Читать книгу Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani - Zoja Gabovitš - Страница 5

1960. aastate algul said vähesed aru, milles seisneb reanimatoloogi töö. Seletasime seda kõigile (ka arstidele) nii: „Kujutage endale ette raudteejaama, kus keeb elu. Selles jaamas on pikk platvorm, mis lõpeb sügava järsakuga, mille põhjas asub unustusejõgi Lethe. Surma kohta öeldi muiste: üle Lethe jõe sõudma. Kiirust kogudes väljub jaamast rong, viimase vaguni tamburis lebab aga surev inimene. Perroonil jookseb reanimatoloog, kes püüab rongile järele jõuda. Ühes käes on tal raske kohver aparatuuri, medikamentide ja erinevate lahustega, teise käega püüab ta käsipuust haarata ja viimase vaguni tamburisse hüpata. Kui tal see õnnestub, siis tekib patsiendil võimalus ellu jääda, kui aga mitte, siis ükskõik kui tormiline tegevus vagunis ka aset leiaks, ei puutu see enam haigesse – tema rong on läinud.”

Nendel kaugetel aegadel, mil alles hakkasid tekkima reanimatsiooniosakonnad, kuid vastavat eriala veel polnud, arutati kogu maailmas selle üle, kuidas hakata uue eriala esindajaid kutsuma. Pakuti välja palju erinevaid variante, teiste hulgas ka restitutsioon ehk taastamine. Hiljem ilmus mõiste „kliiniline patofüsioloog” – see termin andis kõige paremini edasi meie töö olemust, kuid seda peeti laiade rahvahulkade jaoks liiga keeruliseks. Hiljem jäädi pidama anestesioloogia, mis tähendab tuimastamise teadust (varem kasutati operatsioonidel eetrimaske), ja reanimatoloogia (elustamise teadus) juurde. Minu tööraamatus ongi kirjas: anestesioloog-reanimatoloog. Tookord neid kaht eriala veel ei eristatud, me pidime pidevalt õppima ja kogemusi korjama ning oskama kõike ise teha.

Ainuke asi, mida õppida ei saa, on suhtumine patsiendi surma nagu valitud eriala ühte komponenti. Iga valvekord on erakorraline olukord, kus tuleb anda vältimatut abi. Pärast aga tuleb nende patsientide eest veel palju päevi hoolitseda – see ongi meie töös kõige olulisem ja mahukam.

Juhtum praktikast

Ma olin juba enam kui pool aastat töötanud anestesioloogina. Hommikusel välkkoosolekul kuulati valvebrigaadi, anti haiged üle ja arutati, mida on juba tehtud ja mida tuleb edasi teha. Päeva jooksul oli haiglasse toodud kolm verejooksuga haiget. Kaks naist: ühel oli keskmise raskusega maoverejooks, tema tuli plaaniliseks operatsiooniks ette valmistada, teisel oli krooniline verejooks söögitoru laienenud veenidest (maksatsirroos). Kolmandal, 42-aastasel mehel, tuntud Tallinna näitlejal, oli profuusne verejooks maohaavast. Öösel oli teda opereeritud, kuid operatsiooni ajal kanti üle vaid 500 ml verd, sest verejaamas polnud rohkem hädavajalikku verd. Olukord oli ekstreemne, kõigil kolmel haigel oli haruldane veregrupp, reesus negatiivne A(II) Rh(-). Arstide komisjon pidi otsustama, kuidas olemasolevat kaht 250 ml pudelit jagada. Vereülekande eest vastutanud arst arvas, et veri tuleb jagada võrdselt, ja teised olid temaga nõus. Minul oli teine arvamus: mõlemad pudelid tuleks üle kanda opereeritud haigele, sest operatsiooni põhjustatud verekaotus ei ole korvatud ning pealegi on teada, et sama verehulga kaotust taluvad mehed halvemini kui naised. Mehed kaotavad teadvuse (aju hüpoksia) juba kolmandiku ringleva vere kaotamisel, naistel aga saabub kollaps alles siis, kui nad kaotavad poole oma verest. Tegin ettepaneku teavitada meie probleemidest patsiendi naist, samuti Vene Draamateatri näitlejat. Selle näitleja suurt populaarsust arvestades leiab teater kindlasti võimaluse leida nii palju doonoreid, et meil jätkub verd ka teistele patsientidele. Paraku pandi mind, tookord kõige nooremat arsti, otsustavalt paika ja nõuti, et ma ei sekkuks, sest tegemist pole minu haigega, s.t ma tegin narkoosi, mitte ei tegelenud tema raviga ja konsiiliumis oli mul ainult nõuandev hääl. Verd jäi katastroofiliselt puudu. Minu püüded rääkida raviarstiga ei viinud samuti kuhugi, ta oli minu sekkumisest äärmiselt häiritud. Ma teatasin, et rikun arstieetikat, kuna doonoritega tegeles verejaam ja haigla ei tohtinud abipalvega sugulaste poole pöörduda, vaid pidi ise otsima vahendeid ravimiseks…

