Читать книгу Pärand - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 7

Elísal kulub viiv või paar aega, et taibata, kus ta viibib. Ta lebab külili, sassis sulgtekk jalgade vahel ja kortsus padi põse all. Toas valitseb pimedus, kuid läbi kardinaprao pilgutab talle ilmaruumi ääretusest silma üks täht. Voodi teisel poolel on tekk sile ja ühtlane ning padi lohkudeta. Ka vaikus on võõras. Kõikidel nendel puhkudel, mil vaikus on sundinud teda närviliselt ärkvel olema, on ta tundnud puudust norskamisest. Nagu ta on tundnud puudust ka oma pidevalt ülekuumenenud abikaasast õhkuvast soojusest, mis sunnib teda magades üht jalga teki alt väljas hoidma.

Harjumusest on ta ka praegu sellise asendi sisse võtnud ja tal on külm.

Tekki uuesti peale tõmmates tunneb ta, et jalad on kananahas. See meenutab talle aega, mil Sigvaldi töötab öises vahetuses, ainult et seekord ta ei oota haigutavat, aukus silmadega ja haigla järele lõhnavat meest hommikul koju. Sigvaldi ei tule konverentsilt tagasi enne kui nädala pärast. Elísat eelmisel päeval bussijaamas lahkumiseks suudeldes oli mees kibelnud hüvastijätuga ühele poole saama rohkem kui tema ise. Kui ta Sigvaldit ikka tunneb, siis tuleb too tagasi mõne uue tax-freepoest ostetud habemevee järele lehates ja tema on sunnitud nina magamise ajal küünarnukikõveruses hoidma, kuni viimaks selle lõhnaga harjub.

Ehkki ta igatseb meest veidi taga, seguneb see tunne heameelega mõttest võimalusele mõned päevad omaette viibida. Heameelega väljavaatest õhtutele, mil ta on televiisoripuldi ainuvaldaja ega ole sunnitud alistuma nõudmistele, mida esitavad tugevama õigusega jalgpallivõistlused. Sellistele õhtutele, mil ta saab ajada läbi näkileivast ja juustust einega ega ole seejärel sunnitud öö läbi kuulama, kuidas mehe kõht koriseb.

Aga nädalasel puhkusel abikaasast on ka oma halvad küljed. Ta jääb üksinda vastutama nende kolme lapse eest ja tulema üksinda toime kõigega, mida see endaga kaasa toob – neid äratama, voodist välja sikutama, kooli viima ja tagasi tooma, kodutööde tegemisel abistama, nende meelt lahutama, arvuti kasutamisel silma peal hoidma, neid toitma ja vannitama, nende hambaid pesema ja neid magama panema. Margrét tuleb viia kaks korda nädalas balletitundi ning Stefán ja Bárdur karatetreeningusse ja ta ise peab kuni nende ürituste lõppemiseni ise kohal olema. See on üks tema kõige tänamatumaid ülesandeid, sest sunnib teda seisma silmitsi tõsiasjaga, et tema järeltulijad ei ilmuta säärasteks harrastuseks vajalikku annet ega naudi neid, kuigi need ei ole just odavad. Nii palju, kui tema oskab öelda, on lapsed tüdinud, ei tee kunagi midagi teistega üheaegselt ning satuvad alati vaatama valele poole, vahtides õhetavapõskse jahmatusega teisi, kes teevad alati kõike õigesti. Või võib-olla on hoopis vastupidi – võib-olla on tema lapsed ainsad, kes asja õigesti ära tabavad.

Ta ootab, et lasta uneroidumusel kahaneda, ja tajub äratuskella kiirgusrohelist kuma öölauakesel. Tavaliselt alustab ta päeva äratuskella vihkamisest, kuid täna ei tunne ta tavalist igatsust seda teise toaseina virutada, sest helendavad numbrid näitavad, et tal on veel mitu tundi aega magada. Väsinud aju keeldub arvutamast, kui palju nimelt. Teda kiusab üks tähtsam küsimus – miks ta üles ärkas?

Elísa keerab teisele küljele, et kella fluorestsentskuma talle näkku ei paistaks, ent peab suruma alla karjatuse, kui tema pilk märkab voodi kõrval seisvat tumedat inimkuju. Aga see on ju kõigest tema esimene laps, tütar Margrét, kes on teiste lastega võrreldes alati pisut teist jalga käinud. Margrét ei ole kunagi päris õnnelik. Nii et see ta siis üles ajaski.

