Читать книгу Nuga - Ю Несбё - Страница 7

Harry ärkas. Midagi oli valesti. Ta teadis, et talle tuleb kohe meelde, mis asi, et see mõni õnnis teadmatuseviiv on kõik, mis tal on, enne kui reaalsuse rusikas teda tabab. Ta avas silmad ja kahetses seda kohe. Tundus, nagu oleks läbi räpase, viirulise akna sisse tungiv ja väikest tühja elutuba valgustav päevavalgus jätkanud takistamatult teekonda valutavasse punkti tema silmade taga. Ta otsis varju laugude taga valitsevast pimedusest ja jõudis mõelda, et oli und näinud. Rakelist muidugi. See oli alanud sama unenäoga, mida ta oli nii palju kordi varem näinud, sellest hommikust palju aastaid tagasi, üsna varsti pärast nende tutvumist. Rakel lebas, pea tema rinnal, ja Harry küsis, kas ta kontrollib, kas vastab tõele see, mida räägitakse – et Harryl ei ole südant. Ja Rakel naeris seda naeru, mida Harry armastas, ta võis Rakeli naerma ajamiseks kõige idiootsemaid asju teha. Siis tõstis Rakel pea, vaatas teda oma soojade pruunide silmadega, mille oli saanud oma austerlannast emalt, ja vastas, et see on tõsi, aga et ta annab Harryle poole enda omast. Ja seda ta tegigi. Rakeli süda oli nii suur, see pumpas verd Harry kehas ringi, sulatas ta üles, tegi temast jälle päris inimese. Abikaasa. Ja isa Olegile, kinnisele tõsisele poisile, keda Harry oli vähehaaval hakanud armastama nagu oma poega. Harry oli õnnelik. Ja surmani hirmunud. Õnnelikus teadmatuses sellest, mis juhtuma hakkab, aga õnnetult teadlik sellest, et midagi hakkab, et ta ei ole kogu selle õnne jaoks loodud. Ja surmani hirmunud, et kaotab Rakeli. Sest üks pool südamest ei saa lüüa ilma, et ka teine seda teeks, seda ta teadis, ja seda teadis ka Rakel. Nii et kui ta ei saa elada ilma Rakeli südamepooleta, miks oli ta siis naise juurest öösel unes põgenenud?

Ta ei teadnud, ei mäletanud, aga Rakel oli tulnud oma südamepoolt tagasi nõudma, oli kuulnud tema juba nõrgenevaid südamelööke, leidnud ta üles ja helistanud tema uksekella.

Lõpuks tabas teda teel olnud rusikas. Reaalsus.

Et ta on Rakeli juba kaotanud.

Ja et mitte tema ei olnud põgenenud, vaid Rakel oli ta välja visanud.

Harry ahmis õhku. Mingi hääl puuris läbi kuulmekäigu ja ta sai aru, et valu ei ole mitte ainult silmade taga, vaid kogu aju on üks suur valukeskus. Ja et seesama hääl oli enne ärkamist selle unenäo käivitanud. Keegi helistaski päriselt uksekella. Idiootne, tüütu, truu lootus tõstis jälle pead.

Silmi avamata sirutas Harry käe diivani kõrvale põrandale, viskipudeli poole, ajas selle ümber ja kuulis kõmisevast häälest, mida see üle kulunud parkettpõranda veeredes tegi, et pudel on juba tühi. Ta ajas silmad lahti. Vahtis kätt, mis rippus põranda kohal nagu ahne küünis, vahtis keskmise sõrme halli titaanist proteesi. Käsi oli verine. Pagan. Ta nuusutas oma sõrmi, proovides samal ajal meelde tuletada, kuidas eilne päev oli lõppenud ja kas sellesse oli segatud naisi. Rapsas teki pealt ja heitis pilgu oma 193-sentimeetrisele alasti kõhnale kehale. Tema langemisest oli liiga vähe aega möödas, et see oleks füüsilisi jälgi jätnud, aga kui läheb nii nagu tavaliselt, kaob lihasmass nädal-nädalalt ning juba niigi hallikasvalge nahk omandab veelgi valgema värvi, ta muutub kummituseks ja haihtub lõpuks täiesti. Mis oligi ju joomise mõte, kas polnud?

Ta ajas end vandudes istuli. Vaatas ringi. Ta oli tagasi seal, kus ta oli olnud enne seda, kui temast oli jälle inimene saanud. Ainult nõksu võrra madalamal. Ta ei teadnud, kas see on saatuse iroonia, aga neljakümneruutmeetrine kahetoaline korter, mille ta oli nooremalt politseikolleegilt kasutada saanud ja lõpuks üürile võtnud, asus korrus allpool sellest korterist, kus ta oli elanud enne, kui kolis Rakeli juurde tolle Holmenkolleni palkmajja. Korterisse kolides oli Harry IKEA-st diivanvoodi ostnud. Peale selle koosnes tema mööbel diivani taga olevast vinüülplaatide riiulist, diivanilauast, peeglist, mis senini toetus elutoa põrandal vastu seina, ja esikukummutist. Harry ei olnud kindel, kas see tuli ettevõtlikkuse puudusest või püüdest end veenda, et eluase on ajutine, et Rakel võtab ta tagasi, kui on natuke järele mõelnud.

Ta kaalus, kas tal on vaja oksendada. Njaa. Ilmselt võis ta ise valida. Tundus, et keha harjub mürgiga paari nädala jooksul, hakkab annuseid taluma. Ja nõudma, et neid suurendataks. Ta vahtis tühja viskipudelit, mis oli tema jalalabade vahel peatunud. Peter Dawson Special. Mitte sellepärast, et see oleks eriliselt hea olnud. Jim Beam oli hea. Ja villitud kandilisse pudelisse, mis ei veere mööda põrandat. Aga Dawson oli eriliselt odav ja konstaabli palga ja tühja kontoga janune alkohoolik ei saa olla liiga valiv. Ta vaatas kella. Kümne pärast neli. Tal oli kaks tundi ja kümme minutit aega, enne kui alkoholipood kinni pannakse.

Ta hingas sisse ja tõusis. Pea tundus lõhkevat. Ta taarus, aga jäi püsti. Vaatas end peeglist. Ta oli põhjakala, kes oli veest tõmmatud nii kiiresti , et silmad ja sisikond tahtsid välja pressida, ja nii tugevalt, et õngekonks oli põse rebestanud ja jätnud endast sirbikujulise roosa armi, mis ulatus vasakust suunurgast kõrvani. Ta otsis teki alt, aga ei leidnud aluspükse, tõmbas jalga põrandal lebavad teksad ja läks esikusse. Välisukse krobelise klaasi taga paistis tume siluett. See on tema, ta tuli tagasi. Aga seda oli Harry mõelnud ka viimane kord, kui uksekell helises. Tookord oli see mees, kes selgitas, et on Hafslundi Elektrist ja peab vahetama voolumõõtja uue ja moodsa vastu, mis võimaldab mõõta elektrikasutust tunnikaupa ja viimse vatini, et kõigil nende klientidel on nüüdseks sellised ning et nad saavad ise sisse logida ja vaadata, millal täpselt nad pliidi tööle on pannud või millal viimati lugemislambi kustutasid. Harry oli vastanud, et tal ei ole pliiti ja kui tal oleks, siis ei tahaks ta, et keegi teaks, millal ta seda kasutab ja millal mitte. Seejärel oli ta ukse kinni pannud.

