Читать книгу Talveks suletud - Йорн Лиер Хорст - Страница 4

Wisting jättis sündmuskoha Mortenseni hoolde ja läks maja ees olevale avatud platsile. Oli taas sadama hakanud. Sündmuskoha eest vastutaval politseinikul tilkus vesi vormimütsilt riietele.

„Millistesse teistesse suvilatesse sisse on murtud?“ uuris ta.

Politseinik keeras end põhja suunas ja osutas ühe suvila poole, mis asus maastiku kõrgemas osas. Selle kontuurid joonistusid tumeda taeva taustale ja Wisting nägi, et akendes oli tuli sees. Maja kohal kõrgus lipuvarras, vimpel tuules plaksumas.

„Omaniku nimi on Ove Bakkerud. Tema oli see, kes meid teavitas. Ta tuli Oslost umbes tund aega tagasi ja avastas, et tema majja on sisse murtud. Siis läks ta naabersuvilaid üle vaatama ja avastas surnukeha.“

Wisting tõmbas käega üle vihmamärja näo.

„Kelle veel?“

Politseinik otsis märkmiku välja ja keeras selja vastu tuult.

„Jostein Hammersnes.“ Ta osutas üle Wistingu parema õla. „Tema suvila paikneb neemel ja ta helistas operatiivkorrapidajale, et teavitada sissetungist peaaegu samal ajal, kui saime teate laiba leiust. Neid võib vabalt enam olla, kuid praegu teame neid kahte. Käimegi nüüd suvilaid läbi.“

„Mis te suvilatega tegite?“

„Tõkestasime juurdepääsu.“

Wisting noogutas. Neil oli vähemalt kolm sündmuspaika, mida sai omavahel seostada. See andis neile vähemalt kolm korda suurema võimaluse kurjategija jälgi leida. See oli harvaesinevalt hea lähtepositsioon.

„Me kutsusime kohale eksperdid üle maakonna,“ jätkas operatsiooni juht, nagu oleks ta Wistingu mõtteid lugenud.

„Kuidas on lood omanikega?“

„Me tegeleme nende paigutamisega ühte Staverni hotelli. Te saate nad seal homme hommikul üle kuulata.“

„Kas keegi neist nägi midagi?“

Teine raputas pead ja tahtis midagi öelda, kui teda katkestas lähedusest kuulduv koerte haukumine. Samal ajal ragises hääl tema kõrvas olevas kuularis. Mees tõstis käe ja surus seda sügavamale, et paremini kuulda.

„Koerapatrull tegi reidi ida suunas. Nad leidsid ühe mobiiltelefoni,“ edastati talle, „ja peavad nüüd aru, mida sellega peale hakata.“

„Tähistagu koht ja toogu see siia,“ korraldas Wisting.

Operatsiooni juht andis teate edasi. Hetke pärast tuli joostes üks noor politseinik läbipaistvasse kilekotti pakitud telefoniga.

„Aku on peaaegu tühi,“ selgitas ta seda Wistingule andes. „Vaata üle enne, kui see tühjaks saab. Võibolla on pärast PINkoodi vaja, et seda uuesti tööle saada.“

Wisting võttis koti vastu. Läbi kile leidis ta üles klahvi, mis ekraani tööle lülitas. Tegemist oli Sony Ericssoniga, mille menüü talle tuttav oli. Ta avas kõneregistri. See oli tühi. Ei ainsatki sisse tulnud ega välja läinud kõnet. Ta liikus tagasi peamenüüsse ja avas postkasti. Saabunud sõnumite all oli vaid üks teade, mis oli tulnud kell 16.53. Sisaldades vaid nelja numbrit: 2030.

Teade oli saabunud üheksakohaliselt välismaiselt numbrilt.

Saadetud sõnumite kaustas oli kaks sõnumit samale numbrile. Esimene oli saadetud kell 16.54. OK. Järgmine sõnum saadetud kell 20.43: I am here.

Wisting otsis läbi ka kõik teised võimalikud kaustad, kuid need kolm sõnumit jäidki kogu telefoni salvestunud infoks. Ta tõlgendas seda nii, et 2030 oli sõnum kellaaja kohta. Sellele oli vastatud OK. Seejärel saatis telefoni omanik teate, et ta oli jõudnud kokkulepitud kohtumispaika. I am here.

„Ma võtan selle sisse kaasa ja panen laadima,“ ütles Wisting ja torkas telefoni põuetaskusse. „Võibolla tuleb siia öö jooksul lisa.“

Tuuleiil pani Wistingu värisema. Ta heitis pilgu ümbritsevasse ööpimedusesse. Mustad kaljud, tormidest räsitud männid ja tuules painduvad kadakad. Saatuslikust kohtumisest, mis oli päädinud ühele mehele surnult maha jäämisega, polnud möödunud enam kui vaevalt kolm tunnikest. Teine tüüp võis ikka veel kuskil siin olla.

