Читать книгу Moskva ja moskvalased - Владимир Гиляровский - Страница 7

Hitrovo turg¹⁴ kerkis mu kujutlusse miskipärast Londonina, mida ma ei olnud kunagi näinud.

Londonit kujutasin ma alati ette Euroopa kõige udusema paigana, aga Hitrovo turg oli kahtlemata Moskva kõige hämusem paik.

Suur räämas kivimajadest ümbritsetud plats pealinna südames, Jauza jõe lähedal, paiknes nõos, kuhu jooksis kokku mitu põiktänavat nagu ojad sohu. Plats auras kogu aeg, eriti õhtupoole. Aga kui udutas või juhtusid pärast vihma ülevalt, põiktänava kõrguselt alla vaatama, valdas uustulnukat õud: pilv on maale laskunud! Kõnnid mööda uulitsat alla kihisevasse mädamülkasse.

Udus liikusid kaltsakate parved, vilksatasid tulukeste juures, mis olid sumedad nagu saunas. Toidumoona müüvad turunaised istusid seal rivis oma hiiglasuurte malmpottide või savipüttidega, milles oli sissetehtud liha või „koera rõõmuks“ kutsutud leemekeedujäätmed, söepannide kohal särisesid raudkastides rääsunud vorstid … Hitrovo „gurmaanid” armastasid jäänustega maiustada. „See oli ju püü!” matsutas keegi „endine”. Aga kes polnud peps, see sõi küpsetatud kartulit räästunud pekiga, põseliha, kurku, kopsu ja rullikeeratud lehmarupskeid ühes välja pesemata jäänud rohelise maosisuga – pugu, mida siin kutsuti püüks.

Aga ümberringi purskus auru alatasa avanevatest poodide ja kõrtside ustest ning see sulandus ühiseks uduks, mõistagi värskemaks ja selgemaks kui õhk kõrtsides ja öömajades, mida desinfitseeris üksnes mahorkasuits, kergelt mahendades higiste jalanartsude haisu, inimkehade lõhnu ja suust tulevat viinalehka.

Platsi ümbritsenud kahe- ja kolmekorruselised majad olid kõik täis selliseid vaesteöömaju, kus veetis öid ja sai ulualust kuni kümme tuhat inimest. Need majad teenisid omanikele tohutut kasumit. Iga öömajaline maksis öö eest viiekopikalise, aga „numbritoa” eest tuli välja käia kakskümmend kopikat. Alumiste, põrandast arssina kõrgusele tõstetud naride all olid pesad kahele inimesele; need olid eraldatud rippuva roguskiga. Kahe roguski vaheline ühe arssina kõrgune ja pooleteise arssina laiune ruum oligi „numbrituba”, kus inimestel ei olnud külje alla panna muud kui oma riideräbalad …

Otse vaksalitest tulid platsile sissesõitnud tööliste brigaadid ja seisid suure varikatuse alla, mis oli ekstra nende tarbeks ehitatud. Hommikuti ilmusid siia podrätsikud ja viisid palgatud brigaadid tööle. Pärast keskpäeva läks varikatusealune hitrovolaste ja parisnike käsutusse: viimased ostsid kokku kõike, mis ette juhtus. Oma seljariideid ja jalavarje müüvad vaesed võtsid need sealsamas ära ja said saabaste asemel jalga pastlad või kotad ning kehakatteks seitse põlve kantud vosmakud, kust ihu läbi paistis …

Maju, kus paiknesid ööbimiskohad, nimetati omanike perenime järgi: Bunini, Rumjantsevi, Stepanovi (hiljem Jarošenko) ja Romeiko (hiljem Kulakovi). Rumjantsevi majas oli kaks trahterit – Tapivang ja Siber – ning Jarošenko majas üks – Sunnitöö. Nimetused olid mõistagi mitteametlikud, kuid hitrovolaste seas käibel. Tapivangis käisid koos kodutud, kerjused ja parisnikud, Siberis aste kõrgemad tüübid – vargad, karmantsikud ja suured varastatud kraami kokkuostjad, ent kõigist ülemal oli Sunnitöö – ohjeldamatu ja joobnud kõlvatuse urgas, varaste ja ärakaranute börs. Siberist või vanglast naasnud obratnik ei pääsenud sellest kohast mööda. Kui saabunu oli tõesti kaelakohtuline, võeti teda siin aupaklikult vastu. Ta pandi kohemaid „töö peale”.

Politsei protokollid kinnitasid, et suurem osa Siberist põgenenud kriminaalkurjategijaid vahistati Moskvas just Hitrovkal.

Üheksateistkümnendal sajandil pakkus Hitrovka sünget vaatepilti. Koridoride ja läbikäikude labürindis, kõikidele korrustele öömajadesse viivatel kipakatel poollagunenud treppidel ei olnud mitte mingisugust valgustust. Omainimene leidis tee üles, aga võõral ei tasunud siia nina pista! Ja tõepoolest, mitte mingisugune võim ei julgenud nendesse süngetesse sügavikesse ronida.

