Читать книгу Nuga - Ю Несбё - Страница 6

Svein Finne kummardus naise kohale ja pani käe tema laubale. See oli higist märg. Silmad, mis Finne poole üles vahtisid, olid valust pärani. Või hirmust. Peamiselt hirmust, arvas Finne.

„Kas sa kardad mind?” sosistas ta.

Naine noogutas ja neelatas. Finne oli alati arvanud, et naine on ilus. Kui ta nägi naist tolle majja sisenemas ja sealt lahkumas, kui naine oli spordiklubis, kui Finne istus metroos temast ainult paari istme kaugusel ja lasi tal ennast näha. Lihtsalt selleks, et ta teaks. Aga ta ei olnud kunagi näinud naist kaunimana kui nüüd, kui too lebas seal nii abitult, nii täielikult tema võimuses.

„Ma luban, et see käib kähku, armsam,” sosistas ta.

Naine neelatas. Nii hirmul. Finne mõtles, kas peaks teda suudlema.

„Nuga kõhtu,” sosistas ta. „Siis on see läbi.”

Naine pigistas silmad kinni ja ripsmete alt tungis välja kaks läikivat pisarat.

Svein Finne naeris vaikselt. „Sa teadsid, et ma tulen. Sa teadsid, et ma ei saa sul minna lasta. Ma andsin ju vande.”

Ta libistas nimetissõrme läbi higi ja pisarate segu naise põsel. Nägi naise ühte silma läbi suure haigutava augu oma käelabas, kotka tiivas. Augu oli endast jätnud kuul ühe tollal noore politseiniku relvast. Nad olid Svein Finne kaheksateistkümne seksuaalse väärkohtlemise eest kahekümneks aastaks vangi mõistnud ja ta ei olnud eitanud tegusid endid, ainult nimetust „väärkohtlemine” ja seda, et tema teod on midagi, mille eest üht meest karistada tuleks. Aga kohtunikud ja vandekohus arvasid ilmselt, et Norra seadused on looduse omadest ülemad. See selleks.

Naise silm vahtis teda läbi kraatri.

„Kas oled valmis, armsam?”

„Ära kutsu mind nii,” vingatas naine rohkem anuvalt kui käskivalt. „Ja ära ütle „nuga” ...”

Svein Finne ohkas. Miks inimesed nii väga nuga kardavad? See oli inimese esimene tööriist, kaks ja pool miljonit aastat on neil olnud aega sellega harjuda ja ikka veel leidub neid, kes ei suuda näha ilu selles, mis oli võimaldanud neil puu otsast alla tulla. Jaht, peavari, põllumajandus, toit, kaitse. Sama palju kui nuga elusid võttis, sama palju see ka lõi elu. Ei saa olla ühte ilma teiseta. Ainult need, kes sellest aru said, kes leppisid oma inimlikkuse tagajärgedega, oma päritoluga, suutsid nuga armastada. Karta ja armastada. Taas sama asja kaks poolt.

Svein Finne tõstis pilgu. Vaatas nugasid, mis lebasid nende kõrval pingil, valmis kasutamiseks. Et valida. Oli tähtis valida õige töö jaoks õige nuga. Need noad olid head, täitsid oma eesmärki, olid äärmiselt kvaliteetsed. Aga oli selge, et neil puudus midagi, mida Svein Finne noalt ootas. Isiksus. Hing. Maagia. Enne seda, kui noor lühikeste turris juustega politseinik kõik hävitas, oli Svein Finnel olnud ilus kahekümne kuuest noast koosnev kogu.

Kõige ilusam oli Jaava päritolu nuga. Pikk, õhuke ja asümmeetriline, nagu looklev käepidemega madu. Puhas ilu, naine. Kasutuses polnud see ehk kõige tõhusam, aga sellel oli nii mao kui ka kauni naise hüpnotiseeriv mõju, mis pani inimesed su tahtmist täitma. Kollektsiooni kõige tõhusam mõrvarelv seevastu oli rampuri, india maffia lemmik. Sellest õhkus külma, nagu oleks see jääst tehtud, see oli nii inetu, et oli lausa lummav. Tiigriküünise kujuga karambit’is olid tõhusus ja ilu ühendatud. Kuigi ilu oli ehk natuke liiga kaalutletud nagu hooral, kellel on natuke liiga tugev meik ja natuke liiga kitsas kleit liiga sügava dekolteega. See polnud Svein Finnele kunagi meeldinud. Talle meeldisid nad süütutena. Neitsilikena. Ja eelistatavalt lihtsatena. Nagu tema lemmiknuga kollektsioonis. Soome puss. Käepide oli mingist pähkelpruunist puuliigist, ilma käekaitseta, tera oli lühike, soonega ning selle terav serv kaardus üles ja lõppes teravikuga. Ta oli ostnud pussi Turust ja oli seda kaks päeva hiljem kasutanud, et selgitada olukorda töntsakale kaheksateistaastasele tüdrukule, kes töötas ihuüksi Helsingi lähedal Neste bensiinijaamas. Juba siis oli ta – nagu alati, kui temas tärkas seksuaalne ootus – hakanud natuke kogelema. See polnud märk kontrolli puudumisest, pigem risti vastupidi, see oli lihtsalt dopamiin. Ja kinnitus selle kohta, et seitsmekümneaastaselt on ta niisama tugev. Tal oli kulunud täpselt kaks ja pool minutit, et uksest sisse astuda – tüdruk vastu letti suruda, tal püksid jalast lõigata, ta tolmeldada, tema ID-kaart välja võtta, Maalini nimi ja aadress üles kirjutada – ja juba oligi ta jälle väljas. Kaks ja pool minutit. Kui mitu sekundit oli tolmeldamine ise kestnud? Šimpansite suguühe kestab keskmiselt kaheksa sekundit, kaheksa sekundit, mil mõlemad ahvid on kõikjal varitsevate kiskjate maailmas kaitsetud. Gorilla, kellel on vähem looduslikke vaenlasi, võib pikendada naudingut ühe minutini. Aga distsiplineeritud mees vaenlase maal peab ohverdama naudingu kõrgemale eesmärgile: paljunemisele. Nii et samamoodi nagu pangarööv ei tohiks kunagi kesta kauem kui neli minutit, ei tohiks ka tolmeldamine avalikus kohas kesta rohkem kui kaks ja pool. Evolutsioon annab õiguse talle, see oli lihtsalt aja küsimus.

Aga nüüd, siin, oli ümbrus turvaline. Pealegi tolmeldamist ei tule. Mitte et tal poleks tahtmist olnud, oli küll. Aga praegu siseneb naisesse hoopis nuga, iial pole mõtet proovida naist viljastada, kui järglasi niikuinii ei tule. Sellisel juhul säästab distsiplineeritud mees oma väärtuslikku seemet.

„Ma tohin ju sind ometi armsamaks kutsuda, kui me kihlatud oleme,” sosistas Svein Finne.

Naine vahtis teda šokist tumedate silmadega. Tumedatega, nagu oleksid need juba kustunud. Nagu ei oleks enam valgust, mida endast väljapoole jätta.

„Me ju oleme kihlatud,” naeris Finne vaikselt ja surus oma paksud huuled naise omadele. Kuivatas tema huuled automaatselt oma flanellsärgi varrukaga, et mitte sülge maha jätta.

„Ja seda olen ma sulle lubanud ...” ütles ta ja libistas käe naise rindade vahelt alla kõhu poole.