Читать книгу Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani - Zoja Gabovitš - Страница 2

Miski ei lakka olemast tõde vaid sellepärast, et paljud seda ei tunnista.

Spinoza

Minu tudengipäevad sattusid meditsiini hoogsa arengu ajajärgule. Eriti puudutas see uusi distsipliine, teiste hulgas ka reanimatoloogiat ja intensiivravi. Ilmusid uued ravimid, nüüdisaegsed aparaadid ja ravimeetodid. Nagu iga ajaga kaasas käiva oma eriala entusiasti, oli ka meie, arstiteaduse tudengite jaoks kõige olulisem olla kursis uue infoga. Mitte maha jääda, mõista ja omandada uut, püüda oma teadmisi kasutada. Mitte mööda lasta just seda, mõnikord ainsat võimalust – ja vähemalt püüda haiget päästa.

Sel ajal ei saanud meil isegi tekkida mässumeelset mõtet, et võib olla ka mingi teistmoodi meditsiin peale akadeemilise. Muidugi olime üht-teist kuulnud Hiina akupunktuurist ja Siberi šamaanidest – just sellises koosluses serveerisid meile informatsiooni Tartu ülikooli professorid. Nimetati isegi niisuguseid mõisteid nagu fütoteraapia ja homöopaatia, kuid kõike seda peeti TÕELISE arsti tähelepanu mitteväärivaks.

Esimesest kursusest alates sisendati meile, et arst saab kõrgema hariduse ja vastavalt sellele on tal kõrge staatus. Samas on ju teada, et ülikoolis õppimine iseenesest ei garanteeri spetsialisti head taset. Ma tean seda, kuna olen palju aastaid töötanud ekstreemsel erialal. Küll aga on mul olnud õnne töötada koos kõrgeima klassi õdedega, kellest unistab iga arst. Need olid anestesioloogiaõed, kelle intellekt ületas keskmise arsti oma. Nad mõistsid oma eriala peensusi, neil olid sügavad teadmised ja nad oskasid neid kasutada. Samal ajal olen kohanud kõrge enesehinnanguga arste, kuid sedavõrd harimatuid, inertseid ja primitiivseid, et nende ametialast taset sai hinnata vaid ühe sõnaga: kõlbmatu. Kui nad oleksid töötanud operatsioonitoas anestesioloogidena, olnuks see sõna otseses mõttes eluohtlik.

Meile õpetati, et ravitsemisega tegelevad posijad – professorid tõid selle sõna alati kuuldavale põlgusega, see tähendas teise sordi inimesi. Kõrgeimal hierarhiaastmel asuva arsti ja posija vahe tehti meile ülikoolis hästi selgeks. Me pidime kindlalt omandama teadmise, et alternatiivmeditsiiniga ei hakka õige arst kunagi tegelema. Kuid veerand sajandit hiljem ilmnes, et omandasin selle teadmise halvasti ja minust sai kõigest hoolimata ebatraditsioonilise ravi spetsialist.

Teadupärast elavad kõik ajalehed reklaamist. 1990-ndate alguses avaldati ajalehtedes ahvatlevaid kuulutusi, mis lubasid maha võtta needust, puhastada karmat ja parandada biovälja. Samal ajal teritati nii nende kuulutuste kui ka ravitsejate endi kallal hambaid televisiooni huumorisaadetes ja ka trükiväljaannetes. Enesest lugupidaval arstil polnud tollal sünnis neid sõnu ilma iroonia ja sarkasmita kasutada. Mina aga koos paari mõttekaaslasega mitte ainult ei kasutanud neid, vaid hakkasin nende keeruliste küsimustega tõsiselt tegelema – see oli täiesti arusaamatu tavalistele inimestele ning seda enam endistele kolleegidele, kellega koos olin palju aastaid töötanud. Siinkohal pean ütlema, et juba üle 15 aasta pöörduvad meie poole tavaliselt inimesed, kes on juba käinud erinevate spetsialistide juures ja proovinud ametliku meditsiini kõiki võimalusi.

Ebatraditsiooniliseks ehk üldiselt omaksvõetust, traditsioonilisest, ametlikust erinevaks osutub tegelikult alternatiivmeditsiini teistsugune lähenemine tervise mõistele ja inimese haigusele. Me kasutame teistsugust diagnostikat ja teistsugust ravimeetodit. Et ma kord juba huvitusin millestki tavapäratust ja üldse mitte traditsioonilisest ning tahtsin seda pealegi veel arstipraktikas kasutada, siis tuli vähemalt endale selgeks teha, millesse end mässin – kogu teema oli minu jaoks terra incognita.

Viimastel aastatel on mul väga tihti tulnud vastata küsimusele, kuidas ma jõudsin sellise eluni. Ja nii tekkis mul ühel hetkel tahtmine rääkida oma vaatevinklist huvitavatest ja olulistest sündmustest. Meenub ühe luuletajaga tehtud intervjuu, kus ta vastas küsimusele, kes on ta luuletuste adressaat, nii: „Mitte keegi. Ma kirjutan „nõudmiseni”.” Nii tahaksin öelda ka mina, siis saan rääkida sellest, mis mind ennast huvitab – vapustavatest inimestest, kellega saatus on mind kokku viinud. See lubab mööda vaadata sündmuste kronoloogiast ja rääkida vaevalistest otsingutest ja tehtud vigadest, õnnelikest leidudest ja rasketest võitudest, kibedatest pettumustest ja kaotustest. Ja loota, et see huvitab veel kedagi.

Tee, nagu öeldakse, on elu metafoor. Kõige meelsamini määratleksin oma jutustuse teekonnamärkmetena – lugu jaamadest ja vahepeatustest, eluliselt olulistest või saatuslikest lõikudest, mis on maha märgitud sündmuste verstapostidega. See pole ilukirjandus, memuaariraamat (selleks on siin liiga palju meditsiinilisi fakte ja arutlusi) ega ka teaduslik traktaat (liiga palju isiklikku). Paljud autorid on kuulsuste elulugusid kirjutades jaganud nende elu erinevateks etappideks. Kunstnikel näiteks on igal etapil oma maalimismaneer ja värvigamma. Kõik teavad, et Picassol oli roosa periood ja oli helesinine periood. Niisugused etapid on olemas ka iga „tavalise” inimese elus.

Sellel teel, mille nimeks on minu elu, on kõige pikema, 25 aastat kestnud jaamavahe nimeks REANIMATOLOOGIA. Minu õpetajaks ja eeskujuks oli Albert Akselrod, anestesioloogia kateedri dotsent riiklikus arstide täiendusinstituudis. Tema loodud on esimene reanimatsiooniline barokeskus, kus kõige raskemaid haigeid raviti barokambris. Ta organiseeris ja juhtis Nõukogude Liidu esimest reanimatsiooni väljasõidukeskust, juhtis telesaadet „Teie – 03”, kus ta mitte ainult ei selgitanud arusaadavalt reanimatsiooni ABC-d, vaid näitas ka mannekeeni peal ette, mida igaüks peab oskama teha ekstreemses olukorras enne arsti kohalejõudmist.

Samal ajal oli ta üks Moskva Riikliku Ülikooli tudengite kuulsusrikka estraadistuudio „Meie kodu” (1957) loojatest. Selles stuudios kogunes andekate mõttekaaslaste seltskond, paljud said hiljem kuulsaks. Paljude inimeste teadvusse on Akselrod jäänud telemängu „Rõõmsate ja leidlike klubi” peaorganisaatorina. Akselrod juhtis 20 esimest saadet (alates 1961. a) otse-eetris. Tol ajal (1961–1963) võistlesid Tartus kõigi nelja vene fakulteedi (veel ei tuntud sellist terminit nagu venekeelne) tudengid – tulevased arstid, filoloogid, matemaatikud, füüsikud – omavahel teravmeelsuses ja leidlikkuses. Kui Tartu garnisoni sõjaväelendurid kutsusid meid võistlema, siis valisid tudengid mind ülikooli meeskonna kapteniks.

Sel ajal oli Albert Akselrod meie jaoks kuulus ja populaarne isik, kuid sama kättesaamatu nagu kosmonaut. Võimatu tundus isegi mõte tutvusest temaga. Kuidagi aga juhtus nii, et tema, erakordselt võluv inimene, sädemeid pilduva huumori ja entsüklopeediliste teadmistega, kinkis mulle oma sõpruse. Peaaegu 20 aastat oli ta minu jaoks lihtsalt Alik, nagu ka paljudele teistele. Selle nime sai ka raamat temast – „Alik”, kus jagavad oma mälestusi sõbrad, sugulased, kolleegid meditsiinialalt ja kaaslased teatrist. Kõik kirjutavad kui tark, andekas, ilus ja elegantne ta oli, tõeline mees, erudiit ja suurepärane organisaator… Kõik on ühel meelel, et Alik oli fenomenaalne inimene. Kahtlemata oli tal veel üks harv omadus, mida nimetatakse suhtlemisandeks.

Raamat ilmus 2008. aastal, mil ma juba lõpetasin tööd oma käsikirja kallal – see äärmiselt kütkestav, kuid samas ka tõeliselt töömahukas ettevõtmine oli veninud seitsme aasta pikkuseks. Käesolev sissejuhatus oli kirjutatud juba ammu, ma olin algusest peale otsustanud pühendada selle raamatu Akselrodile kui inimesele suure algustähega.

Kui nüüd kõrgelennuliselt kõnelda, siis – olen aru saanud, et mulle on selles elus naeratanud Aliku näol fortuuna ja ma tänan saatust selle erakordse kingi eest. Iga kohtumine temaga oli mu hingele pidu, aga need peod ei toimunud sagedamini kui kolm või neli korda aastas, kui käisin Moskvas või tuli tema meie juurde Tallinna. Isegi istumine ühe laua taga kellegi sünnipäeval või lühike vestlus temaga andis mulle positiivse energialaengu ja hingelise heaolu tunde, mis püsis vähemalt kaks nädalat.

1971. a kevadel loeti riiklikus arstide täiendusinstituudis esimest korda kursust anestesioloogiaosakondade juhatajatele. Meid oli 40 inimest – terve hiigelsuure Nõukogude Liidu kohta oli selliseid osakondi saja ringis. Kohe esimesel päeval tegi dotsent Akselrod midagi ainukordset – mitu tundi jutti dikteeris ta meile tervishoiuministeeriumi käskkirju ja instruktsioone, selgitas, kuidas neist aru saada ja millistes konfliktiolukordades on kasulik neile viidata. Oma kohustusi teadsime isegi, tema õpetas meid kaitsma oma õigusi, millest me midagi ei teadnud, sest rõhuval enamikul juhtudest kohalik administratsioon lihtsalt vaikis neist. Igale meist anti võimalus rääkida raskustest tööl ja öelda välja oma soovid. Selgus, et kõigil on enam-vähem sarnased probleemid, ja see lähendas meid veelgi.

Kõige suuremat peavalu valmistasid eranditult kõigile kateetrid – kui ekstreemses olukorras pole võimalik paigaldada tilgutit, kui perifeersed veresooned ei eristu, kui on hädavajalik viia kanüül suurde veeni, et ööpäevaringselt teha infusioonravi. Me teadsime, et paljudes läänemaades tegeldi rangluualuse arteri (vena subclavia) kateteriseerimisega (kanüülimisega). Meiegi oskasime seda, kuid meil puudusid spetsiaalsed kateetrid, mida oleks saanud hoida suures veresoones, ilma et see oleks tekitanud põletikku või trombe. Meeleheitlikel otsingutel proovisime kõike telefonijuhtmete isolatsiooni ja kokteilikõrteni välja. Hoolimata kogu meie kavalusest ja kõikvõimalikest steriliseerimisviisidest algas reeglina mõne päeva pärast põletik. Ühtki asendajat polnud võimalik veenis hoida üle paari päeva.

