Читать книгу Nuga - Ю Несбё - Страница 8

„Viimane tellimus, pärast seda sulgeme.”

Harry vahtis oma jooki. Ta oli suutnud sellega venitada. Tavaliselt kummutas ta joogi kohe alla, sest talle ei meeldinud mitte maitse, vaid mõju. Kuigi meeldis ei olnud õige sõna. Vajas. Ei, vajas ka mitte. Pidi saama. Ei saanud ilma elada. Kunstlik hingamine, kui üks südamepool on löömast lakanud.

Neid jooksutosse peab ju saama parandada.

Ta võttis telefoni jälle välja. Harryl oli kontaktides ainult seitse inimest ja kuna nende kõigi nimed algasid eri tähega, siis olidki nad seal kirjas ühe tähega ees- ja ühega perekonnanime jaoks. Ta toksis sisse R-i ja vaatas naise profiilipilti. Pruun malbe pilk, mis palus kohtumist. Soe särav nahk, mis palus silitamist. Punased huuled, mis palusid suudlemist. Naised, kelle seltsis ta oli end viimastel kuudel lahti riietanud ja voodis lebanud, kas oli ta nendega koos olles üheainsagi sekundi mitte mõelnud Rakelile, mitte ette kujutanud, et see on tema? Kas nad olid aru saanud, oli ta neile ise öelnud, et ta pettis neid keppimise ajal oma naisega? Kas ta oli nii jõhker olnud? Kindlasti. Sest tema poolik süda lõi iga päevaga üha nõrgemini ja ta oli tagasi oma ajutisest elust päris inimesena.

Ta vahtis telefoni.

Ja mõtles sedasama, mida oli mõelnud iga päev, kui palju aastaid tagasi Hongkongis ühest telefoniautomaadist mööda käis. Et Rakel on seal. Tookord Rakel ja Oleg. Automaadi sees. Kaheteistkümne nupuvajutuse kaugusel.

Aga isegi see oli olnud tükk aega pärast Rakeli ja Harry esimest kohtumist.

See oli toimunud viisteist aastat tagasi. Harry oli mööda järsku käänulist teed Holmenkollenisse naise palkmaja juurde sõitnud. Kui ta kohale jõudis, oli auto otsad andnud ja üks naine majast välja tulnud. Harry oli Sindre Fauke järele küsinud, kui naine välisust lukustas, ja nägi alles siis, kui naine ringi pööras ja lähemale tuli, kui ilus ta on. Mustad juuksed, tugevad, peaaegu metsikud kulmud pruunide silmade kohal, kõrged aristokraatlikud põsesarnad. Kolmekümne ringis, oli Harry pakkunud. Lihtsas elegantses mantlis. Häälega, mis oli madalam, kui välimuse põhjal arvata võinuks, oli naine öelnud, et Sindre on tema isa, kes pärandas maja talle ega ela enam seal. Rakel Fauke rääkis enesekindlalt ja vabalt, liialdatud, peaaegu teatraalse diktsiooniga, ja vaatas Harryle otse silma. Ja kui ta edasi kõndis, siis justkui mööda joont nagu baleriin. Harry oli ta peatanud, auto käima lükkamisel abi palunud. Pärast oli ta sõidutanud Rakeli sinna, kuhu too minemas oli. Nad olid avastanud, et õppisid samal ajal juurat. Et nad olid samal Raga Rockersi kontserdil käinud. Harryle meeldis Rakeli naer, mis ei olnud madal nagu tema hääl, vaid kerge ja hele nagu ojavulin. Rakel läks Majorstuasse.

„Küsimus on selles, kas see auto sinnani välja veab,” oli Harry öelnud. Rakel oli nõustunud. Nagu oleksid nad juba siis aimanud, et see, mis ei olnud veel alanud, ei saa kestma jääda. Kui Rakel väljuda tahtis, pidi Harry katkise kõrvalistujapoolse ukse talle lahti lükkama ja hingas tema lõhna sisse. Nad olid kohtunud pool tundi tagasi ja Harry imestas, mis ometi toimus. Tema ainus soov oli naist suudelda.

„Võib-olla näeme veel,” oli Rakel öelnud.

