Читать книгу Pärand - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 8

Helgi oli hiljaks jäämas. Ta oli halvasti maganud, sest teda häirisid korduvalt mingisugused kummalised helid, mis aga lõppesid niipea, kui ta ennast istuli ajas. Viimaks une hõlma vajunud, arvas ta, et ei pääsegi sealt enam kunagi tulema. Ta vajutas neli korda telefoni vaigistamisnupule, kuid viiendal katsel keeldus mobiil tirisemist lõpetamast.

Ta pidi tööl koosolekut juhatama. Koosolek ei olnud vahest just kõige olulisem tema karjääris, aga sellegipoolest üsna tähtis. Ta töötas turvafirmas. Riigihangete amet oli hiljaaegu küsinud pakkumisi turvasüsteemi paigaldamiseks suurde hooldekodusse ja selle nõupidamise eesmärk oli viimistleda enne keskpäeval kätte jõudvat tähtaega nende pakkumise viimaseid üksikasju. Ta oli teksti eelmisel õhtul veel kord läbi lugenud ja pabereid, mis tal praegu kaasas olid, katsid tema kiiruga kirjutatud märkused.

Helgi pöördus uksel ümber, et naisega hüvasti jätta, ja tundis jõulist tuulepuhangut. Védís pidi minema täna tööle alles kella kümneks. Ta õpetas taani keelt ja kool ei pidanud arvatavasti mõistlikuks eeldada, et kuuenda klassi lapsed reedesel päeval esimeses koiduvalguses grammatikaga toime tulevad. Tuul virutas ukse kinni veel enne, kui ta midagi vastata jõudis, ja Helgil poleks nagunii olnud aega oodata, millal naine toasussides kohale tatsub, et talle lahkumiseks musi anda. Ta surus auto poole tormates paberipaki vastu rinda ja hingas kergendatult, kui ta juba autos oli ning dokumendid turvaliselt reisijakohal lebasid. Kui liiklus just tavalisest hullem ei ole, jõuab ta täpipealt õigel ajal kohale.

Mootor tõi kuuldavale sõbraliku nurrumise ja kui rattad pöörlema hakkasid, vabanes ta pingest. Kõik läheb õnneks. Aga kohe pärast juurdesõiduteelt väljumist oli ta sunnitud jala piduripedaalile suruma – keset teed seisid üleaedsete pisipõnnid Stefán ja Bárdur. Helgi silmas ennast ettepoole kallutades, et nad on paljajalu ja pidžaamas. Õhutemperatuur oli alla nulli ja puhus jõhker tuul. Mida nende vanemad mõtlevad? Poisid olid ilmselt segaduses, surusid ennast teineteise vastu ja vaatasid suuri silmi tema poole. See pidi olema mingisugune halb nali. Niivõrd viltu ei saa tal ometi vedada. Täna küll mitte. Ta vaatas vilksamisi naabrite maja suunas nõrgas lootuses, et näeb Sigvaldit või Elísat sealt jooksujalu väljumas, kuid välisuks oli suletud ja mingisuguseid elumärke sealt ei paistnud. Nende autod olid juurdesõiduteele pargitud, nii et nad pidid kodus olema. Ilmselt oli ka neil olnud halb öö ja nad magasid sisse.

Helgi kaalus võimalust ettevaatlikult laste ümbert ringi sõita ja teekonda jätkata. Ta võib ju hiljem Védísele helistada ja paluda tal järele vaadata, mis seal toimub. Võib väita, et arvatavasti ta silmas poisse tahavaatepeeglist, kuid polnud selles ka kindel. Noorem poiss pistis ootamatult lõugama. Põrgu päralt. Nutva lapse juurest ei saa ta ju ära sõita. Või saab? See koosolek oli tema jaoks tähtsam, kui ta endale tunnistada julges. Äri läks viimasel ajal halvasti ja oli selge, et kui nad uusi ja paljutõotavamaid kliente ei hangi, on oodata vallandamisi. Kui ta selle pakkumise untsu keerab, siis on ilmselge, kelle pea esimesena pakule pannakse.