Olukord muutus kardinaalselt pärast seda, kui Alik Akselrod korraldas pretsedenditu aktsiooni. Vahetult enne loengutsükli lõppu ilmus meie auditooriumi grupp inimesi. Need olid meditsiinibioloogiliste seadmete instituudi ühe osakonna teadurid, kes töötasid kosmoseprojektide heaks, ning ajakirjanikud Komsomolskaja Pravdast, mis oli üks selle aja populaarsemaid ja mõjuvõimsamaid ajalehti. Teadlased rääkisid meile, et nende osakond on aastaid tegelenud kosmosetehnika nõuetele vastavate materjalide väljatöötamisega. Muu hulgas olid nad välja töötanud sellised veenisisesed kateetrid, mis võisid ilma igasuguste probleemideta olla mis tahes veresoones või organis kauem kui kuu aega. Selgus, et juba aastaid oli selliseid kateetreid paigaldatud kosmonautidele lennu ajaks, kuulus koer-kosmonaut Belka oli elanud sellisega terve aasta ja toonud ilmale isegi kutsikad. Teadlastel olid kaasas näidised, sealhulgas „lukuga” kateetrid – iga nõukogude anestesioloogi täitumatu unistus. Insenerid konstateerisid, et nende töö on tehtud ja varu on sajaks aastaks, nüüd nad käivad juba üle aasta mööda erinevaid instantse ja pakuvad tasuta kogu tehnilist dokumentatsiooni, mille väljatöötamiseks oli kulunud miljon rubla. Erinevad ametnikud olid neile öelnud, et midagi niisugust pole kellelegi vaja, et iga tehas vajab tootmise alustamiseks kindlat turgu, kuid nende toodetele ei ole nõudlust. Mõned kuud tagasi oli neil õnnestunud sokutada oma projektid väiksesse tehasesse Kurganis, seda tänu tuntud professori Jelizarovi eestkostele, kelle õhutusel ehitati samas linnas suurt kliinikut. Vaatamata väga madalatele hindadele oli aga huvi nende toodangu vastu tõepoolest väike, järgmiseks aastaks oli tellitud vaid 1000 kateetrit.

Auditoorium reageeris tormiliselt, väljendades äärmist nördimust. Akselrod selgitas külalistele arusaadavalt ja lühidalt, kui kriitilistes olukordades ja mille jaoks täpselt on meil selliseid kanüüle vaja. Lõppsõnas ütles Alik Akselrod, et selline masendavalt väike tellitud kateetrite kogus võib rahuldada ainult ühe haigla vajadusi ja sedagi siis, kui arstid on väga säästlikud.

„Kuidas te siis töötate? Kust te neid saate?” küsis vapustatud ajakirjanik.

„Kohe näete,” ütles Alik kavalalt naeratades ja palus inseneridel kaasavõetud näidised ridade vahel laiali jagada.

Külalise suurest portfellist pudenes lauale korralik kuhi kõikvõimalikke kateetreid. Ma istusin kolmandas reas, aga minuni jõudis ainult üks (viimane!) näidis – ülejäänud kadusid jäljetult. Viies tagumises reas tõusis kirjeldamatu lärm, arstid karjusid ja nõudsid, et nad saaksid kateetreid vähemalt vaadata ja katsuda. Keelitamistele ja palvetele näidised tagastada reageerisid kahes esimeses reas istujad nagu partisanid, koondades ridu – õlg õla kõrval.

Sellisest emotsioonide tulvast kurdistunud insenerid vabandasid ja selgitasid, et „lukuga” kateetrite näidiseid oli ainult esitluse jaoks (keeruline ja kallis tehnoloogia), aga poolfabrikaate on neil veel suhteliselt palju järel ja lubasid tuua need järgmisel päeval kateedrisse meile kingituseks. Kired vaibusid alles pärast Akselrodi kindlat lubadust, et igaüks saab „poolfabrikaadi”, vähemalt 5 meetrit (millest saab kokku 20 kateetrit!). Pärast seda rääkisid eri linnade arstid poolteist tundi, millest nad ise on püüdnud kateetreid valmistada ning kust ja kuidas hangivad defitsiitset kraami.

Osutusime kõik osalisteks improviseeritud etenduses, mille oli lavale seadnud suurepärane režissöör. Tõsi, ka arstid polnud lihtsad statistid, nad püüdsid võimaluste piires siiralt anda kibedatele faktidele iroonilist varjundit. Nii rääkis näiteks Krasnodari krai peaanestesioloog, et nende haigla kõrval asub veterinaariainstituut, kus teaduslikul eesmärgil ostetakse palju tehnikat piiri tagant (neil oli valuutat), ning reanimatoloogid said sealt mõnikord üht-teist piirituse vastu vahetada. Vladivostokis oli abiks tutvus kalamajanduse instituudi töötajatega.

Alik pöördus vaikselt minu poole sooviga, et räägiksin, milline on asjade seis õnnelikus Baltikumis. Tunnistasin, et meie elame tõesti päris hästi – Helsingi on lähedal, kõigest 60 km üle lahe, ja Soome anestesioloogid käivad meil kord aastas külas. Juba palju aastaid vahetame nendega standardseid kingitusi: meie teeme neile välja ja kingime pudeli viina, Vana Tallinna või šampanjat, nemad toovad meile lisaks vaakumpakendis kohvipakile kingiks kateetreid. Nii et pärast kohtumisi on igal meist taskus 3–5 imeilusat ühekordset kateetrit, mida kasutame minimaalselt 2–3 korda. Mõnikord tuleb oma varandusele surnukuuri järele minna ja vaadata, et patoanatoom seda lahkamise käigus ära ei lõhuks. Siis tuleb seda puhastada, pesta ja hoida tükk aega spetsiaalsetes lahustes, seejärel jälle pesta. Kahjuks talub õrn välismaa kraam sellist kohtlemist halvasti, enamasti lähevad kateetrid juba pärast teist kasutamist katki.

Komsomolskaja Pravdas ilmus meie pressikonverentsi kohta pikk artikkel, kus toodi muu hulgas ära ka minu väljaütlemised. Meid ei petetud – saime kõik lubatud ja nii ihaldatud „torukesed”, samuti blankettide näidised, et meie haiglate administratsioonid saaks kiiresti saata tehasesse suure tellimuse. Meil kõigil oli tuttavaid kolleege mitte ainult teistes haiglates, vaid ka teistes linnades, helistasime neile ning jagasime suurepärast uudist, palusime vajadused välja selgitada ja kiiresti tellimused esitada. Juba poole aasta pärast saime esimese partii steriilselt pakitud, tõepoolest ühekordseid kateetreid, aasta hiljem juba kõikvõimalike läbimõõtude ja erisuguste lukkudega kateetreid.

Tallinnas ehitati suurt kiirabihaiglat, kuhu pidi tulema eraldi lastekorpus mitme operatsioonisaali ja suure reanimatsiooniosakonnaga. Pool aastat oli haigla peakirurg keelitanud mind seda osakonda juhtima, kuid tulemusteta. Tal õnnestus mu vastupanu murda alles ettepanekuga minna kaheks aastaks Moskvasse kliinilisse residentuuri – tavaliselt stažeeriti seal 2–3 kuud. Residentuuri minnes oleks mulle avanenud ka võimalus võtta osa anestesioloogiakonverentsidest, mida korraldati Moskvas iga kuu, kuid kuhu meie sattusime tavaliselt väga harva. Ma oleksin saanud tunduvalt tihedamini Alikuga suhelda ja loomulikult vähemalt võimaluse külastada regulaarselt parimaid muuseume ja teatreid. Oli ainult üks tõsine vastuargument – mu poeg õppis 9. klassis. Kuidas ma ta üksi jätan? See probleem aga lakkas üsna kiiresti olemast – perekonnanõukogus hääletasid kõik minu õppimise poolt ja mu vanemad nõustusid poisi kaheks aastaks enda juurde võtma. Nii õnnestus mul tõepoolest ära näha peaaegu kõik etendused, mis jooksid Tagankal või Sovremennikus, palju huvitavat oli vaadata ka teistes tuntud teatrites.

Algul oli mul huvitav töötada ühes kõige suurematest, hästivarustatud lastekliinikutest, kus oli kolmekümne voodiga reanimatsiooniosakond, kuid umbes poole aasta pärast andsin endale lõplikult aru, et mul pole seal absoluutselt mitte midagi õppida. Kõike, mida meile serveeriti nagu uusimat, kasutasime Tallinnas juba mitu aastat (sombrevin, fentanüül, droperidol) ning eri liiki narkooside „uusimad” metoodikad olime ammu omandanud.

Esimese residentuuriaasta lõpus kutsuti mind lastekirurgia kateedri koosolekule. Kateedri juhatajal akadeemik S. Doletskil õnnestus hankida aparaat tsentraalse hemodünaamika diagnoosimiseks (terves Nõukogude Liidus oli selliseid aparaate kõigest kolm). Uute uuringutega oli tegelenud juba enam kui aasta üks verivärske teaduste doktor, selle ala spetsialist täiskasvanute diagnoosimisel (nimetame teda edaspidi doktor N. – iks). Akadeemik soovis uute ja originaalsete uuringutega „kaunistada” oma õpilaste dissertatsioone. Viimased aga olid väga koormatud ega jõudnud uut metoodikat omandada, mistõttu palus ta minul neid aidata. Sel juhul oleks ta saanud asjale ametliku käigu anda ning lasta mind anestesioloogiaosakonnast üle viia oma kateedrisse, dotsendi ja reanimatoloogi Valeri Balagini tiiva alla. Rõõmu varjates vastasin, et ei vaidle vastu. Jälgida oli vaja traumaatilise šoki ja ägeda peritoniidiga lapsi (vastavalt aspirantide-kirurgide dissertatsiooniteemadele). Samal ajal palus Balagin mind oma aspirandi-reanimatoloogi jaoks jälgida, mis toimub lastega, kui neil on äge hingamispuudulikkus.

Septembris hakkas doktor N. mulle uut metoodikat õpetama. Ta näitas, kuidas kasutada aparatuuri ja teostada mõõtmisi, kuid ei suutnud arusaadavalt selgitada näiteks seda, kuidas saadud andmeid analüüsida. Ta rääkis nii keeruliselt ja segaselt, nii „teaduslikult”, et olin sunnitud Valeri Balagini poole pöörduma. Me uurisime, arutasime, hindasime ja analüüsisime tulemusi siira huviga peaaegu iga päev.

Juba mitu aastat paigaldati eranditult kõigile reanimatsiooniosakonda toodud lastele kohe saabumisel kanüül ülemisse õõnesveeni, seepärast polnud mul mingit muret spetsiaalse värvimarkeri viimisega veresoonkonda, samuti tsentraalse venoosse rõhu mõõtmisega. Keeruline oli iga päev korduvalt korrutada kolmekohalisi arve ja välja arvutada kaheksa hemodünaamilist parameetrit. Sel ajal polnud meist kellelgi taskukalkulaatorit ja personaalarvuti oli tegelaseks ulmefilmides. Minu insenerist ema oli õpetanud mind arvutama arvutuslükatil, mis tekitas kolleegides isegi suuremat hämmastust kui kliinilised tulemused, mis sellisele arvutamisele järgnesid.

Hilissügisel toimus sündmus, mis muutis põhjalikult meie suhtumist minu poolt läbi viidud uuringutesse. Nagu tavaliselt võtsin verd, tegin aparaadiga vajalikud toimingud ja hakkasin kiirustamata arvutama. Sel päeval tegin tööd kahe patsiendiga, üks neist oli üheteistkuune poiss. Mina jälgisin teda kolmandat päeva järjest. Laps oli sattunud saatuslike ja traagiliste asjaolude ohvriks – talle oli lastesõimes määratud klistiir, see lihtne protseduur tehti aga ülesandeks kogenematule õele. Suure vaevaga sai too ülesandega hakkama, tõsi, protseduuri lõpus eritus verd, kuid õde ei taibanud, mis juhtus, ega öelnud ehmatusest kellelegi sõnagi. Ka siis, kui lapsel tõusis palavik ja tema väljaheide muutus veriseks, varjas ta veel mitu päeva toimunut. Haiglasse jõudes oli laps juba raskes seisundis, operatsioonil avastati sooles auk (klistiiri tagajärg!) ja peritoniit.

Ma lõpetasin arvutamise, võrdlesin tulemusi möödunud päeva omadega ja mõistsin äkki õudusega, et lapsel tekib äge südamepuudulikkus ja perifeerse veresoonkonna näitajad kasvavad niivõrd, et juba varsti võib tekkida kopsuturse. Dotsent Balaginit polnud kohal, ma läksin ise reanimatsiooniosakonda, et rääkida lapse raviarstile oma kartustest. Ta läks kohe lapse juurde, kontrollis andurite näite ja ütles, et olukord on stabiilselt raske, kuid mitte nii raske… Püüdsin uuesti selgitada, mida hemodünaamika parameetrid näitavad, kuid ta vihastas ja teatas, et olukord on kontrolli all, ning käskis end enam mitte segada. Läksin tagasi kateedrisse, pöördusin reanimatoloogist kolleegi poole ja palusin temal sekkuda. Ta vastas, et lapse palatis töötab väga kogenud arst, kes aga ei varjagi oma vastumeelsust „kateedritaibude” vastu, peab lugu ainult dotsendist ja kedagi kuulata ei kavatse.