Kogu Hitrovo turgu valitsesid kaks kardavoid – Rudnikov ja Lohmatkin. Ainult nende puudaseid rusikaid kartsid masuurikad päriselt, aga õnnekütid olid mõlema võimuesindajaga sõbrajalal ning sunnitöölt naastes või vanglast põgenedes läksid esimese asjana neile kummardama. Kumbki neist tundis kõiki kurikaelu nägupidi, jõudes oma veerandsajandi pikkuse katkematu teenistusega neid tundma õppida. Ja ega nende eest polnudki võimalik peitu minna: nagunii oleksid omad ette kandnud, et vaat sellesse-ja-sellesse korterisse on see-ja-see tagasi tulnud.

Hitrovka valitseja seisab oma postil, imeb piipu ja näeb: seina veert mööda hiilib mingi kuju, varjates oma nägu.

„Purlak!” kõmistab kardavoi.

Ning kuju, kahmanud mütsi peast, astub ligi.

„Tere, Fedot Ivanovitš!”

„Kust tuled?”

„Nertšinskist. Alles eila jõudsin. Andke praegast andeks …”

„Vaata sa mul, Serjožka, püsi vagusi, muidu …”

„Kas me’s ei tea, egas me eilased. Omad inimesed …”

Aga kui eriti tähtsate asjade uurija V. F. Keiser küsis Rudnikovilt:

„On see tõsi, et sa tunned Hitrovkal nägupidi kõiki jooksus kurjategijaid ja ei arreteeri neid?”

„Just sellepärast ma olengi seal kakskümmend aastat oma postil seisnud, muidu ei seisaks päevagi, teevad otsa peale. Muidugi tunnen kõiki.”

Ning hitrovolased elasid sellise võimu all „rahus ja õnnes”.

Rudnikov oli ainulaadne tüüp.

Isagi ärakaranud sunnitöölised pidasid teda õiglaseks ning üksnes sellepärast teda ei tapetudki, ehkki arreteerimiste käigus sai korduvalt peksa ja haavata. Kuid teda ei haavatud mitte vihast, vaid ainult oma nahka päästes. Igaüks tegi oma tööd: üks püüdis ja hoidis kinni, teine aga varjas end ja põgenes. Selline on sunnitöölise loogika.

Hitrovka turu tööbörs (hoones) ja avalik söögimaja 1913. aastal.

Foto P. Pavlov, Sputnik / TopFoto

Kogu Hitrovo turg kartis Rudnikovi nagu tuld:

„Jääd vahele – võtab kinni!”

„Kästakse – leiab üles.”

Kahekümne aastaga, mis Rudnikov kaltsakate ja ärakaranute seas kardavoina teenis, kujunes tal välja iseäraline vaade kõigele:

„Noh, sunnitööline … Noh, varas … kerjus … hulgus … Kah inimesed, igaüks tahab elada. Aga kuidas? Mina üksi nende kõigi vastu. Mismoodi saaks neid kõiki kinni nabida? Ühe saad kätte – teised jooksevad kohale … Elama peab!”

Oma rännakutel linna mülkais ja kuritegude alal reporteritööd tehes trehvasin ma Rudnikovi mitut puhku ning imestasin alati tema oskust leida jälge seal, kus ei paista justkui midagi olevat. Meenub üks iseloomulik kohtumine temaga.

Olin koos oma sõbra, näitleja Vasja Grigorjeviga vihmasel septembriõhtul tuttavate pool Pokrovski bulvaril. Kella üheteist paiku öösel asutasime minekule ja siis selgus, et Grigorjevil on tema suvepalitu nagist kadunud. Jälgede järgi selgus, et varas oli lahtisest aknast sisse roninud, end riidesse pannud ja ukse kaudu lahkunud.

„Naabrite töö … Hitrovolt. See on meil juba teada värk. Aken ununes lahti!” ütles vana köögikata.

Vasjal on nutt varuks – palitu ju uus! Ma lohutan teda: „Kui hitrovolased, leiame üles.”

Jätsime pererahvaga hüvasti ja seadsime sammud Mjasnitskaja linnajao 3. politseijaoskonda. Vana vuntsiline pristav polkovnik Šidlovski tavatses jaoskonnas südaööni istuda; me leidsime ta eest ja rääkisime oma murest.

„Kui meie poiste töö, siis saame kohe kätte. Kutsutagu Rudnikov, tema on valves!”

Ilmus hiiglasekasvu atleet, hallide vuntside ja piraka arbuusi mõõtu rusikatega. Jutustasime talle üksikasjalikult palitu vargusest.

„Meie poiste töö! Kohe otsime üles … Tulete ehk minuga kaasa, nemad aga oodaku siin. Kas tunnete palitu ära?”

Vasja jäi ootama, aga meie läksime Hitrovole Buninite majja. Rudnikov kutsus kojamehe välja, nad sosistasid väheke.

„Noh, ei ole siit miskit võtta. Lähme edasi!”

Pilkasus. Pori. Ainult Sunnitöö akendest immitses läbi nõgiste aknaklaaside punakat valgust ning ühtelugu avanevast uksest tuli auru.

Jõudsime Rumjantsevi maja hoovi ning läksime otse teisele korrusele, sissepääsu juurest vasakut kätt esimesest uksest sisse.

„Kakskend kuus!”¹⁵ hüüdis keegi ning kogu öömaja lõi kihama.