Ta keeras rooli paremale ja pööras kõrvale nii aeglaselt kui sai. Kui ta autot vennastest pikkamisi mööda juhtis, seisid nood paigal ja vahtisid ammuli sui. Väiksema poisi uskmatus oli nii suur, et ta tegi oma halamisse pausi. Nad olid veel piisavalt noored, et elada pettekujutelmas, et kõik täiskasvanud on head. Muidugi peale pahade poiste, kuid pahad poisid ei näe ju tavalise inimese moodi välja nagu nende naaber. Neil oli veel nii mõndagi õppida.

Olles poistest õnnelikult mööda saanud, vajutas Helgi gaasi jalamaid põhja ja helistas samal ajal naisele.

See politseinik ei elanud ilmselt läbi üht oma elu parimatest päevadest. Ta muudkui ohkas raskelt, kuigi ta ei olnud enam noor ning oli aastate jooksul olnud ilmselt üksjagu paljude süngete vaatepiltide tunnistajaks. Laia vöödina nina juurest põskedele levivate lõhkenud veresoonte tõttu näis, nagu ta punastaks. Ta oli jõudnud koos oma kaaslasega esimesena sündmuskohale pärast ühe naisterahva teadet, et ta on hädas naabri lastega ja vajab abi, et neid vanemate juurde tagasi viia. See ei paistnud olevat töö, mille tegemiseks läheb vaja rohkem kui paari politseinikku. Neil oli igati alust uskuda, et vanemad on sisse maganud ja nood õnnetukesed on välja minnes ukse enda järel lukku tõmmanud. Aga nagu politseinik nüüd uurijatele selgitada püüdis, jäi see tõest väga kaugele. Tema esimest kuud politseis töötanud kollanokast paarimees oli jaoskonda tagasi saadetud. Jalgrada aias haises senimaani tema okse järele.

„See naine viis poisid nende õue tagasi ning helistas seejärel mitu korda kella ja koputas uksele. Ta kuulis küll seest kella helisemist, kuid oletas, et see on liiga nõrk, et nende vanemaid üles ajada. Ta oli kindel, et nad magavad, sest nende autod olid pargitud maja ette.” Politseinik tõstis käed oma tursketele puusadele ja vangutas pead. „Kurval kombel ei olnud see nii. Poisid ei teadnud midagi. Nad ütlesid, et leidsid ärgates ennast lukustatud toast. Kui nad said aru, et keegi ei kavatsegi ust lahti teha, ronisid nad aknast välja.”

„Rääkige edasi.” Uurija Huldar hoidus kitsas koridoris seistes vanemast mehest nii kaugele kui sai, ilma et oleks seda siiski liigselt välja näidanud. Tolle pideva ähkimise ja puhkimise tagajärjel sündivad kuuma õhu puhangud tekitasid mulje, et ta pole söönud hommikueineks suurt midagi peale küüslaugu. Kui sündmuspaiga isoleerimine poleks olnud hädavajalik, oleks Huldar akna lahti teinud. Aga ega seegi oleks kuigi palju aidanud – otse akna taga oli oma au täis teinud see noorem politseinik.

Huldar jälgis läbi aknaklaasi, kuidas tema paarimees ja lähim ametivend Ríkhardur korduvalt kätt nina juurde tõstab, otsekui tahaks seda kinni pigistada, kuigi teab, et see on kirjutamata reeglite vastu. Ta oli piisavalt tark, et kiusatusele mitte järele anda. Tema halvustajatel korrakaitsejõududes polnud tarvis tema vastu veel rohkem laskemoona saada. Huldar vaatas, kuidas ta hoolikalt ja pikkamisi närbunud heki kõrval kõnnib ning asitõendeid otsides seda kepiga sorgib, ning pani järjekordselt imeks, miks see mees üldse politseisse tööle tuli.