Aga kogu, mida ta nüüd klaasi taga nägi, oli naise oma. Tema pikkusega, tema kujuga. Kuidas ta trepikotta sisse oli saanud?

Harry avas ukse.

Neid oli kaks. Naine, keda ta kunagi näinud ei olnud, ja tüdruk, kes oli nii väike, et ei ulatunud ukseklaasini. Kui ta nägi rahakarpi, mida tüdruk tema poole sirutas, sai ta aru, et nad olid esmalt helistanud tänavapoolse värava taga mõne naabri uksekella, kes oli nad sisse lasknud.

„Rahakogumisaktsioon,” ütles naine. Mõlemal oli mantli peal oranž Punase Risti embleemiga vest.

„Ma arvasin, et see on sügisel,” ütles Harry.

Naine ja tüdruk vahtisid teda vaikides. Esialgu pidas ta seda vaenulikkuseks, nagu oleks ta neid pettuses süüdistanud. Siis taipas ta, et see on põlgus, ilmselt sellepärast, et ta oli poolpaljas ja haises alkoholi järele ning seda kell neli pärastlõunal. Ja pealegi teadmatuses küllap üleriigilisest ja teleris kajastatud ukselt uksele kogumisaktsioonist.

Harry mõtles, kas ta tunneb häbi. Tundis. Natuke. Ta pistis käe püksitaskusse, kus tal oli tavaks jooma peal olles sularaha hoida, sest kogemus oli näidanud, et pangakaardi kaasavõtmine ei olnud mõistlik.

Ta naeratas tüdrukule, kes päranisilmi tema verist kätt jõllitas, kui ta kokkuvolditud rahatähe plommitud rahakarbi praost sisse pistis. Jõudis märgata habet, enne kui rahatäht kadus. Edvard Munchi habet.

„Pagan,” ütles Harry ja pistis käe uuesti taskusse. Tühi. Nagu ka tema konto.

„Vabandust?” ütles naine.

„Ma arvasin, et see on kahesajane, aga ma andsin teile Munchi. Oma tuhandese.”

„Ah nii.”

„Kas ma võiksin selle ... eh, tagasi saada?”

Tüdruk ja naine vaatasid teda vaikides. Tüdruk tõstis karbi ettevaatlikult kõrgemale, et ta näeks paremini plastplommi kogumisaktsiooni logo peal.

„Saan aru,” sosistas Harry. „Aga kuidas vahetusrahaga oleks?”

Naine naeratas, nagu oleks Harry proovinud nalja teha, ja ta naeratas vastu, et naisele kinnitada, et tollel on õigus, samal ajal kui tema aju probleemile meeleheitlikult lahendust otsis. 299 krooni ja 90 ööri enne kella kuut. Või siis 169,90 poolese pudeli eest.

„Võite lohutada end sellega, et raha läheb abivajajatele,” ütles naine ja tiris tüdruku kaasa trepi ja järgmise ukse poole.

Harry sulges ukse, läks kööki ja pesi käe verest puhtaks, tundis kipitavat valu. Tagasi elutoas, vaatas ta ringi ja märkas, et tekikotil on verisest käest jäänud plekid. Mitte ühtegi SMS-i, ainult kolm vastamata kõnet eelmisest õhtust: üks Bjørn Holmilt, Toteni päritolu kriminalistilt, kaks Alexandralt kohtumeditsiinist. Tema ja Harry intiimne tutvus oli alanud alles üsna hiljuti, pärast väljaviskamist, aga kui otsustada selle põhjal, mida ta Alexandrast teadis – ja mäletas –, siis polnud too seda tüüpi, kes menstruatsiooni mingiks takistuseks peaks. Esimesel ööl, kui naine oli ta koju talutanud ja nad mõlemad olid edutult tema taskutest võtmeid otsinud, oli naine rahutuks tegeva kiirusega luku lahti muukinud ning Harry – ja enda – diivanvoodile sättinud. Kui Harry ärkas, oli Alexandra läinud ja jätnud maha sedeli, milles tänas osutatud teenete eest. Nii et see võis muidugi tema veri olla.

Harry sulges silmad ja proovis keskenduda. Viimaste nädalate sündmused ja kronoloogia olid segased, aga mis puutus eilsesse õhtusse ja öösse, siis oli mälu tühi. Tegelikult täiesti tühi. Ta avas silmad ja uuris oma kipitavat paremat kätt. Kolm verist sõrmenukki, nahk maas ja hüübinud veri haavaservades. Ta pidi olema kedagi löönud. Ja kolm sõrmenukki tähendas mitut hoopi. Nüüd avastas ta, et ka püksid on verised. Liiga palju selleks, et see võinuks ainult tema sõrmenukkidest pärineda. Ja menstruaalveri see vaevalt oli.

Harry tiris tekikoti maha, samal ajal Bjørn Holmile tagasi helistades. Ta kuulis teises otsas kahinat ja teadis, et kusagil kõlab helin, milleks on üks teatud Hank Williamsi lugu, mis räägib Bjørni väitel ühest kriminalistist nagu tema.

„Kuis lähep?” kõlas Bjørni muhe Toteni murre^[1.].

„Oleneb,” ütles Harry ja läks vannituppa. „Kas sul on mulle kolmsada krooni laenata?”

„Täna om pühapäiv, Harry. Alkopood om kinni.”

„Pühapäev?” Harry astus pükstest välja ja toppis need koos tekikotiga üle ajavasse mustapesukorvi. „Kurat võtku.”

„Kas oli veel midagi?”

„Ma näen, et sa oled mulle üheksa paiku õhtul helistanud.”

„Jah, aga sa ei võtnud vastu.”

„Ei, tundub, et mu telefon on viimase ööpäeva diivani all vedelnud. Ma olin Jealousys.”

„Sedä ma arvasin, nii et ma helistasin Øysteinile, kes kinnitas, et sa olet sääl.”

„Ja?”

„Ja siis ma tulin sinna. Kas sa tõesti mitte midagi ei mäleta?”

„Kurat, kurat. Mis juhtus?”

Harry kuulis kolleegi ohet ja nägi vaimusilmas, kuidas natuke pungis tursasilmad pöörlesid kahvatus täiskuunäos, mida raamistasid sonimüts ning Politseimaja kõige suuremad ja punasemad põskhabemekotletid.

„Mida sa tiada tahat?”

„Ainult seda, mida ma sinu arvates teadma peaksin,” ütles Harry ja avastas midagi mustapesukorvist. Mustade aluspükste ja T-särkide vahelt välja turritava pudelikaela. Ta haaras selle pihku. Jim Beam. Tühi. Või siiski mitte? Ta keeras korgi pealt, tõstis pudelisuu huultele ja kallutas pea kuklasse.

„Okei, siit tulep lühiülevaade,” lausus Bjørn. „Ku ma kell 21.15 Jealousy baari jõudsin, olit sa täis, ja ku ma su 22.30 koju sõidutasin, kõnelsid sa lakkamatult ainult ühest asjast. Ühest inimesest. Arva ärä, kellest.”

Harry ei vastanud, ta kõõritas pudelisse, jälgis tilka, mis selle sees allapoole valgus.

„Rakelist,” lõpetas Bjørn. „Sa panit autos pildi tasku, mul õnnestus sind korterisse sisse tarida ja oligi kõik.”