Kaugemas nurgas läks aken lahti ning üksteise järel kostis kolm valju põmakat, nagu kukkunuks plekk-katus sisse.

„Sunnitöö teeb vehkat,”selgitas Rudnikov mulle ja hüüdis üle kogu kasarmu: „Ärge kartke, saadanad! Ma olen üksi, ei võta kedagi, tulin niisama …”

„Mis sa muidupärast hirmutad!” solvus punapea, soldati moega jõmmkärakas, kes oli valmistunud hüppama aknast välja juurdeehitise katusele.

„Aga ma taon sul larhvi üles, Stjopka!”

„Mille eest siis, Fedot Ivanovitš?”

„Aga selle eest, et ma keelasin sul siin mu juures Hitrovol tolmutada. Kola kus tahad, aga mind ära alt vea. Sind otsitakse … Teine põgenemine. Ma ei luba sul siin!…”

„Ma lähe n… Maruhha, näe, meelitas ära!” Ja pilgutas siniseks löödud silmaga naisterahvale.

„K-kao siit! Et ma sind ei näeks! Aga kes aknasse kargas? Juurikatoi? Hei, Purlak, vasta!”

Vaikus.

„Kes? Ma küsin! Miks sa vait oled? Olen ma sulle nuhk või? Noh, kas Juurikatoi? Räägi! Ma nägin ju tema kiipjalga.”

Purlak vaikib. Rudnikov võtab hoogu ja lajatab talle valusa plitaka.

End põrandalt püsti ajades räägib Purlak läbi pisarate:

„Küsind siis kohe niiviisi. Muidu jorutab … Juurikatoi, noh!”

„Kurat temaga! Juhtud nägema, ütle talle, et võtan kinni. Tehku siit varvast. Veate alt, saadanad. Saadavad otsima – võtan igatahes kinni. Kui ei küsita – teie õnn, ööbige. Ma ei tulnud selle pärast. Jookse üles, ütle omadele, lollidele, et ärgu akendest hüpaku, kukuvad kolmandalt korruselt surnuks ju! Ma lähen üles, on ta kodus?”

„Küllap põõnab!”

Sisenesime ühte kolmanda korruse öömajadest. Seal sama lugu: aken läks lahti ning vilksatanud kuju haihtus õhku. Seda magalat polnud Purlak veel hoiatada jõudnud.

Jooksin lahtise akna juurde. Minu ees haigutas hoovisügavik ning mingisugune kuju hiilis seina äärt mööda. Rudnikov vaatas alla.

„Aga see on ju Stjopka Siuhkin! Selle eest Siuhkiniks ristitigi, et on mihkel katustel siuhkama. Tema?”

„Vaska Tšurkini vend, Pott, mitte Siuhkin,” kostis naride alt ülimadal bass.

„Noh, temap see ongi, Siuhkin. Aga see oled sina, Lavrov? Roni õige välja, näita end härrale.”

„Tema on meie ülemdiakon,” ütles Rudnikov minu poole pöördudes.

Nari alt ronis välja paljasjalgne mees määrdunud lühikeste varrukatega naistesärgis, mis jättis paljaks vägeva kaela ja pirakad õlad.

„Palju aastaid Fedot Ivanovitšile, palju aastaid!” kõmistas Lavrov, kuid, saades vastu vahtimist, ronis jälle nari alla.

„Laulis peakiriku kooris, õppis seminaris. Aga näe, milleni jõudnud! Tasa olge, saadanad!” käratas Rudnikov ning me hakkasime mööda kitsast puutreppi minema pööningule. All kõmises „palju aastaid”.

Jõudsime üles. Pime. Peatusime ukse juures. Rudnikov katsus – lukus. Prõmmis rusikaga, nii et uks vappus. Vaikus. Ta tagus veel valjemini. Uks paotus metallketi laiusele ning selle vahelt paistis üürnik, varastatud kraami kokkuostja.

„Noh, mida vaja? Ja keda?”

Rusikas tõuseb, kostab kiunatus, uks läheb valla.

„Ja mis te kaklete? Ma olen ju inimene!”

„Aga kui sa oled inimene, siis kus on palit, mille Saška Kellamees täna tõi?”

„Ja mis te öösi tülitate? Pole mulle mingit palitut toodud.”

„Nii. Astuge teie õige siit välja, aga meie otsime!” ütles Rudnikov minule ning kui uks mu järel sulgus, kostusid taas karjed.

Siis jäi kõik vaikseks. Rudnikov tuli välja, kandes käes palitut.

„Siin see on! Neetud kurinahk oli selle kõige alumisse kirstu peitnud ja veel viis kirstu peale ladunud.”

Niisugune mees oli Rudnikov.

Mõnikord tehti haaranguid, kuid see oli üksnes näiline läbiotsimine: piirasid sisse mõne rahulikuma maja, võtsid mõned prügikalad kinni, kuid suured purakad ei jäänud kunagi võrku.

Aga Kulakovkale politsei ei tikkunudki.