Balagin jõudis tagasi kahe tunni pärast, kuulas mu järeldused ära ja me läksime tagasi esimesel korrusel asuvasse palatisse. Lapse olukord polnud enam mitte äärmiselt raske, vaid kriitiline, terminaalne. Beebi viidi protseduuride tuppa hingamisaparaadi alla. Peaaegu tund aega tegi personal koos dotsendiga kangelaslikke jõupingutusi lapse päästmiseks, kuid tulemusteta. Balagin juhatas mind oma kabinetti. Olime mõlemad väga löödud ja kurvad, istusime tükk aega rõhuvas vaikuses ning hakkasime siis sündmusi taastama. Tuli välja, et hemodünaamilised näitajad andsid alarmi juba kolm tundi e n n e terminaalse seisundi tekkimist, hoiatades katastroofi eest, kuid seda ei mõistetud. Situatsioon arenes tüüpilise stsenaariumi järgi – suure staažiga suurepärane spetsialist ei näinud midagi sellist, mis oleks teda ettevaatlikuks muutnud. Ähvardavaid väliseid sümptomeid ju polnudki, need ilmusid „ootamatult” umbes poolteist tundi enne kriitilist olukorda ja viisid väga kiiresti pöördumatu seisundini. Järelikult polnud meie uusi uuringuid vaja üksnes väitekirjade kaunistamiseks – neid võis ja pidi kasutama praktikas.

Poole aasta jooksul saime paljugi selgemaks ja õppisime tulemusi praktikas kasutama. Ühel õhtul, juba talvel, nägin arvutusi lõpetades taas tuttavat pilti – kuueaastasel tüdrukul (peritoniit, paar päeva pärast operatsiooni) areneb äge südamepuudulikkus. Kellaaeg oli juba päris hiline, kuid ma teadsin, et Balagin on veel oma kabinetis. Ma tormasin tema juurde. Mind ära kuulanud, erutus ta samuti ja pobises segaduses: „Mida siis teha?”

„Te küsite MINU käest? Te ju ise lugesite meile selle kohta loengut! Eelmisel nädalal!”

„Nojah… Muidugi!”

Me jooksime astmeid vahele jättes trepist alla. Kui ukse lahti lajatasime, nägime, et mõlemad valvereanimatoloogid on tüdruku voodi juures väga ärevil. Nende sõnade järgi tekkis tsüanoos, laps muutus rahutuks, tema seisund halvenes progresseeruvalt, kuid nad ei saanud aru, milles on asi. Jõudmata välja hingata, ütles Balagin: „Tema näitudest järeldub… südame ülekoormus… kõrge tsentraalne venoosne rõhk… perifeerne spasm… vasopleegia… kiiresti… Ja nad kolmekesi hingasid peaaegu kooris välja ravimi nime. Medõde hakkas seda viivitamatult veeni manustama. Poole tunni pärast mõõdeti uuesti tsentraalset venoosset rõhku – nüüd oli see järsult alanenud, peaaegu nullini. See aga tähendas, et pärast perifeersete veresoonte spasmi möödumist (vasopleegia) tuli ilmsiks tõsine soontesisese vedeliku puudulikkus. Selle koguse suurendamiseks pandi aeglaselt tilkuma albumiini 10 %-line lahus. Tunni aja pärast mõõtsin jälle näitajaid, kuid selletagi oli juba selge, et oht on möödas.

Sellest päevast peale tuli infusioonilahuste manustamist hemodünaamilistest parameetritest lähtuvalt sageli korrigeerida (seni oli seda tehtud ammu kindlaks määratud rangete reeglite järgi, arvestades lapse vanust, kaalu ja pikkust). Reeglina tuli suurendada manustatavate kolloidlahuste kogust. See viis tuliste vaidluste ja raevukate sõnasõdadeni hommikustel koosolekutel. Ikka ja jälle selgitas Balagin kannatlikult, et tegemist pole järjekordse teadusliku eksperimendiga, nagu mõned arvavad, vaid et uurimus annab võimaluse mitte ainult kiiremini, vaid ka täpsemalt hinnata olukorra kriitilisust ning aidata meil sekkuda õigeaegselt ehk oluliselt varem, kui ilmnevad raske südamepuudulikkuse kliinilised sümptomid. Asi läks kurioosumiteni – vastuseks meie peamisele argumendile, et lapse seisund paranes ilmselgelt, kõlas aeg-ajalt vastuseks vihane karje: „No ja mis siis?! Te ju suurendasite infusiooni lubatud kogust! Te rikkusite jämedalt norme!”

Kevadel otsustasime, et meie töö tulemustest tuleb teha ettekanne kateedri koosolekul. Isegi doktor N. ei vaielnud vastu. Mul lubati nädal aega haiglasse mitte tulla, et saaksin ettekandega tegelda. Mõned päevad kulusid selleks, et sorteerida igasuguseid arve, paigutada neid laiali ja joonistada diagramme. Kahe esimese haigete grupi puhul (trauma ja peritoniit) kujunes harjumuspärane pilt – hemodünaamiliste parameetrite muutumine intensiivravipäevadel ehk siis enne ja pärast operatsiooni. Aga kolmanda grupiga (asfüksia) asjad miskipärast ei sujunud, juba kolmandat päeva lappasin andmeid üht- ja teistpidi – ma ei saanud üldse aru, millise põhimõtte järgi neid grupeerida. Lõpuks joonistasin ruudulisele paberile joonlaua nullist sajani ja hakkasin sellele kandma hemodünaamika näitajaid, võttes aluseks tsentraalse venoosse rõhu. Mõne tunniga sain asja valmis. Üllatusega avastasin, et kõik andmed asetusid oma kohtadele ja tekkis veel üks seaduspärasus: välja joonistus nn normikoridor, mille piirideks oli tsentraalne venoosne rõhk väärtuses 30 ja 70 mm veesammast. Täiesti selgelt joonistus välja hemodünaamika „adekvaatsuse piirkond”.

Järgmisel päeval sõitsin kateedrisse ja näitasin tehtud tööd doktor N. – ile. Ootamatult hakkas ta karjuma, et nemad tegelevad kõrge teadusega, aga mina mingi jamaga. Seejärel rääkis äärmiselt erutatult veel midagi ja ütles tigedalt: „Seda pole mitte kellelegi vaja!” Ma kavatsesin juba koju minna, õigemini kellelegi külla sõita (lohutuse järele), kuid otsustasin enne siiski Balagini juurest läbi astuda ja talle graafikut näidata, et lõplikult veenduda, kas tegemist on tõepoolest jamaga. Olin väga löödud, seepärast ei saanud ma kohe aru, millest ta räägib. Kuulsin ainult, et tuleb kiiresti kõik ümber teha – kaks kirurgiliste haigete gruppi uuesti üle vaadata…

„Olge nüüd, seal on ju enam kui 50 haiget,” ütlesin peaaegu hingetult, „aga igaühele eraldi tuleb teha mitu mõõtmist!”

„Te ei saa aru, misasja te mulle tõite? Marss koju, siia ärge tulge enne, kui olete kõik ümber teinud!” Balagin peaaegu karjus ja see polnud talle üldse loomuomane.

Märgates, et olen nutma puhkemas, jäi ta vait, pani mind tugitooli istuma, keetis teed ja pakkus võileibu. Lõpuks selgitas oma erutuse põhjust: kui ta asjast õigesti aru sai, ja selles ta peaaegu ei kahtle, siis oleme temaga, nagu öeldakse, sensatsioonilise avastuse lävel!

„Midagi ümber arvestada pole vaja, parameetrid tuleb vaid õigesti grupeerida. Vaadake, mis välja tuli, peritoniidi-grupis on see kõige paremini näha! Seal on andmed kõige rohkem segamini, eriti 3–4 päeva pärast operatsiooni, seepärast muutub „keskmine suurus” statistiliselt ebausaldusväärseks. Peab proovima andmeid rühmitada mitte päevade kaupa, nagu tavaliselt tehakse, vaid teisiti – tsentraalse venoosse rõhu taseme järgi, olenemata sellest, mis päeval uuring tehti. Ma loodan, et kolme päeva pärast on teil uued graafikud valmis ja te toote mulle minu oletuse graafilise tõestuse.”

Tal oli õigus. Kõik kolm graafikut langesid hämmastaval määral kokku, justkui kattusid üksteisega. Me hakkasime hoolikalt ettekandeks valmistuma. Kuulanud ära minu mõnede värviliste slaididega kaunistatud ettekande, väljendas Doletski hämmastust selle üle, et ma panin ühte patta niivõrd erinevad ja absoluutselt mittekõrvutatavad haigete grupid. Siis võttis sõna Balagin. Ta ütles, et just selles ongi minu töö põhiline väärtus – meil õnnestus praktikas tõestada seda, mida reanimatoloogid teoreetiliselt teavad juba ammu, aga ainult tänu loomkatsetele.

„Niivõrd erinevate nosoloogiliste üksuste puhul nagu raske trauma, asfüksia ja äge peritoniit on avastatud kriitilises või terminaalses seisundis laste südameveresoonkonna ühesugune mittespetsiifiline reaktsioon. Meil õnnestus kindlaks määrata usaldusväärne korrelatsioon kõige keerulisemate tsentraalse hemodünaamika parameetrite ja tsentraalse venoosse rõhu kõigile kättesaadavate näitajate vahel. Veelgi enam, esimest korda on täpselt välja toodud laste tsentraalse venoosse rõhu näitajate normipiirid. Andmed on tõepärased ainult siis, kui mõõtmisi tehakse vasopleegia foonil: alla 20 mm veesammast näitavad rasket hüpovoleemiat, üle 80 mm veesammast südame kriitilist ülekoormust. Pediaatrilises kirjanduses pole selle kohta kuskil sõnagi öeldud, ma ise kontrollisin. Saadud parameetrite võrdlemine traditsiooniliste kliiniliste andmetega näitas samal ajal banaalsete meetodite puudulikkust ja paikapidamatust patsiendi seisundi raskuse hindamisel. Muidugi tuleb intensiivravis tingimata arvestada laste vanuse ja kaaluga, et leida vedelike optimaalne hulk ja infusiooni õige tempo, kuid orienteeruma peab just tsentraalse venoosse rõhu põhjal ning selle mõõtmine on jõukohane ka külahaiglale. Töö resultaadid on kateedri jaoks etapilise tähendusega. Infusioonravi seni kehtinud normatiivid on selgelt vananenud ning paistab, et meil tuleb need üle vaadata…”

Iga kateeder kihab intriigidest ja varjatud võitlustest – pole mõtet pikemalt peatuda sel raskel õhustikul, mida ma terve aasta olin sunnitud sisse hingama. Minu elu muutus aga peaaegu väljakannatamatuks pärast seda, kui kateedri juhataja andis mulle ülesande vormistada dissertatsiooniavaldus. Läksin järgmisel päeval dekanaati, kus mulle rõõmsalt teatati, et minu töö, nagu selgus, võib pretendeerida veel ka avastusele. Patendivolinik andis mulle blanketid autoriõiguse dokumentide vormistamiseks. Näidis oli mõeldud inseneriuuenduste jaoks, kirja pandud väga jäigas kroonukeeles, mis miskipärast meenutas mulle „linnukeelt”.

Kulutasin enam kui kuu aega erinevate paberite täitmiseks, tehes mulle arusaadavad üldkasutatavad meditsiiniformuleeringud ümber mingiteks võimatult keerulisteks tehniliste terminitega fraasideks, mida mu mõistus ei võtnud. Minu teaduslikuks juhendajaks oli määratud doktor N., minu armastatud dotsendi raevukas vastane. Temast sai mitte ainult kõigi meie artiklite, vaid ka autoritunnistuse kaasautor, sest Balagin leidis, et ainult nii, tema nime esimeseks pannes, suudame mingilgi määral neutraliseerida tema vastikut iseloomu. Nagu hiljem selgus, oli just tema kõigi mind puudutavate ebameeldivuste organisaatoriks kateedris.

Natuke enne minu koju tagasi pöördumist kutsus akadeemik Doletski mind oma kabinetti. Ta hakkas usaldusliku tooniga rääkima, et ma olen küll ära teinud suure töö ja kogunud hea materjali, kuid asi on selles, et kateedril on oma, „ametlikult kinnitatud” aspirandid. Nende jaoks ongi saadud materjal ette nähtud ning lisaks kõigele muule on see veel ka kateedri omand. Ma vastasin, et juba 15 päeva tagasi andsin isiklikult kõigile aspirantidele kõik „dissertatsioonihaigete” andmed üle – kõik hemodünaamika jälgimise protokollid, analüüsid ja ettekirjutused. Seepärast ei saa ma üldse aru, milles on asi. Akadeemik oli silmanähtavalt hämmingus ja ütles, et ilmselt sai ta siis valeinfot. Ma pidin talle meelde tuletama, et töötasin dotsent Balagini juhendamise all ja ilma temata poleks mul pähegi tulnud teha nii kaugeleulatuvaid järeldusi ning tulemusi nii kõrgelt hinnata. Dotsent peab neid väga olulisteks, aga mina tegin ju puhtalt tehnilise, laboratoorse osa tööst. Lisasin, et ma ei pretendeeri mingilgi moel nende intellektuaalsele omandile – ma pole kunagi kavatsenud dissertatsiooni kaitsta, minu jaoks oli lihtsalt huvitav tegelda täiesti uue probleemiga.