Ríkharduri õige koht ei olnud mitte kuriteopaigal poole kereni mõne põõsa all, vaid kusagil ministeeriumis. Tema elegantne ülikond ja ülearu pikk mantel olid siin täiesti kohatud. Jaoskonda võis ta oma rätseparõivastega veel läbi häda sobida, kuid ainult läbi häda. Seesama kehtis ka tema laitmatu soengu – juustel ei lastud liiga pikaks kasvada – ja laitmatult hooldatud käte kohta. Muidugi julgustati jaoskonnas järgima teatavat korralikkuse standardit ehk näiteks ei tohtinud nad juukseid ega habet ereoranžiks värvida, aga Ríkhardur astus nõutavast veel ühe sammu kaugemale. Kahtlemata oli selles süüdi tema kasvatus. Tema mõlemad vanemad olid kohtunikud ja tal endal oli juristidiplomist kõigest üks kursus puudu jäänud, sest ta muutis meelt ja asus õppima hoopis politseikoolis. Ta selgitas, et vajab hingetõmbeaega, kuid kavatseb juuraõpingud siiski igal juhul lõpule viia. Ehkki lähitulevikus ei paistnud see tõenäoliselt sündivat. Hoolimata lõpututest kõõrdpilkudest, mida ta oli sunnitud taluma, ja raskustest kõikide selle töö juurde käivate vastikute asjade seedimisega, ei ilmutanud Ríkhardur mingeid märke soovist ametist lahkuda.

Sedalaadi olukordades nagu see praegune eelistas ta ikka ja alati täita niisuguseid ülesandeid, mis viisid ta igasugustest võigastest vaatepiltidest võimalikult kaugele, ja just nimelt seepärast kammiski ta säärase külma puhuks sobimatult rõivastatuna aeda läbi. Huldar poleks imestanud, kui ta oleks näinud, et ta tõmbab äkitselt kusagilt välja niisutatud puhastusrätiku, et riietelt pori pühkida.

Viimasel ajal oli Ríkharduril siiski oma mõõdupuude järgimisel ette tulnud libastumisi. Täna hommikul oli ta näiteks saabunud tööle tillukese tualettpaberiribakesega kaelal. Huldar oli paratamatult sunnitud kulme kergitama, ehkki ta poleks teinud teist nägugi, kui keegi teine oleks endale habet ajades sisse lõiganud.

Ilmselt nõudis lõivu sasipundar Ríkharduri eraelus. Naine läks varsti pärast kolmandat enneaegselt katkenud rasedust tema juurest minema ja nende ideaalne abielu purunes kildudeks. Säherdune hoop avaldab muidugi mõju igaühele. Võib-olla oli Ríkharduril lõõg lõppemas ja veatule pealispinnale hakkasid tekkima mõrad. Aga see ei olnud tõenäoline. Ta oli teinud isiklikus elus läbi palju torme, ilma et need oleksid teda murdnud, ja arvatavasti ei oleks ka sedapuhku midagi teisiti. Ta oli kolmel korral ametivendadele uhkelt kuulutanud, et saab isaks. Kolmel korral oli ta seejärel Huldarile sosistanud, et naine jäi lapsest ilma. Kahel korral oli Huldaril temast kahju olnud, kolmandal korral tundis ta purupuhast kergendust.

Huldar vaatas, kuidas Ríkhardur vahet peab, et pühkida kepiga kingadelt mõned puulehed. Huldari mõtetesse kerkis tahtmatult pilt Ríkharduri sama laitmatust endisest abikaasast, ja uuesti tolle halva hingeõhuga vormikandja poole pöördudes ta punastas kergelt.