Kulakovkaks ei nimetatud mitte üht maja, vaid mitut Kulakovi suures valduses Hitrovskaja väljaku ja Svinjinski põigu¹⁶ vahel. Eesmist maja, mis seisis kitsama otsaga väljaku poole, nimetati Pressrauaks. Selle taga olevate kolmekorruseliste lehkavate korpuste rida kutsuti Kuivaks Jäärakuks ja kõike kokku Sea Majaks. See kuulus tuntud kollektsionäärile Svinjinile. Tema järgi nimetati ka seda põiktänavat. Siit tulenesid ka asukate hüüdnimed: „pressrauad” ja „Kuiva Jääraku hundid”.

Haarangu käigus nabiti kinni igasuguseid pisipätte, passituid vennikesi, kerjuseid ja administratiivkorras välja saadetuid. Kohe järgmisel päeval nad sorteeriti: passitud ja administratiivkorras karistatud saadeti üleviimisvangla kaudu sinna, kuhu nad olid sisse kirjutatud, ümberkaudsetesse maakondadesse, ent nädala pärast olid nad jälle Moskvas tagasi. Jõudsid tapiga kuhugi Zaraiskisse, meldisid endid politseis ning kohe samal ööl tagasi. Kerjused ja parisnikud osutusid kõik moskvalasteks või linnalähedaste slobodaade elanikeks ning järgmisel päeval olid nad nagu naksti Hitrovkal tagasi, toimetasid jälle omi asju kuni järgmise arapini.

Ja mida neil olnukski kolkalinnakeses teha? „Tööd” ei mingisugust. Igaüks oleks kartnud sihukest ulualla võtta, öömaju polnud, nii nad siis rühkisidki Moskvasse ja elutsesid Hitrovkal omal moel õndsasti. Pealinnas sai nii varastada, almust pommida kui ka vastset võõrustajat puistata; meelitada uulitsalt või bulvarilt mõne kogenematu kodutu vennikese, viia maa-alusesse koridori, kopsata vastu kukalt ja riisuda paljaks. Üksnes Moskvas saigi volilt elada. Kuhu olnukski neil hundipassiga¹⁷ minna: ei leidu sulle „tööd” ega öömaja.

Ma uurisin linna urkaid hulga aastaid ning külastasin sageli Hitrovo turgu, soetasin seal tutvusi, mind ei häbenetud ja kutsuti „lehemeheks”.

Mitmed mu ametivennad, literaadid, palusid mind neid Hitrovole viia ja urkaid näidata, kuid mitte keegi ei julgenud siseneda Kuiva Jäärakusse ega isegi mitte Pressrauda. Astume sisse, läheme mõned sammud allapoole, pimedasse maa-alusesse koridori – ja hakkavad tagasi üles tahtma.

Mitte ühelegi kirjanikule ei avaldanud Hitrovka nii tugevat muljet nagu Gleb Ivanovitš Uspenskile.

Töötades Russkije Vedomostis, kohtusin ma Gleb Ivanovitšiga sagedasti. Olime enam kui kord temaga pikalt istunud – küll seltskonnas, küll kahekesi, lõunatanud koos ja veetnud üheskoos õhtuid. Kord sõi Gleb Ivanovitš minu pool lõunat ning veiniklaasi taga läks jutt urgastele.

„Ah, kuidas ma tahaksin näha kuulsat Hitrovo turgu ja neid inimesi, kes ületanud „elu Rubico”. Tahaksin, kuid pelgan. Aga küll oleks hea, kui läheksime koos!”

Mul oli loomulikult selge rõõm seda Gleb Ivanovitši heaks teha ning õhtul pealt seitset (käes oli oktoober) saabusime Soljankale¹⁸. Jätnud voorimehe, kõndisime jala porisele, sügisesse uttu mähkunud väljakule, kus miilasid tuhmilt kõrtside aknad ja söömarite-turumuttide laternad. Seisatusime veidikeseks müüjate läheduses, kelle juurde jooksid poolpaljad tolgused, ostsid haisvat söömapoolist, kusjuures tingimata nägelesid kopika või lisapalakese pärast ning, pistnud nahka, jooksid tagasi öömajja.

Turumutid, need allesjäänud elu jätted, võidunud, räpased, istusid oma püttidel, soojendades kehaga sooja toitu, et see maha ei jahtuks, ja kisendasid metsikult:

„L-lap-š-šaa-lapšaake! Värske lehmasült! Päädikud! Keedetud-rebitud searupskid! Hei, kavaler, tule, lõikan sulle poolmuidu kõri!” kähiseb moor, kelle tähniline nägu annab tunnistust noorpõlve eksimustest.

„Kõri, ütled? Aga kus su nina on?”

„Nina? Mis pagana jaoks mulle nina?”

Ja pistab üürgama teise häälega:

„Tuline maks-põrn! Rupskid!”

„Noh, anna siis kahe kopka eest kõike!”

Müüjaeit ajab end pütilt püsti, tõstab paksu rasvase kaane üles, tirib räpaste kätega välja „rebitud” rupse ja paneb ostjale peo peale.

„Kopika eest sülti!” käsib kerjus mütsiga, millel oleks justkui midagi kokardilaadset …

„Häda ja viletsus! Häda ja viletsus!” sosistas Gleb Ivanovitš, jälgis toimuvat ahnel pilgul ja hoidis kartlikult minu ligi.

„Aga nüüd, Gleb Ivanovitš, lähme Sunnitöösse, seejärel Tapivangi, Siberisse ning pärast lähme vaesteöömajadesse.”