Balagin aitas mind mu „kannatuste teel” igati, sõitis mitu korda koos minuga dekanaati, kuid ühel hetkel mu kannatus siiski katkes ja pärast „jutuajamist ülemuse juures” ma plahvatasin ja prahvatasin: „Mulle pole nekroloogis kandidaadikraadi vaja!” Samade sõnadega läksin Akselrodi juurde koju ja rääkisin talle nördinult, mis kateedris viimasel ajal on toimunud. Alik kuulas mind osavõtlikult ja ütles: „Üks lülita välja!” Märganud arusaamatust abikaasa silmis, selgitas: „Minu kindla veendumuse kohaselt on Zojal neli neerupealist (nali!), kui emotsioonid lakke tõusevad, siis ma palun vähemalt ühe välja lülitada.” Ta helistas Balaginile ja küsis naerdes: „Valera, Zoika on minu juures ja räägib mingeid õudusi. Seleta mulle, mis teil seal tegelikult toimub.” Peaaegu kohe muutus ta tõsiseks. Minuti pärast venitas: „Jaaah?” Aga kümne minuti pärast küsis: „Võib-olla peaks ta tõesti sülitama ja kõik sinnapaika jätma?” Kõne lõpetanud, ütles ta üllatunult, et minu emotsionaalne puhang viis ta valedele jälgedele – ta olnud kindel, et ma liialdan, aga tegelikult tuleb välja, et kõik on veel palju hullem…

Tallinnas selgus, et haiglat ikka veel ehitatakse. Lastekorpus polnud valmis, seda lubati hakata finantseerima mitte varem kui poole aasta pärast, polnud aga kedagi, kes meid pojaga ülal oleks pidanud. Töötuid ei tohtinud sel ajal olla ja ma läksin tagasi vanale töökohale oma haiglas. Peaaegu kolm aastat ei tegelnud ma mingi teadusega. Siis aga teatati mulle, et kätte on saadud autoriõigus (olin selle juba unustanud), rektor märkis kateedri selle eest ära oma aastaaruandes ja juhatajale meenutati, et neil on võlg – varem välja kuulutatud dissertatsioon on kaitsmata. Mulle anti edasi akadeemiku tungiv palve töö lõpetada ja anda kateedrile üle käsikirja mustand.

Kuidas saab midagi lõpetada, kui ma polnud selle kirjutamist veel alustanudki?! Peale selle tuli sooritada veel mitmesuguseid eksameid…

Alik soovitas kateedri palvele siiski vastu tulla: „Töö on peaaegu valmis, sul tuleb see vaid õigesti vormistada. Kõik kolm aspiranti on oma dissertatsioonid vahepeal edukalt kaitsnud, seega ei tohiks sinu kaitsmine kelleski mingeid negatiivseid tundeid esile kutsuda. Üks professoritiitli tingimus on viie kaitsnud dissertandi olemasolu, sina aga oledki see viies ja seepärast oma „võltsile” juhtkonnale nii vajalik. Ja mis kõige olulisem – kõik teavad, et autoritunnistus on doktoridissertatsiooni jaoks väga soovitatav, sinul aga kujuneb kõik hoopiski ebatüüpiliselt. Sinu uurimuse teaduslik uudsus – iga dissertatsiooni peamine tingimus – on juba instituudi patendiga kaitstud ja seejuures on see kõigest üks peatükk sinu tööst.”

Mul ei jäänud muud üle kui tõsta kapi ülemiselt riiulilt alla vana, kuid täiesti töökorras kirjutusmasin, 1907. aasta Underwood, see puhastada, õlitada ja alustada „surematu teose” kirjutamist. Umbes aasta hiljem helistas mulle isiklikult doktor N., minu niinimetatud ametlik teaduslik juhendaja, ning see oli juba väga ootamatu. Ta teatas, et järgmisel kuul toimub kateedris koosolek, kus kuulatakse minu ettekannet – toimub väitekirja eelkaitsmine ning seejärel arutatakse minu töö edasist saatust. Plaan on rektoraadis kinnitatud ja tähtaega ei tohi mingil juhul ületada. Muutusin ärevaks ja helistasin Moskvasse. Selgus, et just eelmisel päeval oli Balagin sõitnud kuuks ajaks Kesk-Aasiasse.

„Teeme ära!” teatas Akselrod. Ta rahustas mind, tuletas meelde, et teksti ei pea olema üle kümne lehekülje, palus mitte paanitseda ja lubas kindlalt, et meie temaga saame „vaenlasega” suurepäraselt hakkama. Мul polnud Tallinnas kellegagi isegi nõu pidada, seepärast panin juba kolme päeva pärast mustandi Moskva rongi vagunisaatjaga teele. Järgmisel päeval helistasin Alikule – ta tegi märkusi ja luges üles kohad, mida on vaja ümber teha või parandada. Viisime parandused lõik lõigu haaval sisse. Õhtul pärast tööd trükkisin käsikirja puhtaks ja viisin uuesti raudteejaama. Üks minu tuttav viis paki Akselrodile ja kõik algas otsast peale…

Kaks nädalat enne eelkaitsmist sõitsin neljanda variandiga ise Moskvasse. Kohe esimesel päeval helistasin oma juhendajale, kuid ta keeldus kokkusaamisest, viidates suurele hõivatusele. Sai selgeks, et ta valmistab ette minu häbistavat läbikukkumist. Otsustasin lahingu vastu võtta. Peaaegu iga päev helistasin Aliku soovitusel kateedri sekretärile (armas vanem proua, kes mulle siiralt kaasa tundis) ja palusin juhendajale edasi öelda, et ma teda otsin. Kahel korral läksin ise kohale ning andsin oma tulekust varakult teada, justkui selle jaoks, et temaga kindlasti kokku saada – tegelikult aga selleks, et ta jõuaks õigeaegselt peitu pugeda ja leiaks selleks viisaka ettekäände. Seda ta ka tegi. Sekretär ütles imestades ja hämmeldunult, et kõik kateedri töötajad said teate kätte, kõik nägid teda ja teade anti ka edasi, kuid ta kadus jäljetult…

Meile Alikuga tegi nalja, et N. nii kergesti kukub meie poolt seatud suhteliselt primitiivsesse lõksu. Igal juhul teadsid nüüd kõik, et ta ei kohtunud minuga kordagi. Kaitsmisele eelnevatel päevadel käitus ta aga hoopis rumalalt – ütles, et on raskesti haige, ning hankis kolmeks päevaks isegi haiguslehe. Eelkaitsmisele ta siiski ilmus.

Alik tegeles minuga iga päev: viis muudatusi teksti, et teha seda kõnekeelsemaks, palus korduvalt mul teksti ilmekalt ette lugeda, õpetas õigesti mõtterõhke panema, vahetevahel võttis isegi aega – ma ei tohtinud mingil juhul ajalimiiti ületada. Kahekümneminutilise esinemise jaoks valmistasime ette 17 värvilist slaidi – ettekanne oli hoolikalt üles ehitatud diagrammide ja tabelite selgitustele.

Doletski kiitis mind täpsete formuleeringute ja ilusa vormistuse eest. Kliiniku tuttavasse saali oli kogunenud ligikaudu sada inimest. Küsiti enam kui 25 küsimust, millele ma vastasin erilise vaevata, mõttes veel kord tänades Akselrodi (just selliste või väga sarnaste riukalike küsimustega oli ta mind pidevalt terroriseerinud). Protokolli, mis oli selliste sündmuste puhul kohustuslik, kanti esinemine ja vastukajad sellele, mis olid praktiliselt kõik positiivsed, väikeste märkustega – mis samuti olid sellisel puhul kohustuslikud. Olukord oli haruldaselt heasoovlik. Ülemus, kes oli ilmselgelt kõige toimuvaga rahul ja lõõgastunud, küsis heasüdamlikult, kas ka juhendaja tahaks midagi öelda.

Doktor N. tõusis püsti ja alustas oma vaevalt kellelegi arusaadavat kõnet nagu tavaliselt, vuristades ja kasutades teaduslikele sarnaseid termineid. Tema kümneminutilise esinemise kokkuvõte oli, et juba varem ei kuulanud ma absoluutselt tema nõuandeid ja tahtsin kõike omamoodi teha või kuulasin inimesi, kes on selliste keeruliste uurimuste asjus ebakompetentsed. Ja nüüd demonstreerisin kogu ilus oma teaduslikku võimetust ning esitasin täiesti toore töö, sellist dissertatsiooni pole kellelegi vaja ja seda on häbi isegi kellelegi näidata…

Akadeemik ütles ärritatult: „Kui juhendaja arvab, et dissertatsioon pole kaitsmiseks valmis, siis miks me siin aega raiskame?” Tõusis järsult ja suundus ukse poole.

Tavaliselt suudan ma lööke hästi taluda, kuid seekord läksid mu jalad nõrgaks. Tekkis rusuv vaikus. Ja siis äkki kostis teise professori lõikav hääl: „Palun kõigil kolleegidel kateedrist kohe tulla minu kabinetti. Mul on väga tähtis teadaanne.”

Saalis tõusis kära, kõik rääkisid korraga. Ta pöördus minu poole ja ütles vaikselt, kuid rõhutatult: „See puudutab ka teid. Ootan teid üleval.”

Kui sisenesin ülemuse kabineti avarasse eesruumi, viskus minu poole ehmunud sekretär küsimusega: „Kas ma koristan kõik ära?” ja viipas kaetud laua poole. Me olime temaga varem kõik kokku leppinud, hommikul olin toonud kohvi, Eesti suupisteid ja kohalikke pirukaid ning tema oli katnud laua pidulikuks kohvijoomiseks. Ma püüdsin talle naeratada ja ütlesin, et me tähistame sündmust igal juhul. Lõin selja sirgeks ja marssisin akadeemiku kabinetti. Kõik olid juba kohal. Mitte keegi ei vaadanud minu poole… Professor osutas vabale toolile ja ütles: „See, mis täna juhtus, on esmajärjekorras häbiks kateedrile. Mul pole kunagi olnud nii piinlik. Kõik siinviibijad teavad, kui palju meil kulub aega, et aspirante dissertatsiooni kaitsmiseks ette valmistada. Samal ajal pole doktor N. raisanud ühtki tundi, ehkki just nimelt tema kutsus inimese teisest linnast kohale. Ta sõitis spetsiaalselt siia aprobatsioonile, aga doktor N. valetas kõigile ja puges tema eest häbitult peitu. Nüüd ma saan aru, miks doktor N. määras sellise tähtaja – tal oli vaja ära kasutada Balagini eemalviibimist. Me teame kõik, et dissertant kogus kõigest ühe aastaga nii mahuka materjali, et seda said kasutada kolm meie aspiranti. Niipalju kui ma tean ja mäletan, aitas teda ainult dotsent Balagin. Töö osutus niivõrd oluliseks ja originaalseks, et aspirandid said autoritunnistuse, mis andis kateedrile samuti tublisti punkte juurde. Ja kuidas me kolleegi täname?”

„Missugune on siis teie ettepanek? Mida teised arvavad?” küsis Doletski.

„Ma teen ettepaneku tõmmata protokollist maha kogu see hullumeelne jama, millega tuli välja niinimetatud teaduslik juhendaja. Kui see on hädavajalik, võite lisada minu arvamuse. Kirjutage: „Töö on tähelepanuväärne, hiilgavalt vormistatud ja suurepäraselt illustreeritud. Suure praktilise tähtsusega.” Kõik! Kas hääletame?”

Kõik naeratasid ja hääletasid nagu üks mees poolt. Akadeemik kutsus mind enda juurde ja ütles: „Anna meile andeks, et nii inetult välja kukkus. Aga mul on väga hea meel, et me selle segaduse kiiresti lahendasime…”

Koosolekulised hakkasid kogunema peolaua taha, kus juba oli üks inimene – doktor N., kes sõi kiluvõileiba ja palus rõõmsalt endale veel kohvikest kallata. Professori, minu peamise kaitsja sain ukse juures kätte. Ta teatas kõva häälega, et tal on edasilükkamatud asjaajamised, ning mäluva doktor N. – i poole kõõritades vabandas, et ei saa üldist rõõmu jagada. Tema järel, kuid vähem demonstratiivselt, lahkusid veel mõned inimesed. Varsti tulid lillede ja õnnitlustega anestesioloogid, kellega ma viis aastat tagasi lihtsa residendina koos töötasin.