Kahe päeva pärast helistas mulle tuttav ajakirjanik ja küsis, milline on tema sõbra, näitleja seisund. Ta kuulas teraselt mu katkendlikku jutustust, kirjutas andmed üles ja küsis ainult: „Miks sa mulle kohe ei helistanud?” Juba kahe tunni pärast loeti raadios ette esimene, väga asjatundlikult koostatud teade ning veel tunni pärast saabus haigla vastuvõtuosakonda esimene doonor… Järgmise päeva, laupäeva hommikul helistas valvearst ja kutsus mind kohale – inimesi tuli nii palju, et töötajad ei saanud hakkama. Tol ajal polnud kombeks lüüa passi templit veregrupi ja reesusfaktoriga, seepärast tuli kõik vabatahtlikud hoolikalt üle kontrollida. Nüüd oli verd rohkem kui vaja, aga…

Operatsioonist oli möödas viis ööpäeva ja vaatamata massiivsele infusioonravile halvenes haige seisund katastroofiliselt. See oli just niisugune juhtum, kus „rong läks ära” – opereeritud haige organismis algasid esimesel päeval korvamata jäetud verekaotusest tingituna pöördumatud muutused, mitte miski ei aidanud enam ja õhtuks ta suri.

Tänase päevani piinab mind süütunne, et ma polnud piisavalt pealetükkiv ja aktiivne. Ma sain kogu eluks selgeks, et reanimatoloogi elukutse peamiseks motoks peab olema: viivitamine tähendab surma. Kiiresti ja kangelaslikult tuleb tegutseda esimestel tundidel ja päevadel, mitte „kunagi hiljem”, ja suures linnas pole võimalik, et vajalikku verd ei saa. Sellel traagilisel päeval tundsin veel ka põletavat häbitunnet nende ees, kes olid tulnud raadioteate peale verd andma. Silmi kuivatades ütlesime: „Aitäh, aga rohkem pole vaja.” Mida oli meil öelda vastuseks nende inimeste küsimusele: „Miks te siis varem teada ei andnud?”

Mitmeid aastaid kestis „veresõda”, mille jooksul tuli vaielda, tõestada, teha meeskonnatööd, välja töötada strateegia ja käitumistaktika, kuidas toimida ekstreemses olukorras. Meie, eri haiglate spetsialistid (aga meid polnud üldse palju), leppisime omavahel kokku. Lühikese ajavahemiku tagant toimus valveanestesioloogide ja verejaama dispetšeri vahel ühesugune jutuajamine. Teate peale, et „jaamas pole värsket verd”, vastasime viisakalt, et saadame välja valveauto, juht toob meie tellimuse, kus on öeldud, et eluliste näidustuste tõttu on meil kohe vaja konkreetne kogus verd (grupp, reesus) säilimisajaga mitte üle kolme päeva. „Teie aga kirjutage meie tellimusele, et sellist verd pole, ning ärge palun unustage lisada kuupäeva ja kellaaega ning oma allkirja.” Pärast seda selgus, et meie soovitud värske veri oli otse loomulikult olemas, kuid seda polnud palju, vaid strateegiline varu ootamatute raskete olukordade jaoks. Siis tuletasime viisakalt meelde, et just meie haigla on sel päeval valves ja kõik rasked juhtumid tuuakse meile, s.t just nimelt meie töötamegi kõigi nende kiireloomuliste olukordadega, mille jaoks reserv on ette nähtud.

