Читать книгу Talveks suletud - Йорн Лиер Хорст - Страница 7

Tagasiteel politseimajja valis Wisting numbri, mille ta oli telefonis salvestanud Thomas Rønningeni nime alla ja proovis veel kord helistada. Hääl kõnepostis kõlas niisama reipalt ja rõõmsameelselt nagu Wisting oli harjunud seda telerist kuulma.

Seekord ootas ta vastuse lõpuni, kuni kõlas piiks. Ta jättis lühikese sõnumi oma telefoninumbriga, sõites samal ajal politseimaja garaaži.

Torunn Borg oli juba kohal. Ta istus oma hämaras kontoris laualambi valgel. Laual olevate paberite peal oli kollane valgusring. Üks käsi oli valgusvihus. Teine toetas pead. Üle parema õla rippus pikk pehme juukselokk.

Wistingut nähes ajas ta end sirgu.

„Tore sind näha,“ ütles mees ja astus sisse.

„Ma palusin Benjamin Fjeldil ka tulla,“ ütles Torunn ja lükkas kiire liigutusega juuksesalgu kõrva taha.

Wisting noogutas. Hästi tehtud. Benjamin Fjeld oli korrakaitseosakonnast, kuid oli pea pool aastat vabakutselisena uurijatööd teinud ja hea mulje jätnud. Ta oli teotahteline ja võimekas ning tal oli suur tööjõudlus. Tal oli silma detailidele ning võime näha seoseid ja kokkulangevusi nii, nagu vähesed seda suutsid. Ta oli uudishimulik ja tal oli omamoodi võime mõelda teisiti ja uut moodi, kuid seni oli tal puudu kogemusest mõne suurema juhtumiga. Juhtumiga nagu see siin. Lisaks meenutas see 26aastane Wistingule noorukit, kes ta ise kunagi oli olnud. Sihikindel ja idealistlik.