Pärast, juba koduses keskkonnas, ma mitte ainult ei jutustanud kõigest detailselt, vaid ka mängisin ette. Arutati teise professori ootamatut esinemist, ta oli ju hiilgav kirurg, sugugi mitte vähem tuntud kui kateedri juhataja (aga mitte reanimatoloog!). Miks ta pidas vajalikuks sekkuda? Minu kahe residentuuriaasta jooksul puutusin temaga väga harva kokku operatsiooniruumis, kuid ta osales aeg-ajalt meie koosistumistel. Anestesioloogidel oli ammusest ajast kombeks keskpäeval teed juua. Arstid, kes polnud sel ajal hõivatud, panid suure samovari käima ning lauale toodi präänikud ja kuivikud. Lisaks sellele tõi igaüks, mida sai – sulatatud juustust suitsuvorstini. Alati oli seal palju rahvast, osalesid kõik soovijad, alluvusvahekorrad ei kehtinud. Hinnati intellekti ja huumoritaju. Reeglina olid lauatagused vestlused lõbusad ja huvitavad.

Läks mööda kuu või kaks, kui helistas Balagin ja teatas, et tal õnnestus Doletski siiski ära rääkida – ta soostus hakkama „pulmaisaks”. Kõigepealt hakkab tema, kirurg, reanimatsioonialase töö peamiseks juhendajaks. Nad olid kõik läbi arutanud ega näinud muud võimalust, kuidas saaks doktor N. – i neutraliseerida, kateedri prestiiži kindlustada ja säilitada ning vältida häbi, kui tal tuleb pähe jälle mingi vemp visata. Asub ju õpetatud nõukogu, kes kaitsmise vastu võtab, teises instituudis – Moskva Teaduslikus Pediaatria ja Lastekirurgia Uurimise Instituudis. Sealset anestesioloogiaosakonda juhatab meditsiiniteaduste kandidaat Lekmanov, suurepärane spetsialist ja inimene. Ta lubas igakülgset abi ja tuge, dotsent aga olevat tema ammune tuttav.

Akselrod arvas, et peatähelepanu tuleb pöörata autoreferaadile: „See tuleb lihvida hiilgavaks. Ära unusta, et kohe pärast kaitsmist saadetakse see kõigisse Nõukogude Liidu meditsiiniraamatukogudesse ning vähemalt 10–20 inimest loevad töö tõenäoliselt ka läbi. Järelikult peab see olema niisugune, et ka kümne aasta pärast poleks häbi lugeda.”

Ning Alik tuli taas ja taas kord rongile vastu, töötas tekstiga, jälle me helistasime ja viisime parandusi sisse… enam kui kakskümmend korda! Kümme aastat hiljem võtsin õhukese brošüürikese kätte ja veendusin, et seda pole tõepoolest häbi lugeda.

Nädal enne kaitsmist sõitsin instituuti luurele ja sain teada, et kaitsmine toimub suures amfiteatris, et slaidid projitseeritakse hiigelsuurele ekraanile, aparaat asub kuskil lae all, sealt kustutatakse ka valgus auditooriumis, samal ajal põleb ettekandjal kateedris väike lambike. Otsustasime Alikuga, et efektitseme pisut: ilma ettekande esitaja käsuta pidi teatud hetkel tuli kustuma ja ilmuma slaidid. Pärast paari proovi oli kõik paigas (kaks noorukest aspiranti said slaidid ja teksti „režissööri märkmetega”). Jälle kulutas Akselrod minu peale oma aega, jälle sundis ta mind korduvalt keerulist teksti ette kandma. Otsustasime ka pisut kavaldada: kõige keerulisemad teksti osad, mida mul kuidagi ei õnnestunud takerdumata ette kanda, paigutasime slaidide alla. Kui kõik vaatavad ekraanile, siis saan rahulikult vajalikud laused lisavalgustust kasutades ette lugeda. Esimene ja viimane lõik tuli pähe õppida ja kiirustamata ette kanda, õpetatud nõukogu liikmetele ustavalt silma vaadates.

Kaitsmise päeva varahommikul helistas Alik ja ütles, et kõigil dissertantidel on alati mingisugused ebameeldivused, mina aga juba olen enda peale tõmmanud kõik võimalikud, nii et nüüd ei tohiks enam midagi juhtuda. „Ja pea meeles: mis ka ei juhtuks, ära mingil juhul ettekannet katkesta – mitte keegi ei kuula, mida sa räägid (materjaliga tutvusid kõik varem, neil on palju huvitavam üksteisega suhelda), vaid kuidas sa räägid.”

Hiigelsuures auditooriumis olid kõik juba kohtadele istunud, mõne minuti pärast pidi mind sisse kutsutama. Ja just sel hetkel tuli jooksuga äärmiselt erutatud sekretär ja rääkis, et kogu esimene korrus on jäänud elektrita, elektrikud püüavad juba pool tundi asja korda saada, kuid tulemuseta. Auditooriumis on valgus, sest sealsed lühtrid saavad toite teise korruse kilbist, samuti slaidide näitamise projektor. „Aga mikrofon ei tööta, tuleb rääkida kõvemini. Ja arvestage, et kui tuled kustutatakse, siis lisavalgustus kateedris põlema ei hakka.”

Kuni esimese slaidi näitamiseni läks kõik stsenaariumi kohaselt. Kui valgus justkui iseenesest kustus ja ekraanile ilmus värviline diagramm, jätkus auditooriumis vaikne sumin ja krabistamine. Äkki tekkis aga pingeline vaikus – kõik nägid, et lisavalgustust pole, aga mina jätkan täielikus pimeduses rääkimist. Panin tähele, et ma ei pabista üldse, räägin rahulikult ka kõige keerulisemat teksti peast, ei koperda. Nii möödus minutit kümme, pooled joonised olid juba näidatud, kohe pidi tulema ettekande olulisim osa…

Ja siin mõistsin äkki, et olin teksti unustanud. Mul ei olnud absoluutselt meeles, mida peab edasi rääkima, mitte ühtki sõna.

Jäin vakka. Auditoorium tardus. Hingasin sügavalt sisse ja ütlesin võimalikult rahulikult: „Valgust, palun!” Piisas ühest pilgust vajaliku lõigu kolmele esimesele sõnale, kui kogu tekst tuli kohe meelde. Tegin näo, et nii pidigi olema, ja umbes minuti jooksul vaatasin oma tarku sõnu öeldes saali. Jõudsin otse enda ees märgata õpetatud nõukogu liikmete hirmunud nägusid (hiljem tuli üks neist minu juurde ja ütles, et kui midagi sellist oleks juhtunud temaga, oleks ta minestanud). Vaatasin otsa Alikule, kes tõstis käe ja pigistas sõrmed tervituseks rusikasse (vastu pidada!), nägin oma abiliste hirmust suuri silmi. Igaks juhuks vaatasin veel kord teksti – kõik oli korras – ja pöördusin nende poole: „Järgmine slaid, palun!”

Edasi kulges kõik vahejuhtumiteta ja hardas vaikuses. Pärast, juba ereda valguse käes, esitati küsimusi, esinesid oponendid. Tehti teatavaks hääletamise tulemus: ühehäälne „poolt”, ilma ühegi „musta lambata”.

Sündmust tähistasime kitsas pereringis. Kaitsmise ajaks sõitsid kohale mu vanemad ja poeg ning lähimad sõbrad. Isa tõi spetsiaalselt kaasa oma kaheköitelise teose (novellid, jutustused, näidendid), mis oli ilmunud vaid kuu aega tagasi tema juubeliks. See oli isegi minu jaoks üllatus. Kõik külalised said kingituseks raamatu koos autogrammiga.

Vanematega on mul väga vedanud. Nad elasid koos pool sajandit ja kandsid kogu oma elu jooksul südames teineteisemõistmist. Varasest lapsepõlvest peale elasin perekonnas, kus valitses armastus. Noorena arvasin, et see on normaalne ja enesestmõistetav, et teisiti ei saagi olla. Isa oli minu jaoks tõelise mehe eeskuju: tark ja andekas, ilus ja imposantne, tõeliselt heatahtlik. Ma olin tema üle alati uhke. Ta oli ka demokraat selle sõna kõige paremas tähenduses. Praegu tundub see uskumatu, kuid isal, kes üldse ei osanud eesti keelt, polnud suhtlemisbarjääri – tema juurde tulid sageli hingest hinge rääkima eesti kirjanikud ja kolleegid kinostuudiost. Võimulolijatest hoidis ta eemale, parteifunktsionääre oma koju ei lasknud, erandiks vaid üks, kuid tema oli kõigepealt palju aastaid majasõber ja alles hiljem sai Eesti kultuuriministriks.

Paljude meie pere tuttavate literaatide seas oli minu ema ainuke töötav kirjaniku naine. Ta töötas üle 40 aasta insenerina, sai uue tehnika osakonna juhatajaks, talle kuulus 20 autoritunnistust ja kaks rahvamajanduse saavutuste näituse medalit. Kõige selle juures oli ta ületamatu peokorraldaja. Kolmekümne aasta jooksul oli kõige traditsioonilisem peopäev meie jaoks võidupüha. Andsime välja seinalehte, meie emaga meisterdasime kollaažid: lõikasime klantsajakirjadest välja kentsaka keha, sellele lisasime peol osalenu fotost väljalõigatud pea, isa tegi figuuride juurde luuletused. Ta kirjutas ka laua taga laulmiseks laulu, kus igale külalisele oli pühendatud üks salm. Isa pani selga paraadpintsaku, mille ette olid kinnitatud sõjaautasud, kaasa arvatud medal Stalingradi kaitsmise eest ja Võidu orden. Suur laud kaeti Saksa ajalehtedega ja nendele laoti „sõja-aastate lihtne toit” – mundris kartulid, vobla (mida polnud lihtne hankida), lihakonservid, heeringas, erinevat rohelist ja piiritus sõduriplaskus. Kogu lauakate koosnes kandilistest klaasidest, alumiiniumist kahvlitest ja paarist määrimisnoast. Toit loputati alla morsiga, mida ammutati suurest kastrulist selle külge kinnitatud kruusiga… Kõige tähtsamale perekondlikule peole tulid (ja sõitsid eri linnadest) vanematele külla kirjanikud, kunstnikud, juristid, režissöörid – tähelepanuväärsed ja teravmeelsed inimesed kõige erinevamatelt elualadelt, paljud tõid ka oma luuletusi külakostiks.

Pärast isa surma juulis 1987 tekkis mul tunne, et see kodu, kus mul oli määratud sündida ja elada, on kokku varisenud. See oli väga rusuv aeg, ka tervis oli kehv. Arstide otsus ei lohutanud – infarktieelne seisund. Mul soovitati tungivalt keskkonda vahetada – ja ma sõitsin Moskvasse, koos Akselrodidega uut aastat vastu võtma.

Rahvast ei kogunenud nende juurde palju, tulid vaid kõige lähemad sõbrad, umbes viisteist inimest. Istuti suure laua taga kuulsa hiigelsuure oranži lambivarju all. Laud oli kaunilt kaetud, seal oli pirukaid, suupisteid, soolatud ja marineeritud juurvilju. Kinke jagati nagu meilgi kodus, aga siin sai igaüks veel kingituse, mille Alik oli oma kätega valmistanud, lisaks tema naljatlev luuletus õnnitluste ja soovidega. Niisama ei antud midagi, kõik tuli välja teenida – jutustada anekdoot või midagi laulda. Lõbutsesime hommikuni. Esimest korda poole aasta jooksul „sulasin üles” ja tundsin end harjunud ja tuttavas keskkonnas, armastatud kodus olevat, nii lähedases ja sarnases sellele, mille olin kaotanud.

Mulle ei meeldi rongiga sõita – ma ei suuda seal magada isegi siis, kui sõidan üksi ja korralikus vagunis, seepärast eelistan lennukit. Akselrod tuli mulle alati Šeremetjevosse vastu ja ma lugesin end Moskvasse saabunuks sellest hetkest, mil märkasin teda rahva hulgas. Mällu on lõikunud selline juhtum: ootesaalidesse olid riputatud suured teleekraanid, kuhu transleeriti ülemnõukogu istungit. Esines akadeemik Andrei Sahharov, teda katkestas ja püüdis peatada Mihhail Gorbatšov, saalist kostis nördinud hüüdeid, kaamera näitas karjuvaid saadikuid suures plaanis. Vaatepilt polnud meeldiv. Alik viitas ekraani poole: „Tead, kuidas seda nimetatakse? Lõustade koda!”

Minu elukohta viis Alik mind alati alles pärast seda, kui olin käinud nende juures kodus. Tema naine Nataša tervitas meid külluslikult kaetud lauaga. Ta töötas Alikuga samas Botkini haiglas, juhtis seal laborit. Minu jaoks kehastab Nataša siiamaani seda haruldast naisetüüpi, kelles on ühendatud nii tõelise sõbra kui ka suurepärase perenaise omadused ja kes oskab kodus luua heatahtliku ja sooja õhkkonna.

