Читать книгу Nuga - Ю Несбё - Страница 5

Pehkinud männi oksa küljes õõtsus räbaldunud kleit. See meenutas vanamehele noorusajast pärit laulu kleidist pesunööril. Aga see kleit ei õõtsunud lõunatuules, nagu laulus juhtus, vaid jõe jääkülmas sulaveevoolus. Jõe põhjas oli täiesti vaikne, ja kuigi kell näitas viis pärast lõunat ja oli märtsikuu ja taevas veepinna kohal ilmateate sõnul pilvitu, ei jäänud päikesepaistest pärast läbi jääkihi ja nelja meetri vee filtreerumist suuremat järele. Seega viibisid mänd ja kleit kummalises rohekas hämaruses. Ta nentis, et see on suvekleit, sinine, valgete täppidega. Võib-olla oli kleidil kunagi mingi värv olnud, ta ei teadnud, see sõltus sellest, kui kaua oli kleit oksa küljes vangis olnud. Ja nüüd õõtsus suvekleit voolus, mis kunagi ei lakanud, mis kleiti pesi, seda silitas, kui veetase oli madal, ning kiskus ja tiris, kui jõgi kobrutas, aga nii või teisiti tükkhaaval katki rebis. Niimoodi vaadatuna oli see räbaldunud kleit nagu tema ise, mõtles vanamees. Kunagi oli see kleit kellelegi midagi tähendanud, tüdrukule või naisele, mõne mehe pilgule või lapse kätele. Aga nüüd oli see – nagu vanameeski – kaotatud, kadunud, ilma igasuguse funktsioonita, vangistatud, peatunud, tumm. Oli ainult aja küsimus, millal vool ja aeg rebivad ära viimase siilu sellest, mis kunagi oli.

„Mida te vaatate?” kuulis ta häält enda tooli taga lausumas. Ta pööras lihasvalu trotsides pead ja vaatas üles. Veendus, et tegemist on uue kliendiga. Vanamees unustas rohkem kui varem, aga mitte kunagi ühtegi nägu, mis oli käinud Simenseni jahi- ja kalastuspoes. See klient ei taha relva ega laskemoona. Väikese harjutamise järel võis nende pilgust näha, kes on mäletsejad ja kuuluvad inimkonna sellesse ossa, kelle tapmisinstinkt on kaduma läinud, kes ei jaga teise osa saladust: et pole midagi, mis annaks mehele ärksama tunde kui kuuli kihutamine suurde, sooja imetajasse. Vanamees oletas, et klienti huvitab mõni lantidest või õngeritvadest, mis rippusid kappides otse nende ees seinal oleva suure teleriekraani all ja kohal, või siis hoopis mõni poe teises otsas olevatest loomakaameratest.

„Ta vaatab Haglebu jõge.” Vastas Alf. Väimees oli nende juurde tulnud. Ta kõikus kandadel, käed selle pika nahast jahivesti taskus, millega ta pidevalt tööl käis. „Panime sinna eelmisel aastal koos kaameratootjaga veealuse kaamera üles. Nüüd on meil ööpäev ringi otsepilt täpselt Norafossenist mööduva lõhetrepi algusest ja saame jälgida, millal kala jõge mööda üles hakkab tulema.”

„Millal ta siis tuleb?”

„Mõned uitajad aprillis ja mais, aga suur sissevool ei alga enne juunit. Forell koeb enne lõhet.”

Klient naeratas vanamehele. „Siis te olete natuke varajane, või kuidas? Või olete mõnda kala näinud?”

Vanamees avas suu. Ta lausus sõnu oma mõttes, ta ei olnud neid unustanud. Aga välja ei tulnud midagi. Ta pani suu jälle kinni.

„Afaasia,” ütles Alf.

„Mis asi?”

„Rabandus, ta ei räägi. Kas otsite kalapüügivarustust?”

„Metsakaamerat,” vastas klient.

„Olete siis jahimees?”

„Jahimees? Tänan, ei. Ma leidsin Sørkedalenis täpselt oma suvila eest väljaheiteid ja need ei meenutanud mulle midagi, mida varem oleksin näinud, nii et ma tegin pilti, panin selle Facebooki üles ja küsisin, millega tegu. Sain hetkega mägedes elavalt rahvalt vastuse. Karu. Karu! Metsas, mis on kahekümneminutise sõidu ja pooletunnise jalutuskäigu kaugusel siit, kus me praegu oleme, Norra pealinna keskusest.”

„See on ju suurepärane.”

„Sõltub sellest, mida te suurepärase all silmas peate. Nagu öeldud, siis on mul seal suvila. Ma käin seal koos perega. Ma tahan, et keegi selle looma maha laseks.”

