Читать книгу Pärand - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 9

Toakärbes peksles vastu väikest akent kõrgel keldrilae all. Tema jõud oli raugemas, sumin ja kopsatused vastu klaasi vaibusid tasapisi, kärbse võitlus oli peaaegu lõppenud. Taevas teab, miks too kärbes tahtis nii meeletult õue pääseda, et selle nimel pidi ohverdama oma elu. Aeda kattis põõsaluustikega ümbritsetud lumevaip. Kärbsel poleks seal olnud vähimatki võimalust ellu jääda. Siin, keldris oli vähemalt soe. Ometigi jätkas ta visalt ega hoolinud põrmugi teiste kärbeste laipadest, mis risustasid aknalauda pärast ebaõnnestunud katseid sedasama teed pidi minema pääseda. Küllap oli käes aeg aknalaud ära puhastada. Karl otsustas oodata puhastamisega seni, kuni seegi kärbes on oma langenud kamraadidega liitunud, sest muidu peaks ta ju koristamist kordama, tolmulapi kättevõtmine polnud aga tege-likult tema lemmiktegevus.

Tal oli vaikusega raske kohaneda. Varem poleks ta seda suminat tähelegi pannud. Ta kergitas pilku ja uuris kollaseks tõmbunud laeplaate. Ülemiselt korruselt ei kostnud läbi nende ainsatki heli. Kui kaua ta oli seda igatsenud? Igatsenud või-malust istuda täielikus vaikuses ja keskenduda kuulamisele, ilma et teda ülevalt pidevalt häiritaks. Ilma et ta peaks panema pähe polsterdatud kõrvaklappe, millest tal kõrvad alati valu-tama hakkasid. Nüüd ei olnud teda enam häirimas miski peale tolle kärbse. Tema soovidele oli vastu tuldud. Aga kummalisel kombel ei valmistanud see talle loodetud heameelt. Tema peas ei tõusnud selle tähistamiseks taeva poole ilutulestik. Huultele ei kerkinud rahulolunaeratus. Tegelikult ei olekski see pidanud teda üllatama, sest tema unistustel oli nendel harvadel juhtudel, mil nad teoks said, kombeks osutuda millekski oodatust sootuks erinevaks. Kuid sedapuhku oli ootuste nurjumine ebatavaliselt jõuline, otsekui oleks ta vaikust liiga kaua ihalenud.

Alates ajast, mil ta teismelisena raadioamatörismi pisiku külge sai, olid lakkamatult tema närve söönud igasugused häirivad pisiasjad. Kõigepealt seadis ta üles lihtsa CB-raadiojaama, millega tavakasutajad said ilma eriloata üksteisega 27 megahertsi sagedusribal ühenduses olla, kuid tema magamistoa õhukesest uksest ei olnud lootagi, et see teda igapäevastest välismüradest isoleeriks. See oli enam-vähem sama kasutu kui ukseava ette riputatud voodilina. Ema ei lubanud tal müravastaseid kõrvaklappe kasutada, nii et ta ei saanud isegi valida, kas ta lepib nende segamistega või naudib valutavate kõrvade hinnaga vaikust ja rahu. Ema oli võtnud pähe, et tausthelisid mitte märgata on tema jaoks ohtlik. Ema luges talle epistlit seoses tulekahjude ja kõikvõimalike muude hädaohtudega, millest ta teada ei saa, kui ei kuule, mis majas sünnib. Iseäranis paljusõnaliselt rääkis ema võimalusest, et mõni murdvaras ta külmavereliselt mõrvab, ilma et tema karjed Karlini jõuaksid. Pole vist tarvis öeldagi, et ükski nendest ilmalõpuennustustest ei saanud teoks peale sissemurdmise novembrikuu keskpaigas. Varas sai kogu nähtud vaeva eest kõigest pool pudelit brändit ja veidi peenraha koridoris kummutil seisnud kausist. Ja kuna ei Karli ega tema ema olnud sellel hetkel kodus, puudus võimalus järele kontrollida, kas sissetungijat oleks keset murdvarguse toimepanemist vallanud ka meeletu tapmiskihk.