Alik tuli mulle alati ka enne minu kojusõitu järele ja viis teel lennujaama enda juurde lahkumisõhtusöögile. Selle rituaali seadis ta ise sisse ja pidas sellest kinni ligi kümme aastat. Ükskord, järjekordsetel kursustel, elasin ühiselamus Botkini haigla kõrval. Ma ootasin Alikut ja juba lõpetasin asjade pakkimist, kui tuppa vaatas üks armas doktor Siberist. Ta tuli hüvasti jätma ja tundis huvi, kas keegi tuleb mind saatma. Naise reaktsioon mu vastusele oli nii tormiline, et ma päris ehmatasin: „Kuidas tohib Akselrodi niimoodi taksojuhina ära kasutada?!” Kui me Alikuga minu toast väljusime, jooksid arstid koridori kokku teda tervitama ja oma silmaga veenduma, et tõepoolest, dotsent Akselrod ISE kannab minu kohvrit. Autos tundis Alik huvi, milles asi. Minu segase kokutamise peale aga vastas: „Ilmselt nad ei tea, et on olemas ka selline elukutse nagu sõber – ja sina kasutad mind eranditult sellena.”

Kursuslaste emotsioonid olid ka mulle tuttavad. Mäletan hästi, millise vapustuse üle elasin, kui esimest korda Alikule külla läksin. Kõik oli suurepärane, õhtusöök lõppes, serveeriti teed ja lauale toodi pirukad. Ma läksin midagi kööki viima ega uskunud oma silmi: kõigi poolt jumaldatud ja kõrgesti austatud, alati nii elegantne, vaata et kättesaamatu pilveelanik ALIK ISE seisab lõbusate joonistustega kaetud põll ees musti taldrikuid täis kraanikausi ääres, laulab midagi ja… peseb nõusid! Sellist asja ei saanud olla!

Viimast korda lendasin Moskvasse 1991. aasta veebruari alguses, hoides põlvedel madalat kimpu, mis koosnes lehvikukujuliselt sätitud kuuseokstest ja eri tooni pastelsetest gerberatest, mis tumedal taustal hästi välja paistsid. Need lilled olid tollal Moskvas suureks harulduseks ja Alik oli neid Tallinnas käies alati imetlenud. Lennuks kulunud poolteist tundi istusin justkui mingis hämarolekus, peaaegu liikumatult, ja mind huvitas ainult see, et lilled ära ei külmuks – püsis kolmekümnekraadine pakane. Alles siis, kui sisenesin lennujaamahoonesse ja märkasin, kuidas vastutulnute hulgas kutsuvalt lehvitab mu tuttav noor abielupaar, „lülitusin sisse” ja mõistsin lõplikult, et Alikut pole enam ja et sel korral sõitsin ma tema… matustele.

Sellest ajast peale sõidan Moskvasse eranditult rongiga.

* * *

Selles vanuses, nimetagem seda viisakalt „auväärseks”, mil inimesed tavaliselt hakkavad mõtlema sellele, millega nad peaksid tegelema edaspidi, pärast siirdumist väljateenitud puhkusele, algas minul ja kestab juba peaaegu kakskümmend aastat sugugi mitte vähem keeruline, sugugi mitte vähem töömahukas, aga muinasjutuliselt ilus teelõik, mille nimi on HOMÖOPAATIA. Lõime KoLeGa kliiniku, mida tuleb dešifreerida nagu Компания Левитан и Габович ehk eesti keeles erakliinik Levitan ja Gabovitš.

Minu selle elulõigu üks suuremaid õnnestumisi oli tutvus ebatavalise arstiga. Luule Viilma sai klassikalise meditsiinilise hariduse ja töötas ligi 15 aastat opereeriva günekoloogina, kuid seejuures oli tal veel ka selgeltnägemise eriline ja haruldane anne. Minu silmis oli meie kõige suurem õnnestumine see, et ta mitte ainult ei kirjeldanud kahjustusi, mida nägi energeetilisel tasandil, vaid seletas meile lahti ka stressi tekke põhjused ja tagajärgede sümbolistliku mõtte ehk haiguse sümptomid. Seejuures oskas ta nähtut kirjeldada nii värvikalt, et meie poolt mittenähtav ja seega arusaamatu üldine pilt muutus selgeks ja nähtavaks. Mis tahes küsimustele vastas ta meile arusaadavas „arstikeeles”, selgitades meelsasti ka üksikuid detaile ja erinevaid nüansse.

Peaaegu kuus aastat (alates 1995. a sügisest) konsulteerisime igakuiselt koos haigeid, doktor Luule Viilma kirjeldas igale tema suurimat probleemi ning selgitas, kuidas sellega tööd teha. Lihtsas ja isegi argises keeles selgitas ta meile ja meie patsientidele ka kõige keerulisemaid mõisteid, millega me polnud kas üldse tuttavad või olime midagi kuulnud, kuid polnud püüdnudki asja tuumani tungida. Korrates seda, mis oli juba valgust näinud tema kahes raamatus, aitas ta meil paljusid probleeme näha teisest vaatenurgast. Ta aitas meil paljut mõista, seejuures ka homöopaatia sügavaimaid aspekte. Temaga koostööd tehes õppisime aja jooksul välja selgitama probleemi, mis haigestumise põhjustas. Nüüd oli oluliselt lihtsam orienteeruda – me ei pidanud enam ekslema erinevate sümptomite virvarris, et välja selgitada, kuidas ja mille abil inimest aidata. Peale selle õppisime pidama dialoogi inimorganismiga tema elu ja haiguse erinevatel etappidel. Selleks tuli kõigepealt määratleda energeetilise tasakaalu kahjustused ning pärast seda, kui meile saavad haiguse põhjused selgeks, leida patoloogiaga sobiv homöopaatiline preparaat. Me saime korduvalt, vahel isegi kuni sada korda võimaluse ennast kontrollida ja veenduda meie ravistrateegia ja – taktika õigsuses või siis teha korrektiive ja otsida teisi võimalusi.

MEIE on eelkõige Anatoli Levitan, tõeliselt ustav sõber, kes kõik need aastad kaitses mu seljatagust kõige erinevamates, keerulisemates ja isegi traagilistes olukordades. Meie „kolmandaks õlaks” ja usaldusväärseks kaastöötajaks sai Anna Vassiljeva, kes ühines meiega hiljem, 1999. aasta jaanuaris. Meie loodud on originaalne, nelja patendiga kaitstud diagnostikameetod. Meie väike kollektiiv on veendunud, et tegelikult saame inimest ainult aidata, ainult õpetada, kuidas „olla õigesti haige”… Selleks et terveneda, peab ta olema valmis omandama uusi teadmisi, see aga on väga keeruline, tõsine ja mahukas töö.

„Normaalsete” arstide sügavaim eksitus ja peamine viga seisneb arvamises, et nad suudavad kellegi terveks ravida, s.t haigusest vabastada. Nad on oma õiguses kindlad ega lase ligi kahtluse varjugi. Ma olen praktiseeriva arstina töötanud peaaegu nelikümmend aastat ja see aeg on mind viinud ühe peamise järelduseni: kui arst kas või minutiks unustab, et sõna patsient tähendab ladina keeles kannatajat, kui arst ei kahtle, kas ta on määranud õige ravimi, siis on tal parem vahetada eriala.

Pärast paljusid aastaid – olles töötanud koos kirurgide ja günekoloogidega, osalenud tuhandetel operatsioonidel, jälginud haigeid ja teinud neile infusioonravi mitte ainult operatsioonijärgselt, vaid ka operatsiooniks ette valmistades, saanud suure praktilise kogemuse ja teoreetilised teadmised, tundnud esimese kümne aasta jooksul isegi teatud kindlust – hakkasin äkki tundma end ebamugavalt. Nagu kirjutatakse tummfilmitiitrites: „Tema hinge puges kahtluseuss.” Kui pärast justkui edukat operatsiooni (maohaav või neerukivid, adenoidid või tromboflebiit, hemorroidid või tsüst) tulid samad patsiendid aasta või kahe pärast samade probleemide ja kaebustega või läksid kordusoperatsioonile… Miski siin ei klappinud – haige organ küll eemaldati, aga kui sellegipoolest tekkis retsidiiv, siis järelikult jäi haiguse põhjus alles.

Eksisteeris meditsiinistatistika, kus eraldi real toodi ära erinevate operatsioonide tüsistuste ja erinevate haiguste retsidiivide protsendid. See toimis justkui orientiiri ja õigustusena: väga oluline oli mitte väljuda selle statistika raamest, mida jälgisid kõigi haiglate administratsioonid, võrreldes pidevalt keskmisi statistilisi näitajaid kogu maal. Paraku võib selline ravimine, mis likvideerib vaid mõned sümptomid, osutuda organismi jaoks tervikuna hukatuslikuks. Nagu öeldakse, on tervis rikkus, mis väheneb proportsionaalselt eemaldatud organitega. Veel enam – haigus omandab pärast operatsiooni teise näo, nagu näiteks tüsistused pärast mao resektsiooni (dumping-sündroom), mis alluvad ravile halvasti.

Meditsiinipraktika põhineb Newtoni reaalsuse mudelil, mis kujutab maailma mehaanilise süsteemina. Arstid suhtuvad inimese organismi kui keerulisse bioloogilisse masinasse või mehhanismi, mis on kokku pandud sellistest osadest nagu füüsilised organid, vedelikes lahustunud keemilised ained, ensüümid ja membraanretseptorid, veri, lümf, erinevad rakud ja koed. Süsteemi kontrollib aju, perifeerne närvisüsteem, kus inimese mis tahes füsioloogiline tegevus sõltub eranditult materiaalsetest struktuuridest: südant on kujutatud nagu mehaanilist pumpa, neer töötab nagu automaatne filter jne jne. Viimastel aastakümnetel on meditsiiniteaduse üüratud jõupingutused suunatud molekulaartasandi „katkiste” osade avastamisele. Sellest lähtuvalt ravim kas aitab rakkudel normaalselt funktsioneerida või hävitab need, mis töötavad anomaalselt.

Saabunud on energoinformatiivsete tehnoloogiate ajastu, me elame 21. sajandil, mil isegi väikesed lapsed mängivad pidevalt arvutimänge. 20. sajandi teadusliktehniline progress meditsiinivallas puudutas vaid inimese füüsilise keha instrumentaalset ja laboratoorset jälgimist. Samas ei tule ju kellelegi pähe absurdne mõte osta portatiivne, väga kallis arvuti, kanda seda pidevalt endaga kaasas, aga kasutada vaid kalkulaatorina turul ja poes sisseoste tehes. Kvantfüüsika- ja kõrgtehnoloogiaajastul pole arstide maailmavaates murrangut toimunud, kuna ortodoksne meditsiin on absoluutselt võimetu mõistma, et kõige keerukamaks energoinformatiivseks süsteemiks on INIMENE, kelle sisse oleks loodus pannud justkui superbiokompuutri koos hiigelsuure andmepangaga. Lisaks kõigele muule on selle süsteemi programmi algusest peale sisse ehitatud võimas kaitse igasuguse negatiivse mõju eest, nii välise kui ka sisemise. Inimese organism on väga keeruline süsteem, kus toimub tohutu hulk biokeemilisi protsesse.

Meie organism valdab iseregulatsioonisüsteemi suure, võib öelda, et sajakordse tugevusvaruga – iga tema elutalitlussüsteem on paljukordselt dubleeritud. Elavas organismis toimuvad samaaegselt erisuunalised protsessid: hapniku ja toitainete hankimine ning šlakkide – elutegevuse jääkproduktide väljutamine; toiduga saadud valkude lagunemine ja kehaomaste aminohapete süntees; vananemine, rakkude surm ja nende vahetumine uute vastu jne. Kõigi nende protsesside teostamiseks, süsteemi normaalseks funktsioneerimiseks on vaja energiat, seda tarbib iga rakk, iga organ. Seejuures on kõik suunatud dünaamilise tasakaalu hoidmisele ehk homöostaasile – organismi sisekeskkonna püsivusele. Inimorganismi normaalse, terve funktsioneerimise näitaja ei peaks olema ainult laboratoorne, s.t vere kliiniline ja biokeemiline analüüs, vaid ka energeetilise homöostaasi seisukord. Kõik elusorganismid püüdlevad ühtselt ümbritseva keskkonnaga energeetilise (dünaamilise) tasakaalu hoidmise poole, et kindlustada eluenergia pidev juurdevool ja normaalne ringlemine. Diagnostikat energeetilisel tasandil lubab teha viimasel ajal laialt levinud Volli meetod, mis lubab nüüd ja praegu välja selgitada, kuidas täpselt on lõhutud peenenergia tasakaal erinevates organites ja mis viis patoloogiliste muutusteni. Kaasaegne meditsiin, õigemini tohutu hulk polikliinikuarste, ei suuda pakkuda patsiendile midagi peale antibiootikumide, hormoonide, operatsioonide ja antidepressantide, kui nad üldse enam ei tea, mida tuleks teha, sest nad ei saa absoluutselt aru asja tuumast.