„Margrét, kullake, miks sa ei maga?” küsib ta kähiseva häälega ja vaatab küsivalt lapse silmadesse. Need paistavad selles hämaruses mustad. Kahvatut nägu raamiv kähar juuksepahmakas on kohevil.

Laps ronib üle sileda teki Elísa kõrvale. Ta kummardub ning sosistab oma kuuma hingeõhuga ema kõrva kõdistades ja kergelt hambapasta järele lõhnates. „Majas on üks mees.”

Elísa tõuseb istuli ja tema süda hakkab kiiremini lööma, kuigi ta teab, et midagi ei ole valesti. „Kullake, sa nägid und. Kas sa mäletad, millest me rääkisime? Need asjad, mida unes nähakse, ei ole tõelised. Unenäod ja tegelikkus on erinevad maailmad.”

Margrét on pisikesest peale kannatanud õudusunenägude all. Tema vennad kustuvad nagu nende isagi niipea, kui pea patja puudutab, ega liiguta ennast hommikuni. Õele aga toob öö sedalaadi rahu kõigest vahetevahel. Üksnes harvadel puhkudel ei ärka Elísa ja tema abikaasa võpatades tüdruku läbilõikavatest karjetest. Arstid ütlesid, et ta kasvab sellest välja, kuid nüüd on kaks aastat mööda läinud ja paranemisele viitavaid märke õieti pole.

Pead raputava tüdruku kiharad kõiguvad edasi-tagasi. „Ma ei maganud. Ma olin üleval.” Ta sosistab ikka veel ja tõstab sõrme huultele, andes emale märku kõnelda tasakesi. „Ma läksin pissile ja nägin teda. Ta on elutoas.”

„Me kõik ajame vahel midagi segamini. Ma tean, et mina ...” Elísa jätab lause pooleli. „Tss...” Ta ütleb seda rohkem iseendale. Koridorist ei osta ainsatki heli. Ilmselt kujutas ta seda endale ette. Uks on paokil ja ta teritab sinnapoole vaadates silmi, aga ei näe midagi peale pimeduse. No muidugi. Kes seal peakski olema? Neile ei kuulu ju midagi erilist ja halvasti värvitud maja ei peaks tõenäoliselt murdvargaid ligi meelitama, ehkki nende kodu on sellel tänaval üks väheseid, mille kõiki aknaid ei kaunista mõnd turvafirmat reklaamivad kleebised.

Margrét kummardub taas ema kõrva äärde. „Ma ei aja midagi segamini. Majas on üks mees. Ma nägin teda esikus.” Tüdruku vaikne hääl on täiesti ärkvel ega reeda vihjetki unisusele või segadusele.

Elísa paneb öölauakese lambi põlema ja otsib kobamisi mobiiltelefoni. Kas äratuskell võib olla seisma jäänud? Kell on pidanud aastate jooksul taluma igat masti karmi kohtlemist ja Elísa ei oska enam kokku lugeda, mitu korda see on põrandale sadanud. Margrétti pole vist enam mõtet voodisse tagasi viia. Arvatavasti on käes aeg alustada hommikuste toimetamistega, valada kolme kaussi petipiima, kühveldada neisse veidi pruuni suhkrut ja loota, et ta saab võimaluse sellal, kui lapsed söövad, šampooni juustest loputada. Aga telefoni ei ole ei öölauakesel ega ka põrandal, kuigi ta võiks vanduda, et tõi selle eelmisel õhtul, enne kui tuled kustutas, magamistuppa. Ta tahtis, et telefon oleks käeulatuses, kui Sigvaldi peaks peale keskööd helistama ja teatama, et on elu ja tervise juures pärale jõudnud.

„Margrét, kui palju kell on?” Tüdruk polnud kunagi tahtnud, et teda Maggaks kutsutakse.

„Ma ei tea.” Margrét kiikab pimeda koridori poole. Siis sosistab ta pilku tagasi pöörates: „Kes tuleb siia keset ööd? Hea inimene ei saa see olla.”

