Kõige noorem neist on umbkaudu neljakümneaastane.”

„Milleks siis see totter maskeraad?”

„Ainuke moodus teekonnal mitte tähelepanu äratada on vedada meie väikesi sõpru tsirkusekääbusteks maskeerituna. See on muidugi tülikas, kuid nende toodav kasu korvab kõik raskused. Nad tegutsevad täiesti käratult, kuid tapajõu poolest on täiesti võrreldavad kuulipildujakomandoga…”

Kuni Knopf rääkis, pani T lambi pingile ja poetas märkamatult nööripuntra odavarrelt põrandale.

„On raske ette kujutada midagi vaimuvaesemat kui kaitsetute inimeste tapmine mürgi abil,” ütles ta.

Knopf keerutas kavalalt sõrme õhus.

„Asi ei ole sugugi nii lihtne. Ega neid ei tapnud mürk. Neid tappis uskmatus.”

„Mida te sellega silmas peate?”

„Kas te teate, miks teravalehine tsegoonia kannab veel ka religiosa nime? Sest ta ei sisalda mitte lihtsalt mürki, vaid erilist, tugevasti valikulise toimega alkaloidi. See ei mõju inimesele, kes on kahtlusteta ja sügavasti usklik.”

„Keda ta usub? Jumalat?”

„Jumalikku Ettehooldust, Kõrgeimat Jõudu, Tõde, Buddhat, Allahit – pole oluline, mis nime te sellele annate. Peamine on see, et usk oleks siiras. Kunagi kasutasid indiaanlastest nõiad niisugust mürki oma maagilistes riitustes, aga konkista ajal saadi selle omadustest teada, sest see ei mõjunud mõnedele katoliku misjonäridele, kuigi surmas tavalised röövlitest konkistadoorid…”

T pööras pilgu laipadega kaetud põrandale. Lähima sõudja rinnal helkis vammuse all tuhmilt vaskrist.

„Nõnda siis,” jätkas ilmselgelt ennast imetlev Knopf, „enne hukkamist tehti kõigile neile õnnetuile, kaasa arvatud perenaine, ettepanek palvetada. Nagu näete, ei leidunud mitte üheski usku kas või sinepiiva jagu.”

T vaatas viivuks vürstinna Tarakanova surnukeha.

„Miks pidid need teie Amazonase närukaelad tapma selle vaese naise, kes polnud oma elus kärbselegi liiga teinud?”

„Kujutlege vaid Peterburi ajalehtede pealkirju,” ütles Knopf. „„Tulekahju poolhullu mõisaproua jahtlaeval…” Või siis – „Kirikuvande alla pandud krahv pühitseb leekides oma kihlust paganliku vürstinnaga…” Ekstravagantne surm ei tekita kelleski kahtlusi. Mitte ükski koroner ei märka tillukesi haavu põlenud laipadel.”

T nihutas aeglaselt jalga ja astus lahtihargnenud nööri otsale, surudes selle vastu põrandat.

„Ja teie antiikkiiver,” jätkas Knopf, „kinnitab vaid veel kord ammu liikvele läinud kuuldusi teie mõistuse segiminekust, krahv.”

Nende sõnade saatel koputas ta endale sõrmeotstega vastu pead.

„Pole paha, Knopf,” ütles T. „Kuid teie arutlustes on üks nõrk koht.”

„Milline siis?”

„Te pöörasite tähelepanu mu kiivrile. Kuid ei pööranud odale.”

T heitis sarisa vabasse kätte ja näitas seda Knopfile. Too venitas suu naerule.

„Teie kangekaelsus äratab lugupidamist – ehkki muidugi raiskab jõudu ja aega. Aga kuhu jääb siis teie kuulus kurjale kurjaga mittevastupanemise põhimõte? Kardan, et siin haisvas trümmis ei õnnestu teil sellest täiel määral kinni pidada…”

„Mure minu põhimõtete pärast on ülimalt liigutav,” vastas T. „Kuid ma järgin neid olenevalt asjaoludest.”