„Pärast naabrinaisega rääkimist me läksime nende aeda ja püüdsime elanikke üles ajada. Kellale ei vastanud keegi ja me ei kuulnud seest ainsatki heli. Dóri jäi ukse juurde ootama ning mina tegin majale ringi peale, et vaadata akendest sisse seal, kus kardinad lahti olid. Ma ei näinud midagi kohatut ega näinud ka ainsatki inimest. Pererahva magamistoas olid kardinad ette tõmmatud, mistõttu ma ei saanud välistada võimalust, et nad on toas ja magavad raskelt. Aga kui klaasile kloppimine mingeid tulemusi ei andnud, hakkasid minus tekkima kahtlused. Ma nägin seda kohta, kus poisid olid oma toast välja roninud. Nende aken oli veel lahti, kuid ei Dóri ega mina oleks mitte mingil juhul suutnud ennast sealt sisse pressida.”

„Saan aru.” Huldar ei tõstnud pilku märkmikult. „Mis siis juhtus?”

Vanem mees kortsutas otsaesist, püüdes olla ikka kindel, et mäletab sündmuste järjestust õigesti. „Me helistasime kahele sellele aadressile registreeritud mobiiltelefonile, sest lauatelefoni ei paista siin olevat. Üks oli kirjas Elísa Bjarnadóttiri ja teine tema abikaasa Sigvaldi Freysteinssoni nimel. Kumbki ei vastanud. Sigvaldile võetud kõne ühendati otsekohe kõnepostiga, kuid Elísa telefon muudkui lihtsalt helises. Ma püüdsin talle uuesti helistada, kuid ei kuulnud magamistoa aknast kutsetoone. Selle koha peal hakkasin ma muretsema, sest tavaliselt võib eeldada, et inimene ise on sealsamas, kus on tema telefon – on ju nii?” Huldar ei pidanud seda vastamise vääriliseks, nii et mees jätkas: „Minu põhiline arvamus oli selline, et üks auto läks rikki, mistõttu kas mees või naine sõitis taksoga tööle ning tema abikaasa jäi koju ja magas sisse. Mulle tuli pähe üksnes võimalus, et sellel, kes koju jäi, sai telefonis aku tühjaks, nii et tema äratuskell ei hakanud helisema. See kas oli nii või siis juhtus temaga ja võib-olla ka telefoniga midagi. Ta libastus duši all telefoni käes hoides või midagi sellesarnast.”

„Saan aru.” Huldar valetas – kes võtaks telefoni duši alla kaasa? Ja miks ei lülitunud sisse naise kõnepost, kui tema telefon oli tühjaks saanud või katki läinud?

„Naaber mainis tütart, kes pidi samuti majas olema, mistõttu ma hakkasin arvama, et ka tema sõitis taksoga minema, aga kooli.” Tüdrukut ei olnud majas. Tema voodi oli tühi, ja kuigi nad olid korduvalt tema nime hüüdnud, ei vastatud neile. Kui kooli võetud telefonikõne tõi kinnitust, et sinna ta täna hommikul ei jõudnud, alustati otsinguid. Mõned sündmuspaigale kutsutud ohvitserid kammisid praegu ümbrust läbi juhuks, kui ta läks omapäi minema nagu vennadki. Nad võisid üksnes loota, et nii see oligi. Teistele võimalustele ei olnud Huldaril tahtmist mõelda.

Politseinik võttis oma ülevaate taas käsile. „Mida rohkem me ustele ja akendele kloppisime, seda tõenäolisem mulle näis, et see inimene, kes seal sees on, ei ole teadvusel. Ma kaldusin üha enam uskuma, et tüdruk ja üks vanematest läksid kuhugi ning majja jäänud vanemaga juhtus midagi. Oli raske uskuda, et keegi võis veel magada selle lärmi peale, mida me lõime. See lihtsalt ei tundunud võimalik olevat.”

„Kas te siis otsustasitegi majja sisse murda?”

„Jah. Ma otsustasin tegutseda. Selle aja peale ma kahtlustasin, et üks vanematest lebab majas teadvusetult või on juhtunud midagi veelgi hullemat. Ma olin isegi hakanud kahtlustama enesetappu. Aga seda küll mitte.”

