Читать книгу Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani - Zoja Gabovitš - Страница 4

Pöördume tagasi päris algusse. Ma lõpetasin Tartu Ülikooli meditsiinifakulteedi. Pärast seda töötasin jaoskonnahaiglas 30 km kaugusel Tartust ning seejärel kolisin perekondlikel põhjustel Tallinna ja läksin linna tervishoiuosakonda tööd küsima. Mind võttis vastu linna peakirurg Uno Sibul. Kuulnud minu palavast soovist töötada kirurgias, heitis ta skeptilise pilgu minu pehmelt öeldes mitte just soliidsele figuurile ja pakkus mulle arst-anestesioloogi ametit. Sel ajal (1964. a) oli otsustatud Tallinnas organiseerida vabariigi esimene anestesioloogia ja reanimatoloogia osakond. Linna eri rajoonides olid väiksed haiglad, kus arstid sõltusid kiireloomulise operatsiooni puhul alati sellest, kui kiiresti õnnestus leida vaba anestesioloog, keda sel ajal oli üldse veel vähe. Ööpäevaringse valve korraldamiseks linnas ühendasid oma võimalused kaks sünnitusmaja ja kolm perifeerset haiglat – riikliku ettekirjutuse järgi oli igale neist ette nähtud vaid 0,5 anestesioloogikohta (tulenevalt voodikohtade arvust). Osakonna loomiseks saadi 4,5 arstikohta, kuid seda ei suudetud ikkagi avada, sest nende kohtade täitmiseks oli vaja minimaalselt kolme arsti, kuid olemas oli vaid kaks. Seega sai uue osakonna avada ainult siis, kui mina annan nõusoleku seal tööle hakata. Doktor Sibul rääkis mulle peaaegu tund aega uue eriala tähtsusest, tähendusest ja perspektiividest. Ma nõustusin ja pole seda kunagi kahetsenud.

Ülikooli viimasel kursusel eraldas kirurgiakateeder esmakordselt neli loengutundi anestesioloogile, kes rääkis meile vaimustunult uue eriala perspektiividest. Tänapäeval loetakse meditsiiniinstituutides kaks aastat anestesioloogia ja reanimatoloogia kohustuslikku programmi ning need, kes selle eriala valivad, peavad veel kümme kuud spetsialiseeruma ning olema aasta internatuuris. Tookord õpetati mind välja kaks nädalat (!), mille jooksul lugesin läbi toona ainsa kättesaadava asjakohase raamatu „Elustamise teooria ja praktika kirurgias”.

Uue osakonna peamiseks baasiks sai Tõnismäe haigla, mis oli üle päeva, s.t 15 korda kuus kiirabivalves. Kõik, mis linnas juhtus – infarktid või insuldid, mürgitused, traumad või ägedad kirurgilised haigused –, toodi meie haiglasse. Valvebrigaad koosnes kahest kirurgist ja traumatoloogist, kahest terapeudist ja vaid ühest anestesioloogist. Vahel juhtus nii, et parasjagu opereeriti näiteks maohaava perforatsiooni, aga kiirabi tõi avariis kannatanu, kes oli massiivse sisemise verejooksu tõttu eriti raskes seisundis. Mina kihutasin teisele korrusele, kus operatsioonilaual lebas inimene, kes samuti vajas kiiret operatsiooni. Siis jäi esimesse operatsiooniruumi anesteesiaõde, sest opereeritav oli kunstlikul hingamisel ja teda ei tohtinud sekundikski üksi jätta. Selleks et narkoosiga alustada, pidi kiiresti paigaldama tilguti. See oli eluliselt vajalik, sest igasuguse šoki puhul veenid tihenevad, s.t perifeeria ei tööta, seepärast antakse kõik sissejuhatava narkoosi preparaadid veenisiseselt. Mina aga olin üksi, ilma kõige olulisema abilise anesteesiaõeta, kes kuulus „elitaarse” personali hulka. Loomulikult saadeti mulle appi õde mingist teisest osakonnast, kuid tema ju ei teadnud, millised preparaadid on hetkel hädavajalikud, millises järjekorras ja millise kiirusega neid manustada, millistest ampullidest ja millistesse süstaldesse neid tuleb tõmmata. Meil oli range kord, et kõik süstlad narkoosilaual pidid olema eri suurusega ning kindlas pikkuse järjekorras. Vigade vältimiseks sellistes paanikalähedastes situatsioonides oli meie töö viidud automaatsuseni. Igasse süstlasse võis võtta vaid üht kindlat preparaati, kusjuures ampull jäeti nõela otsa.