„Ma olen jahimees, nii et ma saan väga hästi aru, mida te silmas peate, aga te ju teate, et isegi Norras, kus mitte just väga ammu oli veel palju karusid, ei ole viimase paarisaja aasta jooksul surmaga lõppenud karurünnakuid registreeritud.”

Üksteist, mõtles vanamees. Üksteist inimest alates aastast 1800. Viimane aastal 1906. Ta võis ju olla kaotanud kõnevõime ja motoorika, aga mitte mälu. Ja tema mõistus oli selge. Suuremalt jaolt, tähendab. Mõni üksik kord sattus ta segadusse ja vahetevahel nägi ta, kuidas väimees Alf ja tütar Mette pilke vahetasid, ning siis sai ta aru, et on midagi segamini ajanud. Alguses, kui nad olid võtnud üle poe, mille tema oli asutanud ja mida viiskümmend aastat pidanud, oli ta end kasulikuks teinud. Aga nüüd, pärast viimast rabandust, ta lihtsalt istus seal. See polnudki nii paha. Ei, pärast Olivia surma ei esitanud ta tegelikult kuigi suuri nõudmisi sellele, mis elust järele oli jäänud. Piisas sellest, et ta sai olla perekonna lähedal ja iga päev sooja õhtusöögi, võis istuda poes selles toolis ja vaadata teleriekraani, lõputut hääletut programmi, kus tegevus toimub tema tempos ja kõige dramaatilisem, mis võib juhtuda, on see, et ühel hetkel vallutab lõhetrepi esimene kudemisvalmis kala.

„Teisalt ei tähenda see, et seda ei võiks enam juhtuda.” Vanamees kuulis Alfi häält, kes oli kliendi loomakaamerate riiuli juurde viinud. „Isegi kui see loom kaisukaru moodi välja näeb, on kõik lihasööjad tapjad. Nii et muidugi peaksite endale kaamera hankima, et selgeks teha, kas loom on ennast suvila lähedale sisse seadnud või lihtsalt läks mööda. Pruunkaru ärkab muide umbes praegusel ajal talveunest ja nad on näljased. Nii et pange kaamera üles sinna, kus väljaheiteid nägite, või siis suvila külge.”

„Nii et kaamera on selle pesakasti sees?”

„See pesakast, nagu te seda nimetasite, kaitseb ilmastiku ja ligitikkuvate loomade eest. See on lihtne, asjalik kaamera. Töötab Fresneli läätsega, mis registreerib infrapunakiirguse, mida loomad, inimesed ja kõik muu välja saadavad. Kui kiirgus ümbrusest erineb, käivitub filmimine automaatselt.”

Vanamees kuulas poolenisti vestlust, aga tema tähelepanu oli endale tõmmanud miski muu. Miski, mis toimus teleriekraanil. Ta ei näinud, mis see on, aga rohekasse pimedusse oli tekkinud heledam kuma.

„Video salvestatakse kaameras olevale mälukaardile – te saate seda pärast oma arvutis vaadata.”

„Vaat see on suurepärane.”

„Jah, aga te peate füüsiliselt sinna kohale sõitma ja kontrollima, kas salvestisi on tekkinud. Kui valida see natuke kallim mudel, saate oma telefonile iga kord sõnumi, kui kaamera on pilti teinud. Alternatiiviks on tippmudel, millel on samuti mälukaart, aga mis lisaks saadab salvestise otse teie telefoni või meiliaadressile. Niimoodi võite elutoas istuda ja kaamera juurde on vaja minna ainult selleks, et aeg-ajalt patareid vahetada.”

„Mis siis, kui karu öösel tuleb?”

„Kaameratel on infrapuna-LED. Nähtamatu valgus, mis ei hirmuta looma minema.”

Valgus. Nüüd nägi vanamees seda. Paremalt tuli valguskoonus. See puuris läbi rohelise vee, tabas kleiti ja meenutas talle üheks judisema panevaks hetkeks tüdrukut, kes oli lõpuks jälle ellu äratatud ja tantsis rõõmust.

„See on ju puhas ulme!”