Pärast vanema venna väljakolimist sai Karl keldri endale. Selleks ajaks oli esialgne huvi CB-raadio vastu arenenud edasi tõsiseks raadioharrastuseks ning tema seadmete hulk oli selle tagajärjel kõvasti kasvanud ja need võtsid enda alla palju rohkem ruumi kui too esimene teismelisena hangitud aparaat. Ta oli õppinud selgeks morsetähestiku, sooritanud eksami ja saanud algastme tegevuslitsentsi, mis lubas tal edastada morsetähestikus sõnumeid piiratud sagedusribal ja väikese võimsusega saatjaga. Ajapikku tegi ta eksami ka ammuigatsetud täislitsentsi saamiseks, mis võimaldas tal olla häälsides ning tegutseda teistel sagedustel ja suurema võimusega. Tema pisike magamistuba oli nüüd lõhkemiseni täis selle harrastusega seotud riistu, raamatuid ja toimikuid, nii et Arnari lahkumine oli taeva saadetud võimalus oma varandusega keldrisse kolida. Arnar oli enne kodust minema kolimist hoidnud keldrit ainult enda päralt, et ta saaks seal rahus õppida. See uus asjakorraldus oli märkimisväärne samm edasi, aga ülalt kostev tramburai ajas Karli sellegipoolest marru. Oli hämmastav, kui palju müra suudab üks inimene tekitada. Tusase ja sõnaahtra Arnariga, kes oli pidevalt ninapidi õpikutes, polnud kunagi mingit häda, emaga olid aga lood teistsugused. Ta näis olevat võimetu paigal püsima ja sõelus midagi viies või sättides lakkamatult tubade vahet. Kui ta jäigi mingiks ajaks ühte kohta pidama, siis üksnes selleks, et telefoniga rääkida, ja see ei vähendanud mürataset küll kuidagiviisi.

Ema kohalolekut saatnud helid olid sama maalähedased kui tema muugi eksistents – põrandalaudade kriuksumine ja sööginõude kolin köögivalamus, kui ta neid käsitsi pesi, selle asemel et kasutada nõudepesumasinat, mille kohta ta rõhutas, et seda tuleb hoida eriliste sündmuste jaoks. Iidvanade ja kergesti ununevate Islandi poplaulude katked. Metallvarraste klõbin – need olid innukalt tegevuses rõivaste kudumisega, mida keegi ei tahtnud. Lõputud pärimised ülemiselt trepiotsalt, kas ta ei soovi midagi süüa või juua. Iseäranis tüütu oli see sellepärast, et Karl oli ju – jumal hoidku – juba vanem kui kahekümnene ja vaevalt et nälga suremas. Või janust hinge heitmas. Ehkki ei saanud eitada, et ta polnud söönud ühtki korralikku kõhutäit rohkem kui kolme kuu jooksul ehk pärast seda, kui tegi lõpu peieroogade ülejäägile. Sedaviisi jätkates peab ta eraldama raha lühema püksirihma ostmisele. Ta oli hakanud juba mõnda aega tagasi kasutama kõige seespoolsemat auku, kuid püksid olid jälle lõdvalt ümber vöökoha ning lohisesid mööda maad nagu mõnel teismelisel poisiklutil, kes saadab õhtuid mööda nende kandi pisikeses ostukeskuses tolgendades. Ta oli esimest korda elus tahtmatult moeteadlikuks muutunud.

