Читать книгу Miks me varastasime auto - Wolfgang Herrndorf - Страница 7

Arst ei ole nii seltskondlik. „See on ainult tükk liha,” ütleb ta. „Lihas,” ütleb ta, „pole hullu, see kasvab tagasi.”„Jääb võib-olla väike lohk või arm,” ütleb ta. „See näeb seksikas välja.” Ja seda ütleb ta iga päev. Iga päev vaatab ta haavasideme üle ja räägib täpselt sama juttu, et sinna jääb arm, et see pole hull, et see näeb hiljem välja, nagu oleksin ma sõjas käinud. „Nagu oleksid sa sõjas käinud, noor mees, naistele see meeldib,” ütleb ta, ja see peaks nagu kuidagi sügavmõtteline olema, aga ma ei saa sügavast mõttest aru, ja siis pilgutab ta mulle silma ja enamasti pilgutan ma vastu, kuigi ma ei saa sellest aru. Lõppude lõpuks aitas see mees mind, seega aitan mina teda ka.

Hiljem muutuvad meie vestlused paremaks, eelkõige sellepärast, et need muutuvad tõsisemaks. Või õigemini toimub ainult üks vestlus. Kui ma saan jälle longata, kutsub ta mu oma kabinetti, milles ei olegi ühtegi meditsiiniseadet, vaid erandlikult hoopis kirjutuslaud, ja seal me istume siis üksteise vastas nagu firmajuhid, kes sepitsevad järgmist tehingut. Laual seisab plastist inimese ülakeha, mille seest saab organeid välja võtta. Jämesool näeb välja nagu aju ja mao küljest koorub värvi maha.

„Ma pean sinuga rääkima,” ütleb arst ja see on loogiliselt kõige tobedam vestluse algus, mida ma tean. Ja siis ma ootan, et ta rääkimisega pihta hakkab, aga see kuulub kahjuks selle pihtahakkamise juurde, et öeldakse, et ma pean sinuga rääkima, ja siis esialgu ei räägita. Arst põrnitseb seega mulle otsa, langetab siis pilgu ja lööb lahti rohelise pappkausta. Või ei löö seda lahti, vaid avab selle, nii nagu ma kujutan ette, kuidas ta lõikab patsiendil lahti kõhuseina. Väga hoolikalt, väga keeruliselt, väga tõsiselt. See mees on kirurg. Palju õnne.

Mis siis tuleb, on juba vähem huvitav. Põhimõtteliselt tahab ta ainult teada, kust on pärit mu peahaav, ees paremal. Ka seda, kust on pärit teised haavad – kiirteelt, nagu öeldud, okei, seda ta juba teadis –, aga peahaav, selle sain toolilt kukkudes, kiirteepolitseijaoskonnas.

Arst paneb käed sõrmeotstest kokku. Jah, nii seisab ka protokollis: toolilt kukkudes. Politseijaoskonnas.

Ta noogutab. Jah.

Ma noogutan ka.

„Me oleme siin omavahel,” ütleb ta mõne aja pärast.

„Selge see,” ütlen ma nagu viimane jobu ja pilgutan silma esmalt arstile ja siis kindluse mõttes ka veel plastist ülakehale.

„Sa võid siin kõigest rääkida. Ma olen su arst ja see tähendab antud juhul, et mul on vaikimiskohustus.”

„Jah, hästi,” ütlen ma. Millelegi sarnasele vihjas ta juba mõne päeva eest, nüüd ma saan aru. Mehel on vaikimiskohustus ja ta ootab nüüd, et ma räägin talle midagi, millest ta saaks vaikida. Aga mida? Kui erakordselt lahe on hirmust püksid täis lasta?

„Asi pole mitte ainult menetlusviisis. Tegemist on järelevalvekohustuse rikkumisega. Nad poleks tohtinud lähtuda sinu ütlustest, saad aru? Nad oleksid pidanud järele kontrollima ja eelkõige kohe arsti kutsuma. Tead, kui kriitiline see oli? Ja sina ütled, et sa kukkusid toolilt?”

„Jah.”

„Mul on kahju, aga meie, arstid, oleme umbusklikud inimesed. Ma tahan öelda, et nad tahtsid ju sinult midagi. Ja mina kui sinu raviarst...”

Jaa, jaa. Taevas hoidku. Vaikimiskohustus. Sain juba aru. Aga mida ta siis nüüd teada tahab? Kuidas toolilt kukutakse? Külg ees alla ja siis kõmaki? Ta raputab esmalt tükk aega pead, siis teeb käega kerge liigutuse – ja alles siis saan ma aru, kuhu ta tüürib. Jumal küll, kas keegi seisab mu juhtmete peal. Alati see kuradima piinlikkus. Miks ta otsesõnu välja ei ütle?

„Ei, ei!” hüüan ma ja vehin õhus kätega, nagu peletaksin eemale tohutu suuri kärbseparvesid. „Kõik tipp-topp! Ma istusin toolil ja tõmbasin püksisääre üles ja siis ma nägin seda ja siis hakkas pea ringi käima ja mürts. Ei mingeid väliseid tegureid.” Hea väljend. Tean seda krimisarjast „Tatort”.

„Nii et kindel?”

„Kindel. Jah. Ja politseinikud täiega sõbralikud. Ma sain isegi vett ja taskuräti. Lihtsalt peapööritus ja siis külg ees alla.”Ma ajan end kirjutuslaua ees püsti ja lasen end ülima näitlejameisterlikkusega kaks korda poolenisti paremale küljele kukkuda.

„Hästi,” ütleb arst aeglaselt.

Ta kritseldab midagi paberile.

„Tahtsin ainult teada. Sellegipoolest vastutustundetu. Verekaotus... kui oleks tõesti... ei näe just nii välja.”

Ta paneb rohelise kausta kinni ja vaatab mulle pikalt otsa. „Ja ma ei tea, pole võib-olla ka minu asi – aga seda oleks siiski huvitav teada. Sa ei pea vastama, kui sa ei taha. Aga – mida te sealt õigupoolest tahtsite? Või kuhu?”

„Pole aimugi.”

„Nagu öeldud, sa ei pea seda ütlema. Ma küsin ainult huvi pärast.”

„Ma ütleks seda teile. Aga kui ma ütlen, ei usu te nagunii. Arvan ma.”

„Ma usun kõike.”Ta naeratab sõbralikult. Semulikult.

„See on tobe.”

„Mis siin ikka tobedat on?”

„See... no jah. Me tahtsime Valahhiasse. Näete, teie arvates on see siiski tobe.”

„See ei ole tobe, ma ei saanud lihtsalt aru. Kuhu?”

„Valahhiasse.”

„Kus see peaks asuma?” Ta vaatab mulle huviga otsa ja ma tunnen, et lähen punaseks. Me ei lasku siis enam detailidesse. Lõpuks anname teineteisele veel kätt nagu täiskasvanud inimesed ja ma olen kuidagi rõõmus, et ei pidanud tema vaikimiskohustust ülemäära proovile panema.