Читать книгу Moskva ja moskvalased - Владимир Гиляровский - Страница 6

Trammide kolin. Üleni äraehitud väljak kord liigub edasi, kord peatub järsku ning tuhanded inimpead tõstavad silmad üles: Moskva kohal vihisevad lennukiparved – kord hanede kombel kolmnurgas, siis jälle muutes rivistust nagu klaasitükikesed kaleidoskoobis.

Minu kõrval, Väikese Teatri sissepääsu juures, istub Moskva ainus pronksist majaomanik, tollessamas jänesekraega hommikumantlis, milles ta kirjutas „Hunte ja lambaid”¹². Loen sissepääsu juures seinalt selle näidendi müürilehte ja kandun mõttes kaugesse minevikku.

Raudrehvidega rookimata lumme uppudes ja teeaukudesse sukeldudes roomas Väikese Teatri treppi räämas veeuputuseelne teatritõld. Pukis kiikus kutsar – seljas narmendav armjakk, peas tokerjas, takku välja ajav müts, põsk kinni seotud. Ta mutsutas, laksutas, sikutas nöörohjest eri masti, mitte kunagi puhastatud setukate paari nende hulgast, kellest tollal populaarne laulja Paša Bogatõrjov laulis kontsertidel kurblikku romanssi:

Olite kunagi teiegi traavlid

ja kutsareid uljaid tundsite …

Kaheksakümnendatel aastatel tuli Teatri väljaku neitsilikku puutumatust natukeseks ajaks rikkuda, ja vaat mis põhjusel.

Teatri väljak postkaardil, 1901.

Sputnik / TopFoto

Torusse vangistatud heledaveeline Neglinka¹³ jõgi muutus nigela kanalisatsiooni tõttu kloaagiks, Moskva jõkke voolav solk nakatas vett.

Ajapikku läks toru umbe, seda ei puhastatud kunagi ning pärast iga suuremat sadu uputas vesi tänavaid, väljakuid, Neglinnõi põigu majade alumisi korruseid.

Hiljem läks vesi ära, jättes tänavale haisva lämu ja täites keldri-korrused roisuga.

Sedasi möödus hulk aastaid, enne kui taibati põhjust uurida. Selgus, et pöördekohad (aga neid oli kaks: üks Väikese Teatri nurga all ja teine väljakul, skulptor Vitali kujudega purskkaevu all) olid linna heitmeist ummistunud.

Väljakut ümbritsevad maa-alused sood ei omanud nagu ennevanastigi väljapääsu. Neglinkat asuti ümber ehitama, avati selle võlvid. Tuli väljakusse mitu vaia lüüa.

Pandi paika kolm kõrget tulpa, veeti kohale kolmekümnepuudane malmramm, lasti läbi ploki alla – ja hakati laulma. Rahvas vooris väljakule kuulama.

Hei hoogu, haljas tammetüvi,

hei, lükka, läheb ise ju!…

Tööliste brigaadi jõul kerkib malmramm üles ja põrutab vaia pihta.

Mida rohkem rahvast koguneb, seda elavamad töölised on: nagu näitlejad armastavad nemadki laulda ja mängida arvukale publikule.

Eeslaulja elavneb – laulab sellest, mida näeb. Nüüd silmab ta paksu edevat emandat ning venitab kõrge falsetiga, sõnu raiudes:

Provval kleit on nõnna pikk,

sama pikk kui eilne …

Ja edasi tuleb midagi sihukest, et emand on valmis ilkumise ja hirnumise saatel maa alla vajuma. Aga esilaulik näeb juba kõvakübaraga dändit:

Valget särki kannab ta,

kuid jalas auklik püksipaar.

Ja publik hirnub ning rahvast tuleb aiva juurde. Brigaad hakkab ära väsima, kuid peremees nõuab: „Pingutage, poisid, andke veel!”

Eeslaulja saputab ennast ja põrutab uue hooga:

Hoovis peni kurjalt klähvib,

peremees tal’ vastu sähvib.

Stseen Anton Tšehhovi "Kajakast" Moskva Kunstiteatris, ca 1898.

SCRSS / TopFoto

Rahvas lõkerdab …

„Aidaa, poisid, sööma.”

„Hei hoogu” lauldi, tagudes vaiasid sellessesamasse kohta, kus nüüd kulgeb maa-alusesse peidetult metroo.

Linnaduumas tehti metroost ühtelugu juttu, kuid kuidagi ebakindlalt. Linnaisad ise tundsid, et varastamiste, pistisevõtmistega pannakse sihuke panama käima, et mitte mingeid kapitale ei jätku …

„Ainult varastatakse laiali, ei mingit tolku.”

Aga mingi papp rääkis jutluses:

„Pattude eest viiakse meid allilma.”

„Patused” jäid uskuma ja lõid kartma.

Pealegi olnuks tänapäevase tehnika asemel üksnes „Hei hoogu” abil raskevõitu kuskile jõuda.