Читать книгу Miks me varastasime auto - Wolfgang Herrndorf - Страница 5

Arst liigutab suud lahti ja kinni nagu karpkala. Kulub mõni sekund, enne kui sõnad välja tulevad. Arst karjub. Miks see arst siis nüüd karjub? Ta karjub lühikese naise peale. Siis sekkub mundris mees, sinine munder. Politseinik, keda ma veel ei tunne. Ta kutsub arsti korrale. Kust ma üldse tean, et see on arst? Ta kannab valget kitlit. Seega võib ta olla ka pagar. Aga kitlitaskus on tal metallist taskulamp ja selline kuulamisriist. Mida peaks pagar tegema kuulamisriistaga, saiakesi kuulama? Küllap on ikka arst. Ja see arst näitab nüüd minu pea peale ja karjub. Ma katsun teki all, kus on mu jalad. Need on paljad. Ei tundu enam olevat ka täis lastud või verised. Kus ma siis olen?

Ma laman selili. Üleval on kõik kollane. Pilk kõrvale: suured tumedad aknad. Teine pool: valge kilekardin. Haigla, ma pakun. See sobib ju ka arstiga. Ja tõepoolest, lühikesel naisel on ka kittel ja märkmik. Ja milline haigla, äkki Charité. Mkm, pole aimugi. Ma pole ju Berliinis. Küsiks järele, ma mõtlen, aga keegi ei tee minust välja. Sest politseinikule ei meeldi nimelt, kuidas arst seal ta peale karjub, ja ta karjub vastu, aga siis karjub arst veel valjemini – ja siis saadakse huvitaval kombel aru, kelle sõna siin maksab. Ilmselgelt maksab arsti sõna ja mitte politseiniku oma, ja ma olen nii kurnatud ja kuidagi ka õnnelik ja väsinud, ma olen seest nagu õnnega vooderdatud ja jään jälle magama, ilma sõnagi lausumata.

Õnn, nagu selgub hiljem, kannab nime Valium. Seda jagatakse suurte süstaldega.

Kui ma järgmine kord üles ärkan, on kõik valge. Suurtest akendest paistab päike. Mu jalataldu kraabitakse. Ahaa, juba jälle üks arst, seekord üks teine, ja meditsiiniõde on tal ka jälle kaasas. Ei ühtegi politseinikut. Ainult see, et arst niimoodi mu jalataldu kraabib, pole meeldiv. Miks ta niimoodi kraabib?

„Ta ärkas,” täheldab meditsiiniõde. Mitte eriti vaimukas.

„Ah, ahaa.”Arst vaatab mulle otsa. „Kuidas sul läheb?”

Ma tahan midagi öelda, kuid mu suust tuleb vaid: „Pfff.”

„Kuidas sul läheb? Kas sa tead, mis su nimi on?”

„Pfff-fee?”

Mis küsimus see siis on? Kas nad peavad mind opakaks? Ma vaatan arstile otsa ja ta vaatab mulle otsa ja siis kummardub ta minu kohale ja valgustab taskulambiga mu silmi. Kas see on ülekuulamine? Kas ma pean oma nime üles tunnistama või? Kas see on siin piinamishaigla? Ja kui on, siis kas ta võiks palun korraks lõpetada mu laugude üleskiskumise või vähemalt jätta mulje, nagu huvitaks mu vastus teda? Igatahes ei vasta ma midagi. Sest samal ajal, kui ma veel mõtlen, kas peaksin ütlema Maik Klingenberg või lihtsalt Maik või Klinge või hunnide kuningas Attila – seda ütleb alati mu isa, kui tal on stress, kui ta on terve päeva ainult hiiobisõnumeid kuulanud, siis joob ta kaks Jägermeistrit ja vastab telefonile: hunnide kuningas Attila –, see tähendab, nii kaua kui ma veel mõtlen, kas ma pean üldse midagi ütlema või võib sellest antud olukorras siiski loobuda, räägib arst juba midagi „neli siit” ja „kolm sealt” ja ma jään jälle magama.