Sumin katkes ja ta kuulis ainult iseenda hingamist. Piisavalt kõrvu teritades oleks ta kuulnud ka oma südame tuksumist. Ta oli taas kord üllatunud sellest, kui vähe heameelt see pikalt igatsetud rahu talle tõi. Tegelikult tundis ta nendest emaga seotud helidest puudust. Võib-olla vaevas teda südametunnistus, sest ema surm oli olnud üsnagi ootamatu. Emal jäi kolm kuud puudu seitsmekümnendast sünnipäevast, mida ta oli kavatsenud tähistada kohvipeoga – ta oli seda pidu juba ilmatu kaua aega ette kavandanud, ilma et Karl oleks sellele just erilise innuga kaasa elanud. Kui Karl oleks teadnud, mis juhtub, oleks ta vähemalt teeselnud huvi nende koogiretseptide vastu, mida ema alailma ajalehtedest välja lõikas ja mille kohta ta Karli arvamust küsis. Tagantjärele mõeldes oleks Karl pidanud taipama, et miski on valesti. Ema oli juba mõnda aega olnud tõbisevõitu, ehkki küll mitte nii, et see oleks häirekellad helisema pannud. Siis aga ei suutnud ta ühel päeval enam peaaegu püstigi seista ja läks alles seejärel arsti juurde. Arst suunas ema uuringutele ja ta tuli koju uudisega, et tema kehas on ennast sisse seadnud pahaloomuline kasvaja. Ta püüdis küll asju tegelikust paremana näidata, kuid lõpuks viidi ta haiglasse.

Karl oli hakanud just olukorra tõsidust taipama, kui üksinda kõledas haiglapalatis lamanud ema ühel jõulueelsel ööl maisest ilmast lahkus. Kui vähil poleks omadega nii kiire olnud, oleks Karl olnud paremini ette hoiatatud ja saanud ema paremini kohelda. Oleks teda sagedamini külastanud ning viinud talle rohkem šokolaadi ja lilli. Kui nüüd meenutama hakata, siis see hale kimp, mille ta ühel oma viimastest külaskäikudest kohalikust supermarketist kaasa kahmas, oli häbiasi. Isegi tema ise ei oleks surres seda endale silme ette tahtnud.

Sellegipoolest ei käitunud Karl siiski halvemini kui Arnar, kes ei vaevunud isegi Islandile tulema, et ema surivoodi kõrval seista. Karl pidi kõik ise ära tegema – klaarima need asjad, mille kohta ema nii visalt nõudis, et need tuleb korda ajada, tagastama igasuguse pahna, mille ta oli laenuks võtnud, panema posti ema hüvastijätukirjad ja hankima ülevaate tema rahaasjadest, et päranditombu detailidest aru saada. Kõiki neid tegi Karl vastumeelselt. Ta vantsis ühe kirjaga teise järel postkontorisse ning koputas lugematutele ustele ja andis nende taga elanud inimestele üle mitmesuguseid kööginõusid, raamatuid ja DVD-plaate. Karl kahtlustas talle heidetud jahmunud pilkude põhjal, et ema kasutas seda kui vahendit, mille abil teatada sõpradele ja sugulastele, et ta on surma lävel. Nii ei pidanud ta seda ise tegema. Oi ei, see oli Karli töö. Ja muidugi suurendas see tunduvalt ohtu langeda vastukülaskäikude ohvriks – või nii ta vähemalt tollal arvas –, mis muutis kohustuse säherdust tööd teha tema jaoks veelgi vastumeelsemaks. Nüüd aga soovis ta, et oleks suhtunud ema viimaste soovide täitmisse suuremeelsemalt.

Ta oleks ennast praegu kahtlemata paremini tundnud, kui oleks nende väheste viimaste nädalate jooksul iseenda soovid tahaplaanile tõrjunud. Kui ta oleks ema asju ajanud ja ülejäänud aja tema voodi kõrval istunud. Sest hoolimata kõikidest nendest ema sõnumitest käis neil väga vähe külalisi.