Erinevalt ametlikust meditsiinist on homöopaatiline ravimeetod suunatud organismi sisemusse, selle eneseregulatsiooni teel funktsioneerivate kaitsemehhanismide mobiliseerimisele. Homöopaadid ei võitle haigustega, vaid aitavad organismil taastada kaotatud funktsioonid.

Need, kes õpivad ja praktiseerivad homöopaatiat, meenutavad mulle Jack Londoni kangelasi, kes väga raske ja visa tööga otsisid ja leidsid kulda Klondike’ist. Tasub vaid kaevuda ühte lugematutest probleemidest, kui satud kullasoonele. Saad häid tulemusi, oled enda üle väga uhke ja arvad, et avatud on veel üks, seni tundmatu homöopaatiatahk. Ning tunned siis ehtsat rõõmu ja joovastust. Uurid kogu kättesaadavat kirjandust, kontrollid korduvalt enda ja lähedaste peal. Selleks et end lõplikult veenda, loed ilmselt sajandat korda Samuel Hahnemanni peamist tööd „Organon der rationellen Heilkunde”1 (1810), näed hästituntud kohti, mida mäletad peast, leiad uusi (või unustatud?) kullateri, ja kohtad fraasi, mis võib olla trükitud kõige väiksemas kirjas joonealuse märkusena. Sa lihtsalt ei pööranud sellele varem tähelepanu, ei omistanud sellele tähendust, sest polnud valmis seda vastu võtma. Seega kannab mõte tõepoolest niivõrd võimsat infolaengut, et kunagi väikses kirjas loetu on alateadvusse toppama jäänud. Pärast „hulkusid ringi”, küpsesid, tulid välja justkui avastusega, kuid siis selgus, et samast asjast, mis sulle kuude viisi rahu ei andnud ja milleni lõpuks jõudsid, kirjutas juba Hahnemann, pidades seda oluliseks ja vähemalt joone all mainimise väärseks…

Sellega seoses meenus mulle, kuidas mind nooruses vaimustas üks tähelepanuväärsete inimeste elulugude sarja esimesi raamatuid – matemaatik Évariste Galois’st. Ta töötas välja loogilise matemaatika teooria, kuid ei avaldanud kunagi oma töid, sest kaasaegsed ei mõistnud tema uudseid vaateid. Galois oli aktiivne revolutsionäär ja selleks, et temast vabaneda, provotseeriti duell. Ta jäeti surmavalt haavatuna maha ja talle ei osutanud abi mitte ainult duelli juures viibinud arst, vaid ka tema isiklik sekundant. Alles järgmisel päeval leidis ta juhuslikult talupoeg, kellele ta jõudis rääkida juhtunu üksikasjadest. Galois arvas ära, et tegemist oli poliitilise mõrvaga, ja nägi ette oma fataalset lõppu. Tema käsutuses oli vaid mõni tund, seepärast kiirustas ta väga, püüdes oma teooriat tervikuna paberile panna. Mõistnud vastu hommikut, et ei jõua kõike vajalikku üles kirjutada, lühendas ta maksimaalselt oma teoreemide tõestuse osa, aga ühe juurde kirjutas, et selle „tõestus on elementaarne”… Teoreem tõestati alles 50 aastat hiljem. Ta lõi võrrandite teooria, mida tuntakse Galois’ teooriana ja mis on kaasaegse algebra aluseks. Suur matemaatik oli surres 21 aastat vana.

Erinevalt temast elas homöopaatia rajaja Christian Friedrich Samuel Hahnemann, saksa arst, farmatseut, keemik ja teadlane, pika ja viljaka elu (1755–1843). Ta sündis vaeses peres, tema isa kirjas Meisseni manufaktuuris portselannõusid. Juba lapsena tõusis ta oma eriliste annetega esile ja 14. eluaastaks valdas kaheksat võõrkeelt. Alates 16. eluaastast teenis ta raha tõlgetega ladina, vana-kreeka, inglise ja prantsuse keelest, tänu millele sai Leipzigi ülikooli stipendiaadiks ning vabastati tänu edukale õppimisele õppemaksust – tollal oli see erakordne.

Tõlketegevus aitas Hahnemannil uurida sügavuti meditsiini, farmakoloogiat ja keemiat. Töötades 1790. a tuntud šoti farmakoloogi von Culleni teose „Materia Medica” tõlke kallal, jäid talle silma autori vastuolulised väited, mis polnud kuidagi tõestatud ega argumenteeritud. Nimelt kinnitas von Cullen, et hiniinipuukoor, mida peeti peamiseks malaariaravimiks, on mürgine. Kuna Hahnemann oli lapsena ise malaariat põdenud, otsustas ta veel kord seda ravimit enda peal proovida. Pärast kahe hiniinidoosi sissevõtmist ilmnesid tal kõik malaariale omased sümptomid ja kestsid 2–3 tundi. Niipea kui ta katse katki jättis, kadusid kõik sümptomid ja ta tundis end taas tervena.

Kuue aasta jooksul katsetas ta enda, oma pere ja vabatahtlike peal erinevaid aineid – „ravimeid-äratajaid” –, jälgis ja pani kirja kõik tekkinud sümptomid. Peale selle uuris ta erinevate mürgituste (elavhõbe, väävel, arseen) sümptomite kirjeldusi ning valmistas ise preparaadid katsetamiseks. Lõpuks leidis Hahnemann, et eksperimendi käigus saadud sümptomid ja teatud haiguste sümptomid kattuvad.

Eksperimentaator Hahnemann avastas diagnostika sümptomaatilise allika, nii haigused kui ka terapeutilised vahendid, muutes sellega meditsiinipraktika teaduslikuks: haiguse eksperimentaalsed sümptomid on iseloomulikuks näidustuseks vaadeldava ravimi võtmisel. „Igal ravimil on organismile eriline mõju ja ükski teine ravivahend ei suuda täpselt samasugust mõju esile kutsuda.” (§ 116)

1796. aastal avaldas Hahnemann väikese traktaadi, mis esimest korda sisaldab homöopaatia põhimõtteid: similia similibus curentur – sarnane ravib sarnast. Ravimi toimet peab katsetama tervel inimesel. Ravimiseks kasutatakse imeväikseid preparaadikoguseid, mis saadakse potentseerimismeetodil.

1809. aastal ilmus hiilgav artikkel „Kolme levinud ravimeetodi jälgimine”: a) haiguse nimetuse ravimine; b) sümptomite ravimine ja c) põhjuse ravimine. Ta kutsus üles ravima põhjust, mitte sümptomeid või nimetust. Sarnasuse seadusest, mille sõnastas Hippokrates ning mida uurisid hoolikalt ja sügavuti Paracelsus ja keskaja õpetlased, sai Hahnemanni arstikontseptsiooni põhiprintsiip. Ta mõistis esimesena, kui hädavajalikud on eksperimendid, katsetused tervel inimesel, ja demonstreeris imeväikese doosi ravivat mõju, määrates kindlaks selle valmistamise metoodika.

1810. aastal avaldas Hahnemann „Ravikunsti põhimõtted”. Sissejuhatuses on öeldud: „Selleks et ravida õigesti, kahju tekitamata, kiiresti ja usaldusväärselt, tuleb igal konkreetsel juhul valida selline ravim, mis suudab välja kutsuda sarnase seisundi sellele kannatusele (homoion pathos), mida tuleb hakata välja ravima. Milline tõeline ravim ei muutuks võhiku käes kahjulikuks, ohtlikuks, mürgiseks? Kahtlemata muutub selliseks ükskõik milline tugevatoimeline /–/ mida on võetud valesti ja mõõtmatult suurtes kogustes. Ja vastupidi, tänu koguse piisavale vähendamisele muutuvad kõige tugevatoimelisemad ja teravamad ravimid /–/ ka kõige nõrgemate ja tundlikumate organismide jaoks, kui anda vastavalt väikesed doosid, mis kutsuvad tervel inimesel esile haiguse tegelike sümptomitega sarnased haiguslikud reaktsioonid. /–/ Tundub, et vana meditsiinikoolkonna võhiklikud meetmed (allopaatia) on suunatud sellele, et muuta enamik haigusi ravimatuks, viia need kroonilisse seisundisse, pidevalt nõrgendades ja piinates juba niigi kurnatud patsienti uute laastavate ravimitest tulenevate haigustega. See mittetervendav kunst on röövinud kümme korda enamate inimeste elu kui kõige verisemad sõjad, muutes miljoneid patsiente haigemaks ja õnnetumaks, kui nad olid enne ravima hakkamist. See ongi allopaatia.”

Homöopaatiline doktriin põhineb sellel, et orgaanilised muutused organites ja kudedes on teisejärgulised. Olemasolevad sümptomid on signaalideks, mille abil haige organism annab oma kannatustest märku. Kui arst tunneb seda looduse keelt, siis ta suudab täpselt kindlaks määrata haigestumise põhjuse ja olemuse. Arst-homöopaat peab diagnoosi panemisel, mis on võrdväärne ravipreparaadi valimisega, esmajärjekorras juhinduma mentaalsetest sümptomitest. Ta kinnitab, et „ühtki haigust ei saa esile kutsuda materiaalne põhjus… haigusttekitav aine… põhjusteks on kahjustused hingejõus (eluprintsiibis), mis äratab inimese keha ellu. Homöopaatia teab, et tervenemise kutsub esile ainult elujõu reaktsioon /–/ aga tervenemise kiirus ja usaldusväärsus sõltuvad proportsionaalselt sellest, millisel määral on haige elujõud säilinud.”

Homöopaatilise ravimi valik baseerub „Materia Medicast” ja haige jälgimisest saadud teadmistel. „Eksisteerib ainult kaks peamist ravimeetodit: esimene tugineb looduse tähelepanelikule vaatlemisele, visale eksperimenteerimisele ja puhtale kogemusele, ja teine, mis kõike seda ei kasuta, on heteropaatiline või allopaatiline. Igaüks neist välistab teise meetodi ja ainult see, kes neist kumbagi ei tunne, võib sattuda eksiarvamusele, et need võiksid kunagi läheneda või isegi ühineda /–/ või näidata end naeruväärses valguses, kasutades mõlemaid meetodeid kordamööda ning sooritades sellega kuriteo jumaliku homöopaatia vastu.” (§ 52)

Hahnemann oli veendunud, et haigust tuleb võtta kui elu valitseva ja toetava energia tasakaalu rikkumist, „nagu organismi seisundit, kus dünaamiline elujõud on muutunud haigusest kahjustunuks”. Loomulikult kasutab ta oma aja terminoloogiat. Arusaadavatel kaalutlustel ei saanud ta tollal kõigest avameelselt rääkida ja seda kaugeltki mitte kartusest oma elu pärast, mis oleks täiesti mõistetav.

1811. aastal annab Hahnemann välja „Puhta ravimiõpetuse”, kogumiku ravimite patogeneesidest, mida on katsetatud tervetel inimestel, aga 1823–1830 „Krooniliste haiguste ravimise”. Uurimistöö tulemusena sündis avastus, et lisaks preparaatide järjepidevale lahjendamisele tuleb neid kindlasti aktiivselt raputada ehk potentseerida: võetakse näiteks 1 tilk ainet ja 99 tilka vedelikku, raputatakse 10 korda, saadud lahusest võetakse jälle 1 tilk ja lahustatakse 99 ml vedelikus, protseduuri korratakse mitu korda. Nende protseduuride hulk (nt kuus korda) tähistabki potentsi väärtust, antud juhul C6. Seejuures ravimid toimivad, isegi kui on lahjendatud piirini, kus nende füsioloogiline või toksiline mõju peaks olema kadunud. On teada, et lahuse puhul, mis homöopaatias vastab potentsile C12, ei jää materiaalset ainet enam alles, kuid homöopaatilise preparaadi tervendav mõju suureneb. Järelikult ei mõju ravim mitte materiaalsel, vaid energeetilisel tasandil. See tähendab, et pärast lahustamist ja raputamist lasevad ravimid vabaks mingi energia (või jõu), mis hakkab tegema koostööd organismi enda energiaga (või jõuga). Hahnemann nimetas seda vaimseks elujõuks, hingeliseks mootoriks, isereguleeruvaks eluenergiaks, eluprintsiibiks, dünaamiliseks printsiibiks, potentsiks, dünamiseerimiseks. „Terve inimese hingeline elujõud (isereguleeruv) on mootor, mis elustab materiaalse keha (organismi). Tema võim on piiritu ja ta toetab organismi kõiki osi harmoonilises eluprotsessis nii aistingute kui ka funktsioonide osas sellisel viisil, et meie pidevalt ärkvel mõistus ja hing, millele on antud mõistus, võivad vabalt kasutada seda elavat, tervet instrumenti meie eksistentsi kõrgemate eesmärkide jaoks.”