„Me oleme sunnitud ka väiksema kogusega leppima,” lisasin ma, „kuid te olge nii kena ning leidke ja tooge meile paar pudelit korralikku vereasendajat (see oli tollal väga defitsiitne). Te ju saate aru, et veenid tuleb millegagi täita, aga vett ei tohi üle kanda, sest siis võib tekkida ajuturse. Kogu tavapäraste vesilahuste limiidi oleme juba täitnud.”

Meile toodi mitte ainult hädavajalik veri, vaid ka head, kallid lahused (plasmaasendajad). Tuli murda aastaid kestnud stereotüübid, enne kui töötati välja doonorite kiireloomulise väljakutsumise täpne süsteem. Aja jooksul lakkas verejaam lõpuks ometi läbi viimast plaanilisi, massilisi, tasuta (!) verekogumisi. Ikka süüdistati pärast meid, et vana veri läheb raisku, meie aga nõuame doonoreid ega võta verd, mida on hoitud üle kolme päeva. Instruktsiooni järgi võib võetud verd üle kanda 21 päeva jooksul, aga nii on see ainult instruktsiooni järgi… Päris elus algab 4–5 päeva pärast konserveeritud vere valkude ja vereelementide lagunemine. Säilitamise käigus suureneb vere toksilisus geomeetrilises progressioonis. Kui kanda nõrgenenud organismiga haigele üle kas või üks liiter sellist verd, mis on parimal juhul pärit kahelt doonorilt, tavaliselt neljalt, kus on lisaks konservandile lagunemisproduktid ning tohutu hulk võõraid valke, viib see möödapääsmatult maksa- ja neerupuudulikkuseni ja see omakorda paljude selliste haigete surmani. Ilma konservandita ei saa vere varumisel hakkama, kuid miinimumini saab viia teiste kahjulike faktorite riski, järelikult oli vaja varudoonoreid.

Skandaalide aeg sai mööda ja nüüd teatati meile kohe vajaduse tekkimisel nende püsidoonorite andmed, kes pidid lähipäevil verd andma (kõik analüüsid tehtud).

Operatsioonitoas hoiti nimekirja haigla töötajate, potentsiaalsete doonorite telefonide ja aadressidega. Peale selle oli linna vereteenistus teinud ära suure ja põhjaliku töö – nüüd oli enamikul elanikkonnast passis tempel veregrupi ja reesusfaktoriga. See tegi oluliselt kergemaks meie töö nendel juhtudel, kui tulid vabatahtlikud – vahel saatsid haige sugulased meie juurde oma sõpru ja tuttavaid.

Aastaid hiljem, kui õnnetus koputas minu pere uksele, näitas verejaama personal mulle oma tegelikku palet. Minu isa ootas operatsioon, kuid ta ei tahtnud seda teha meie haiglas. Ma leppisin talle määratud anestesioloogiga kokku, et isa paigutataks pärast operatsiooni „omade” juurde reanimatsiooni. Kõik oli rahulik ja öösel saadeti mind koju. Varsti viidi isa kirurgiaosakonda, sest tema seisund oli rahuldav, reanimatsiooniosakonda aga toodi väga raske haige. Järgmisel hommikul avastasin, et isa on raskes seisundis: külm kleepuv higi hallikal nahal, perifeerset pulssi polnud tunda, teadvus häiritud, näha oli kohvipaksulaadset okset. Seda võib aga pidada „viimseks kellaks” – hüübimissüsteem ütles üles… Tegutseda tuli kiiresti. Kogunes konsiilium, kuhu kutsuti ka kogenud kardioloog – vabariigi peakardioloog. Nad arvasid, et tuleb veel jälgida, alles tehti kardiogramm – südameisheemia on leitud, aga äkki on ka infarkt?