Kui aus olla, siis ta tegelikult kahtles, kas ta oleks isegi pikema ettehoiatuse puhul palju paremini käitunud. Mida oleks ta osanud öelda? Millised sõnad oleksid olnud kohased selleks, et selgitada kellelegi, et sa armastasid teda tõesti, kuigi käitusid aastaid nii, et see viitas vastupidisele? Kas ema poleks seepeale talle hoopiski haigevoodilt umbusklikult vastu vaadanud ja tuletanud meelde kõiki neid kordi, mil Karl teda häbenes või keeldus ennast tema seltsis näitamast?

Enne kuueseks saamist ei adunud ta kordagi, et tema perekond erineb kuidagiviisi teiste inimeste perekondadest. Talle ei tulnud pähe, et tema ema on ebatavaliselt vana ja pildilt puudub täielikult isa. Mõistmine tabas teda nagu jääkülm laine. Kõik algas süütust küsimusest – kas see on tema vanaema? –, millele järgnes piinlik naerukihin, kui ta vastas, et ei, see on tema ema. See arenes kiiresti edasi narritamiseks. Arenes lõpututeks variatsioonideks teemal, et tema ema on tegelikult vanaema ja et tal ei olegi isa. Laste sõnad tekitasid sügava haava, mida pidevalt jälle lahti rebiti ja mis tegelikult ei paranenudki kunagi. Loo veider osa seisnes selles, et teised lapsed ei saanudki aru, kui väga see talle haiget teeb. Nad ei taibanud iial, et temale ei ole see sugugi nii naljakas nagu neile – või vähemalt jäi Karlile selline mulje.

On kummaline, kuidas üksainus vahejuhtum võib su elu untsu keerata ja suunata kursile, millelt ta enam kunagi kõrvale ei pööra. Teiste laste pilked esimesel koolipäeval andsid tooni tema tulevastele suhetele nendega. Ta ei olnud mitte kunagi üleüldine lemmik. Kaasõpilased suhtusid temasse ükskõikselt. Ta jäi kogu kooliajaks õelamate laste radarile, aga teda ei türanniseeritud ja ta oli selle eest tänulik. Kaheksa aastat varem suurel määral samasugused asjad läbi teinud Arnaril ei olnud väikevennale mingisugust nõu anda. Või vähemalt ei olnud huvi oma nõuandeid Karliga jagada. Pealegi oli nende olukord erinev – Arnar ei olnud kunagi vargsi ringi hiilinud, vaid tema kõndis sirge seljaga nagu inimene, kelle käes on võim, oli see illusioon siis kui tahes õõnes. Tema hoiak oli ilmselt provotseeriv, kuid teised lapsed jätsid ta rahule, ehkki tema sõbraks saada poleks nagunii tahtnud just kuigi paljud. Karl kahtlustas, et nad tajusid juba siis asjaolu, mille avastamisele kulus temal endal mitu aastat, ehk seda, et Arnar ei ole selline nagu teised inimesed, nii et on parem ta rahule jätta. Niisugune asjakorraldus sobis mõlemale vennale – Arnari vajadus kontakti järele teiste inimestega oli väga piiratud ja Karli meelest oli ta igav kaaslane.

Üleminek keskkooli ja uus keskkond ei muutnud Karli eksistentsis suurt midagi. Ta jätkas oma üksildase vao kündmist. Tuttavaid tekkis talle vähe ja seltskondlikes üritustes osales ta harva. Hirmust osutuda kõrvalejäetuks harilikult piisas, et teda kodus hoida. Kurval kombel ei osanud ta selle tagajärjel tekkinud vaba aega õigesti kasutada. Lõpueksamid sooritas ta küllaltki heade hinnetega, ent tema keskmine ei ulatunud Arnari saavutatud tipptulemustele ligilähedalegi. Pärast seda laskis ta ühel aastal niisama tühjalt raisku minna. Selle asemel et sõita koos klassikaaslastega Aasia-reisile, jäi ta koju, lõi luuslanki ja tegi näo, et peab innukalt aru oma tuleviku üle. Suutmata viimaks oma jõudeelu ema ees õigustada, pani ta ennast ülikoolis kirja keemia erialale ja alustas kõrgema hariduse omandamist, jäädes kursusel ikka veel üksildase kõrvalseisja rolli. Ta polnud kordagi elanud väljaspool kodu ega kordagi tüdrukut omanud ja sõpru oli tal senimaani väga vähe. Suurem osa nendest inimestest, kellega ta läbi käis, jäid kusagile tuttava ja täiesti võõra vahepeale. Oli siiski kaks erandit – Halli ja Börkur. Nad polnud täpselt need, keda ta oleks tahtnud oma sõbraks ideaalmaailmas, kuid kerjus ei saa olla nõudlik.