„Mis Sunnitöösse?”

„Nõndaviisi kutsutakse Hitrovo žargoonis trahterit, sedasama siin!”

Kõndinud müüjamuttidest mööda, jõudsime Jarošenko majas paikneva keldritrahteri madala ukse ette.

„Kas tasub ikka sisse minna?” küsis Gleb Ivanovitš mul käe alt hoides.

„Muidugi!”

Ma tõmbasin ukse lahti, sealt uhkas kohe lehkavat auru ja lärmi. Kära, sõim, kaklus, nõude kolin …

Suundusime laua poole, kuid ukse suunas tormas meile viunudes vastu verise näoga naine ning tema järel turd räbalapundar, röökides:

„Löön raisal nina vinklisse!”

Naine jõudis välja joosta, räbalapundar peatati ja lamas juba põrandal: ta „rahustati maha”. Selleks kulus vaid sekund.

Aurupilves ei pööranud keegi meile tähelepanu. Me istusime tühja räpase laua taha. Minu juurde tuli puhvetipidaja, tulevane miljonär ja majaomanik. Käskisin tuua pooliku, pealevõtuks paar küpsetatud muna – ainus söök, mida ma urgastes tellisin.

Pühkisin klaasid puhta paberiga üle, kallasin viina, koorisin muna ja lõin kokku Gleb Ivanovitšiga, kelle käed värisesid ning silmad väljendasid hirmu ja piina.

Ma jõin järjest kaks klaasi, sõin muna ära, aga tema muudkui istus ja vahtis.

„Jooge ometi!”

Ta jõi ja kukkus läkastama.

„Lähme siit ära … Õudne!”

Ma sundisin teda muna ära koorima. Võtsime veel kumbki klaasikese.

„Kes see seal on?”

Keskmise laua taga istus kaelakuti purjus tüdrukuga teda kostitav noorsand, lömmi löödud nina ja paljaks aetud peaga brünett.

Tema ees lõugas kõuehäälse bassiga „palju aastaid” endine väljaviskaja – lakkekauss, härjakaela ja paksu eideliku näoga paljasjalgne mürakas, seljas särgitaoline ürp.

Ma selgitasin Gleb Ivanovitšile, et õnnekütt peab siin pidu. Aga tema muudkui palus mind:

„Kaome siit.”

Maksime ära, läksime välja.

„Lubage mööda minna,” pöördus Gleb Ivanovitš viisakalt ukse vastas trotuaaril vihmast märja ja porise neljakäpukil moori poole.

„Käi … Näe, poolsaabas täis …”

Ning kähe- ja ninahäälne eit selgitas edasi poolsaapa-lugu, vürtsitades kõnet vänge sõnaga. Üritas end püsti ajada, kuid kaotas tasakaalu ja plärtsatas lompi.

Gleb Ivanovitš kahmas mul käest kinni ja vedas väljakule, mis oli juba tühjenenud ja kaetud lompidega, kus peegeldus üheainsa laterna valgus.

„Ja see on looduse pärl – naine!” mõtles Gleb Ivanovitš valjusti.

Kõndisime edasi. Morn kaltsakas astus meile ette ja sirutas käe almuse järele. Gleb Ivanovitš ronis taskusse, kuid ma peatasin tema käe ning, võtnud välja rublase rahatähe, ütlesin hitrovolasele:

„Peenraha pole, mine osta viie kopika eest paberosse, too ülejäänu tagasi ja ma annan sulle raha öömaja jaoks.”„Kohe jooksen!” purtsas mees, tatsas tohludega läbi lompide ühe meist poolesaja sammu kaugusele jääva äri suunas ja kadus uttu.

„Vaata et tood paberossid siia, me ootame siin!” hüüdsin ma talle järele.

„Olgu,” kostis udust.

Gleb Ivanovitš seisis ja naeris.

„Milles asi?” küsisin mina.

„Hahahaa, hahahaa! Toob ta küll raha tagasi. Ja veel paberossid! Hahahaa!”

Niisugust naeru kuulsin ma Gleb Ivanovitšilt esimest korda.

Kuid ta ei jõudnud isu õieti täis naerdagi, kui läbi lompide tatsusid sammud ning mu läkitatu kerkis lõõtsutades meie ette ja avas suure musta kämbla, millel lebasid paberossid, vaskmündid ja helkis hõbe.

„Üheksakümmend tagasi. Viiekopkase võtsin endale. Siin on teile „Zarja”, kümme tükki.”

„Ei, pea kinni, mis see siis on? Sa tõid?” küsis Gleb Ivanovitš.

„Kudas ei too? Kas ma lasen siis võõra rahaga jalga või. Egas ma ole mingi …” lausus kaltsakas kindlalt.

„Hästi … hästi,” pomises Gleb Ivanovitš.

Ma andsin kaltsukubule vaske ning tahtsin võtta hõbeda ja paberossid, kuid Gleb Ivanovitš ütles:

„Ei, ei, anna kõik talle … Kõik. Tema hämmastava aususe eest. See on ju …”

Ma andsin hilbakale kogu vahetusraha, tema aga sõnas aitähi asemel üksnes:

„Imelikud härrad. Kas mas nodin, kui uskma jäite?”

