Читать книгу Miks me varastasime auto - Wolfgang Herrndorf - Страница 6

Haiglate kohta võib ju nii mõndagi öelda, aga mitte seda, et seal pole hea olla. Ma olen alati jube hea meelega haiglas. Päev otsa ei pea midagi tegema, ja siis tulevad meditsiiniõed. Õed on kõik supernoored ja supersõbralikud. Ja nad kannavad neid õhukesi valgeid kitleid, mis on minu arvates nii ägedad, kuna alati on kohe näha, milline aluspesu neil seljas on. Miks see minu arvates nii äge on, seda ei tea ma ise ka. Sest kui keegi kõnniks sellise kitliga tänaval, oleks see minu arvates tobe. Aga haiglas on see äge. Minu arvates. See on natuke nagu maffiafilmides, kus gangsterid vaatavad sulle alati minut aega vaikides otsa, enne kui vastavad. „Hei!” Minut vaikust. „Vaata mulle silma!”Viis minutit vaikust. Päriselus on see tobe. Aga kui oled maffias, siis mitte.

Minu lemmikmeditsiiniõde on pärit Liibanonist ja ta nimi on Hanna. Hannal on lühikesed mustad juuksed ja ta kannab tavalist aluspesu. Ja see on ka äge: tavaline aluspesu. See teine aluspesu näeb ju alati ka natuke kurb välja. Enamikul. Kui figuur pole just nagu Megan Foxil, võib see üsna meeleheitlik välja näha. Ma ei tea. Võib-olla olen ma ka pervert: mulle meeldib tavaline aluspesu.

Hanna on tegelikult alles meditsiiniõeõpilane, see tähendab õpib ametit või nii, ja kui ta minu palatisse tuleb, pistab ta alati esmalt pea nurga tagant välja ja koputab siis kahe sõrmega vastu ukseraami, see on minu arvates väga, väga viisakas, ja ta mõtleb mulle iga päev uue nime välja. Alguses olin ma Maik, siis Maiki, seejärel Maikipaiki, mille peale ma juba mõtlesin: pagana pihta. Aga see polnud veel kõik. Siis oli mu nimi Michael Schumacher, siis hunnide kuningas Attila, siis seatapja ja lõpuks koguni haige jänes. Ainuüksi seepärast jääksin parima meelega veel aastaks sellesse haiglasse.

Hanna vahetab iga päev mu sidet. See on üsna valus ja Hannal on ka valus, nagu ta näost võib näha.

„Peaasi, et sul on lõbus,” ütleb ta siis alati, kui ta valmis on, ja mina ütlen siis alati, et tõenäoliselt ma abiellun temaga kunagi või midagi sellist. Aga kahjuks on tal juba oma poiss. Mõnikord tuleb Hanna ka lihtsalt niisama ja istub mu voodile, kuna mul muidu ju praktiliselt külalisi ei käi, ja need on tõeliselt head vestlused, mida me peame. Tõelised täiskasvanute vestlused. Naistega nagu Hanna on alati uskumatult kergem vestelda kui minuvanuste tüdrukutega. Kui keegi oskab mulle selgitada, miks see nii on, võib ta mulle muide lahkelt helistada, kuna mina seda küll selgitada ei oska.