Читать книгу Miks me varastasime auto - Wolfgang Herrndorf - Страница 9

Ja nüüd pole ma ikka veel selgitanud, miks nad kutsusid mind Psühhoks. Sest nagu öeldud, lühikest aega oli mu nimi ka Psühho. Pole aimugi, mida see pidi tähendama. Tegelikult on asi selge: see pidi tähendama, et mul pole kõik kruvid paigas. Aga minu arvates oleks see nimi sobinud palju paremini mõnele teisele. Franki oleks võinud nii kutsuda või Stöbcket oma tulemasinaga, nad on igal juhul põrunumad kui mina. Või Natsi. Aga Natsi nimi on juba Nats, tal polnud enam nime vaja. Ja loomulikult oli sellel ka eriline põhjus, miks just minul oli selline nimi. Põhjus oli saksa keele kirjand Schürmanni tunnis, kuuendas klassis. Teemal stiimulsõnajutt. Juhul kui keegi ei tea, mis see on, siis stiimulsõnajutt käib nii: antakse neli sõna, näiteks loomaaed, ahv, valvur ja müts ja siis peab kirjutama jutu, kus esinevad loomaaed, ahv, valvur ja müts. Jube originaalne. Täielik nõdrameelsus. Sõnad, mille Schürmann välja mõtles, olid puhkus, vesi, pääsemine ja jumal. Mis oli juba oluliselt raskem kui loomaaed ja ahv, ja peamine raskus oli muidugi jumal. Meil õpetati ainult eetikat ja klassis oli koos minuga kuusteist ateisti ja ka need, kes olid protestandid, ei uskunud tegelikult jumalasse. Arvan ma. Igatahes mitte nii, nagu usuvad inimesed, kes usuvad jumalasse päriselt,kes ei tee ühelegi sipelgale liiga või tohutult rõõmustavad, kui keegi sureb, kuna ta saab siis taevasse. Või need, kes lennukiga Maailma Kaubanduskeskusse põrutavad. Need usuvad tegelikult jumalasse. Ja seetõttu oli see kirjand üsna raske. Enamik lähtus esialgu sõnast puhkus. Aerutab seal väike perekond piki Côte d’Azuri ja satub siis täiesti ootamatult põrguliku tormi kätte ja hüüab „oh jumal” ja nad päästetakse ja nii edasi. Ja midagi sellist oleks loomulikult võinud ka mina kirjutada. Aga kui ma selle kirjandi kallal pusisin, tuli mulle esimesena meelde, et me polnud juba kolm aastat puhkusel käinud, kuna mu isa valmistus kogu aeg pankrotiks. Mis mind kunagi ei häirinud, sest nii hea meelega ma koos vanematega ka puhkusel ei käinud.

Selle asemel istusin ma terve eelmise suve keldris ja nikerdasin bumerange. Üks õpetaja mu endisest algkoolist õpetas seda mulle. Ta oli bumerangide alal täielik spetsialist. Ta nimi oli Bretfeld, Wilhelm Bretfeld. Ta kirjutas sellest isegi raamatu. Koguni kaks raamatut. Seda sain ma aga teada alles siis, kui olin juba algkoolist ära tulnud. Kohtasin vana Bretfeldi siis ükskord heinamaal. Ta seisis praktiliselt meie maja taga lehmakarjamaal ja viskas oma bumerange, ise nikerdatud bumerange, ja see oli ka jälle üks selline asi, mille kohta ma ei teadnud, et see on võimalik. Kus ma arvasin, et ainult filmis on võimalik, et nad lendavad tõepoolest su juurde tagasi. Aga Bretfeld oli täisproff ja ta näitas seda siis mulle. Minu arvates oli see jube muljetavaldav. Ka see, et ta oli kõik oma bumerangid ise välja lõiganud ja värvinud. „Kõik, mis on eest ümar ja tagant terav, lendab,” ütles Bretfeld ja siis vaatas ta mulle üle prillide otsa ja küsis:„Kuidas su nimi oligi? Ma ei mäleta sind.” Mis mind aga kõige rohkem pahviks lõi, oli pikamaabumerang. See oli tema enda välja mõeldud bumerang, see võis lennata minutite kaupa ja selle oli tema leiutanud. Igal pool maailmas, kui keegi viskab täna pikamaabumerangi ja see jääb viieks minutiks õhku, siis tehakse foto ja siis seisab seal: põhineb Wilhelm Bretfeldi disainil. Ta on seega praktiliselt maailmakuulus, see Bretfeld. Ja tema seisis siis eelmisel suvel seal meie maja taga lehmakarjamaal ja näitas mulle. Tõesti hea õpetaja. Seda polnud ma algkoolis üldse märganudki.

Igatahes istusin ma kogu suvevaheaja keldris ja nikerdasin. Ja see oli äge suvevaheaeg, palju parem kui puhkusereis. Mu vanemad polnud peaaegu kunagi kodus. Isa sõitis ühe võlausaldaja juurest teise juurde ja ema oli ilufarmis. Ja siis kirjutasin ma nimelt ka kirjandi sel teemal: „Ema ja ilufarm”. Maik Klingenbergi stiimulsõnajutt.