Harry nägi tilga kiirusest, et tal on piisavalt aega, ja võttis pudeli huultelt. „Hm. Oli või?”

„See om lühike versioon.”

„Kas me kaklesime?”

„Sina ja mina?”

„Kui otsustada rõhu järgi „mina” peal, siis kõlab nii, et vähemasti mina kaklesin. Kellega?”

„Jealousy uus omanik sai vist ühe litaka.”

„Ühe litaka? Ma ärkasin üles, kolm sõrmenukki verised, ja pükste peal on ka verd.”

„Sa tabasit esimese löögiga temä nina, nii et verd purskas. Aga peräst sedä ta kükitas ja sa tabasit hoopis saina. Ja mitte ainult ühe korra. Ma arvan, et sinust om saina pääl ikka veel verejälgi.”

„Aga Ringdal ei löönud vastu?”

„Ausalt ütelda olit sa nii maani täis, et sinust polnud kehavigastuste tekitajat, Harry. Me Øysteiniga saimi su pidama, enne ku sa endäle rohkem viga jõudsit teha.”

„Sa raisk, mitte midagi ei mäleta.”

„Ah, see Ringdal oli ühe obaduse ärä teeninud küll. Ta mängis kogu selle „White Ladder” plaadi ette ja pidas plaani teisele ringile minna. Aga siis hakkasit sa tedä sõimama, et ta om hävitanud baari hää maine, millele sina, Øystein ja Rakel sinu meelest aluse panite.”

„Aga panimegi! See baar oli kullaauk, Bjørn. Ta sai kogu kupatuse olematu raha eest ja mul oli ainult üks nõudmine. Et ta peab saasta eemal hoidma, et ta peab korralikku muusikat mängima.”

„Sinu muusikat?”

„Meie muusikat, Bjørn. Sinu, minu, Øysteini, Mehmeti ... Mitte mingit, mitte mingit faking David Grayd!”

„Sa oleksit äkki pidanud defineerima ... Ups, poiss nutap, Harry.”

„Aa, jah, sorry. Ja aitäh. Ja vabandust eilse pärast. Pagan, nüüd ma räägin nagu mõni kloun. Lõpetame ära. Tervita Katrinet.”

„Ta om tööl.”

Nad lõpetasid kõne. Ja samal hetkel, nagu oleks valgus sähvatanud, nägi Harry midagi. See juhtus nii kähku, et ta ei jõudnud näha, mis see oli, aga süda tagus järsku nii kiiresti, et ta pidi istuma ja õhku ahmima.

Harry vaatas pudelit, mida ta ikka veel, kael allapidi, käes hoidis. Tilk oli välja kukkunud. Ta vaatas maha. Valgel räpasel põrandaplaadil sädeles pruun piisk.

Ta ohkas. Vajus alasti põrandale, tundis külmi plaate põlvede all. Ta ajas keele välja, hingas sisse ja kummardus, laup vastu põrandat nagu palves.

*

Harry astus pikkade sammudega mööda Pilestredet’t. Dr. Martensi saapad jätsid musti jälgi eelmisel ööl sadanud õhukesele lumekihile, mille sulatamiseks madal kevadpäike endast parima andis, enne kui linna vanemate, kompaktsete nelja- või viiekorruseliste fassaadide taha vajus. Ta kuulas sügava mustriga taldade alla kinni jäänud väikeste kivide rütmilist kraapimist vastu asfalti, kui möödus kõrgematest moodsatest majadest vana riigihaigla krundil, kus ta peaaegu viiskümmend aastat tagasi sündis. Viskas pilgu peale kõige uuemale tänavakunstile Blitzi fassaadil, mis oli kord olnud räämas, hõivatud kortermaja, punkarite kindlus, kus Harry oli teismelisena veidratel kontsertidel käinud, kuigi polnud kunagi nende hulka kuulunud. Ta möödus Rex Pubist, kus ta oli end täis joonud tollal, kui kohal oli veel mingi teine nimi, pool liitrit oli odavam, turvamehed paindlikumad ja seal liikus džässirahvas. Aga ta polnud ka nende hulka kuulunud. Ega ka mitte hämara jutuga lunastatute hulka üle tee asuvas Filadelfia koguduses. Ta möödus Kohtumajast. Kui palju mõrvareid seal tänu temale süüdi on mõistetud? Palju. Mitte piisavalt palju. Sest mitte nemad ei käinud luupainajates kummitamas, vaid need, kes pääsesid minema, ja nende ohvrid. Ta oli siiski kinni püüdnud piisavalt paljud, et teha endale nime, saavutada renomee. Nii heas kui halvas. See, et tal lasus otsene või kaudne süü kolleegide hukkumises, oli osa sellest renomeest. Ta jõudis Grønlandsleiret’ni. Sinna, kus üherahvuseline Oslo oli kord seitsmekümnendatel viimaks muu maailmaga kohtunud, või vastupidi. Araabia nimega restoranid, Karachist imporditud köögivilju ja vürtse müüvad poed, hijab’is somaali naised lapsevankriga pühapäevasel jalutuskäigul, mehed elavalt vesteldes neist kolm sammu tagapool. Aga Harry tundis ära ka paar pubi sellest ajast, kui Oslol oli olnud valge töölisklass, ja see oli nende kodukant. Ta möödus Grønlandi kirikust ja võttis suuna pargi kõrgemas otsas seisvale klaaspaleele. Pööras ringi, enne kui avas raske välisukse, metallist ja illuminaatoriga. Heitis pilgu Oslole. Inetu ja ilus. Külm ja soe. Mõnel päeval armastas ta seda linna, mõnel vihkas. Aga ta ei suutnud seda kunagi maha jätta. Sellest puhkust võtta, mõneks ajaks ära sõita, seda küll. Aga mitte lõplikult maha jätta. Mitte nii, nagu Rakel tema oli maha jätnud.

Valvur lasi ta sisse ja ta nööpis oma jaki lifti oodates lahti. Tundis, et nahk läheb sellest hoolimata märjaks. Ja judinat, kui liftiuksed tema ees avanesid. Ta taipas, et täna ei lähe see mitte, pööras ringi ja läks trepist üles seitsmendale korrusele.

„Pühapäeval tööl?” küsis Katrine Bratt ja tõstis pilgu arvutilt, kui Harry kutsumata tema kabinetti astus.

„Sina ka.” Harry vajus sügavale kirjutuslaua ees seisvasse tugitooli.

Nende pilgud kohtusid.

Harry sulges silmad, kallutas pea taha ja sirutas välja oma pikad jalad, mis ulatusid kirjutuslauani. Kirjutuslauani, mis kaasnes ametikohaga, mille Katrine oli Gunnar Hagenilt üle võtnud. Ta oli lasknud seinad heledaks värvida ja parkettpõrandat lihvida, aga muidu oli osakonnajuhataja kabinet samasugune nagu varem. Ja kuigi Katrine Bratt oli vägivallaosakonna värske juht ja hiljuti emaks saanud, nägi Harry ikka seda tumedate silmadega metsikut tüdrukut, kes oli tulnud Bergeni politseist, tulnud plaaniga, vaimse pagasiga, musta tuka ja sama värvi nahktagiga keha ümber, mis oli lükanud ümber väite, et Bergenis ei ole naissugu^[2.], ning pannud Harry kolleegide pilgud natuke liiga kauaks endal peatuma. Asjaolul, et Katrinel endal ainult Harry jaoks silmi jätkus, olid tavapärased paradoksaalsed põhjused. Harry halb kuulsus. See, et ta oli juba võetud. Ja et ta polnud vaadanud Katrinet kuidagi teisiti kui ainult kolleegina.