Enamasti rahuldas ta oma vajaduse inimliku kontakti järele raadio kaudu. Sedalaadi suhtlemine oli tema jaoks enamvähem sobilik, kuigi asjassepühendamatud oleksid seda arvatavasti pidanud kaugeks ja ebaisikuliseks. Sa räägid ja sa saad vastuse. Ja kui Karlil ei olnud tuju rääkida, siis ta kuulas või edastas midagi morsetähestikus.

Tema tähelepanu köitis teretulnud ragin vastuvõtjast. Karl pani kõrvaklapid pähe ja toetas sõrmed hellalt peenhäälestusnupule. Ta uuris samal ajal oma töölaua kohal olevat seina. See oli kaetud aastate jooksul kogunenud ja raamitud QSL kaartidega. Need tõendasid, et ta on olnud ühenduses teiste raadioamatööridega maailma kaugetes kantides, mida ta kunagi isiklikult ei külasta. Sellele aukohale siin paigutati ainult need kaardid, mille üle ta õige rohkem uhkust tundis. Ülejäänuid hoidis ta sahtlis. Ta polnud juba ammuaegu vaevunud paluma kinnitust QSL kaardiga, sest nüüdseks oli ta pidanud sidet harrastusradistidega suuremast osast riikidest ning mõnest uuest piirkonnast pärit saatjale sattus ta harva. Viimast korda jahtis ta aktiivselt kaarte ühe võistluse ajal, kus tuli viia ettenähtud aja jooksul läbi võimalikult palju sideseansse. Sellest oli nüüdseks möödas poolteist aastat. Kuigi sääraseid võistlusi peeti senimaani, ei võtnud ta enam vaevaks nendes osaleda.

Tal polnud tahtmist endale tunnistada, et põhjuseks oli asjaolu, et ta ei võitnud kunagi. Ei jõudnud kordagi isegi võidu lähedale. Koguni võistkondlikel võistlustel näis, et ta toob endaga kaasa ebaõnne, ja teised raadioamatöörid pidid seda paratamatult tähele panema. Varsti sai temast nagu koolis rahvastepalli mängideski kõige viimane inimene, kes mõnda võistkonda valiti. Tõrjutus tegi haiget sama palju kui kooliski, kuid ta ei näidanud seda välja. Ta ei teadnud, miks ei näidanud, sest ta saavutas oma uhkusega üksnes seda, et teiste süütunne tema kõrvalejätmise pärast vähenes. Pahane lahkumine oleks tõenäoliselt olnud parem poliitika, ent nüüd oli juba hilja.