Järgmises tunnis võisin ma selle ette lugeda. Või pidin. Ma ju ei tahtnud. Kõigepealt oli Svenja kord ja ta luges ette selle Côte d’Azuri jama, mis oli Schürmanni arvates jube äge, ja siis luges Kevin veel kord ette sama asja, ainult et Côte d’Azur oli nüüd Põhjameri, ja siis oli minu kord. Ema ilufarmis. Mis tegelikult ju ei olnud ilufarm. Kuigi mu ema nägi tõepoolest alati natuke parem välja, kui ta sealt tagasi tuli. Aga tegelikult on see haigla. Ta on ju alkohoolik. Ta on alkoholi joonud nii kaua, kui ma mäletan, aga vahe on selles, et varem oli see lõbusam. Tavaliselt teeb alkohol kõik lõbusaks, aga kui teatud piirist üle minna, väsivad inimesed ära või muutuvad agressiivseks, ja kui mu ema jooksis kord jälle kööginoaga mööda korterit ringi, seisin mina koos isaga üleval trepil ja mu isa küsis: „Kuidas oleks jälle ilufarmiga?” Ja nii algas suvi, kui ma olin kuuendas klassis.

Mulle meeldib mu ema. Ma pean seda siinkohal lisama, sest see, mis nüüd järgneb, ei näita teda võib-olla kuigi heas valguses. Aga ta on mulle alati meeldinud ja meeldib endiselt. Ta pole selline nagu teised emad. See meeldis mulle alati kõige rohkem. Ta võib näiteks olla hästi naljakas, mida ei saa ju öelda kuigi paljude emade kohta. Ja et ta seda ilufarmiks kutsus, oli ka ainult ema enda nali.

Varem mängis mu ema palju tennist. Isa ka, aga mitte nii hästi. Tegelik äss peres oli ema. Kui ta oli veel heas vormis, võitis ta igal aastal klubi meistrivõistlused. Ja võitis ka siis, kui tal oli pudel viina hinge all, aga see on teine lugu. Igatahes olin ma juba lapsena alati koos temaga väljakul. Ema istus klubi terrassil ja jõi kokteile proua Weberi ja proua Osterthuni ja härra Schubacki ja kõigi ülejäänute seltsis. Ja mina istusin laua all ja mängisin autodega ja päike paistis. Minu meenutustes paistab tenniseklubis alati päike. Ma näen punast tolmu viiel paaril valgetel tennistel, ma näen aluspesu lühikeste tenniseseelikute all ja ma kogun kokku pudelikorgid, mis ülevalt alla kukuvad ja kuhu saab pastakaga sisse joonistada. Ma võin süüa viis jäätist päevas ja juua kümme koolat ja lasta selle baarimehel ema arvele kirjutada. Ja siis ütleb üleval proua Weber: „Järgmisel nädalal jälle kell seitse, proua Klingenberg?”

Ja mu ema: „Kindlasti.”

Ja proua Weber: „Ma võtan siis seekord ise pallid kaasa.”

Ja mu ema: „Kindlasti.”

Ja nii edasi ja nii edasi. Alati täpselt sama jutt. Kusjuures nali oli selles, et proua Weber ei võtnud iial palle kaasa, ta oli selleks liiga kitsi.

Mõnikord oli jutuajamine aga ka teistsugune. See käis nii:

„Järgmisel nädalal jälle laupäeval, proua Klingenberg?”

„Ma ei saa, ma sõidan ära.”

„Aga kas teie abikaasal pole mitte meeskonnavõistlus?”

„Jah, tema ei sõida ju kuhugi. Mina sõidan ära.”

„Ah, kuhu te siis sõidate?”

„Ilufarmi.”

Ja siis tuli alati, alati, alati kelleltki laua ääres, kes seda veel ei teadnud, jube vaimukas märkus: „Teil pole seda ju üldse vaja, proua Klingenberg!”

Ja ema kummutas oma Brandy Alexandri kurgust alla ja ütles: „See oli nali, härra Schuback. See on võõrutusravihaigla.”

Siis läksime käsikäes tenniseväljakult koju, kuna ema ei saanud enam autot juhtida. Ma kandsin ta rasket spordikotti ja ta ütles mulle: „Oma emalt pole sul palju õppida. Aga seda sa saad emalt õppida. Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.”Sellest sain ma kohe aru. Kõigest rääkida. Ja kuradile kõik inimesed.

Kahtlused tulid mulle alles hiljem. Mitte kahtlused põhimõttes. Aga kahtlused, kas see oli emale ikka kuradi ükspuha.

Igatahes – see ilufarm. Kuidas seal asjad täpselt käisid, seda ma ei tea. Kuna ma ei tohtinud ema kunagi külastada, seda ta ei tahtnud. Aga kui ta sealt tagasi tuli, jutustas ta alati hullumeelseid asju. Ravi seisnes nähtavasti puuduvas alkoholis ja rääkimises. Ja külmas jalavannis. Mõnikord ka võimlemises. Aga paljud ei saanud enam võimelda. Enamasti nad ainult rääkisid ja viskasid seejuures ringis lõngakera. Sest rääkida tohtis alati ainult see, kellel oli lõngakera. Ma pidin viis korda üle küsima, kas ma kuulsin õigesti või oli see lõngakera asi nali. Aga see polnud nali. Mu ema arvates polnud see kuigi naljakas või põnev, aga minu arvates oli see, kui aus olla, jube põnev. Seda peab endale ikka ette kujutama: kümme täiskasvanud inimest istuvad ringis ja viskavad üksteisele lõngakera. Pärast oli kogu ruum villa täis, aga see polnud üldse asja mõte, isegi kui seda võiks esmalt arvata. Mõte oli, et tekiks jutulõng. Millest võib juba aru saada, et mu ema polnud selles asutuses sugugi kõige põrunum. Seal pidi olema ikka selgelt põrunumaid.