„Võimalik, et ma eksin,” ütles Harry ja haigutas. „Aga telefonis kõlas peaaegu, nagu sinu Toteni mehele meeldiks isapuhkusel olla.”

„Meeldibki,” ütles Katrine ja klõbistas arvutis. „Kuidas sul läheb? Kas sulle meeldib ...”

„Naisest puhkusel olla?”

„Ma kavatsesin küsida, kas sulle meeldib vägivallaosakonnas tagasi olla.”

Harry avas ühe silma. „Konstaabli tööülesannetes?”

Katrine ohkas. „See oli parim, mis me Gunnariga sellises olukorras teha saime, Harry. Mida sa siis ootasid?”

Harry lasi oma ühesilmalisel pilgul kabinetis ringi uidata, mõeldes samal ajal, mida ta oodanud oli. Et Katrine kabinetis on tunda naiselikku puudutust? Et nad annavad talle sama tegutsemisvabaduse, nagu tal oli enne seda, kui ta mõrvauurija kohalt ära kargas, Politseikõrgkooli õppejõuks hakkas, Rakeliga abiellus ja tegi katse rahulikku ja kainet elu elada? Muidugi ei saanud nad seda teha. Katrine oli Gunnar Hageni õnnistusel ja Bjørni abiga Harry sõna otseses mõttes rentslist üles korjanud ja andnud talle koha, kus olla, põhjuse voodist tõusta, muud mõtteainet peale Rakeli, vabanduse, et end mitte surnuks juua. See, et ta oli võtnud vastu pakkumise pabereid sorteerida ja vanu juhtumeid üle vaadata, näitas lihtsalt, et ta oli sügavamale põhja käinud, kui ta oli võimalikuks pidanud. Kuigi kogemus näitas, et alati on võimalik veel natuke madalamale vajuda. Nii et Harry köhatas:

„Kas sa saaksid mulle viissada krooni laenata?”

„Pagan, Harry.” Katrine vaatas teda, pilgus meeleheide. „Kas sa sellepärast tulidki? Kas sulle eile küllalt ei saanud?”

„See ei käi nii,” ütles Harry. „Kas sina saatsid Bjørni mind koju pukseerima?”

„Ei.”

„Kuidas ta mu siis üles leidis?”

„Kõik teavad, kus sa õhtuti oled, Harry. Nii mõnigi ütleks, et on naljakas valida baar, mille sa oled just maha müünud.”

„Tavaliselt nad ei keeldu endisele omanikule serveerimast.”

„Kuni eilseni, võib-olla. Bjørni sõnul oli omaniku viimane sõnum sulle, et sul on eluaegne sisenemiskeeld.”

„Tõesti? Ma ei mäleta mitte sittagi.”

„Las ma aitan sind natuke. Sa proovisid veenda Bjørni, et ta aitaks sul Jealousy kohta politseisse avalduse esitada selle muusika pärast, mida nad mängivad, ja seejärel, et ta helistaks Rakelile ja paneks tollele mõistuse pähe. Bjørni telefonilt, sest sa olid enda oma koju jätnud, ja pealegi kahtlustasid, et Rakel ei vastaks, kui näeks, et sina helistad.”

„Jumal küll,” oigas Harry ja peitis näo laupa masseerides kätesse.

„Ma ei räägi seda sinu kiusamiseks, vaid selleks, et näidata sulle, mis juhtub, kui sa jood, Harry.”

„No aitäh tõesti.” Harry ristas käed kõhu peal. Avastas, et tema ees kirjutuslaua serval lebab kahesajakroonine.

„Liiga vähe, et ennast kasti juua,” ütles Katrine. „Aga piisavalt, et sa magada saaksid. Sest just seda sa vajad. Und.”

Harry vaatas teda. Katrine pilk oli aastatega pehmemaks muutunud, ta ei olnud enam see vihane tüdruk, kes peab maailmale kätte maksma. Võib-olla on põhjuseks vastutus teiste inimeste eest, osakonna omade ja üheksakuuse poisi eest. Jah, selline asi võib vist hoolitsusinstinkti äratada ja inimesed pehmemalt meelestada küll. Poolteist aastat tagasi vampiristijuhtumi ajal, kui Rakel oli haiglas ja Harry jooma pööranud, oli Katrine ta üles korjanud ja enda juurde viinud. Ta oli lubanud Harryl oma plekitusse vanni oksendada ja lasknud tal enda ja Bjørni voodis paar tundi sügavat und magada.

„Ei,” ütles Harry. „Ma ei vaja und, ma vajan juhtumit.”

„Sa said juhtumi ...”

„Mul on vaja Finne juhtumit.”

Katrine ohkas. „Need mõrvad, millele sa vihjad, ei kanna Finne juhtumi nime, mitte miski ei osuta temale. Ja nagu öeldud, on mul selle juhtumi peal juba vajalikud inimesed olemas.”

„Kolm mõrva. Kolm lahendamata mõrva. Ja sa arvad, et sul ei ole vaja kedagi, kes suudaks päriselt tõestada seda, mida sina ja mina teame, ehk siis, et selle taga on Finne?”

„Sul on su juhtum, Harry. Lahenda see ära ja lase mul siin seda karavani juhtida.”

„Minu juhtum ei ole juhtum, see on abikaasa tapmine, kus mees on teo üles tunnistanud ja meil on nii motiiv kui ka tehnilised tõendid.”

„Ta võib tunnistuse äkitselt tagasi võtta ja sel juhul on meil rohkem liha luudele vaja.”

„Sa oleksid võinud anda selle juhtumi Wyllerile või Skarrele või mõnele juuniorile. Finne on seksuaalmaniakk ja sarimõrvar ja ma olen pagana pihta su ainus uurija, kes on selles vallas pädev.”

„Ei, Harry! Ja nii jääb.”

„Aga miks?”

„Miks? Vaata ennast! Kui sina vägivallaosakonda juhiksid, kas sa saadaksid siis ebastabiilse joodikust uurija Kopenhaagenisse ja Stockholmi meie juba niigi skeptiliste kolleegide juurde, kes on üsna veendunud, et nende linnades toimunud tapmiste taga ei ole üks ja sama mees? Sa näed igal pool sarimõrvareid, sest sinu aju on sarimõrvadele häälestunud.”

„See on kindlasti tõsi, aga see on Finne. Kõik tunnusmärgid viitavad ...”

„Lõpeta! Sa pead neist kinnisideedest lahti saama, Harry.”

„Kinnisideedest?”

„Bjørn räägib, et ebakaines olekus seletad sa pidevalt Finnest, et sa pead ta kätte saama, enne kui tema sinu saab.”

„Ebakaines olekus? Ütle minu järel: täis peaga. Täis pea-ga.” Harry võttis kahesajase ja toppis omale püksitaskusse. „Toredat pühapäeva sulle.”

„Kuhu sa lähed?”

„Kohta, kus saab puhkepäeva pidada.”

„Sul on kivid talla all, nii et tõsta jalgu, kui sa üle mu parketi lähed.”