Karl kummardus mikrofoni poole. „Charlie Quebec Delta X-ray, siin Tango Foxtrot kolm Kilo Papa kuuldel.” Kood CQDX andis mõista, et ta tahab astuda ühendusse raadioamatööridega teistes riikides, TF3KP oli aga tema kutsung – TF tähendas Islandit, 3 Reykjavíki piirkonda ja KP Karl Péturssoni. Mitte et ta oleks sellele isanimele tegelikult pretendeerinud – Pétur oli olnud tema emapoolne vanaisa. Ta oli adopteeritud ega olnud iial oma päris vanemate nimesid teadnud. Ilmselt polnud nende lugu õnnelik ja ema oli seisukohal, et minevikku pole mõistlik üles tuhnida. Kui teda tohtis uskuda, olid mõlemad vanemad surnud, nii et polnud mingit mõtet hakata nende jälgi ajama. Talle oli lapsepõlves kiiresti selgeks saanud, et küsimused tema bioloogiliste vanemate kohta ei ole teretulnud ega vii kuhugi. Nõnda siis Karl lõpetaski küsimuste esitamise. Ta lakkas neile üldse mõtlemast. Sootuks teisiti olid lood Arnariga, kes ei katkestanud küsimist kunagi. Ka tema oli lapsendatud ja ehkki vennad kandsid üht ja sedasama isanime, ei olnud nad omavahel sugulased rohkem kui kaks juhtumisi bussis kõrvuti istuma sattunud võõrast. Nad olid erineva välimuse ja erinevate harjumustega. „Tango Foxtrot kolm Kilo Papa. Kuuldel.”

Ta kuulatas, kuid vastust ei tulnud. Võib-olla ta oli sattunud lihtsalt saate lõpule. Ta proovis sellegipoolest uuesti. „Tango Foxtrot kolm Kilo Papa. Kuuldel.” Mitte kui midagi.

Talle meenus kunagine püüdlus saada üks kaart Ühendriikide viimasest kui ühest osariigist. Võib-olla peaks säärase mõtte jälle ellu äratama? Sellega ei tohiks minna kuigi kaua, sest tal on juba päris paljud olemas. Ta oli nüüd üksi ja pärast õppetööd ei olnud tal peale oma harrastusega tegelemise muud midagi teha. Aga ta ei suutnud jõuda otsusele, kas hakata endale sellega vaeva valmistama. Ega suutnud otsustada ka seda, kas läheb või ei lähe raadioamatööride klubi koosolekule, mis peaks algama neljakümne minuti pärast. Ta pidi selle varsti ära otsustama. Tõenäoliselt oleks parem koosolek vahele jätta ja selle asemel veidi õppida. Ta oli teistest maha jäämas. Seegi ebamäärane huvi, mida ta oli kooli minnes keemia vastu tundnud, oli kiiresti kadumas. Kirjutuslaud keldriruumi teises otsas kogus tolmu ja perioodilisuse tabeliga plakat selle kohal seinal oli nurgast lahti kaardumas.

Võib-olla tuleb huvi tagasi, kui ta usinasti tööle hakkab. Klubi koosolek ei olnud tähtis. Tal ei olnud midagi erilist öelda ja ta kahtles, kas teistelgi on. Liikmete arv vähenes aastast aastasse ja peaaegu ainsad säilinud raadioharrastajad olid vanad mehed, kes ei jaganud tema huvi välismaa amatööridega side pidamise vastu. Nemad tegutsesid enamasti sagedusvahemikus 14 ja 21 kuni 28 megahertsi, Karl aga eelistas kuulata morsetähestikku kasutavaid amatööre või siis kasutas sagedust kolm ja pool megahertsi. Võib-olla oli küsimus vanuses. 28 megahertsil tegutsevaid harrastajaid ei olnud kuigi palju ja need, kes seal olid, kippusid olema tema maitse jaoks liiga filosoofilised. Vanemad sellid tundsid ühtlasi Karlist rohkem huvi riistvara ning saatjate ehitamise vastu. Väga vähe oli neid, kes jagasid tema indu igasuguste otsingute – näiteks numbrijaamade kuulamise vastu. Tegelikult oli nii, et pärast seda, kui Börkur ja Halli lõpetasid klubi koosolekutel käimise, oli tema ainus, kes veel sellega tegeles.