Vanamees avas suu, kui nägi kosmoselaeva pildile ilmumas. Laev oli seest valgustatud ja hõljus pooleteise meetri kõrgusel jõepõhja kohal. Seal põrkas see keset voolusängi suure kiviga kokku ja pööras ümber nagu aegluubis filmis, samal ajal kui esituled üle jõepõhja libisesid ja kaameraobjektiiviga kohtudes vanamehe hetkeks pimestasid. Siis takerdus õõtsuv sõiduk männi jämedatesse okstesse ja jäi pidama. Vanamees tundis, kuidas süda rinnas taob. See oli auto. Salongivalgus põles ja ta nägi, et auto oli peaaegu laeni vett täis. Ja salongis oli keegi. Inimene, kes esiistmel pooleldi istus, pooleldi seisis, surus pead meeleheitlikult vastu katuse sisekülge ja ilmselgelt püüdis õhku saada. Üks autot kinni hoidvatest mädanenud okstest murdus ja vool viis selle kaasa.

„Pildid ei tule nii teravad ega selged nagu päevavalguses ja need on mustvalged. Aga kui objektiiv udune ei ole või midagi muud tee peale ei jää, siis näete oma karu küll.“

Vanamees lõi jalaga vastu põrandat, et endale Alfi tähelepanu tõmmata. Autos olev inimene paistis sügavalt sisse hingavat ja sukeldus vee alla. Tema lühikesed turris juuksed lainetasid ja põsed tungisid esile. Ta lõi mõlema käega vastu kaamera poole olevat külgmist akent, aga vesi muutis löögid jõuetuks. Vanamees oli käed käetugedele toetanud ja proovis end toolist püsti ajada, aga lihased ei teinud seda, mida ta neil teha palus. Ta märkas, et mehe ühe käe keskmine sõrm on hall. Mees lõpetas rusikaga tagumise ja lõi laubaga vastu klaasi. Tundus, nagu oleks ta alla andnud. Veel üks oks murdus ning vool tiris ja sikutas, et autot lahti tõmmata, aga mänd ei tahtnud veel lahti lasta. Vanamees vahtis laastatud nägu, mis oli autoakna sisekülje vastu surutud. Pungis sinised silmad. Arm, mis joonistas suunurgast ühe kõrvani maksavärvi kaare. Vanamees oli toolist püsti saanud ja astus kaks vaaruvat sammu loomakaamerate riiuli poole.

„Vabandust,” ütles Alf vaikselt kliendile. „Mis on, isa?”

Vanamees osutas selja taha teleri poole.

„Tõesti?” küsis Alf umbusklikult ja läks kiirete sammudega vanamehest mööda teleri juurde.

„Kala?”

Vanamees raputas pead ja pöördus jälle ekraani poole. See oli kadunud. Kõik oli samamoodi nagu enne. Jõepõhi, surnud mänd, kleit, läbi jää kumav rohekas valgus. Nagu midagi ei olekski juhtunud. Vanamees lõi uuesti jalaga vastu põrandat ja osutas ekraani poole.

„Rahu nüüd, isa,” ütles Alf ja patsutas talle sõbralikult õlale. „Sa ju tead, et kudemiseks on veel liiga vara.” Ta läks kliendi ja loomakaamerate juurde tagasi.

Vanamees vaatas neid kahte meest, kes seisid tema poole seljaga, ning tundis, kuidas meeleheide ja raev temast üle pühivad. Kuidas sai ta selgeks teha, mida ta just näinud oli? Arst oli öelnud, et kui rabandus kahjustab nii esimest kui ka tagumist vasaku ajupoolkera osa, siis ei saa kannatada mitte ainult kõnevõime, vaid tihti ka üldine suhtlusvõime nii kirja kui žestikuleerimise teel. Ta vaarus tooli juurde ja istus jälle maha. Vaatas jõge, mis muudkui voolas. Segamatult. Häirimatult. Muutumatult. Paari minuti pärast tundis ta, et süda lööb jälle rahulikumalt. Kes teab, võib-olla seda ei juhtunudki. Võib-olla oli see lihtsalt välgatus järgmisest sammust vanaduse totaalse pimeduse poole. Või praegusel juhul selle värvirikka hallutsinatsioonide maailma poole. Ta vaatas kleiti. Hetkeks, kui ta oli arvanud, et seda valgustavad autotuled, oli tundunud, nagu näeks ta Oliviat selles tantsimas. Ja autoakna taga valgustatud salongis oli ta silmanud nägu, mida oli varemgi näinud. Nägu, mida ta mäletas. Ja ainsad näod, mida ta ikka veel mäletas, olid need, mida ta nägi siin, poes. Seda meest oli ta näinud kaks korda. Need sinised silmad, maksavärvi arm. Mees oli mõlemal korral loomakaamera ostnud. Politseinikud olid hiljuti poes käinud ja mehe kohta küsinud. Vanamees oleks võinud neile rääkida, et mees oli pikk. Ja et tal oli olnud see pilk. Pilk, mis tähendab, et ta teab saladust. Mis tähendab, et ta ei ole mäletseja.