„Võib-olla,” oli Harry vastanud ja talle järele vaadanud, kui ta baleriinisammul Sporveisgatat mööda eemaldus.

Järgmine kord kohtusid nad Politseimajas peol. Selgus, et Rakel Fauke töötas politsei turvateenistuse, POT-i välisosakonnas. Tal oli seljas punane kleit. Nad rääkisid, naersid. Rääkisid veel. Harry oma lapsepõlvest, õest, kellel oli tema enda sõnul raasukene Downi sündroomi, emast, kes suri, kui Harry oli noor, ja sellest, et ta pidi isa eest hoolt kandma. Rakel rääkis vene keele õpingutest Kaitseväes, ajast Moskvas Norra saatkonnas ja vene mehest, keda ta oli kohanud ja kellest oli saanud tema poja Olegi isa. Ja sellest, et kui ta Moskvast lahkus, lahkus ta ka alkoholiprobleemidega mehe juurest. Harry ütles, et ka tema on alkohoolik, millest Rakel oli ehk selle põhjal juba aru saanud, et ta töökoha peol koolat jõi. Ta ei öelnud, et tema selle õhtu alkohol oli Rakeli naer, selge, spontaanne, hele, ja et ta oli valmis rääkima enda kohta kõige paljastavamaid, idiootsemaid asju, et seda kuulda. Ja siis, õhtu lõpus, olid nad tantsinud. Harry tantsis. „Let It Be” aeglase paaniflöödiversiooni järgi. See ei jätnud kahtlust: ta oli lootusetult armunud.

Mõni päev hiljem oli ta Olegi ja Rakeliga pühapäevasel jalutuskäigul käinud. Ta oli ühel hetkel Rakelil käest kinni võtnud, sest see tundus loomulik. Nad kõndisid natuke aega käsikäes, enne kui Rakel käe ära tõmbas. Ja kui Oleg ema uue sõbraga Tetrist mängis, oli Harry endal Rakeli tumedat pilku tundnud ja teadnud, mida too mõtleb. Et alkohoolik, võib-olla samasugune nagu see, kelle juurest ta ära oli tulnud, istub nüüd tema majas koos tema pojaga. Ja Harry taipas, et tal tuleb end kõvasti tõestada, kui tahab, et ta omaks võetaks.

Ta oli seda suutnud. Jumal teab, võib-olla olid Rakel ja Oleg ta surnuks joomisest päästnud. Kõik polnud sealtpeale muidugi katkematu edulugu olnud, ta oli vahepeal ninali kukkunud, oli olnud pause ja lahkuminekuid, aga nad olid alati leidnud tagasitee teineteise juurde. Sest nad olid leidnud teineteise juurest aarde. Armastuse. Selle, mida kirjutatakse suure A-ga ja mis on nii harv, et tuleb olla pagana õnnelik, kui saad seda ühe korra elus kogeda ja sinu tundele ka vastatakse. Viimastel aastatel olid nad ärganud igal hommikul harmooniasse ja õnne, mis oli korraga nii tugev ja nii habras, et oli Harryle surmahirmu peale ajanud. Pannud ta hiilima, nagu käiks ta õhukesel jääl. Miks see siis ikkagi murdunud oli? Muidugi sellepärast, et Harry oli see, kes ta oli. Harry faking Hole. Või the demolition man, nagu Øystein teda kutsus.

Kas ta võiks veel kord selle tee ette võtta? Sõita mööda seda järsku, käänulist, rasket teed üles Rakeli juurde ja ennast uuesti tutvustada. Olla mees, kellega Rakel varem kohtunud ei ole. Ta võiks muidugi proovida. Jah, seda ta võiks. Ja praegune hetk sobis sama hästi kui iga teine. Tegelikult oli see ideaalne hetk. Oli ainult kaks probleemi. Esiteks see, et tal ei olnud takso jaoks raha. Aga selle sai korda ajada, tal kuluks kümme minutit, et minna koju, kus hoovis parkimisplatsil seisis lume alla mattunult Ford Escort, tema kolmas.

Teiseks see hääl, mis ütles, et see on armetu idee.

Aga häält sai vaigistada. Harry kummutas joogi alla. Nii. Ta tõusis ja läks ukse poole.