„Lähme! Lähme siit ära … Paremat ei näe kuskil. Aitäh sulle!” pöördus Gleb Ivanovitš kaltsaka poole, kummardas talle ja vedas mind kiiruga platsilt minema. Öömajade edasisest ülevaatusest ütles ta ära.

Paljusid oma kaaslasi-kirjanikke viisin ma urgastesse ja alati läks kõik hästi. Kord oli üks äpardus, kuid sootuks teist laadi. Too, kellest ma räägin, oli läbiproovitult julge inimene, kes ei löönud kartma ei Pressraua, Kuiva Jääraku huntide ega Sunnitöö kõrtsi ees, seda enam, et teadis ka ehtsat Siberi sunnitööd. Ühesõnaga, see oli ei keegi muu kui kuulus P. G. Zaitšnevski¹⁹, kes oli pagendusest salaja mõneks päevaks Moskvasse tulnud. Gleb Ivanovitš oli just eelmisel päeval talle meie retkest jutustanud ning ta võttis kohe tuld. Ja eks minulgi oli lõbus nii sobiva kaaslasega minna. Kesköö paiku kõndisime me tiidsasti mööda Svinjinski põiku, et jõuda otseteed Pressrauda, kus jätkati joomist pärast Sunnitööd, mis kell üksteist uksed kinni pani. Järsku kuuleme sõduri sammu: meie taga astus Soljankalt välja sukeldunud rühm kardavoisid. Kiirustasime kähku väljakule, aga seal voolasid kõikidest põiktänavatest rühmadena kardavoid ja piirasid maju sisse: arapp öömajalistele.

Minu kaaslase käsi võpatas:

„Kurat teab … See on juba hullem!”

„Ära karda, Pjotr Grigorjevitš, sammu julgemini!…”

Me ületasime kiiresti platsi. Podkolokolnõi põik – ainus, kus politseid ei olnud – viis meid Jauza bulvarile. Aga plekk majade katustel juba kolises. „Tõsised elemendid” ronisid seal pööningute kaudu katusele ja heitsid korstnate juurde siruli, teades, et sinna politsei ei roni …

Järgmisel päeval naeris Pjotr Grigorjevitš meie seltskonnas, jutustades, kuidas kardavoide rühmad olid talle hirmu naha vahele ajanud. Ent asi oli naljast kaugel: Kulakovi Sunnitöö asemel võinuks ta jälle Nertšinskisse sattuda!

Kulakovkas on isegi päeval ohtlik käia – koridorid on sama pimedad nagu öösel. Mäletan, kuidas kord kõndisin Kuiva Jääraku maa-aluses koridoris, krapsasin tikku ja äkki – jubedus! – kiviseinast, sileda kiviseina seest ronis välja elusa inimese pea. Ma jäin seisma, aga pea lõugas: „Kustuta, saatan, tikk ära! Kooserdavad siin!”

Mu saatja puhus tiku mu käes surnuks ja vedas mind edasi, aga pea muudkui porises meile midagi järele.

See oli salajane käik maa-alusesse peidikusse, kuhu ei tikkunud ei politsei ega ka kurat ise.

Kaheksakümnendatel aastatel olin ma Romeiko majas sellise stseeni tunnistajaks.

Astusin ühel suvepäeval kella kolme paiku Sunnitöösse. Labrakas oli juba täies hoos. Istusin koos osaraamatute ümberkirjutaja Kiriniga. Ümberringi olid mõistagi „kõutsid” maruhhadega. Järsku lendas uksest „kõuts” sisse ja kisendas:

„Hei, teie, rohejalad! Kakskend kuus!”

Kõik ajasid kõrvad kikki ja olid valmis päkkadele valu andma, kuid ootasid selgitust.

„Pressrauas tehti keegi tahedaks. Joosti politseisse …”

„Tulevad veel seiagi!”

Esimesena tormas välja mürakas brünett. Pähe torgatud mütsi alt paistis kukal, mille parem pool oli märksa lühemate juustega kui vasak. Tol ajal veel aeti sunnitöölistel pool pead paljaks ning ma mõistsin, et mees peab kiirustama. Veel umbes viis meest jooksis minema, jättes maruhhad kostituse eest maksma.

Minus ärkas huvi ning ma sööstsin Romeiko majja, platsipoolsest uksest. Teise korruse korteris, keset rahvasumma, lamas nägupidi vereloigus mees, seljas vaid särk, jalas voltis saapasäärtega lakksaapad. Seljas, vasaku abaluu all, turritas nuga, pidemeni sisse lükatud. Ma ei olnud selliseid nuge ilmaski näinud: kehast välja vahtiv pide oli kentsaka kujuga, läikivast vasest.

Tapetu oli „kõuts”. Tapja oli naise eest kätte maksnud. Teda ei saadudki kätte – teati, aga ei antud välja, öeldi, et olevat „hea inimene”.

Sellal kui ma kogusin ajalehele vajalikke andmeid, ilmusid välja politsei, pristav ja kohalik tohter, kõigi lemmik D. P. Kuvšinnikov.

„Osav löök! Otse südamesse,” tegi ta kindlaks.