„Helikopter tuleb meile appi,“ selgitas operatsiooni juht, kes pidi olema sama mõelnud.

„Hästi,“ noogutas Wisting. Ta ei plaaninud seda ootama jääda. Ta tahtis minna koju ja saada kuivad riided selga. Seejärel tuli minna kontorisse ja kogu masinavärk liikuma panna.

Ta läks tagasi sama rada pidi, kust oli tulnud. Üles parkimisplatsi kõrvale oli kogunenud juba grupp ajakirjanikke. Üks fotograafidest suunas kaamera Wistingu suunas ja tegi võtte tema kindlameelsest kortsus näost. Hetkel, mil ta autoukse avas, kostis helikopteri hääl. See oli tulemas madalal kõrgusel ida poolt. Prožektorivalgus libises üle maastiku ja ajakirjanikel oli nüüd muud, millele fookus suunata.

Ta tõmbas märja jope seljast, viskas selle kõrvalistmele ja istus siis rooli taha ning käivitas auto. Tuled lõikasid läbi ööpimeduse, valgustades tihedat kitsast kruusateed ääristavat võpsikut.

Äkitselt tabas miski mütsatusega esiklaasi. Wisting hüppas pidurile, auto libises jäigastunud ratastel mööda kruusa. Esiklaas oli täis verd ja musti sulgi. Ilmselt oli ta tabanud lindu. Ta laskis klaasipesuvedelikku ja lasi klaasipuhastitel mustuse maha pesta.

Ta käivitas uuesti auto ja saanud sõita vaid mõned meetreid, tabas autot uus lind. Ta nägi teda musta pallina läbi õhu lähemas, kuni see tabas kapotti ja kadus üle esiklaasi.

Ta jätkas sõitmist mööda seda armetut teed. Mõnesaja meetri pärast jõudis tee Helgeroa ja Staverni vahelisel maanteele. Wisting pööras paremale.

Tumeda asfaldi kohal hõljus kerge uduloor. Tuul lennutas vihmast märgi sügislehti, mis kleepusid esiklaasile ja jäid kinni klaasipuhastite alla.

Kui ta pilk sada meetrit eespool tee ääres liikumise tabas, võttis ta hoo maha. See oli üks mees, liikudes teisel pool teed tema suunas. Sammud olid tuikuvad. Ta hoidis üht kätt pimestavate autotulede kaitseks silme ees.

Wisting lülitas automaatselt lähituled sisse. Samal hetkel haaras mees endal vaba käega rinnust ja kukkus kokku.

Wisting heitis pilgu peeglisse, peatas auto ja hüppas välja. Teelõik asus keset tühermaad, kummalgi pool laiuvate mustade ülesküntud põldudega.

Mees lebas liikumatult.

Wisting kükitas tema kõrvale ja pani käe ta õlale.

„Kas kõik on hästi?“ küsis ta.

Saamata vastust, haaras ta mehest kinni, et teda ümber pöörata.

Ootamatult pööras mees näo tema poole. Jäi mulje, et tema pilku looritas mingi trots, mis samas varjas hirmu ja paanikat. Läbi õhu lendav rusikahoop tabas Wistingut keset nägu.

Ta lõi kõikuma. Enne kui mees jalule sai, tuli sealt veel paar tihedat lööki. Wisting sirutas ühe käe välja ja hoidis teda kinni. Mees rabeles vabaks ja virutas pihta saamata uuesti. Wisting ajas end püsti, tõmbas end uue löögi eest küüru ja lõi siis vastu. Rusikas tabas meest kolmnurka. Ta vajus köötsakile ja ahmis õhku. Wisting viskus mehe suunas, püüdes teda tasakaalust välja lüüa, kuid sai uue löögirahe osaliseks. Üks neist tabas lõuga. Hambad lõikusid huulde. Suu täitus verega ja ta langes põlvili.

Mees tormas auto suunas, hüppas rooli taha ja andis gaasi, sööstes kiirendades tema suunas. Tuled pimestasid. Ta viskus auto eest kõrvale, veeres teeservast alla ja jäi lebama. Mõne sekundi pärast harjusid silmad pimedusega. Ta suutis näha ümbrust viiekümnes erinevas hallis toonis ja märgata omaenda auto punaseid tagatulesid tasandiku taha kadumas.

Ta ajas end jalule, sülgas verd ja vandus. Telefon oli autosse jäänud.

Eemal kuulis ta helikopteri häält, mis oli kammimas rannaäärt. Ta sülitas uuesti ja vaatas tuldud tee suunas, püüdes meenutada, kus asus lähim maja. Siis aga otsustas hakata kõndima selles suunas, kuhu auto oli sõitnud.

Kümne minuti pärast ilmusid nähtavale ühe talu tuled. Ta tõstis tempot, viimase osa teest läbis sörkides.