Mees sai hakkama veel ühe vägeva ohkega, paisates välja küüslaugupuhangu, mis sundis Huldari ennast tahapoole kallutama. Ta tundis kiusatust pakkuda mehele nikotiiniga närimiskummi, mida ta viimasel ajal kõikjal kaasas kandis, et proovida suitsetamist maha jätta. „Ei. Seda ei oleks keegi oodata osanud.” Ta ei hakanud tegema politseinikule etteheidet selle eest, et too enne kiirete järelduste tegemist abikaasade töökohtadesse ei helistanud. Üksainus telefonikõne Riigihaiglasse oleks kindlaks teinud, et mees on välismaal konverentsil. Siis oleksid tüdrukukese otsingud alanud varem.

„Mina läksin naabri majja tagasi, Dóri jäi aga lukkseppa ootama. Naabrinaine paistis olevat rohkem uudishimulik kui mures – ta muudkui uuris ja puuris. Ma suutsin temast kuidagiviisi lahti saada ja ma ei maininud, mida ma kardan, sest väikesed poisid olid köögis ja sõid hommikust.” Ta kirjeldas, kuidas poisid teda suuri silmi üle oma pudrukausi vahtisid ja kuivõrd hämmeldunud nägid nad välja pärastpoole, kui nad politseiautoga minema sõidutati. Ta oleks naisele rõõmuga ühe täie virutanud, kui too poiste hirme õhutades nendega koos auto juurde tuli ja teada tahtis, mis siin toimub. Lõpuks õnnestus neil ta tuppa tagasi peletada. Nüüd istus ta nagu liimitult elutoa akna taga. Polnud kahtlustki, et Ríkharduri nägemine tekitas naises hämmastust, sest mitte keegi ei oleks teda politseinikuks pidanud.

„Kui lukksepp oli oma töö lõpetanud, püüdsin ma enne majja sisenemist uuesti helistada, kuid keegi ei võtnud kõnet vastu. Ma koputasin koridori viivale uksele, sest see oli kinni, ja kinni oli ka pererahva magamistuppa viiv uks.”

„Kas teil olid kindad käes?”

Mehe põsed värvusid tumedamaks. „Ei olnud.” Tema kaitseks võib öelda, et ta vähemalt ei püüdnud mingeid vabadusi leida.

„Ma oletan, et teie sõrmejäljed on meil toimikus olemas? Ja ka teie partneri Dóri omad?”

„Jah. Minu omad igatahes on. Dóri eest ei saa ma vastutada. Kui ta politseisse tööle tuli, siis ilmselt võeti temalt jäljed.”

„Seda küll.” Huldar tõstis pilgu märkmikult. „Mida te mõlemad tegite pärast seda, kui avasite ukse ja nägite, mis seal toas on? Kas te puudutasite midagi?”

Mees raputas pead. „Ei puudutanud. Dóri pani käe suu ette ja jooksis välja. Mina läksin naise juurde, et järele vaadata, kas ta on äkki veel elus, kuigi olin üsna kindel, et ei saa olla. Ma helistasin sama ajal ka jaoskonda, et neile sellest teatada.”

„Kas te tema pulssi katsusite?”

„Jah.”

„Kus?”

„Kaelal. Ma ei tajunud pulssi. Ja katsudes oli ta külm, nii et ma oletasin, et ta on surnud. Mingisugusele muule järeldusele ei olnud tõesti võimalik tulla. Pulssi polnudki vaja katsuda, aga ma tegin seda harjumusest. Lihtsalt igaks juhuks.”

„Kas te puudutasite teda veel kusagilt?”

Mees punastas uuesti ja õhetus levis kraest allapoole. „Jah.”

„Oleks parem, kui te läheksite sinna sisse ja näitaksite patoloogile täpselt, mida te tegite. Ta otsib surnukehalt sõrmejälgi.” Huldar lõi märkmiku kinni. „Tulge minuga kaasa.”

Nad sisenesid üheskoos pererahva magamistuppa. Neile ukselt näkku karanud lõhn oli niivõrd ebameeldiv, et Huldar tundis peaaegu puudust küüslaugust.