Harry kiirustas piki Grønlandsleiret’t Olympeni ja Pigalle poole. Need poleks joomakohana tema esimesed valikud olnud, aga olid kõige lähemal. Grønlandi peatänaval oli nii vähe liiklust, et ta võis mobiiltelefoni kontrollides punasega üle tee minna. Ta kaalus Alexandrale tagasi helistamist, aga loobus. Tal ei olnud selleks närvi. Kõneloendist nägi ta, et oli üritanud eile kella kuue ja kaheksa vahel kuus korda Rakelile helistada. Ta judises. Seal oli kirjas tapt anrop^[3.]. Mõnikord oli tehnoloogiakeel liiga täpne.

Kui Harry teisel pool teed kõnniteele astus, tundis ta järsku rinnus valu ja süda hakkas taguma, nagu oleks see kaotanud kiirust reguleeriva vedru. Tema peast jõudis vaevu läbi vilksatada mõte infarktist, kui valu juba kadus. See polekski kõige hullem viis lahkumiseks. Torge rinnus. Põlvili maha. Laup astu asfalti. The End. Veel paar päeva sellises tempos joomist ja see ei olegi nii võimatu. Harry kõndis edasi. Ta oli ka uut vilksatust näinud. Ta oli näinud rohkem kui hommikul, aga siis oli see jälle minema libisenud nagu unenägu pärast ärkamist.

Harry peatus Olympeni ukse taga ja vaatas sisse. Nad olid põhjalikult üles vuntsinud baari, mis veel mõni aasta tagasi oli olnud üks Oslo kõige pruunimates toonides joomaurkaid. Nii põhjalikult, et Harry kõhkles. Ta takseeris uut klientuuri. Segu hipsteritest ja kenasti riides paaridest, aga ka väikelastega ajapuuduses peredest, kelle majanduslik olukord lubas pühapäeval restoranis õhtust süüa.

Ta pistis käe prooviks taskusse. Leidis kahesajase, aga mitte ainult. Võti. Mitte tema enda oma, vaid peremõrva sündmuskoha oma. Borggata Tøyeni linnaosas. Ta ei olnud päris kindel, miks ta oli juba lahendatud juhtumi puhul võtit palunud. Aga sündmuskoht oli igatahes tema päralt. Täiesti tema päralt, sest juhtumi teine niinimetatud tehniline uurija, Truls Berntsen, ei kavatse sõrmegi liigutada. Truls Berntsen ei olnud pääsenud vägivallaosakonda mitte tänu oma teenetele, ja see oli veel leebelt öeldud, vaid tänu oma lapsepõlvesõbrale ning endisele politseiprefektile ja praegusele justiitsministrile Mikael Bellmanile. Truls Berntsen oli täiesti kasutu ning Katrine ja Trulsi vahel oli sõnatu kokkulepe, et Truls hoiab uurimistehnilistest asjadest eemale ja keskendub kohvikeetmisele ja lihtsatele kontoritoimingutele. Mis tähendas praktikas pasjanssi ja Tetrist. Kohv ei olnud varasemast parem, aga viimasel ajal oli juhtunud, et Truls tegi Harryle Tetrises ära. Nad olid tõttöelda nukker paar, kui nad seal avatud kontori tagumises otsas istusid, pooleteisemeetrine lagunev ratastel vahesein nende vahel.

Harry vaatas uuesti uksest sisse. Nägi vaba orva akna all istuva väikeste lastega pere kõrval. Samal hetkel avastas laua taga istuv väike poiss Harry, naeris ja näitas näpuga. Isa, kes istus seljaga Harry poole, pööras end ringi ja Harry astus automaatselt sammu tagasi, pimedusse. Ja seal nägi ta omaenda kahvatut kortsulist nägu klaasilt peegeldumas ja baaris sees istuva poisi omaga kokku sulamas. Teda tabas üks mälestus. Vanaisast ja temast endast väiksena. Suvepuhkus ja perekondlik õhtusöök Romsdalenis. Tema ise vanaisa üle naermas. Vanemate murelikud näod. Vanaisa, kes oli purjus.

Harry katsus jälle võtmeid. Borggata. See oli viie-kuueminutilise jalutuskäigu kaugusel.

Ta võttis telefoni välja. Vaatas vastamata kõnesid. Helistas. Ootas, uurides samal ajal vaba parema käe sõrmenukke. Valu oli järele andnud, nii et eriti kõvasti ta vist ei löönud. Aga oli selge, et ühe David Gray armastaja neitsilik nina ei talu palju, enne kui verd purskama hakkab.

„Jah, Harry?”

„Jah, Harry?”

„Ma söön õhtust.”

„Okei, ma teen lühidalt. Kas me võiksime pärast õhtusööki kokku saada?”

„Ei.”

„Vale vastus, proovi uuesti.”

„Jah?”

„See juba läheb. Borggata 5. Helista, kui sa seal oled, ma tulen teen lahti.”

Harry kuulis, kuidas Ståle Aune, tema kauaaegne sõber ja vägivallaosakonna alaline psühholoogiaekspert mõrvajuhtumites, raskelt ohkas. „Kas see tähendab, et tegu pole kutsega baari, kus mina pean maksma, vaid et sa oledki päriselt kaine?”

„Kas ma olen sul kunagi maksta lasknud?” Harry tõmbas Cameli paki välja.

„Varem sa maksid arve ja ka mäletasid. Aga alkohol hakkab jagu saama nii sinu eelarvest kui ka mälust, tead sa seda?”

„Jah. Asi on selles abikaasatapmises. Noaga ja ...”

„Jah, jah, ma lugesin selle kohta.”

Harry torkas sigareti huulte vahele. „Kas sa tuled?”

Harry kuulis uut sügavat ohet. „Kui see sind paar tundi pudelist eemal hoiab.”

„Võrratu,” ütles Harry, lõpetas kõne ja libistas telefoni jakitaskusse. Süütas sigareti. Tõmbas suitsu sügavale sisse. Ta seisis seljaga kinnise välisukse poole. Ta jõuaks seal ühe õlle võtta ja ikkagi enne Aunet Borggatal olla. Ukse vahelt imbus muusikat. Autotune’itud armastusavaldus. Ta tõstis teele kiirustades vabandavalt käe pidurdava auto poole.

Borggatal vana töölisklassifassaadi taga peitsid end valgete elutubade, avatud köökide, moodsate vannitubade ja õuepoolsete rõdudega uued korterid. Harry nägi neid kui hoiatust, et ka Tøyen vuntsitakse üles, ruutmeetrihind hüppab lakke, elanikud vahetatakse välja, linnaosa sotsiaalne staatus kerkib. Sisserändajate toidupoed ja väikesed söögikohad taganevad spordiklubide ja hipsterirestoranide ees.

Psühholoog paistis end ebamugavalt tundvat, istudes ühel kahest kergest pulkseljatoega toolist, mille Harry oli keset heledat parkettpõrandat tirinud. Harry eeldas, et põhjuseks on vastuolu tooli ja Ståle Aune ülekaalulise keha vahel ning tema väikesed ümmargused prillid, mis olid ikka veel udused sellest, et ta oli vastumeelselt liftist loobunud ja trepist üles kolmandale korrusele minnes Harryga sammu pidanud. Või vereloik, mis oli nende vahel nagu kuivanud must vahapitser. Ühel suvevaheajal, kui Harry oli väike, oli vanaisa öelnud, et raha ei tohi süüa. Kui Harry oma tuppa jõudis, võttis ta vanaisalt saadud viiekroonise ja proovis. Ta mäletas külmust hamba all, metallilõhna ja pisut magusat maitset. Just nagu siis, kui ta omaenda kriimudest verd imes. Või nagu lõhn sündmuskohtades, kus ta hiljem käima hakkas, see lõhn püsis isegi siis, kui veri oli vana. Lõhn selles toas, kus nad praegu istusid. Mündid. Verine raha.