Karl ühendas kõrvaklapid saatja küljest lahti ja torkas need vanasse Collinsi firma lühilainevastuvõtjasse. Siis liikus ta hoolikalt läbi madalamate sageduste osa, kuni jõudis lootuses mõnele saatele sattuda ühe talle teada oleva numbrisaatjani. Ta ei saanud küll nendest saadetest aru rohkem kui teised, kuid ometigi olid need tema meelest ülimalt paeluvad. Saated koosnesid pikkadest numbri- ja tähejadadest, mida luges ette sünteesitud naise- või vahel ka lapsehääl, või siis morsetähestiku märkide järjestustest, eetriraginast ja segajate mürast ning koguni rahvalaulude viisidest. Saated poleks olnud kuigi kütkestavad, kui ei oleks olnud nende päritolu ja eesmärki ümbritsevat salapära. Keegi ei teadnud kindlalt, mida need tähendavad või kes tegutseb kõrgsageduslikel lühilaineribadel 3 ja 30 megahertsi vahel, mis kasutavad ionosfäärilt peegelduvaid laineid, saavutades palju parema levi kui tavalised saated. Kõige populaarsem teooria oli selline, et need saated on valitsuste luuretalituste šifreeritud sõnumid oma välitöid tegevatele agentidele, kuigi mõned võisid olla uimastikaubitsejate võrgustike teated nende heaks töötavatele salakaubavedajatele. Telefonikõnesid saab pealt kuulata, kirju ja meile on võimalik lugeda ning nende adressaati võib kindlaks teha, raadiosaate kuulajaid on aga võimatu tuvastada.

Selles nende lummus seisneski. Need külmalt kiretu ja samas ka süütuna kõlava häälega loetud numbrijadad võisid olla käsud kellegi hukkamiseks või rünnaku sooritamiseks. Karl unistas nagu teisedki nendest saadetest kütkestatud raadioharrastajad sellest, et mõistatab edukalt lahti mõne jaama šifri, ehkki temast targemadki inimesed olid sunnitud oma lüüasaamist möönma. Isegi Arnar oli alla andnud pärast seda, kui suvatses viimaks üleolevalt Karli harrastust tähele panna. Vend murdis pliiatsit peos hoides tundide viisi nende numbrirühmade kallal pead, kuni viskas lõpuks pliiatsi lauale ja kuulutas vihaselt, et see on ports mõttetut jama. Aga Karl oli teistsugusel arvamusel. See on šiffer ja niisugune šiffer, mida on võimatu ilma võtmeta lahti mõistatada. See ei takistanud siiski inimesi probleemiga rinda pistmast.

Tal vedas. Harilikult töötasid need jaamad täis- või pooltunnil ja praegu oli kell veidi üle poole kaheksa. Ta sattus tuttavale saatele jaamalt, mida tunti üldiselt „Vene mehe” nime all. Kähe mehehääl rääkis vene keeles ridamisi numbreid ja kordas neid eetriraginate saatel üha uuesti ja uuesti. „A-din, a-din, a-din, pjätj, semj, pjätj, nolj, nolj.” Suurem osa jaamu pidas kinni kindlakskujunenud mallist ehk saade algas iseloomuliku avamänguga, milleks oli mingisugune konkreetne sõna – näiteks „Valmis? Valmis?”, „Achtung!” või „¡Atención!” –, meloodia või tähtede või numbrite jada. See oli jaama tunnuseks ja andis mõnel juhul tõenäoliselt ka teada, kellele saade on määratud. Tavaliselt korrati seda rutiinset algust mitu korda, enne kui edastati sõnumi põhiosa. See koosnes üksteisele järgnevatest numbritest ja tähtedest, kusjuures sageli käis nende ette ka samuti mitu korda korratav teade selle kohta, mitu numbrirühma tuleb. Numbritele järgnes lõpusignaal, mis oli igal jaamal isesugune, kuigi enamasti koosnes see lihtsalt sõnadest „lõpp” või „sõnumi lõpp” asjaomases keeles. Mõnel puhul tähistasid saate lõppu ka muusika või rida nulle.