Elísa lamas risti üle kaheinimesevoodi. Tema pea oli silmi, nina ja suud varjava kleeplindi sisse mässitud nagu muumial. Paistsid ainult lauba ülemine osa ja pööraselt turris juuksed selle kohal. Kõige häirivam oli siiski see, mis oli juhtunud tema suuga. Talle oli kurku pressitud tolmuimeja metalltoru, mis oli samuti kleeplingiga kohale kinnitatud. Voolik laskus loogeldes alla voodi kõrval põrandal lebava tolmuimeja juurde. Polnud ime, et algajast politseinik öökima hakkas ja jalga laskis.

Oli liigagi selge, et selle naise lõpp polnud kaugeltki kerge. Asjaolusid arvestades võisid nad ainult tänulikud olla, et tema näost paistis ainult nii väike osa. Hõbedaselt läikiva kleeplindi laiade ribadega varjatud surmaheitluse grimass pidi olema tõepoolest kohutav.

Patoloog oli kummardunud naise kohale. Ta saabus alles äsja ega olnud pannud veel selga neid rõivaid, mida ta säärastel puhkudel harilikult kandis. Tema abiline seisis nurgas ja kruvis fotoaparaadile objektiivi ette.

Patoloog vangutas pead. „Hea see just välja ei näe.”

„Ei näe.” Huldaril ei olnud midagi lisada. Ta astus edasi, et tema selja taga uksel seisev politseinik nähtavale ilmuks. „See mees oli esimesena sündmuskohal. Ohvri kaelal on iga pool tema sõrmejälgi. Kas sa soovid, et ta näitaks, kust ta naist puudutas?”

„Ei soovi. Praegu ei soovi. Ma ei taha, et keegi sellal ruumis viibiks, kui ma esialgset ülevaatust läbi viin. Sellega tuleb oodata. Oleks parem, kui sa ka ise koridori tagasi läheksid.”

Huldar kuuletus kärmelt ja kirus ennast mõtlematuse eest. Ta ei ole põrmugi parem kui too eakas politseinik, ehkki vähemalt tema hingeõhk pole nii vänge. Patoloog vedas kaitseülikonda selga, tema abiline aga hakkas sellal Elísat iga nurga alt pildistama. Valgusesähvatused pimestasid neid seni, kuni silmad sellega harjusid. Ohvriga ühele poole jõudnud, pööras piltnik tähelepanu ruumi ülejäänud osale ning sealhulgas ka seintele ja põrandale. Ta kadus voodialuse pildistamiseks kooku tõmbudes vaateväljalt, kuid kargas siis otsekohe püsti, näost valge nagu paber. „Ah sa pask!” Ta vehkis käega põranda poole. „Seal all on üks laps.”

Huldar tormas patoloogi korraldusi unustades tuppa. Ta tõstis valge lina allarippuva serva üles ja kõõritas voodi alla. Seal lebas kerratõmbunult väike öösärgis tüdrukuke, kelle silmad olid kõvasti kinni pigistatud, lõug rinnale surutud ja käed kõrvadele litsutud. Huldari määratuks kergenduseks see kõhn keha liigutas ennast. See pidi olema Elísa ja Sigvaldi tütar. Seesama tüdruk, keda leida püüdes nad praegu põhjalikult ümbruskonda läbi kammisid. See tuba oli neil senimaani veel läbi otsimata, sest nad kartsid kuriteopaiga uurimist segada. Kellelegi ei olnud pähegi tulnud, et laps ei tule peidust välja ka siis, kui hüütakse tema nime ja on ilmne, et on saabunud politsei.

Huldar ei jõudnud veel suudki avada, kui veel üks töörühma liige hõikas koridorist: „Me leidsime köögist midagi, mida sa pead nägema.”

Ta ei osanud endale ette kujutada, et miski võiks olla veel tähtsam kui see laps voodi all. Köök võis oodata.