See oli valge kahekorruseline talumaja laia trepi, punaseks võõbatud küüni ja paari abihoonega. Keset hoovi seisis võimsa lehekrooniga vana tamm.

Küünis hirnatasid mõned hobused, hakates võõrast haistes rahutult liikuma.

Trepi ülemisel osal istus hallivalgekirju kass. See jõllitas teda kollaste silmadega, ringutas siis, haaras jalamatil olnud teravanokalise musta linnu hambusse ja lasi jalga.

Uks oli värvitud siniseks. Uksekella kohale paigutatud suur keraamiline silt andis teada, kes majas elavad. Wisting vajutas kellanuppu ja katsus oodates oma nägu. Seda puudutades oli valu tugevam.

Siis käis kuskil majas sees uks ja ta nägi läbi krobelise klaasi liikumist vaheesikus.

Ukse avas paksu punase habemega mees. Ta seisis avatud ukse vahel ja silmitses Wistingut.

„Politsei,“ teatas Wisting ja kobas püksitaskutes, kuni talle lõi pähe, et teenistustõend oli jäänud rahakotti, mis kadus koos autoga.

Mees noogutas ja astus sammu tagasi, et teda sisse lasta. Wisting oli olnud meedias nii paljude lugude juures esindatud, et enamus siin piirkonnas teadsid, kes ta on.

„Mis juhtus?“ küsis mees ja sulges tema järel ukse. Wisting ei hakanud selgitama.

„Ma pean telefoni laenama,“ palus ta napilt.

Mees tõmbas telefoni taskust välja.

„Sa näed üsna niru välja,“ kommenteeris ta. „Soovid sa vannituba kasutada?“

Wisting raputas pead, võttis telefoni ja valis operatiivkeskuse numbri. Ta selgitas lühidalt ja konkreetselt, mis oli juhtunud.

Habemega mees seisis suurte silmadega ja kuulas, kuni Wisting lõpetas kõne ning küsis siis sõbralikult, kas ta saab millegagi abiks olla.

Wisting mõtles järele.

„Kas sul auto on?“

Mees noogutas ja haaras jope.

„See seisab küünis.“

Wisting lasi mehel end koju sõidutada. Ja tuli siis selle peale, et tal pole ka kodu võtmeid. Need olid samas kimbus koos autovõtmetega. Ega ka politseimaja sissepääsukaarti, mis oli koos teenistustõendiga rahakotis.

Tal tuli omaenda kodu uksel kella anda. Suzanne avas ettevaatlikult ukse.

„Issand,“ oiatas ta ja võttis mehe oma käte vahele. „Miks sa selline välja näed?“

„Loll lugu,“ selgitas Wisting ja naeratas esimest korda.

Ta läks vannituppa, tiris endalt märgasid ja veriseks läinud riideid seljast, ise samal ajal selgitades, mis oli juhtunud.

„Kas sa saaksid otsida mulle uued riided?“ palus ta duši alla minnes.Naine naeratas ja hakkas musti riideid kokku korjama.

„Ära neid pessu pane,“ palus mees ja pani vee jooksma. „Riputa lihtsalt kuivama. Osa verest võib olla tema oma.“

Vesi läks ruttu soojaks. Ta sulges silmad ja pööras end seljaga veejugade alla.

„Sa peaks kiirabis ära käima,“ arvas Suzanne.

Mees pühkis naise nägemiseks dušikabiini ukselt ära triibu jagu auru.

„Ma vaatan seda veel,“ vastas ta. „Saad sa mulle takso tellida?“

„Las siis vähemalt mina vaatan seda enne, kui sa lähed.“

Mees ei vaielnud vastu ja lõpetas pesemise. Naine ulatas talle kapist rätiku ja läks esmaabivahendeid tooma.

Kui ta tagasi tuli, seisis mees alasti tema ees, kuniks naine ta nägu uuris.

„Arvad sa, et see oli tema?“

„Kes?“

„Mõrvar.“ Naine surus antiseptikuga niisutatud vatitupsu haava vastu. See kipitas. „Usud sa, et see, kellega sa kaklesid, võis olla tema?“

Naine esitas sama küsimuse, mille ta ise juba endale oli esitanud.

„Ma ei tea,“ vastas mees ja vaikis kuni naine valmis sai.

„Su haav ei näe kõige parem välja,“ selgitas naine ja võttis plaastri. „Aga ma arvan, et pole hullu.“

Mees suudles teda tänuks. Naine silis käega üle ta rinna, liikudes kõhu suunas nagu meeldetuletuseks, mille mees vahele oli jätnud. Wisting naeratas, suudles teda veelkord ja hakkas selga panema riideid, mis naine talle valmis oli toonud.

„Tellisid sa mulle takso?“ küsis mees.

„Ma viin sind ise,“ ütles ta. „Ma ei ole pärast su äraminekut rohkem joonud.“