„Ei saa. See ei saa üldse keegi olla.” Elísa kuuleb nüüd, kui ebaveenvalt tema hääl kõlab. Aga mis siis, kui lapsel on õigus ja keegi ongi majja tunginud? Ta tuleb voodist välja. Tema varbad tõmbuvad jääkülma põrandaga kokku puutudes konksu. Tal on seljas ainult üks Sigvaldi T-särk ja paljad jalad lähevad taas kananahka. „Sina jää siia. Ma lähen ja vaatan järele. Kui ma tagasi tulen, pole meil vaja rohkem muretseda ja me võime uuesti magama heita. Eks ole?”

Margrét noogutab. Ta sikutab ema sulgteki kuni kõrvadeni. Ta pomiseb selle alt: „Ole ettevaatlik. Ta ei ole hea inimene.”

Need sõnad jäävad Elísa kõrvadesse kajama, kui ta koridori astub ning püüab välja näha muretu ja veendunud, et mingisugust sissetungijat ei ole. Kuid Margrét on külvanud tema meeltesse kahtluseiva. Oh, miks ei võinud see ometi juhtuda eelmisel ööl, kui Sigvaldi oli kodus? Kas see oleks liiga palju palutud? Elísa surub ristatud käed rinnale, aga sellest ei ole kasu. Kui ta lambi põlema paneb, teeb ere valgus silmadele haiget.

Ta paotab poiste toa ust, et kindlaks teha, kas nad magavad ikka rahulikult, ja see toob kuuldavale nõrga kriuksatuse. Nad lamavad oma asemetel, silmad kinni ja suu lahti. Ta tõmbab ukse enda järel tasakesi kinni.

Vannitoas ei ole kedagi. Margréti toas vastab tema pilgule rida riiulile rivisse seatud nukke ja mängukarusid. Nende silmad otsekui jälgiksid teda, kui ta ukse taas kiiruga sulgeb. Ta arutleb endamisi, kas see rivi ei võigi olla Margréti õudusunenägude selgituseks. Tema ise küll ei tahaks keset ööd üles ärgates nende jäiga põrnitsusega vastakuti seista. Hämaruses tundub, nagu oleks nende mõnusas pehmuses midagi pahatahtlikku. Võib-olla tasuks need teise kohta tõsta ja vaadata, kas see aitab Margrétil paremini magada. Ta teeb seda täna õhtul pärast tööd.

Magamistoa koridoris ja selle kõrval asuvates ruumides ei ole kedagi. Salapärasest sissetungijast ei ole märkigi. Aga mida ta siis ootas? Kas jalajälgi? Sigaretiotsa põrandal? Katkist lillepotti nurgas? Elutoale ja köögile lähenedes on ta palju rahulikum. Tänavalaternate valgusest piisab tema veenmiseks, et see oli ilmselt Margréti järjekordne kujutelm. Pimedus paneb kujutlusvõime alati tööle liiga kõrgete tuuridega. Ta näeb nüüd, et elutoas ei ole kedagi – on ainult tühi popkornikauss teleri ees ja laamade viisi legoklotse kohvilaua ümber. Kõik on just nimelt niisamuti, nagu oli siis, kui ta magama läks. Kui rumal oli temast niiviisi ähmi täis minna.

Huuli kõverdav naeratus kaob järsku palgelt. Söömisala köögist lahutav lükanduks on kinni veetud.

Kuid seda ei suleta ju kunagi.

Elísa astub aeglaselt ja ettevaatlikult kikivarvul edasi. Paljad tallad jäävad külma parketi külge kinni ja hirm kasvab iga sammuga. Ta surub kõrva valge ukse vastu. Esialgu on ainult vaikus, siis aga põrkab ta hooga tagasi, sest köögist kostab laua all liigutatavate toolide jalgade kriipimist.

Mida ta peab tegema? Tema esimene vaistlik soov on tulistvalu voodisse tagasi joosta ja tekk üle pea kiskuda. Olgu seal sees siis, kes tahes, kuid varsti tuleb ta välja. Elísal on nende varast praegu küll jumala ükskõik. Võtku murdvaras kõik, mis talle meeldib, kui ta ainult uuesti ära läheks. Aga mida põrgut ta köögis teeb? Jääb niisugune mulje, nagu istuks ta laua taga, ja Elísa paneb viivuks imeks, kas Margrét või üks poistest võis temast märkamatult mööda lipsata. Aga ei, see on võimatu.