„Kohtumiseni, vennas!” hüüdis baarmen tema selja taga.

Kümme minutit hiljem seisis Harry Sofie tänaval oma hoovis ja vaatas mõtlikult autot, mis seisis igavesel varjudemaal keldriakende ees lumevaalude vahel. Auto ei olnudki lumme mattunud, nagu ta oli arvanud, nii et tuli ainult üles minna, võtmed tuua, auto käivitada ja gaasi anda. Ta oleks viieteistkümne minutiga Rakeli juures. Avaks välisukse ja astuks avarasse ruumi, mis oli korraga esik, elutuba ja köök ning võttis enda alla peaaegu kogu esimese korruse. Näeks Rakelit õue poole vaatava akna all köögikapi ääres seismas. Muigaks, näitaks peaga veekeetja poole ja küsiks, kas ta eelistab endiselt lahustuvat kohvi espressole.

Harry ahmis õhku, kui midagi taas silme eest mööda vilksatas. Ja seal see jälle oli, torge rinnus.

Harry jooksis. Pühapäeva õhtu veidi pärast südaööd tähendas Oslos, et tänavad on sinu päralt. Gafferi teip hoidis tema rebenenud jooksutosse jala pealt koos. Ta jooksis sama teed, mida mööda oli jooksnud Borggata pere tütar tema enda väitel, nii oli kirjas protokollis. Mööda valgustatud radu ja kruusateid künkanõlval asetsevas skulptuuripargis, mis oli kinnisvarainvestor Christian Ringnesi kingitus linnale ja austusavaldus naistele. Valitses täielik vaikus, kuulda oli ainult Harry enda hingetõmbeid ja kruusa kriginat taldade all. Ta jooksis üles, sinna, kus park Ekebergi tasandiku poole laugemaks muutus, ja alla tagasi. Peatus Damien Hirsti „Anatomy of an Angeli” juures. Valgest marmorist skulptuur, Rakel oli teadnud rääkida, et see on Carrara marmor. Graatsiline istuv naine oli viinud Harry mõtted Kopenhaageni merineitsile, aga Rakel – kes oli nagu ikka lugenud selle kohta, mida nad vaatama läksid – selgitas, et aluseks oli Alfred Boucher’ „L’Hirondelle” aastast 1920. Võimalik, aga erinevus seisnes selles, et Hirsti inglit oli noa ja skalpelliga lõigatud, nii et sisikond, lihased, luud ja aju olid näha. Kas kunstnik tahtis näidata, et ka inglid on sisimas inimesed? Või et mõni inimene ongi ingel? Harry kallutas pea viltu. Viimasega võis nõustuda. Ka pärast kõiki neid aastaid ja kõike seda, mis tema ja Rakel koos läbi olid elanud, isegi olles lahanud Rakelit sama palju, kui Rakel oli lahanud teda, ei olnud Harry leidnud midagi muud peale ingli. Ingel ja inimene, läbinisti. Rakeli andestamisvõime – mis oli Harry-taolisega koosolemisel muidugi eelduseks – oli peaaegu piiritu. Peaaegu. Aga Harry oli suutnud selle piiri leida. Ja selle siis ületanud.

Harry vaatas kella ja jooksis edasi. Lisas kiirust. Tundis, kuidas süda kõvemini tööd teeb. Lisas veel natuke kiirust. Tundis piimhapet tekkimas. Natuke veel. Tundis, kuidas veri kehas pulseerib ja jääkained kaasa tõmbab. Pühib minema möödunud kehvad päevad. Peseb saasta maha. Miks ta kujutles, et jooksmine on joomise vastand, et see on vastumürk, kuigi tegelikult on lihtsalt teist tüüpi joove? Noh. Parem joove. Ta väljus metsast Ekebergi restorani ees, selle kunagi nii räämas funkstiilis lobudiku ees, kus tema, Øystein ja Tresko olid nooruses oma esimesed õlled joonud ja kus seitsmeteistaastase Harry oli üles korjanud naine, keda ta mäletas iidvanana, aga kes polnud kindlasti rohkem kui kolmekümnendates. Too oli igatahes võimaldanud Harryl probleemitu debüüdi teha ja kindlasti ei olnud Harry ainus, kes seda naise oskusliku juhendamise all tegi. Mõnikord oli ta mõelnud, kas investor, kes restorani korda tegi, võis olla üks neist ja ta pidas seda tänuvõla maksmiseks. Harry ei suutnud enam meenutada, kuidas naine välja nägi, ta mäletas ainult tema kudrutavat sosinat oma kõrva ääres, kui nad olid lõpetanud: „Pole sugugi paha, poiss. Küll sa näed, et sa teed veel mõnegi naise õnnelikuks. Ja mõne õnnetuks.”