Näiteks Vene mees lõpetaski niiviisi. Karl kuulas tema lõpusõnu: „Nolj, nolj, nolj, nolj.” Vaikus ja ragin. „Nolj, nolj, nolj, nolj.” Taas vaikus ja siis viimaks: „Nolj, nolj, nolj, nolj.” Ja saatja lahkus eetrist.

Karl hakkas kähku otsima uut jaama ja sattus sedapuhku ühele niisugusele, mida ta polnud enda meelest varem kordagi kuulnud. Ta teritas kõrvu, kui taipas, et keel kõlab põhjamaiselt. Pärast reguleerimist peenhäälestusnupuga kuulis ta juttu üpris selgesti ja see üksnes suurendas tema hämmastust: „...üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Numbrirühma korrati ja nüüd jõudis see temani tervikuna. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Rääkis naisehääl, mis oli nagu tavaliselt kunstlikult genereeritud. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Hääl vakatas. Karl kallutas ennast toolil ettepoole, tõmbas sõrmedega imestavalt üle lauba ja võttis siis pea käte vahele. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Ta langetas käed ning haaras märkmiku ja pastapliiatsi, mida ta alati läheduses hoidis. Ta oli juba valmis numbreid kirja panema, kui hääl hakkas deklameerima järgmist rühma: „Kaks, neli, üks, kaks, seitse, üheksa, seitse, kolm, üks, üheksa.”

Pastakas ei tahtnud alguses hästi töötada ja Karl pidi olema ettevaatlik, et pöörase kiiruga numbreid kirja pannes mitte selle otsa murda. Siis hakkas pasta äkitselt voolama. „Kaks, neli, üks, kaks, seitse, üheksa, seitse, kolm, üks, üheksa.” Ta luges korratavaid numbreid paberilt ja püüdis tabada mingisugust aktsenti, kuid sünteetiline hääl ei kõlanud võõramaiselt. Kas mõni Islandi olgu siis ebaseaduslik või riigiasutustele alluv organisatsioon võis olla tööle pannud numbrijaama? See ei tundunud olevat võimalik. Tegemist pidi olema välismaa jaamaga, mis kasutas inimeste segadusse ajamiseks islandi keelt. Aga saade oli selge – liiga selge selleks, et jõuda kohale kaugelt. Karl kuulas numbrijada hämmeldunult. Islandilt ei saa see ju ometi tulla? Ta oleks võinud oma viimase dollari peale kihla vedada, et kui kellelgi peaks siinmaal tekkima vajadus salateateid edastada, siis valitakse sidepidamise viisiks internet. Lühilaineraadio oli tema kaasmaalaaste jaoks liiga vanamoodne. Hääl hakkas otsekui selleks, et oma sõnumit kindlalt paika rammida, uuesti lugema esimest numbrirühma: „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Karl pani need kirja ja jäi tulemust põrnitsema: 1703920569. Kui jada korrati, luges ta seda uuesti. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Kõik numbrid olid õiged. Tegemist pidi olema absurdse kokkusattumusega. Või mingisuguse tema pihta sihitud naljaga.

See oli tema isikukood.

Karl uuris teist numbrijada: 2412797319. Ka see võis olla kellegi isikukood. Ta toksis numbrid nutitelefonis otsimootorisse ja sai 122 tulemust, kusjuures ükski nendest ei olnud Islandilt. Ta lisas proovimise mõttes kuue numbrimärgi järele õigesse kohta sidekriipsu ja tegi uue otsingu. Pihtas. Selle isikukoodi omanikuks osutus keegi naine, kelle nime Elísa Bjarnadóttir ta ei tundnud. Ta otsis naise pilte, kuid sellest polnud abi. Nägu ei olnud nimest tuttavam. Karl pani telefoni käest. Kogu see asi oli veider ja tekitas kõhedust. Sõnumi edastamine oli läbi saanud ning hingetu hääl lõpetas saate sõnadega: „Head aega, hiljem täiendavalt.” Sellele järgnes mängutoosil esitatud meloodia. Siis tuli vaikus. Ta võttis kõrvaklapid peast.