Ta kuuleb oma õuduseks, et sissetungija tõuseb püsti. Talle ei tule pähe muud, kui kõrv jälle vastu ust suruda. Üks sahtel tõmmatakse lahti ja suletakse ning siis veel üks ja veel üks, kuni ta kuuleb söögiriistade klõbinat. Või nugade. Seejärel purustab vaikuse sahvri väikese lükandukse avamise heli. Milline murdvaras oleks huvitatud konservidest ja helbekarpidest? Harjast, prügikühvlist ja põrandalappidest, ämbritest ja tolmuimejatest? Säärane areng ei tröösti Elísat, vaid hoopiski suurendab tema kabuhirmu. Irratsionaalselt käituvad inimesed on palju ohtlikumad kui need, kes järgivad tavareegleid. Ta eemaldub uksest ja taandub hääletult elutuppa. Telefon peaks olema kohvilaual. Või vannitoas. Kaks aastat tagasi otsustasid nad traadiga lauatelefonist loobuda ja nüüd esmakordselt tunneb ta sellest puudust. Heitnud korraks pilgu esiku poole, kaalub ta võimalust välja joosta, appi karjuda ja paluda jumalalt, et ta jõuaks naabrite juurde enne, kui on hilja. Kuid see tähendaks, et ta jätab lapsed siia. Kööginoaga relvastatud mehe seltskonda. Ta astub ühe sammu välisukse poole ja peatub siis. Ta ei suuda lapsi maha jätta. Selle asemel ta pöördub ja võtab suuna magamistoa koridorile. Ta on juba peaaegu päral, kui kuuleb köögi lükandukse avanemist. Ainsa silmapilguga koridori sööstnud, tõmbab ta ukse enda järel kinni ja kustutab lambi. Ta ei söanda korrakski peatuda ega vaadata, kas mees järgneb talle.

Elísa püüab pöörase kiiruga välja mõelda, mida ette võtta, ja talle tundub, et pea lõhkeb sellest pingest. Kuidas siit minema pääseda? Magamistoa uks lukku ei käi. Suurem osa võtmeid oli puudu juba siis, kui nad siia sisse kolisid, ja nad ei näinud mingit põhjust uusi muretseda. Vannituba on küll lukustatav, kuid sinna barrikadeeruda oleks sama halb kui majast põgeneda – lapsed jääksid siis kaitseta. Ta tormab siiski vannituppa, et telefoni leida, ning pillub värisevi käsi käterätikuid laiali ja kisub sahtleid lahti. Aga asjatult, sest seal toda kuradima riistapuud ei ole. Ta uurib seda segadust ja tema silmadesse tulvavad pisarad. Millal ta selle kõik veel korda teeb? Otsekui poleks tal juba niigi kuhjaga muresid.

Ta naaseb koridori ja tajub, et olukord hakkab tal käest libisema. Ta suudab mõelda ainult sellele, et telefoni otsimisele kulutatud aja jooksul oleks ta pidanud püüdma lapsed siit minema toimetada. Ehkki ta ei tea küll, kuidas ta oleks saanud seda teha, ja nüüd on pealegi nagunii juba hilja. Ta ei suuda karjatust tagasi hoida, kui näeb, et uks koridori lõpus hakkab avanema. Tema kiljatus ei ole siiski ei vali ega läbilõikav, vaid pigem nagu nõrk piiksumine, mida võiks teha sissepiiratud jänes. Ta ei kannataks sissetungija nägemist välja ning sööstab seetõttu magamistuppa ja sulgeb enda järel ukse. Ta kuuleb mehe samme ja seejärel kolinat, nagu lohistaks mees midagi enda järel. Aga mida? Elísa süda klopib.

„Margrét?”

Tütart ei ole kusagil näha.

„Margrét?”

Tema hääl murdub ja julgust see talle igatahes juurde ei anna. Ta lihtsalt ei suuda otsustada, mida hakata esimesena taga ajama – telefoni või Margrétti. Ta ei jõua veel midagi otsustada, kui uks tema selja taga läheb lahti ja mees astub sisse. Mees peatub ja kolin on nüüd valjem, otsekui tiriks ta midagi üle lävepaku. Elísa ei suuda selja taha vaadata. Tema keha on halvatud. Ta tunneb jõulist vajadust silmad sulgeda. Ehkki kolin tundub tuttav, ei suuda Elísa kuidagiviisi meenutada, mis see on. Aju on kiiruga sulgemas kõiki oma elutähtsaid närvikeskusi ehk just nimelt neid, mida ta praegu kõige rohkem vajab.