Asuti protokolli koostama. Ma läksin laua juurde, vestlesin Kuvšinnikoviga, kellega mind oli tuttavaks teinud Anton Pavlovitš Tšehhov.

„Kus on nuga? Kus nuga on?”

Politsei läks ähmi täis.

„Ma ise alles nägin seda. Ise nägin!” karjus pristav.

Otsimist oli omajagu, enne kui nuga leiti: keegi kohalviibinuist oli segaduse ajal selle välja tõmmanud ja kõrvalkõrtsis pooliku eest panti pannud.

Abielupaar Kuvšinnikovid on Tšehhovi jutustuse „Hüpik” proto-tüübid. Dmitri Pavlovitš ja Sofja Petrovna on Tšehhovi teoses kujutatud abielupaar Dõmovitena. Näiteks on nende korterit kujutatud loos järgmiselt: „Söögitoas kattis ta kõik seinad odavate puulõikepiltidega, riputas üles viisud ja sirbid, nurka asetas vikati ja reha, ja tuli välja vene stiilis söögituba. Et magamistuba sarnaneks koopaga, drapeeris ta lae ja seinad tumeda kaleviga, voodite kohale riputas Veneetsia laterna ja ukse juurde paigutas hellebardiga kuju.” ²⁰

Võrdluseks Štšepkina-Kuperniku kirjeldus Kuvšinnikovide korterist: „Proua on selle korteri sisustanud originaalselt, „mitte nagu teistel”. Söögituppa on ta pannud pingid, antvärklikud riiulid, soolatopsid ja tikitud käterätikud, „vene stiilis”, oma magamistoa on ta lasknud idamaa telgi laadseks drapeerida, tubades jalutas tal ringi kodustatud kurg jms.”

„Võite ette kujutada,” kirjutas Tšehhov kellelegi 1892. aastal, „üks mu tuttav, 42-aastane daam, tundis ennast ära minu „Hüpiku” kahekümneaastases peategelases ning kogu Moskva süüdistab mind paskvillis. Peamine süütõend on väline sarnasus: daam maalib, tal on arstist abikaasa, aga kokku elab ta kunstnikuga.”

Kirglik jahimees Kuvšinnikov on jäädvustatud kunstnik Vassili Perovi kuulsal maalil „Jahimehed puhkamas” (vasakpoolne mees).

Teistest puhtam oli Bunini maja, kuhu pääses sisse mitte platsi poolt, vaid põiktänavast. Siin elasid paljud alalised hitrovolased, kes elatusid päevatööst, nagu puude lõhkumine või lume rookimine, naised aga käisid päevilistena põrandaid küürimas, koristamas, pesu pesemas.

Siin elasid professionaalsed kerjused ja igasugused allakäinud käsitöölised. Enamasti rätsepad, neid kutsuti „vähkideks”, sest nad olid purupaljad, viimase kui särgi maha joonud, ei tulnud oma urgudest väljagi ega käinud ilmaski kuskil. Töötasid ööd ja päevad, õmmeldes turu jaoks räbalaid ümber, alailma pohmellis, kaltsudes, paljasjalgsed.

Aga teenistus võis sageli korralik olla. Äkitselt vajuvad südaööl „vähi” korterisse pampudega vargad. Ajavad üles.

„Hei, poisid, tõuske, tööle!” karjub ülespekstud üürnik.

Pampudest võetakse välja kallid kasukad, rebasenahksed rotundid ja terve hunnik igasugu kleite. Kohemaid läheb lahti juurdelõikus ja õmblemine, hommikul aga ilmuvad parisnikud ja tassivad turule sületäite viisi karvamütse, veste, sonisid, pükse.

Suurima tüki pirukast saab muidugi korteri üürnik, sest tema on varastatud kraami kokkuostja, aga sageli ka jõugu pealik.

Kuid kõige suuremat ja püsivamat tulu andis üürnikele napsi-müük. Iga korter oli kõrts. Seinte sees, põranda all, paksudes lauajalgades – igal pool olid veega lahjendatud märjukese laod, oma öömajuliste ja nende külaliste tarbeks. Lahjendamata viina võis päeval saada trahterites ja kõrtsides, aga öösiti müüs kinnistes anumates viina šlanboi.

Bunini hoovi sügavuses oli samuti oma šlanboi. Hoovi valgustas toona üks tuhm petrooleumilatern. Aknad ei lasknud mustuse tõttu valgust läbi ning üksnes šlanboi aken, valge kardinaga, oli teistest heledam. Kellel tarvis, läheb akna juurde, koputab. Avaneb õhuaken. Kardinaräbala tagant sirutub käsi, peopesa ülespoole. Tulnu pistab vaikides pihku poltinniku. Käsi kaob, ilmub minut hiljem uuesti koos smirnovka pudeliga ning õhuaken sulgub. Asi aetud – ei mingeid sõnu. Hoovis valitseb täielik vaikus. Ainult platsi poolt kostab joomast laulujoru ja „karauul”-hüüdeid. Kuid mitte keegi ei tule appi. Võtavad riided ja jalanõud ära ning lasevad minna nii, nagu oled siia ilma tulnud. Ühtepuhku leiti põiktänavatelt ja ka platsilt endalt tapetute ja porgandpaljaks varastatute laipu. Tapetud saadeti Mjasnitskaja politseijaoskonna kohtuarstile lahkamisele, aga mõnikord ka ülikooli.

