Читать книгу Inimese õigus: abiks inimõiguste õpetajale ja huvilisele - Vootele Hansen - Страница 4

Järgneval ajal leidsid inimõigused väljenduse vastuvõetud põhiseadustes põhiõigustena. Sõjakoledused, kaasnevad kannatused ning püüd piirata sõdivate poolte voli rahulike elanike ja sõjavangide kohtlemisel, samuti soov tagada abi haavatutele, viisid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul Genfi ja Haagi konventsioonide sõlmimiseni.

Genfis lepiti 1864. aastal kokku abistada takistamatult haavatuid ja haigeid maasõjas. Taganev pool pidi haavatute mahajätmise korral koos nendega jätma maha ka neile hooldust ja ravi osutavad inimesed koos vajaliku varustusega. Pealetungiv pool võis haavatuid kohelda sõjavangidena, kuid pidi suhtuma ravipersonali kui erapooletutesse isikutesse ja tagama neile õiguse oma tööd jätkata.

Haagis sõlmiti 1899. aastal kolm rahvusvahelist kokkulepet ehk konventsiooni. Neist esimene käsitles rahvusvaheliste tülide rahumeelset lahendamist ja vahekohtu loomist ning teine maasõja seadusi (deklaratsioonidega keelati lennuaparaatidelt pommitamine, lõhkekuulid, mis tekitavad tabamisel raskeid haavu ning mürgiste või lämmatavate gaasidega täidetud mürskude kasutamine). Kolmas kokkulepe laiendas Genfi konventsiooni meresõjale. 1907 reguleeriti ka erapooletute riikide kodanike õigusi ja kohustusi sõjaajal.

Haagi konverentsi kokkukutsuja oli Venemaa valitseja Nikolai II ja suur osa oli selles Eestist pärit professor Friedrich Fromhold Martensil.

Esimeses maailmasõjas küll kasutati Haagi deklaratsioonidega keelatud relvi ja sõjapidamisviise, kuid võib-olla oleks sõda eelneva ebainimliku sõjapidamise võimaluse taunimiseta olnud veel kohutavam.

XX sajandi esimesel poolel said mitmes riigis võimule uue ja parema maailma pakkujad, kuid nende lubatud tuleviku jaoks pidid nad oma alamatest kujundama ja kasvatama uue inimese. Totalitaarsete eksperimentide käigus osutusid nõnda paljud inimesed üleliigseks. Kuigi kommunistlik NSV Liit ja natsionaalsotsialistlik Saksamaa kujutasid endast äärmusi, tegeles ka suur osa muust maailmast inimsoo tõu parandamise ehk eugeenikaga, milleks tuli tagada vaid parimate pärilike omaduste edasikestmine. Teise maailmasõja lõppedes oli kogu inimkond jahmunud sellest, kui ulatuslikult oli inimõigusi rikutud.

Võidetud riikide kuritegude uurimiseks ja õigusemõistmiseks inimõiguste rikkumises süüdistatavate üle moodustati rahvusvahelised sõjatribunalid Nürnbergis ja Tōkyōs. Nürnbergi sõjatribunal tunnistas normid, millel põhines hilisem kohtuotsus, rahvusvaheliseks tavaõiguseks. Võitjad moodustasid kohtu ja kehtestasid kohtumenetluse. Karistatavaks tunnistati rahuvastased kuriteod, sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja kuritegelikku organisatsiooni kuulumine. Inimsusevastaste tegudena käsitles sõjatribunal elanike pagendamist, ebainimlikke tegusid (mõrvad, orjastamine, tagakiusamine jmt) ja genotsiidikuritegusid. Vastutusele võeti inimesed tegude eest, mille toimepanemise ajal nad ei teadnud, et neid võidakse vastutusele võtta, sest kõiki süüks pandud tegusid ei oldud ei rahvusvaheliselt ega riigisiseselt kuritegudeks tunnistatud. Seega rakendati neid inimõigustel põhinevaid ja kohtu moodustamisel kehtestatud norme kehtinud õiguse mõõduna.

Ka Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles’ rahu nägi ette sõjakurjategijate vastutuse, kuid Saksamaa keeldus andmast oma kodanikke rahvusvahelise kohtu alla, kui kohtunike hulgas pole Saksamaa esindajat ja nemad ei saa omalt poolt süüdistusi esitada. Saksamaa kehtestas seaduse, mille järgi mõistis sõjakurjategijate üle kohut Saksa kohus, kuid sisepoliitilised olud ja vastuseis võitjate tahtele ei võimaldanud tagajärjekat õigusemõistmist.

Nürnbergi tribunalist alates on rakendatud sõjaseaduste rikkumise ja inimsusevastaste kuritegude eest individuaalset vastutust. XXI sajandi alguses moodustati Rahvusvaheline Kriminaalkohus.

Lisaks loe Kompassist ptk 5.18 – Sõda ja terrorism.