„Nuga,” lausus Ståle Aune ja surus käed kaenla alla, nagu kardaks ta, et keegi neist kinni krabab. „Mõte noast, tähendab. Külm teras, mis puurib end läbi naha su kehasse. See on nii freaky, kui noorsoo kõnepruuki kasutada.”

Harry ei vastanud. Tema ja vägivallaosakond olid Aunet nii palju aastaid mõrvajuhtumite puhul konsultandina kasutanud, et Harry ei osanud öelda, millal täpselt oli ta hakanud endast kümme aastat vanemat psühholoogi sõbraks pidama. Aga igatahes tundis ta Aunet piisavalt hästi, et teada: psühholoog edvistas, kui teeskles, et ei tea, et sõna freaky on neist mõlemast vanem. Aunele meeldis jätta endast mulje kui vanast konservatiivist, kes seisab eemal ajavaimust, mida tema kolleegid lootuses „oluline” paista nii innukalt taga ajasid. Seda illustreerisid Aune väljaütlemised meedias ja erialaringis selle kohta, et „psühholoogiat ja religiooni seob see, et mõlemad annavad inimestele suuresti neid vastuseid, mida nood kuulda tahavad. Selles pimeduses, kuhu teaduse valgus veel jõudnud ei ole, on psühholoogial ja religioonil vaba mänguruum. Ja kui nad oleksid püsinud selle juures, mida me tõesti teame, ei oleks kõigile neile psühholoogidele ja preestritele ju tööd jätkunud.”

„Nii et siin siis pussitas pereisa oma naist ... kui mitu korda?”

„Kolmteist korda,” ütles Harry ja vaatas ringi. Nende ees seinal rippus suur raamitud mustvalge Manhattani vaatega foto. Keskel Chrysleri hoone. Võib-olla IKEA-st ostetud. Mis siis? See oli hea pilt. Kui sind ei häiri, et paljudel teistel on sama pilt, ja et mõni külaline vaatab seda kindlasti taunivalt, mitte sellepärast, et see ei oleks hea, vaid sellepärast, et see on IKEA-st ostetud, siis lase aga käia. Ta oli esitanud need argumendid Rakelile, kui too oli öelnud, et tahaks endale nummerdatud Torbjørn Rødlandi fotot – valge limusiin Hollywood Hillsis risti järsu tagasipöörde ees seismas –, mis maksis 80 000 krooni. Rakel oli temaga igati nõustunud. Harry oli nii rahul olnud, et oli talle limusiinipildi ostnud. Mitte sellepärast, et ta ei oleks aru saanud, et Rakel teda ninapidi veab, vaid sellepärast, et sisimas pidi ta tunnistama, et see on lahe pilt.

„Ta oli vihane,” ütles Aune ja avas särginööbi. Tavaliselt kandis ta kikilipsu, enamasti mingi motiivi või mustriga, mis balansseeris tõsise ja humoorika piiril. Näiteks sinine kollaste tähtedega Euroopa Liidu lips.

Ühes naaberkorteris hakkas laps nutma.

Harry raputas sigareti otsast tuhka. „Ta ütleb, et ei mäleta tapmise detaile.”

„Allasurutud mälestused. Nad oleksid pidanud laskma mul teda hüpnotiseerida.”

„Ma ei teadnud, et sa selliste asjadega tegeled.”

„Hüpnoosiga? Mis sa arvad, kuidas ma siis abiellusin?”

„Noh, siin ei olnud seda vaja. Tehnilised leiud näitavad, et naine läks läbi elutoa, mehest eemale, mees läks järele ja torkas algul selja tagant. Nuga sisenes alaselga ja tabas neere. Ilmselt sellepärast naabrid karjumist ei kuulnudki.”

„Ah nii?”

„See on pussitamiseks nii valus koht, et ohver on nagu halvatud, ei suuda karjuda, kaotab peaaegu kohe teadvuse ja sureb. Juhtumisi on see ka sõjaväe proffide seas eelistatud meetod niinimetatud hääletu tapmise puhul.”

„Tõesti? Mis on saanud vanast heast selja tagant lähenemisest, käe suule panekust ja kõri läbilõikamisest?”

„See on vananenud ja pole tegelikult kunagi eriti hea olnud. Nõuab head koordinatsiooni ja täpsust. Hämmastavalt tihti tuli ette, et sõdurid lõikasid endale sellesse kätte, mida nad ohvri suu peal hoidsid.”

Aune tegi grimassi. „Aga ma eeldan, et mees ei olnud näiteks endine eriüksuslane?”

„Tõenäoliselt oli selline tabamus puhas juhus. Miski ei viita, et ta oleks kavatsenud tapmist varjata.”

„Kavatsenud? Arvad sa, et see oli plaanitud, mitte impulsiivne?”

Harry noogutas aeglaselt. „Tütar oli jooksma läinud. Mees helistas politseisse enne, kui tütar koju jõudis, nii et me olime maja ees ja peatasime ta, enne kui ta oleks sisse läinud ja ema leidnud.”

„Hoolitsev.”

„Nii nad ütlevad. Et ta on hoolitsev mees.” Harry raputas jälle sigareti otsast tuhka. See langes kuivanud verele.

„Kas sa tuhatoosi ei peaks kasutama, Harry?”

„Mõrvarühm on omadega valmis ja kõik klapib.”

„Ikkagi.”

„Sa ei ole motiivi kohta küsinud.”

„Okei. Motiiv?”

„Klassikaline. Paar nädalat tagasi oli mehe telefon tühjaks saanud ja ta oli naise teadmata tema oma laenanud. Siis oli ta avastanud sõnumi, mis temas kahtluse äratas, nii et ta oli kogu sõnumivahetust vaadanud. See oli kestnud pool aastat ja näitas selgesti, et tegu oli armukesega.”

„Läks ta armukeselt aru pärima?”

„Ei, aga raportite järgi kontrolliti telefoni, leiti sõnumid ja võeti armukesega ühendust. Kahekümnendate keskpaigas noormees, naisest viisteist aastat noorem. Ta kinnitas, et neil oli suhe.”

„Kas ma peaksin veel midagi teadma?”

„Abikaasa on kõrgelt haritud mees väärikal töökohal ja heal majanduslikul järjel, tal ei ole kunagi politseiga probleeme olnud. Pere, kolleegid, sõbrad ja naabrid kirjeldavad teda kui ekstravertset ja malbet meest, lausa usaldusväärsuse kehastust. Ja nagu sa ütlesid, hoolitsevat. „Mees, kes oli valmis perekonna nimel kõik ohverdama,” seisis ühes protokollis.” Harry imes ahnelt sigaretti.

„Küsid sa minult, sest arvad, et juhtum ei ole lahendatud?”