Mäletan, põikasin kord anatoomikumi professor I. I. Neidingu juurde ning leidsin ta eest üliõpilastele loengut pidamas. Laual lebas Hitrovo turult leitud laip. Vaadanud surnukeha üle, ütles I. I. Neiding:

„Märke vägivaldsest surmast pole.”

Korraga astus üliõpilaste summast välja anatoomikumi vana valvur, kuulus Volkov, kes aitas ühtepuhku tudengitel prepareerida, milles ta oli tähelepanuväärselt osav.

„Ivan Ivanovitš,” ütles ta, „mis te nüüd, märke pole! Vaadake ise, tal anti mööda ligamentum nuhae’d!” Keeras laiba teisipidi ja osutas kaelalülide murrule. „No ei, Ivan Ivanovitš, pole olnud juhust, et Hitrovkalt oleks toodud mitte tapetuid.”

Hitrovkal sündinuist jäid paljud isata-emata. Siin on üks väike stseen kaheksakümnendatest aastatest.

Udusel sügisööl kuulsid Buninite maja hoovis šlanboi juurde kõndinud inimesed solgiaugu poolt oigamist. Nägid naist parajasti sünnitamas.

Lapsed olid Hitrovkal hinnas: neid anti imikutena kerjustele rendile, peaaegu et oksjoni korras. Ning räpane moor, pahatihti jubeda haiguse märkidega, võttis õnnetu maimukese, toppis talle suhu luti – mälutud leib musta nartsu sees – ja vedas külmale tänavale. Laps lebas päev läbi tal süles, märg ja kasimata, imedes mürgist lutti, ning soigus külmast, näljast ja pidevast kõhuvalust, äratades möödakäijates kaastunnet „õnnetu orvukese vaese ema” vastu. Oli juhtumeid, kus laps suri hommikul kerjusnaise süles ning too käis hilisööni temaga almust palumas, et päev raisku ei läheks. Kaheaastaseid veeti kättpidi järel, aga kolmeaastane õppis juba ise pommima.

Suure paastu viimasel nädalal maksis „kisakam” rinnalaps veerand rubla, aga kolmeaastane kümme kopikat. Viieaastased jooksid ise ning tõid papadele, mammadele, onudele ja tädidele „hinge niisutuseks” kümnekopikalise või koguni viiealtõnnise. Mida suuremaks lapsed kasvasid, seda rohkem vanemad neilt nõudsid ja seda vähem möödakäijad neile andsid.

Talvel pidid lapsed kerjates jalatsid ära võtma ja andma need nurga taga passijale hoiule ning ise trahterite ja restoranide uste ees paljajalu lumes tammuma. Raha tuli hankida ükskõik mis moel, et mitte saada kodus peksa, kui peaksid ilma kahekümne kopikata tulema. Peale selle seisid poisiklutid stroomil, kui suured varastasid, ning samal ajal õppisid ka ise täiskasvanute pealt „ametit”.

Juhtus, et Hitrovkal sündinud paljasjalgsed elasidki seal vanaks, kadudes ajuti vangimajja või kaugele asumisele. Nõnda oli poistega.

Tüdrukute olukord oli veelgi õudsem.

Neile jäi vaid üks tee: müüa ennast purjus liiderdajatele. Kümneaastased jommis prostituudid ei olnud haruldus.

Nad elutsesid rohkem „vagunis”. See oli tilluke ühekorruseline hoovimaja Rumjantsevi valduste sügavuses. 1880. aastate esimesel poolel ilmus sinna ja elas pikka aega kaunitar, keda kutsuti Vürstitariks. Aeg-ajalt kadus ta Hitrovkalt ära, sattudes oma ilu eest kas ülalpidamisele või siis „nooblisse” lõbumajja, kuid tuli iga kord „vagunisse” tagasi ja jõi kõik oma säästud maha. Ta laulis Sunnitöös Prantsuse šansonette, tantsis tollal moodsat cachucha tantsu.

Tema „kavaleride” hulgas oli Stjopka Siuhkin, Guslitsõst pärit tuntud röövli, kogunisti endanimelise romaani tegelaseks saanud Vaska Tšurkini²¹ vend.

Kuid Stjopka Siuhkin andis isegi oma vennale silmad ette ja ütles tema kohta põlglikult: „Vaska või? Tühipüks! Kelgunöör!”

Ükskord politsei arreteeris Stjopka ja saatis vahevanglasse, kus tal pandi jalad raudu.

Valvur pakkus talle:

„Tahad, võtan rauad ära, ainult anna sõna, et ei põgene.”

„Teie asi on sõna pidada, aga meie asi põgeneda. Ei anna ma sulle sõna. Meie sõna on kindel, aga mina olen ühe sõna juba andnud.”

Varsti ta põgenes vanglast, ronides üle müüri.

Ning joonelt „vagunisse”, Vürstitari manu, kellele oli andnud sõna, et tuleb. Seal leidis aset armukadedusstseen. Siuhkin peksis Vürstitari vaeseomaks. Naine viidi Pavlovskaja tänava haiglasse, kus ta vigastustesse surigi.