Ja ühe siis nii õnnelikuks kui ka õnnetuks.

Harry istus suletud ja pimeda restorani trepile.

Käed põlvedel, pea rippu. Tundis okserefleksi sügaval kurgus kõditamas ja kuulis omaenda karedat hingamist. Ta luges naise nime sosistades kahekümneni. Rakel, Rakel. Siis ajas ta end sirgu ja vaatas linna enda all. Oslo, sügislinn. Nüüd, kevadel, nägi see välja nagu hommikuselt tõre naine, kes on oma voodis vastumeelselt ärganud ja kellel on õigus selles, et talle kuluks meik ära. Aga Harryt ei huvitanud kesklinna pudrukauss, ta vaatas linna teise serva, kõrgendiku poole, Rakeli maja poole teisel pool seda, mis hoolimata kõigist tuledest ja kogu palavikulisest inimtegevusest ei olnud muud kui kustunud vulkaanikraater, külm kivi ja kõvastunud savi. Ta heitis jälle kiire pilgu kella stopperile ja pistis jooksu.

Ta ei peatunud enne, kui oli tagasi Borggatal.

Seal pani ta stopperi kinni ja uuris numbreid.

Ülejäänud kodutee läbis ta kergelt sörkides. Oma korteri ust avades kuulis ta tossude all vastu puitu kraapiva kruusa karedat häält ja talle meenus, mida Katrine oli öelnud jalgade tõstmise kohta.

Ta kasutas telefoni, et oma Spotify pleiliste edasi kuulata. The Hellacoptersi helid vihisesid välja Sonose ribakõlarist, mille Oleg oli talle sünnipäevaks kinkinud ja mis muutis üleöö kasutuks plaadikogu, see seisis diivani taga riiulil nagu surnud monument kolmekümneaastasele nõudlikule kogumistööle, mille käigus kõik, mis ajahambale vastu ei pidanud, halastamatult välja kisti nagu umbrohi ja prügikasti heideti. Samal ajal kui „Carry Me Home’i” kaootiline kitarri- ja trummiintro kõlari pulseerima pani ja Harry skulptuuripargi kruusa tossutaldade alt välja koukis, mõtles ta sellele, kuidas üheksateistaastane tagurdas hea meelega vinüülplaatidega minevikku, samal ajal kui tema ise tagurdas vastumeelselt tulevikku. Ta pani tossud käest ja otsis The Byrdsi, mida ei olnud üheski tema pleilistis, kuuekümnendate ja varaste seitsmekümnendate muusika oli rohkem Bjørn Holmi teema, ja tema püüded Harryt Glen Campelliga lunastada jäid asjatuks. Ta leidis albumi „Turn! Turn! Turn!” ja järgmisel sekundil helises toas Roger McGuinni Rickenbackeri kitarr. Aga tüdruk lunastati. Ta armus hoolimata sellest, et see ei olnud tema muusika. Sest tüdrukutel on kitarridega mingi värk. Neljast keelest piisas, aga sellel tüübil oli lausa kaksteist. Harry mõtles, et ta võib muidugi eksida. Aga tema kuklakarvad eksisid harva ja need olid turri läinud, kui ta oli plaadikaanel ära tundnud ühe ülekuulamisprotokollidest tuttava nime. Ja selle Rickenbackeri kitarriga poisi pildiga sidunud. Harry süütas sigareti ja kuulas topelt kitarrisoolot „Rainy Days Revisitedi” lõpus. Mõtles sellele, kui kaua aega kulub, enne kui ta magada saab. Kui kauaks suudab ta telefoni rahule jätta, enne kui vaatab, ega Rakel pole vastanud.