„Mis seal ikka,” nurrus Knopf, „eks vaatame siis järele, kas teis on olemas tõelist usku… Küllap see on teile endalegi hirmus huvitav?”

Ta tõstis suu juurde oma jubeda suulisevarre ja tõi kuuldavale kaks kähedat huiget.

Frakkidega indiaanlaste kätte sugenesid lühikesed puhkpüssid. Nad tõstsid oma relvad huultele ja samal hetkel kükitas T maha, varjates end kilbiga. Kostis mitu heledat plõksatust vastu metalli ning seejärel hüüdis T kohutava häälega:

„Ettevaatust!”

Ja viskas oda lähima indiaanlase pihta.

Kostis kähe, pigem metslooma kui inimese ulg. Õnnetu mehike kukkus maha. T rabas nööri enda poole ja verine oda oli tal kohe jälle uuesti käes.

„Ettevaatust!” hüüdis ta uuesti.

Vise, ja teine kääbus vajus põrandale esimese kõrvale. Kolmas oli jõudnud oma puhkpüssi uuesti laadida ja lasu teha, enne kui teda tabas oda. Terav oga tungis T õlga.

Selsamal hetkel tundis ta suus metallimaitset; pea hakkas huugama ja silmade ees lõid tantsu värvilised laigud.

„Ariel,” meenus talle, „Ariel…”

Vine silmade eest kadus otsekohe ja peapööritus lõppes niisama äkitselt, nagu oli alanud.

T-d tabasid veel kaks mürgitatud oga – üks tema jalga ja teine käelaba. Kuid mürk ei mõjunud enam ja peatselt langes viimanegi frakikandja põrandale, tume veri voolamas.

„Ettevaatust…” kähistas T vaevaliselt.

„Seekord jäi teie teelesaatmissõnum pisut hiljaks,” tähendas Knopf melanhoolselt. „Tõsi küll, vaeseke ei mõistnud niikuinii vene keelt… Te ei väsi mind üllatamast, krahv. Seejuures ebameeldivalt üllatamast.”

Ta võttis taskust revolvri ja taganes trepi poole. End kilbiga varjates astus T talle sammu järele. Kärgatas lask; kuul tabas kilpi terava nurga alt ja tegi rikošeti lakke.

Knopf tõstis uuesti revolvri, sihtis hoolega ja tulistas. Petrooleumilamp pingil paiskus õhku, lõhkes ja kukkus põrandale. Üle põrandalaudade siuglesid sinikollased tulejoad. Knopfi näole kerkis muie.

„Mis seal ikka,” ütles ta. „Kelle saatuseks on tulesurm, see ei sure mürgi kätte…”

Ta suunas revolvri T-le ja too seadis jälle kilbi endale ette. Kuid Knopf ei tulistanud, ta hoidis lihtsalt T-d kirbul, oodates, kuni leegid trümmis levivad.

Oli tunda kõrbeva liha lõhna. T tajus, kuidas kuumus piirab igast küljest; kilp tema käes hakkas soojenema.

„Jumalaga, krahv,” ütles Knopf. „Head teed teile Hadesesse.”

Neid sõnu lausudes lõi ta enda järel kinni Apolloniga kaunistatud ukse.

T vaatas ringi. Tühi aeruluuk, mille kaudu ta oli laeva pääsenud, jäi nüüd läbipääsmatu tuleseina taha. T viskas kilbi käest, hüppas lähima aeru juurde, tõmbas selle raevuka pingutusega tullist välja ja lükkas üle parda. Siis kiskus ta juba tuld võtnud hõlsti seljast, surus enda kitsast avast läbi, kukkus külma vette, sukeldus ja ujus eemale hukkuma määratud laevast.

Ta ujus eemale, kuni kopsudes õhku jatkus, tõusis siis veepinnale ja vaatas tagasi. Pargas põles; T silmas selle ahtri külge kinnitatud paati, kuhu ronisid Knopfi käealused. Knopf ise oli juba paadis.

„Ta on seal,” hõikas üks jälitajatest. „Vaadake, seal ta ujub!”

T hingas sügavalt sisse ja sukeldus silmapilk enne seda, kui veepinnal plaksatasid kuulid.