Читать книгу Inimese õigus: abiks inimõiguste õpetajale ja huvilisele - Vootele Hansen - Страница 3

Inimeste ühesugust loomust ja sarnaseid õigusi on varem sõnastanud usundid, mis tunnistavad inimeste võrdsust Jumala ees oma pühades tekstides, samuti eri ajastute õigusfilosoofia, mis eitab õiguse alusena tugevama jõudu.

"Inimeste ühetaolisuse tunnustamine ei välistanud seisusest ja ametist tulenevaid eesõigusi ja kohustusi, mida põhjendati ühiskonnakorralduse ja ülesannete erisusega. Nõnda on Uues Testamendis kirjutatud: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“ (Gl 3: 28)1

Aga ka: „Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja.“ (Rm 13: 3 ja 4)2

Hilisemast ajast on säilinud õigusakte, kus inimõigustest lähtuvalt on piiritletud õigusi tolle aja ja maa oludele vastavalt. Üks tuntumaid on Inglismaalt XIII sajandi algusest pärit Magna Carta Libertatum („Suur vabaduste kiri“), mis kinnitas seaduse ülimust valitseja tahte ees ning kõigi võrdsust Jumala ja õigusemõistmise ees. XVII sajandi Inglismaal, kui põrkusid parlament ja kuningas oma võimutaotlustega, sõnastati mitmes aktis inimeste vahistamise keeld ilma süüdistust esitamata ja õigus kiirele kohtumõistmisele, samuti keeld kehtestada rahvaesinduse kinnituseta makse ning sundlaene.

Kogu Euroopas oli siis päevakorral usuvabaduse küsimus. Saksamaal kehtestati Augsburgi usurahuga usuvabadus territoriaalselt – igaüks võis valida endale sobiva konfessionaalse kuuluvusega vürsti ja tema maale elama asuda. Ameerika Ühendriigid kehtestasid isikliku usuvabaduse, aga ka ajakirjandus-, koosoleku-, sõna- jm vabadused 1791. aastal põhiseaduse kümne esimese täiendusena, mida tuntakse nime all Bill of Rights.

Prantsusmaa Asutav Kogu oli 1789. aasta augustis võtnud vastu „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“, mis algas sõnadega: „Rahvuskoguks korraldunud Prantsuse Rahva esindajad, olles arvamusel, et avaliku elu pahede ja valitsuste vale tegutsemise sisuliseks põhjuseks on see, et inimeste loomulikke õigusi ei tunta või ollakse need unustanud või neid ei taheta tunnistada ja põlatakse, on teinud otsuse esitada need pühad ja võõrandamatud õigused pidulikus deklaratsioonis …“.

Lisaks loe Kompassist ptk 4.2 – Inimõiguste kujunemine.