„Loomulikult on isheemia,” vastasin ma ägedalt, „öösel jätkus ju verejooks, see on korvamatu verekaotus, aga mehed, eriti eakad, ei suuda seda üle elada.”

„Jah, loomulikult… verekaotus, aga… saage aru… isheemia…”

Kui arvestada sellega, et isa operatsioon toimus päev pärast minu ööpäevapikkust valvet ja kogu möödunud öö jooksul olin pidanud kõnelusi valveanestesioloogiga, siis muutub mõistetavaks, et pärast kaht uneta ööd polnud mul viisakaks vestluseks lihtsalt enam jõudu. Ma murdusin ja karjusin, et kohe, viivitamatult tuleb teha vereülekanne, vaidlustele kulub aga hinnaline aeg. Anestesioloog, ainuke spetsialist selles seltskonnas, kes pidi aru saama, et isa seisund polnud lihtsalt kriitiline, vaid iga minut oli arvel, püüdis mind rahustada. Kui ma aga kuulsin ka tema suust: „Tuleb oodata…”, siis toimus mul lühiühendus või see, mille kohta öeldakse, et „katus sõitis kohalt”. Minu karjumine muutus meeleheitlikuks: „Ve-e-erd! Verd tuleb anda!!!” Pakun, et vaatepilt oli üsna hullumeelne. Minu jube olek arvatavasti hirmutas neid, kuid nad ei leidnud muid argumente peale teate, et praegu pole aega tegelda „minu” verega, anestesioloogi juba oodatakse operatsiooniruumi, aga siin, „võõral” territooriumil, ei saa ta korraldusi anda. Nõudsin, et mulle antaks kõik volitused tegutsemiseks. Õnneks seisis minu kõrval isa opereerinud kirurg, kes mind toetas ja tegi kohe protseduuriõele korraldusi. Isa lamas üldpalatis, personali jaoks olin ma aga kõigest sugulane, võib-olla ka arst, aga teisest haiglast.

Helistasin verejaama. Dispetšer tundis mu ära ja küsis: „Mis teil seal jälle juhtus?” Ma vastasin, et olen praegu võõras haiglas ja mul on kiiresti vaja kõige värskemat verd – minu isa on pärast operatsiooni väga raskes seisundis. Ta lülitas telefoni ümber ja ma ei jõudnud veel selle üle imestama hakata, kui mulle vastas peaarst, kes ütles, et neil on täna doonoripäev, seepärast on olemas kõik, mida vajan. Pärast täpsustas: üks liiter, veri on veel soe, seda pole jõutud külmikussegi panna, kõik analüüsid on tehtud. Kaks 500 ml pudelitäit kontrollitud püsidoonoritelt, mõlemad naised (me teadsime temaga mõlemad transfusioloogia väikest saladust: sellistes olukordades töötab kõige paremini vastassoo veri). Minu küsimusele, kas ma võin takso tellida, et vere järele sõita, vastas ta etteheitvalt: „No mis te nüüd, doktor, me toome ise kohale. Meie auto jõuab 15 minuti pärast, oodake vastuvõtus.” Ma olin nii segaduses, et hakkasin vadistama, et neil on ju ainult üks auto kogu jaama (ja linna) peale, ma võin ka ise kohale tulla… Ta katkestas mind sõnadega: „Ärge laske sellisel mõttetusel end segada. Kui ma asjast õigesti aru saan, siis teil seal on, millega tegelda. Jõudu teile! Te ju teate, kuidas me teid austame, kuid ilmselt ei mõista, et me ka armastame teid hellalt.”