Hirmust kange Elísa kuuleb, kuidas selja taga sosistatakse tema nime. Sosistamine on summutatud, nagu oleks mees endale rätiku suule sidunud. Elísa arvab, et ta ei tunne seda häält, aga millisena kostab inimeste jutt siis, kui nad sosistavad? Kindlasti üpris teistmoodi kui tavaliselt? Kui Margrét talle varem sosistas, ei kõlanud see sugugi tema enda hääle moodi. Kuid tollal Elísa kõrva nõrgunud soe ja magus hingõhk on miljoni miili kaugusel sellest kriipivast kähinast, mis täidab teda praegu kabuhirmuga.

Kes see mees on? Mida ta tahab? Ta peab Elísat tundma või igatahes teadma tema nime. Kas ta nägi nime köögis? Mõnelt ümbrikult või sõbranna Gunna saadetud postkaardilt külmkapil?

Elísa tunneb, kuidas tugev ja arvatavasti kinnastatud käsi tal kaelast kinni haarab ja kuidas seejärel midagi teravat talle selga tungib. Nuga. „Palun,” sosistab ta. Ülejäänu jätab ta ütlemata – palun ärge tehke mulle haiget. Palun ärge vägistage mind. Palun ärge tapke mind. Palun-palun-palun ärge tehke haiget minu lastele. Noaots võetakse ära, mees laseb kaela lahti ja Elísal seotakse silmad kinni veel enne, kui ta taipab, mis on sündimas. Tema paanika kasvab, kui ta saab aru, et mees kasutab tugevat ja paksu kleeplinti, kerides seda üha uute tiirudena ümber pea. Loogika hülgab Elísa nagu ennist vannitoaski ning hirm iseenda ja laste elu ja tervise pärast taandub viivuks mure ees, kuidas ta peaks selle lindi endalt maha saama. Lint jääb kinni nii kõvasti, et kui ta püüaks seda eemaldada, rebiks see ilmtingimata kaasa kulmud ja ripsmed. Silmadesse kerkivatel pisaratel ei ole kuhugi minna ja nad lahustavad liimi, mis paneb silmad kipitama.

„Ma palun, ma palun. Ma ei räägi kellelegi. Te võite siit võtta kõike, mida tahate. Ükskõik mida. Võtke kõik.”

„Tänan pakkumast, aga see ei huvita mind,” kuuleb ta meest enda taga sosistamas.

Elísa põlved nõtkuvad. „Palun. Võtke kõik!” Linti keritakse taas ümber tema pea ja ta võpatab, kui mees seda lõikama hakkab. Mees tõmbab tal tugevasti käega üle kukla, et lindi lahtist otsa kinni suruda. Siis pööratakse ta ümber ja visatakse voodile. Madrats vajub alla, sest mees istub tema kõrvale, ja ta tõmbab pea vaistlikult õlgade vahele, kui too hakkab tal juukseid silitama. Ootamatult mehe hellitused muutuvad, ta kahmab ühe juuksetuti pihku ja tõmbab Elísa pead nõksatades enda poole.

Ta sosistab taas, kuid sedapuhku pisut valjemini. Elísa ei tunne seda summutatud häält.

„Ma räägin sulle midagi. Räägin ühe lookese. Traagilise lookese. Ma soovitan sul seda hoolega kuulata.”

Elísa noogutab. Mees kisub juukseid kõvemini ja see teeb haiget. Miks peaks ta tahtma mingisugust lugu rääkida? Miks ei küsi ta Elísalt PIN-numbrit või seda, kus ta oma väärtasju hoiab? Elísa ütleks talle kõik. Võtku kõik kaardid ja võimalused pangakontodele ligi pääseda. Võtku kogu see hõbe, mille Elísa vanavanematelt päris. Need vähesed ehteasjad, mis ta on elu jooksul omandanud. Võtku kõik. Kui ta ainult tema enda ja lapsed rahule jätab. Millelgi muul ei ole tähtsust.

