Читать книгу Talveks suletud - Йорн Лиер Хорст - Страница 6

Kui Wisting politseimaja garaažist välja sõitis, peksis vihm vastu esiklaasi. Üks lõputu hall lahin. Ta pani klaasipuhastid tööle. Need pühkisid vihmapiisad ära, mis aga uuesti ja uuesti tulid.

Vesi voolas mööda kõnniteeääri ja seal, kus kanalisatsioon vett vastu võtta ei suutnud, moodustusid suured lombid.

Ta sõitis mööda Prinsegata tänavat ja keeras raudteejaama juures olevast valgusfoorist vasakule. Tühjad tänavad olid mässitud tihedasse niiskusloori.

Sõit Revetisse ei võtnud enam kui kolm minutit. Ta peatus teetõkendi ees, mis koosnes kahest ninapidi vastakuti paigutatud politseiautost. Nende kahe ees seisis veel üks.

Üks vihmamantlis politseinik astus ligi. Käed puhkamas rinnal rippuval automaatrelval.

Wisting keeras küljeakna alla. Teine tervitas äratundvalt kahte näppu mütsi servale tõstes.

„Midagi uut?“ küsis Wisting.

Politseinik raputas pead. Taevast alla rippuvad vihmavaibad pühkisid üle tööstuspiirkonna. Helikopter töötas laiu kaari võttes.

Peeglist märkas Wisting autotulesid. Politseinik ajas end sirgu ja vaatas samas suunas. Tema taga peatus väike punane Golf, välja hüppas Garm Søbakken kohalikust ajalehest.

„Mis toimub?“ küsis ta vihma käes seistes.

Vormis politseinik ei vastanud. Ajakirjanik pöördus Wistingu poole.

„Me otsime üht varastatud autot,“ selgitas ta.

„Helikopteri ja relvaga?“

Relvastatud politseinik läks tagasi oma postile. Wisting noogutas. Ta oleks pidanud enne väljasõitmist vormistama pressiteate, kuid oletas, et operatiivkeskuse juht juba tegeles sellega. Meedia surve muutub koormavaks niipea, kui need vähesedki üksikasjad neile teatavaks saavad. Uudistetoimetused paremat ei oskakski soovida. Krimijuhtum kombineeritud kollase ajakirjandusega.

„Pressiteade tuleb,“ ütles ta ja keeras akna kinni.

Tavaliselt ta nii tõrjuv ei olnud, kuid ei teadnud, kuidas selgitada olukorda, millega nad silmitsi seisid. See, et arvatav mõrvar oli põgenenud uurimist juhtivalt politseinikult varastatud autoga, pani kogu loo juba alguses mannetuna paistma.

Ajakirjanik ØstlandsPostenist võttis kaamera ja pöördus sellega tõkendi suunas. Wisting mõistis, et ta saab siit head kaadrid, helikopter taustal.

Ühtäkki sööstis suur lennumasin nagu saaki märganud pistrik allapoole, suurendas siis taas kõrgust ja jäi õhku seisma, prožektor püstloodis enda alla näitamas.

Kostis helikopteripiloodi kutsung politseijõududele maapinnal: „Fox 05, siin Heli.“

„Fox 05,“ krabises raadiosaatjas.

„Tagaotsitav auto on meil valgusvihus. Termokaamera näitab, et mootor on soe. Inimesi ei paista olevat.“

„Vastu võetud, näeme teie asukohta.“

Üks tõkendiks kasutatavatest autodest käivitati. Wisting hüppas välja, jooksis selle juurde ja hüppas tagaistmele.

Roolis olev mees pöördus tema poole ja noogutas. Auto sööstis paigast ja võttis suuna helikopteri valgusvihu suunas.

Nad sõitsid mööda Color Line’i terminalist, konteinerisadama poole. Mööda laohoonetest, töökojahallidest ja noolkraanadest. Laia teed ääristasid tänavavalgustid, vihmast tekkivad kollased valgussõõrid ümber.

Auto seisis ühel platsil, teel laevale olevate kiviploki koormate kõrval. Tuulepuhangud lennutasid vett horisontaalis üle asfaldi. Wisting kissitas auto suunas. See paistis mahajäetuna.

Teisest suunast saabus ala seestpoolt patrullinud politseiauto. See peatus Wistingu autost 20 meetri kaugusel. Autost astusid välja kolm meest. Raadioside kaudu edastati lühidaid teateid. Nad liikusid laskevalmis relvadega auto poole, samal ajal kui kaks meest sellest autost, kus Wisting istus, neile katet tegid.

Kiirelt tehti selgeks, et autos ei olnud kedagi. Üks meestest suunas relvatoru pagasiruumi luugile, samal ajal kui teine salongist selle avas. Hetke pärast kõlas teade: „Puhas.“

Samal ajal kui Wisting auto juurde läks, laskis mees teisest politseiautost välja koera. Märg jope oli ikka veel kõrvalistmel. Ta avas ukse ja tõstis selle välja. Kilekott suvilarajoonist leitud mobiiltelefoniga oli selle all alles. Ta vaatas seda. Aku pidas ikka veel, kuid ühtegi uut sõnumit ega kõnet polnud tulnud.

Üks politseinikest suunas võimsa taskulambi valgusvihu kabiini.

„Mis me autoga teeme?“ küsis ta.

Wisting viskas pilgu sisse. Võtmed olid süüteaugus. Juhi istme hele kangas oli pori ja saviga koos.

„Me peame selle sisse vedama ja ekspertuuringu läbi viima. Hoolitsed sa selle eest?“

Teine noogutas, samal ajal valgusvihuga autot läbi uurides.

„Vigastasid sa teda?“ küsis ta, osutades lambiga mõnele tumedale plekile istmel.

Wisting raputas pead ja tegi tiiru ümber auto.

„Mitte eriti,“ vastas ta.

„See näeb välja nagu veri,“ arvas teine.

Wisting püüdis toimunut meenutada. Mehe kokku kukkumine oli olnud näitemäng. Tal olid olnud tumedad riided ja käes kindad. Oli võimatu teada, kas ta oli vigastatud. Selle lühikese löömingu käigus oli ta vaid vilksamisi näinud tema nägu ja mäletas tema pilku. Talle oli jäänud mulje, et mehel oli olnud surmahirm. Paanika.

„Huvitav, miks ta siia sõitis,“ arutles politseinik ja tõi Wisting mõtetest välja. „Keegi pidi talle siia järele tulema.“

Helikopter nende kohal tõusis kõrgemale ja jätkas otsimist. Wisting noogutas, tõstis krae üles ja läks tagasi patrullautosse. See jälg oli jahtumas.