Harry puhus suitsu nina kaudu välja. „Juhtum on no brainer, tõendid kinnitust leidnud ja asja ei ole võimalik nässu keerata, sellepärast Katrine selle mulle jättiski. Mulle ja Truls Berntsenile.” Harry vedas suunurgad üles justkui naeratuseks. Pere oli jõukas. Aga nad olid ikkagi otsustanud elada Tøyenis, mõistlikus sisserändajate linnaosas, ja osta IKEA-kunsti. Võib-olla neile lihtsalt meeldis seal. Harryle meeldis Tøyenis. Ja võib-olla oli seinal rippuv pilt originaal, mis on nüüdseks tervet varandust väärt.

„Nii et sa küsid, sest ...”

„Sest ma tahan aru saada,” ütles Harry.

„Sa tahad aru saada, miks tapab mees oma naise sellepärast, et tollel on tema selja taga suhe?”

„Abikaasa tapab enamasti siis, kui näeb, et teda võidakse teiste ees solvata. Armuke rääkis ülekuulamistel, et nad olid oma armulugu rangelt saladuses hoidnud ja tegelikult hakkas see lõppema.”

„Kas naine ei jõudnud seda siis mehele öelda, enne kui too teda pussitas?”

„Jõudis, aga mees ütleb, et ta ei uskunud naist ja et too oli niikuinii pere reetnud.”

„Näed siis. Mees, kes on alati kõik pere nimel ohverdanud, elab sellist reetmist muidugi rängemalt üle. Ta on solvatud mees, ja kui selline solvang piisavalt sügavale tabab, võib see meid kõiki tapma panna.”

„Kõiki?”

Aune piidles Manhattani pildi kõrval olevaid raamaturiiuleid. „Neil on ilukirjandust.”

„Nägin jah,” ütles Harry. Aunel oli teooria, et mõrvarid ei loe, või kui loevad, siis ainult teabekirjandust.

„Kas sa Paul Mattiuzzit tead?” küsis Aune.

„Hm.”

„Psühholoog, mõrvade ja vägivalla ekspert. Tal on kaheksa mõrvarite põhikategooriat. Sina ja mina ei kuulu ühessegi esimesest seitsmest. Aga kaheksandas, mida ta nimetab „traumeerituteks”, on ruumi meile kõigile. Üksik, aga võimas rünnak meie identiteedile teeb meist mõrvarid. Kogeme rünnakut solvava, jah, talumatuna. See muudab meid abituks, jõuetuks, ja kui me rünnakule ei vasta, siis jääme oma eluõigusest või mehelikkusest ilma. Petetud olemist võib loomulikult sellise kogemusena tajuda.”

„Aga kõik?”

„Nendel traumeeritud mõrvaritel ei ole nii selgeid iseloomuomadusi nagu ülejäänud seitsmesse tüüpi kuulujatel. Sealt – ja ainult sealt – võib leida mõrvareid, kes loevad Dickensit või Balzaci.” Aune hingas sügavalt sisse ja sikutas oma tviidpintsaku varrukaid. „Mida sa tegelikult teada tahad, Harry?”

„Tegelikult?”

„Sa tead mõrvaritest rohkem kui keegi teine, keda ma tunnen, miski sellest, mida ma solvamisest või kategooriatest räägin, ei ole sulle uus.”

Harry kehitas õlgu. „Võib-olla on mul lihtsalt vaja, et keegi selle veel kord kõva häälega välja ütleks, et ma seda uskuda suudaksin.”

„Mida sa ei usu?”

Harry kratsis oma lühikeseks pöetud, jonnakalt turritavate juustega pead, kus blondiga hakkas segunema hallikas varjund. Rakel oli öelnud, et ta hakkab siili meenutama. „Ma ei tea.”

„Äkki on asi lihtsalt sinu egos, Harry?”

„Kuidas nii?”

„Kas ka see ei ole siis ilmselge? Sa said juhtumi pärast seda, kui keegi teine oli selle lahendanud. Nüüd tahaksid sa leida midagi, mis äratab kahtlust. Midagi, mis näitab, et Harry Hole näeb seda, mida keegi teine ei näinud.”

„Mis siis, kui näengi?” küsis Harry hõõguvat sigaretti uurides. „Mis siis, kui ma olen sündinud tohutu uurimisandega ja mul on välja arenenud instinktid, mida ma isegi ei suuda analüüsida?”

„Ma loodan, et sa teed praegu nalja.”

„Vaevalt. Ma lugesin ülekuulamisprotokolle. Abikaasa tundus vastuse põhjal otsustades tõesti traumeeritud. Aga siis kuulasin ma salvestisi.” Harry vahtis enda ette.

„Ja?”

„Tema hääl kõlas pigem hirmunult kui alistunult. Ülestunnistus on alistumine. Pärast seda ei oleks vaja enam karta.”

„Karistus seisab ju veel ees.”

„Karistus on selja taga. Alandus. Valu. Näha kallist inimest suremas. Vangla on isolatsioon. Vaikus. Rutiin. Rahu. See peaks ju kergendus olema. Võib-olla on asi tütres, mure selle pärast, kuidas tütar hakkama saab.”

„Ja lisaks ootab teda põrgus põlemine.”

„Ta juba põleb.”

Aune ohkas. „Nii et las ma küsin uuesti: mida sa tegelikult tahad?”

„Ma tahan, et sa helistaksid Rakelile ja ütleksid talle, et ta peab minu juurde tagasi tulema.”

Ståle Aune silmad läksid pärani.

„Vaat see oli nali,” ütles Harry. „Mind tabab südamekloppimine. Ärevushood. Ei, mitte see. Ma näen ... midagi unes. Midagi, mida ma ei suuda näha, aga mis tuleb minu juurde tagasi.”

„Lõpuks ometi üks lihtne küsimus,” ütles Aune. „Joove. Psühholoogia on teadus, millel pole palju kindlaid fakte ette näidata, aga just joovet tekitavate ainete manustamise ja vaimsete kahjustuste korrelatsioon on põhjalikult kindlaks tehtud. Kui kaua see on kestnud?”

Harry vaatas kella. „Kaks ja pool tundi.”

Ståle Aune naeris õõnsalt. „Ja minuga tahtsid sa rääkida sellepärast, et saaksid vähemalt endale kinnitada, et otsisid välist meditsiinilist abi, enne kui eneseravimise juurde tagasi pöördusid?”

„See ei ole tavaline kupatus,” ütles Harry. „Need ei ole kummitused.”

„Sest nemad tulevad öösel?”

„Jah. Ja nad ei peida end. Ma näen neid ja tunnen nad ära. Ohvrid, surnud kolleegid. Mõrvarid. See on midagi muud.”

„On sul mõni idee, mis see olla võiks?”

Harry raputas pead. „Inimene, kes oli luku taga. Ta meenutas ...” Harry kummardus ja kustutas sigareti vereloiku.

„Svein Kihlatu Finnet,” ütles Aune.

Harry tõstis ühte kulmu kortsutades pilgu. „Miks sa seda arvad?”

„Räägitakse, et sa arvad, et ta jahib sind.”

„Sa oled Katrinega rääkinud.”

„Ta on sinu pärast mures. Ta tahab hinnangut.”

„Ja sa olid nõus?”

„Ma ütlesin, et psühholoogina ei ole mul sinuga vajalikku distantsi. Aga on selge, et ka paranoial on alkoholi kuritarvitamisega korrelatsioon.”

„Mina ta lõpuks puuri pistsin, Ståle. Ta oli minu esimene juhtum. Talle mõisteti seksuaalse vägivalla ja mõrvade eest kakskümmend aastat.”

