Читать книгу Talveks suletud - Йорн Лиер Хорст - Страница 5

Nils Hammer oli jõudnud politseimajja pool tundi varem ja laskis nüüd Wistingu sisse.

Hammer oli suur mees, oma viis sentimeetrit Wistingust pikem, jõulise näoga. Kuigi teda peeti erakuks, oli ta võimekas uurija, kes oma tööd tõsiselt võttis. Ta oli vastupidav. Hädavajalik omadus ühele uurijale. Hammer asus alati intensiivselt töö kallale ega andnud kunagi järele. Sarnaselt talle endale võis Hammeri jaoks juhtumi lahendamine muutuda lausa kinnisideeks. Nad olid veetnud koos politseijaoskonnas lugematuid öötunde laiaulatuslike skeemide, teooriate ja hapuka kohviga. See oli põhjuseks, miks Nils Hammer oli alati üks esimesi, keda ta uurimismeeskonda kokku pannes osalema palus.

„Torunn on teel siia,“ teatas ta.

Ta lõhnas kergelt õlle järele, kuid silmnähtavalt vintis ei olnud. Oli teisigi, kel oli tulnud oma reedeõhtuseid plaane muuta.

„OK,“ noogutas Wisting. See pakkus tuge, et ka Torunn Borg soovis algfaasis osaleda. Naine oli efektiivne, põhjalik ja erialaselt tugev. „Kui ta saabub, teeme koosoleku.“

„Ma tegin su mobiili jälitamisega algust,“ jätkas Hammer ja läks trepikojas tema ees üles uurimisosakonna poole.

Wisting polnud nii kaugele veel mõelnud. Mobiiltelefon saatis pidevalt välja telesignaale. Mobiilsidefirma saab läbi erinevate saatjate välja peilida, kus see parasjagu asub. See mõte andis talle nii indu kui lootust.

„See on kuskil siin linnas,“ jätkas Hammer. „Telenor tegeleb üksikute mastide väljalülitamisega, et täpsemat asukohta saada.“

„Millal võiks vastust oodata?“

Hammer kehitas õlgu.

„Veerand tunni või kahekümne minuti pärast ehk. Loodame, et su auto ringi ei liigu.“

Wisting tänas ja läks oma kabinetti. Ta lülitas arvuti tööle. See võttis mitu minutit. Ooteajal tegi ta paar kõnet. Esimesena valis ta Christine Thiisi numbri. Tema oli värskelt tööle asunud jurist, võetud Audun Vetti asemele, kes oli saanud ametikõrgendust ja politseimajast lahkunud.

Thiis oli Oslost pärit diplomeeritud kaitseadvokaat, kuid oli loobunud karjäärist ja kolinud suurlinnast ära. Ta oli olnud selgelt parima kvalifikatsiooniga kandidaat ja võtnud selle palju madalamalt tasustatava töö politseiprokurörina vastu. Ta oli saanud lisaks sellele vastutuse uute sissetulevate juhtumite eest, vastutades automaatselt ka neid ees ootava uurimise eest.

Christine Thiis vastas peale esimest kutsungit.

„Ma olen proovinud sind kätte saada,“ ütles naine. Hääletoon oli kergelt ärritunud ja pinges. „Ma pean teadma, mis toimub.“

Wisting köhatas ja kulutas olukorra selgitamisele oma kolm minutit. Ta nägi rääkimise ajal naist vaimusilmas. Erutusest õrnalt punakate põskede ja valvsate pruunide silmadega.

„On sul ikka kõik hästi,“ küsis ta pärast kogu loo ära kuulamist.

„Jah, muidugi,“ kinnitas Wisting.

Ta kuulis, kuidas naine lehti keeras. Ta oli kindlasti mehe jutu jooksul märkmeid teinud.

„Mis meil on?“ uuris naine.

„Hetkel mitte midagi konkreetset, aga on ka vara veel.“

„OK. Ma ei saa praegu sinna tulla. Lapsed magavad, ma ei saa neid üksi jätta.“

„Meil läheb siin varsti juristi tarvis,“ ütles Wisting. „Kui sa tahad, võin ma rääkida kellegi teisega, kes selle juhtumi oma vastutada võtaks?“

„Ei.“ Vastus oli resoluutne. „Ma helistasin emale. Ta tuleb Lillestrømist ja jõuab mõne tunni pärast siia. Senikaua tahan, et sa mind telefoni teel kursis hoiaksid.“

Wisting kinnitas talle, et helistab niipea, kui midagi dramaatilist juhtuma peaks ja lõpetas kõne.