Elujõud või energia on iidse okultismi ja traditsiooniliste tervistamissüsteemide üks põhimõisteid. Tegemist on sellesama tähtsa tegeva algega, „kütusega”, milleta meie keha ja psüühika lõpetavad normaalse funktsioneerimise ning on määratud kiirele degradeerumisele: „Materiaalne organism, mis on jäänud elujõust ilma, pole võimeline tundma, tegutsema, end kaitsma; ta kutsub esile aistinguid ja sooritab elutalitlusi eranditult tänu mittemateriaalsele olemusele (eluprintsiibile), mis elustab materiaalset organismi nii tervise kui ka haiguse seisundis. /–/ Ta on surnud ja vastuvõtlik ainult välise füüsilise ilma jõududele, ta hävineb ja laguneb taas keemilisteks osisteks… Ainult haiglaselt muudetud eluenergia kutsub esile haigusi. Järelikult pole haigus kui tervik muud kui elujõu patoloogiline rike.” (§ 17)

Idee ravida sarnaselt toimiva haigusetekitajaga pole uus ega kuulu Hahnemannile, me leiame selle ajaloolise meditsiini hällist, Hippokratese raamatutest. Mida enam aga tegelda homöopaatiaga, seda enam hämmastab Hahnemanni geniaalsus. Võib vaid imetleda Õpetaja müstilist võimet sajandi jagu oma ajast ees olla. Sada aastat enne Sigmund Freudi kirjutas ta, et hing ja keha on üks, et psüühilised sümptomid tekivad enne somaatilisi ja seisavad isiksuse struktuuri hierarhias esikohal, aga nende põhjusi maksab otsida sügavalt inimese alateadvusest. Hirmu ja ärevuse tunne on inimese ühed põhilised emotsioonid. Igaüks meist püüab neid võõraste eest peita harjumuspärase käitumise maski taha. Homöopaatias tähendab psühhosomaatika püüdu näha väliste somaatiliste häirete taga hinge kannatusi. Tuginedes sellele, esitas Hahnemann esmakordselt psühhoosi ravimise põhiprintsiibid. Uute homöopaatiliste preparaatide otsingul sai ta erinevatel aladel esmaavastajaks, sealhulgas lõi ka kolloidid, mida looduses pole, alkeemiliste katsete abil aga ühendas ühendamatut, kui tal läks vaja näiteks Hepar sulphur ’it või Causticum’i. 50 aastat enne Robert Kochi kinnitas ta, et epideemiaid tekitavad „mikromiasmid”, näiteks koolerat kutsuvad esile surmakandvad mikroorganismid.

1830. aastal jõudis Euroopasse aasia koolera. Epideemia levis paljudesse maadesse, suremus ulatus 80 %. 1831. a jõudis see ka Sankt-Peterburgi, kus päevas suri ligi 600 inimest. Arstid ei teadnud, kuidas ja millega seda ravida, piirduti karantiiniga. Me oleme kõik kuulnud Boldino sügisest, sest teame lapsest peale, et kuna Volgal oli koolera, oli Puškin oma külakeses karantiinis ega saanud pruudiga kohtuda. Sel ajal leidis Hahnemann (katsete tulemusel) koolerasümptomite sarnasuse kamprimürgituse, upsujuure (Veratrum) mürgituse, vasesoolamürgituse sümptomitega. Ta saatis eri maade mõttekaaslastele-homöopaatidele ringkirja täpsete juhistega, milliseid preparaate, millistes doosides ja millisel haigusperioodil tuleb võtta. 1831. a lõpus saadi koolerast võitu. Itaalias, Austrias, Ungaris ja Inglismaal olid tulemused kõige märgatavamad, Pariisis aga paigaldati arstidele-homöopaatidele ausammas tänuks panuse eest võitluses kooleraepideemiaga.

Hahnemannile kuulub ka tuberkuloosi patogeneesi kirjeldus, ta kasutas homöopaatilisi vahendeid oma naise Melanie ravimiseks. Kuid mitte üheski meditsiiniajaloo-alases töös, mitte üheski füsiaatriaõpikus isegi ei meenutata Hahnemanni teeneid tuberkuloosi uurimisel. Tulemused on tema töödes peensusteni kirja pandud ega ole oma aktuaalsust tänapäevani kaotanud. Siiani on ametlikult keelatud tuberkuloosi ja onkoloogiliste haiguste ravimine homöopaatiliste preparaatidega. Ja seda meie päevil, mil inimkonda ähvardab reaalne oht, et see hirmus haigus, mida loetakse juba ammu võidetuks, tuleb tagasi.

Päranduseks oma järgijatele valmistas Hahnemann 86-aastaselt ette „Ravikunsti põhimõtete” kuuenda osa, parandades, täpsustades ja varustades seda suure hulga märkustega. Algul tundusid mulle paljud „Ravikunsti…” paragrahvid niivõrd keeruliste ja arusaamatutena, et tekitasid palju küsimusi, vahel ka nõutust või isegi ärritust. Kogenud spetsialistid, staažikad homöopaadid rääkisid, et Hahnemann kasutas tema ajal üldiselt tarvitatavaid alkeemikute mõisteid ja termineid, mis on praegusaja inimeste jaoks lihtsalt vananenud ja seepärast halvasti mõistetavad. Kuid need seletused ei suutnud rahuldada vajadust aru saada.

Alles aastaid hiljem taipasin, millest kirjutab Hahnemann § 84: „… arst vaatab, kuulab või märkab oma teiste meelte abil, mis on patsiendi seisundis muutunud või ebatavaline.” Pöörake tähelepanu sõnadele „oma teiste meelte abil”. Tekkis küsimus: milliste teiste? Ja peaaegu kohe ilmus vastus: nagu kõik geniaalsed inimesed, oli ta lihtsalt kõrgemalt poolt õnnistatud või nagu öeldakse, ära märgitud. Ilmselt pidas Hahnemann silmas meelteülest (ekstrasensoorset) taju. Ja siis muutuvad tema loogika ja sõnastus arusaadavaks, peaaegu kirkaks – kel kõrvad, see kuuleb. Ta tahtis esitleda akadeemilisele meditsiinile selgelt formuleeritud, teaduslikult tõestatud uut meditsiinilist distsipliini – homöopaatiat. Selgeks sai ka põhjus, miks ta justkui kordas samu tõdesid ja mõisteid, kuid eri viisil ja teiste väljenditega. Seepärast ongi ilmselt enim variatsioone Hahnemanni kõige olulisemal, eluenergia mõistel – ta viib oma järgijaid justkui hingelise tunnetamise spiraali mööda üles. Kui võrrelda viiendat, autori eluajal ilmunud „Ravikunsti…” kuuendaga, siis tekib tunne, et ta tahtis jätta oma peamise töö „õnnistatud” homöopaatidele. Töö lubas ta millegipärast avaldada nelikümmend (!) aastat pärast oma surma, pärijate tüli tõttu ilmus see aga alles 70 aastat pärast tema surma.

Võib-olla arvas Õpetaja, et kui Mooses juhatas oma rahvast orjusest päästmiseks läbi kõrbe nelikümmend aastat, et vabaneda orjapsüühikast, siis sama aja jooksul peaks muutuma ka arstide mentaliteet? Seda pole kahjuks juhtunud siiamaani, kuigi möödunud on kaks sajandit.

Kreeka mütoloogia kangelane Theseus läks võitlusse Minotaurusega, hirmsa, inimese keha ja härja peaga koletisega, kes elas maa-aluses labürindis, kust veel keegi kunagi tagasi polnud tulnud. Kuninganna Ariadne kinkis kangelasele lõngakera ja sidus lõngaotsa sissepääsu juurde. Lõngast kinni hoides sai Theseus ekselda, ilma et ta oleks Kreeka kuninga Minose hiigelsuure palee galeriides ja luksuslikes saalides kaotsi läinud, koletise üles otsida ja julmas võitluses tappa. Seejärel jõudis ta erilise vaevata tagasi välja.

Sündides tuleme siia ilma selleks, et läbida elulabürint ja leida „oma tee kloostrisse”. Jõudes järjekordsele teelahkmele, teeb inimene i s e ainult talle arusaadava ja sobiva valiku. Me kanname endaga kaasas eelmiste põlvkondade (ja kehastuste) poolt tehtud vigade koormat. Mis iganes haigus on tõendiks selle kohta, et inimene on kuskil eksinud, takerdunud selle labürindi ühte soppi ega oska enam leida väljapääsu. Tänapäevane meditsiin – akadeemiline, ortodoksne, allopaatiline või ofitsiaalne – tunnistab juba ka ise, et on jõudnud oma keemilis-terapeutiliste preparaatide rohkusega ummikusse. Eriti puudutab see ravimist hormoonide, antidepressantide ja antibiootikumidega, mis justkui müürivad inimese labürindi mahajäetud tupikusse, jättes ta ilma mitte ainult võimalusest, vaid ka lootusest sealt iseseisvalt välja tulla.

Meie diagnostikameetod on üles ehitatud nende olude ja põhjuste otsimisele, mis viisid eksinud inimese väljapääsmatusse olukorda ja sundisid teda toppama jääma. Nagu ütles üks filosoof: „Tuleb õppida välja tulema reaalsuse karmide seaduste tunnelist ja sisenema võimaluste labürinti.” Homöopaatiline ravimeetod seisnebki selles, et valides maksimaalselt sarnase, võimalikult kõrge potentsiga preparaadi, antakse haigele kätte seesama Ariadne lõng, kuid lahingud piiramisrõngast väljumiseks tuleb igal inimesel endal maha pidada.

Homöopaatia piiritutest võimalustest on kirjutatud palju suurepäraseid ja originaalseid töid. Vaevalt et siia on võimalik lisada midagi põhimõtteliselt uut, aga kompilatsiooniga ei tahaks ma tegelda, kuigi ka selliseid raamatuid on palju. Samas selgus, et 15 aasta jooksul on meil kogunenud mahukas statistiline materjal – mitmed tuhanded patsiendid ja sajad imetabased tervenemisjuhtumid, mõnikord peaaegu uskumatud lood ortodoksses meditsiinis praktiseeriva arsti jaoks. Ma tahan jagada meie kogemust, ravi resultaate ja neid situatsioone, mis on „normaalse” arsti jaoks sageli täiesti arusaamatud, kuid arsti-homöopaadi jaoks mõistetavad ja õpetlikud. Tahan jutustada meie eripärasest diagnostikameetodist, mis põhimõtteliselt erineb teistest, laialt levinud ja üldiselt heaks kiidetud meetoditest.

Me töötasime Luule Viilmaga koos peaaegu kuus aastat. Reeglina konspekteerisin ma konsiiliumi ajal tema selgitusi – kõige rohkem huvitas mind psühholoogiline portree ja „süžee areng” homöopaatilise preparaadi potentseerimisel. 2002. aasta jaanuaris toimus raske autoõnnetus, kus hukkus kolm inimest, ka doktor Luule Viilma läks meie juurest ära teise ilma…

Patsientidele tehti kõigist vestlustest helisalvestis ja ma pöördusin nende poole palvega võimaldada mul need läbi töötada. Meie käsutuses oli tohutu faktiline materjal – ebatavaline, originaalne, võib isegi öelda, et unikaalne. Umbes poole aasta pärast, kui ma ei tundnud end enam „kildudeks kukkunud anumana”, alustasin lõpuks tööd teksti kallal, üritades seejuures maksimaalselt säilitada Luule kõne iseloomu ja stiili. Kakskeelne ajakirjanik dešifreeris meie konsiiliumite üleskirjutusi, mida oli mitukümmend helikassetitäit. Ja siis selgus, et juba üksnes ühe pooletunnise vestluse muutmine loetavaks tekstiks võttis 8–15 tundi. Olime otsustanud aastate jooksul kogutud materjali trükiks ette valmistada. Mõte kiideti Moskvas heaks ja seda toetas eelkõige Ljubov Lurje, homöopaatilise keskuse SIMILIA juhataja. Veel enam, ta lubas avaldada mu pikad artiklid ajakirjas Homöopaatia Teataja. Tõsi, ta oli teinud seda ka varem – esimene artikkel nägi ilmavalgust 1997. a. Paljude tema kolleegide arvates ei vastanud need artiklid klassikalise homöopaatiaväljaande kõrgele tasemele ning isegi mõjusid halvasti selle prestiižile, aga sellegipoolest trükiti aastast aastasse igas numbris kaks artiklit. Nüüd said neist tulevase raamatu üksikud peatükid.

Autor tänab siiralt oma kolleege-mõttekaaslasi. Eriline tänu kuulub patsientidele, kellele me alati kaasa tunneme ja keda püüame aidata. Tohutu tänu neile, kes meisse ja meie meetodisse uskusid ning muutusid sel viisil kaasautoriteks ja kaastöötajateks.

Hindamatut abi monograafia eestikeelse osa ettevalmistamisel osutas Angela Saks.