„Sa tegid lihtsalt oma tööd, ei ole mingit põhjust, miks Finne peaks seda isiklikult võtma.”

„Ta tunnistas vägivalla üles, aga arvas, et mõrvasüüdistused on valed, et me olime tõendeid võltsinud. Kaks aastat tagasi käisin ma vanglas tema juures, et ehk saaks ta meid vampiristijuhtumis aidata. Viimase asjana enne mu lahkumist ütles ta mulle, millal täpselt ta vabaks saab, ja küsis, kas mina ja mu pere elame turvalist elu.”

„Kas Rakel teadis sellest?”

„Jah. Uue aasta paiku leidsin ma köögiakna tagant metsatukast lumelt saapajälje, nii et panin loomakaamera üles.”

„See võis olla kes iganes, Harry. Keegi oli eksinud.”

„Eravaldusesse, millel on värav ja viiskümmend meetrit järsku, jääga kaetud sissesõiduteed?”

„Oota natuke. Kas sa mitte jõulude aegu välja ei kolinud?”

„Enam-vähem.” Harry lehvitas suitsu käega laiali.

„Aga sa käisid pärast seda seal, metsatukas? Kas Rakel teadis seda?”

„Ei, aga ära muretse, minust ei ole jälitaja saanud. Rakel oli niigi hirmul ja ma tahtsin lihtsalt kontrollida, et kõik oleks korras. Aga ei olnud ju.”

„Nii et ta ei teadnud ka loomakaamerast?”

Harry kehitas õlgu.

„Harry?”

„Mh?”

„Oled sa täiesti kindel, et loomakaamera oli Finne jaoks mõeldud?”

„Pead sa silmas seda, kas ma tahtsin teada saada, kas minu endisel kallimal käib armukesi külas?”

„Kas sa tahtsid?”

„Ei,” ütles Harry kindlalt. „Kui Rakel mind ei taha, siis võib ta vabalt kellegi teise saada.”

„Kas sa ise usud seda?”

Harry ohkas.

„Hea küll,” ütles Aune. „Sa ütlesid, et nägid vilksatust kellestki Finnet meenutavast, kes oli luku taga?”

„Ei, seda ütlesid sina. See ei olnud Finne.”

„Ei olnud?”

„Ei, see olin ... mina.”

Ståle Aune tõmbas käega läbi oma õhukeste juuste. „Ja nüüd tahad sa diagnoosi?”

„Lase tulla. Ärevus?”

„Ma arvan, et sinu aju otsib põhjusi, miks Rakelil sind vaja oleks. Näiteks kaitseks välise vaenlase eest. Aga sa ei ole luku taga, sa oled ukse taha jäetud, Harry. Lepi sellega ja liigu edasi.”

„Kui see leppimise asi kõrvale jätta, kas on rohtu, mida sa mulle kirjutada saaksid?”

„Uni. Trenn. Ja võib-olla võiksid proovida väljas käia kellegagi, kes sinu mõtted Rakelilt natuke eemale viiks.”

Harry pistis sigareti suunurka ja tõstis rusika, pöial püsti. „Uni. Ma joon ennast täna õhtul teadvusetuks. Sellega on korras.” Nimetissõrm kargas püsti. „Trenn. Ma kaklen inimestega baarides, mis on mulle kuulunud. Korras.” Hall titaanist sõrm. „Kellegagi väljas käia. Ma kepin naisi, nii inetuid kui ka ilusaid, ja pärast pean mõnega neist tähendusrikkaid vestlusi. Korras.”

Aune vaatas Harryt. Siis ohkas ta raskelt, tõusis ja nööpis tviidpintsaku kinni. „Aga siis peaks kõik ju kenasti minema.”

Harry jäi pärast Aune lahkumist aknast välja vahtima. Lõpuks ta tõusis ja käis toad läbi. Abielupaari magamistuba oli korras ja puhas, voodi üles tehtud. Ta heitis pilgu riidekappidesse. Naise garderoob võttis enda alla neli ruumikat kappi, mehe riided olid kokku pressitud ühteainsasse. Hoolitsev abikaasa. Tütre magamistoa tapeedil olid nelinurksed laigud, kus värvid olid tugevamad. Harry arvas, et need olid jäänud teismeea plakatitest, mille tüdruk oli üheksateist saades maha võtnud. Seinal rippus veel üks väiksem pilt poisist, kellel oli kaelas Rickenbackeri elektrikitarr.

Harry lappas läbi peeglilaual oleva väikese plaadikogu.

Propagandhi. Into It. Over It. My Heart To Joy. Panic! at the Disco. Emovärk.

Seepärast üllatus ta, kui mängijas oleva vinüülplaadi pöörlema pani ja mingeid varase Byrdsi laadseid igatsevaid pehmeid helisid kuulis. Aga hoolimata Roger McGuinni meenutavast kaheteistkeelelisest sai ta kiiresti aru, et see oli uuem toodang. Ükskõik kui palju nad ka toruvõimendeid ja vanu Neumanni mikrofone ei kasutaks, ei peta retroproduktsioon iial kedagi ära, pealegi laulis vokalist äratuntava norra aktsendiga ja tema hääl kõlas, nagu oleks ta kuulanud rohkem Thom Yorke’i ja Radioheadi anno 1995 kui Gene Clarki ja David Crosbyt anno 1965. Ta libistas pilgu üle plaadiümbrise, mis lebas mängija kõrval, tagakülg ülespoole, ja nentis, et nimed on tõepoolest norra omad. Harry pilk liikus edasi ja peatus Adidase jooksutossudel riidekapi ees. Need olid sama mudel nagu tema enda omad, mille uut paari ta mõni aasta tagasi oli üritanud osta, aga neid ei toodetud enam. Harry mäletas ülekuulamisprotokollidest, et nii tütar kui ka isa olid öelnud, et tütar lahkus korterist kell 20.15 ja naasis pool tundi hiljem pärast sörkjooksu Ekebergil asuva skulptuuripargi tippu ja tagasitulekut Ekebergi restorani kaudu. Tüdruku trenniriided olid voodi peal ja Harry nägi vaimusilmas, kuidas politsei oli vaese tüdruku sisse lasknud ning lubanud tal valve all riided vahetada ja riietega koti kaasa võtta. Harry kükitas ja tõstis jooksutossud üles. Pealisosa oli pehme, tallad puhtad ja libedad, tosse polnud palju kasutatud. Üheksateist aastat. Kasutamata elu. Harry enda tossud olid rebenenud. Ta võiks muidugi uued osta, teise mudeli. Aga ta ei tahtnud, ta oli leidnud mudeli, mida ta tahtis edaspidi kasutada, lõpuni välja. Lõpuni välja. Võib-olla annab neid veel parandada.

Harry läks elutuppa tagasi. Pühkis sigaretituha põrandalt kokku. Kontrollis telefoni. Sõnumeid ei olnud. Pistis käe taskusse. Kahesajane.

1 Toteni murret esindab eesti tõlkes fiktiivne, veidi lõunaeestipärane keelekuju. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

2 Viide Bergeni keelekasutusele, kus naissoost sõnade puhul kasutatakse meessoo vormi. [ ↵ ]

3 Norra keeles „vastamata kõne”, sõna-sõnalt tõlkides aga „kaotatud kõne”. [ ↵ ]