Järgmine, kellega ühendust tuli võtta, oli Thomas Rønningen. Oli iseenesestmõistetav, et tuntud saatejuhi number oli salastatud ja tal tuli helistada NRKsse2. Ta tutvustas ennast ja selgitas, et on kriitiliselt tähtis saada Thomas Rønningeni number.

Valvelaua öövahetuses tööl olev naisterahvas paistis kogenud olevat. Ta vabandas, et tal mehe telefoninumbrit ei olnud, kuid palus oodata. Wisting kuulis, kuidas naine klaviatuuril klõbistas.

„Mul on tema agendi, Einar Heieri telefoninumber ja eposti aadress,“ selgitas ta. „Soovite?“

„Ma võtan telefoninumbri.“

Naine luges numbri ette.

„Tänan. Kas te teate, millal täna eetris olnud programm salvestati?“

„See oli otsesaade.“

„Mida see tähendab?“

„Varem salvestasime saated päev varem, kuid kui selgus, et saate aktuaalsus sellega kaduma kippus minema, hakati saateid salvestama neli tundi enne eetrisse minekut, näidates seda siis redigeerimata kujul.“

Wisting arvutas peas.

„Kas see tähendab, et salvestus oli kella kuueks läbi?“

„Just nii.“ Naine peatus. „Kas see on miski, millest te peaksite rääkima turvaülemaga?“

„Eiei. Kui vaja, helistan hiljem tagasi.“

Ta lõpetas kõne ja valis agendi numbri, kes vastas harjutatult meeldiva häälega.

Wisting tutvustas end ja palus Thomas Rønningen kontakte.

„Ma annan sulle ta numbri, aga ei ole kindel, et ta vastab.“

„Miks mitte?“

„Ma helistan talle tavaliselt alati peale saadet ja räägin, mida ma saatest arvan, aga täna ta ei vastanud.“

Wisting vaatas rääkimise ajal aknast välja. Ta silmas fjordi poolt madalal kõrgusel naasvat helikopterit.

„Millal sa temaga viimati rääkisid?“ küsis ta.

„Eile. Tohin ma küsida, milles asi?“

„Tema suvilasse Helgeroas on toimunud sissemurdmine.“

„Ah nii. Sel juhul on ta kindlasti tänulik, kui talle helistate.“

Agent ütles talle numbri. „Juhul kui ta ei vasta, ära teadet jäta, vaid saada mulle SMS.“

„Suur tänu.“

„Kas on midagi, millega mina saaksin aidata? Midagi praktilist seoses sissemurdmisega?“

„Praegu mitte. Aga mul on nüüd su number.“

Helikopter jäi õhku rippuma, äraootavalt, valgusvihk suunatud siselahe piirkonda.

Wisting valis Thomas Rønningeni numbri, tõusis ja läks akna juurde. Automaatvastaja hakkas sõnumit ette lugema veel enne kutsuma hakkamist. Wisting lõpetas kõne ja salvestas numbri.

Nils Hammeri hääl sisesideaparaadis katkestas vaikuse.

„Su telefonile on jälile saadud. See on Reveti kandis.“

Aknast paistev helikopter kaldus küljele ja võttis suuna idasse. Revet oli varem olnud madalik Lågeni ja Larviksfjordeni vahel, kuid nüüdseks oli muutunud arvestatavaks tööstusja sadamapiirkonnaks, ulatudes soolikana merre. Kuigi seal oli palju kohti, kuhu autot peita, oli sealt vaid üks väljapääsutee.

„Me paneme välja tõkendi kanali ääres olevale kaile,“ selgitas Hammer.

Wisting tõmbas pilgu helikopteri küljest lahti, jäädes selle asemel oma aknal olevat peegelpilti silmitsema. Vihm moonutas näokontuure ja muutis ta võõraks. Silmalaud vajusid kinni. Neid avamata püüdis ta mõtteid koguda.

See oli esimene suurem uurimisülesanne pärast pikalt haiguslehelt tulemist. Talle oli alati tundunud ta töö väljakutsuva ja inspireerivana, kuid suvel oli enesetunne halvenenud. Aina kasvavat töökoormust jagati järjest kahanevate ressursside vahel. Tekkinud oli pidev ülekoormus, mis lõppes füüsilise ja vaimse läbipõlemisega.

Ta oli kolm kuud töölt ära olnud. Naastes oli ta mõistnud, et ta ei ole asendamatu, ning see oli tal aidanud delegeerida osa oma edaspidisest vastutusest ja ülesannetest teistele.

Ta seisis ja püüdis oma keha tunnetada. Et kas ta oli selleks valmis. Ja tegi siis otsuse. Ta haaras tooli seljatoel rippunud jaki ja sammus otsustavalt ukse poole.