Ta suudab läbi nuuksete küsida, kas mees kavatseb lastele haiget teha. Mehe vastus lipsab tal kõrvadest mööda ja see üksnes suurendab ahastust. Siis langeb mees vaikimisse. Lubatud lugu ei tule ja nad istuvad mõnda aega sõnakestki lausumata koos, kusjuures Elísa on kinniseotud silmadega ja tema süda peksleb nii, nagu oleks see lõhkemas. Ta kuuleb ja tajub, et mees tõuseb püsti, ning temast lipsab läbi lootusesädemeke, et mees lahkub kohe ega lähegi oma tegemistega kaugemale. Elísa ei söanda siiski niisugust lootust hellitada. Ta peab jääma valvsaks. Võib-olla kavatseb mees teda selja tagant rünnata. Ta kuuleb taas seda kolinat ja tabab enda meelest klõpsatuse, millest võib oletada, et millegi pistik lükatakse ukse kõrval olevasse pessa. Ta võtab mõttes läbi kõik majas olevad elektriseadmed, millega oleks võimalik kellelegi viga teha – selle elektritrelli, mille ta Sigvaldile jõuludeks kinkis, käsimikseri, hekikäärid, lokitangid, triikraua, võileivarösteri ja veekeetja. Milline nendest oleks kõige hullem? Millist tohiks kõige vähem karta? Elísa hingamine on nii sage ja pinnapealne, et ta arvab, et ta minestab. Siis meenub talle, et kõige kohutavamate riistapuude toitejuhe on liiga lühike, et voodini ulatuda, ja see rahustab teda pisut. Aga seda tunnet ei jätku kauaks.

Kuuldes meest taas voodile lähenemas, kaotab ta enesevalitsuse ning teeb viimase meeleheitliku katse põgeneda, ehkki teab, et see on määratud läbi kukkuma. Mees näeb. Tema ei näe. Mees on suurem ja tugevam. Sellegipoolest viskub ta üle voodi, et teisel pool põrandale jõuda. Ta kuuleb tigedat hüüatust ja tunneb, kuidas mees kogu oma keharaskusega tema peal maandub, kui ta poolenisti voodis ja poolenisti voodist väljas kõhuli lamab. Üks käsivars on kõverdunult tema alla jäänud. Teine ripub põrandani ja kobab voodialust. Mees virutab talle tugeva hoobi vastu selga. Elísa selgroog vappub ja tal jääb viivuks hing kinni. Mees istub talle kaksiratsi peale ja surub ta enda alla ning Elísa kuuleb, kuidas ta rullist kleeplinti juurde rebib. Elísa kompab mingisugustki relva otsides tulutult põrandat. Tema sõrmed ronivad voodi all ringi nagu ämblik. Üks ootamatu, kuid tuttav takistus peatab ta viivuks. Ta kobab midagi sooja ja pehmet ning taipab ootamatult. Elísa jõuab parasjagu sõrme huultele tõsta ja vaikselt „Tss!” hingata, kui ta käsivarred järsult ülespoole tõmmatakse ning randmed kleeplindiga selja taha kokku köidetakse.

Mees sikutab ta püsti ja raputab teda seni, kuni talle tundub, et aju on peas lahti loksunud. Kõik on must ja ta kardab, et selles ei ole enam süüdi kleeplint, vaid et silmad on üles öelnud ja kõrvad järgnevad nende eeskujule. Mehe vägivallatsemist saatvad nõrgad häälitsused tunduvad hääbuvat, kuid siis muutub too taas valjemaks, tõmbab ta enda juurde ja hakkab välja puistama seda lugu, mida ta lubas – ähvardas – rääkida.

Kui ta on omadega lõpule jõudnud, tõuseb ta püsti, keerab Elísa selili ja surub talle põlve rinnale, et hoida ära võimalikke uusi põgenemiskatseid. Siis võtab ta lindirulli ning kerib linti tihedasti ümber Elísa kõrvade ja nina. Teeb üha uusi ja uusi tiire. Kõrvad kumisevad, kuid meeleheitlik nohistamine läbi nina teeb palju rohkem muret. Ja on palju valusam. Surve rinnale kaob. Ta kuuleb läbi lindi nõrka müra ja viimaks ometi jõuab talle pärale, mis asja see mees magamistuppa tiris. Seda ta küll ei olnud osanud karta. Kui mees temast uuesti kinni haarab, taipab ta, kuivõrd jaburalt optimistlik ta oli olnud.