Читать книгу Moskva ja moskvalased - Владимир Гиляровский - Страница 3

Ma olen moskvalane! Kui õnnelik on inimene, kes saab lausuda seda, pannes sellesse sõnasse ennast tervenisti. Ma olen moskvalane!

… Minevik mu pilgu eest veel möödub¹…

Tsiteerin siin Puškini Pimenit, kuid ma olen temast võrreldamatult rikkam: minule hästi teada, kohati sureva, kohati lõplikult kadunud mineviku kirjul foonil näen ma iga tunniga kasvavat uut Moskvat. Ta laieneb, pürgib üles ja alla, seni teadmatusse stratosfääri ja maa-alustesse metroosügavustesse, elektriga valgustatuisse, imeliste saalide marmorisädelusse. „Graniiti rüütatud” Moskva jõge raamistavad nüüd varjurikkad bulvarid. Neist suunduvad alla laiad kivitrepid. Varsti pesevad neid uued lained: Volga tuleb iga päevaga Moskvale lähemale.

Kunagi seisis selle kivitrepi kohal, Kremli vastas Boloto luhal² siin hukatud Stepan Razini pea teiba otsas. Seal, kus alles hiljaaegu, veel minugi mäletamist mööda, oli soo, on nüüd asfalteeritud tänavad, sirged ja laiad. Üksteise järel kerkivad esmaklassilised tehased. Hiljutised kõdupiirkonnad on juba kesklinnaga kokku sulanud ega jää heakorra poolest enam kuigivõrd temale alla, aga lähimad külad on muutumas pealinna osaks. Sinna kuuluvad staadionid – need Moskva Colosseumid, kus kümned ja sajad tuhanded tervisest pakatavad noored arendavad oma jõudu, valmistuvad kangelaslikeks tegudeks nii Arktika jääväljadel, Karakumi surnud kõrbes, „maailma katusel” kui ka Kaukaasia liustikel.

Moskva viiakse plaani. Kuid selleks et luua uut Moskvat vana asemele, mida ehitati peaaegu tuhat aastat tükikaupa, kuidas ehitajale mugavam oli, vajati erilisi, seni nägematuid jõude …

See sai võimalikuks üksnes riigis, kus on nõukogude võim.

Moskva on juba teel sinna, et saada maailma vägevaimaks linnaks. See toimub meie silme all.

… Tulevik möödub mu pilgu eest …

Ja minevik mu pilgu eest veel möödub. Juba praegu on see paljuski noortele arusaamatu, ent varsti kaob sootuks. Ja et uue pealinna elanikud teaksid, millist vaeva nõudis nende isadelt uue elu ehitamine vana asemele, peavad nad teada saama, milline oli vana Moskva, mismoodi ja millised inimesed temas elasid.

Ja nüüd siis „teistkordselt elan oma vanas eas”³ kaht elu: „vana” ja „uut”. Vana on taustaks uuele, mis peab peegeldama teise ülevust. Ning minu töö teeb mind nooreks ja õnnelikuks – mind, kes ma olen elanud ja elan

kahe aastasaja piiril

kahe ilma murrangus.

Moskva, 1934. aasta detsember V. Giljarovski