Kuni „võõras” õde otsis veeni ja paigaldas tilgutit, kogusin mina erinevatesse süstaldesse kõik narkoosiks vajaliku. Kiiremini! Kiiremini! Sellest, kui ruttu me võimaldasime kirurgil alustada operatsiooni, et peatada verejooks lõhkisest soonest või organist, sõltus teinekord kannatanu elu. Enne operatsiooni algust tuli patsient „uinutada”. Selleks oli tingimata vaja: a) sissejuhatavat narkoosi; b) relaksatsiooni – kogu lihaskonna lõdvestamist, seejuures lülitub välja inimese iseseisev hingamine; c) intubatsiooni – plastiktoru viimist trahheasse, mis võimaldab kopse kunstlikult ventileerida. Iga etapi läbimiseks kulus mõni sekund, vahel ka minut. Alles seejärel sai alata operatsioon. Kui katkine soon oli leitud ja seotud ning õõs kuivatatud, alles siis algas kirurgide hoolikas, vahel palju tunde kestev töö. Meie pidime kindlaks määrama kaotatud vere hulga mitte ainult enne operatsiooni, vaid ka selle ajal, et tellida, saada, ette valmistada (teha sobivusproovid) ja üle kanda kas või minimaalne hädavajalik kogus verd. Me kaalusime tampoone, et teada saada märgade ja kuivade kaaluvahe (nt 45 grammi), ning korrutasime selle kasutatud tampoonide arvuga (nt 10). Nii saime vähemalt orienteeruvalt teada kaotatud vere hulga – 450 ml. Ühelt poolt tuli veeni kaudu kiiresti täita veresooni, teisalt aga ei tohtinud kurnatud südant üle koormata ega lubada kopsu- või ajuturse tekkimist. Tuli taastada perifeerne vereringe, tagada neerude töö, hoida arteriaalset rõhku jne jne. Välja pidi arvutama ka teiste hädavajalike lahuste manustamise hulga ja tempo. Kui vereasenduslahuste ülekanne oli tehtud ja veri kohale jõudnud, võis tähelepanu ümber lülitada – oli ju teisel korrusel, teises operatsioonisaalis samuti patsient. Hetkekski ei tohtinud end lõdvaks lasta. Tõsi, seal oli kogenud anesteesiaõde, kuid sellegipoolest… Jooksin sinna. Neil oli kõik korras, operatsiooni lõpetati, ma võisin tagasi pöörduda ja „rahulikult” tööd teha, selle asemel et kahe korruse vahel edasi-tagasi joosta.

Muidugi ei tulnud nii ekstreemseid olukordi liiga sageli ette, kuid energiat kulus sellistel puhkudel nagu sõjas, „üks tund kolme eest”. Töö oli raske, kurnav, kestis vahel 15–17 tundi järjest, kuid ise ma olin selle valinud.

Doktor Sibula juhitud kirurgiaosakonnas valitses imeline atmosfäär. Sibul sarnanes heledajuukselisele, roheliste silmadega viikingile, ta oli purjetamismeister, oskas huumorimeelega siluda mis tahes konflikte kolleegide vahel ja suhelda patsientide sugulastega. Gastroenteroloogiaosakonna õhkkond oli töine, võitluslik, loominguline ja rahuarmastav. Polnud intriige ega nääklusi – tänapäeval tundub see uskumatuna. Lisaks üldisele suunitlusele tegeles igaüks oma asjaga, igaühel oli „hobi” – kaks inimest tundsid huvi uute tuulte vastu vasoloogias (veresoontekirurgias), üks neist aga spetsialiseerus ja omandas veresoontest trombide eemaldamise metoodika nii tava- kui ka ekstreemsetel juhtudel (arteriummistuse korral). Doktor Sibul polnud mitte ainult suurepärane kirurg, vaid suutis luua ka tõelise õpilaste-mõttekaaslaste meeskonna. Reedeti plaanilisi operatsioone polnud, kõik osakonna arstid koos haigla peaarstiga osalesid suurel visiidil. Pärast ringkäiku kogunesime ühisesse arstide tuppa, sest peaaegu kaks aastat polnud meil, anestesioloogidel, isegi oma kabinetti. Jõime kohvi, sõime kompvekke, mida kirurgidel oli alati ohtralt, koostasime järgmise nädala operatsioonide plaani ja arutasime keerulisi haigusjuhtumeid – see oli alati kõige olulisem ja huvitavam. Igaüks pidi arvamust avaldama, sõna anti vanuse järjekorras. Alustati kõige noorematest, s.t nendest, kes viimastena osakonda olid tulnud. See lihtne võte võttis uustulnukatelt võimaluse autoriteetidele järele kiita, igaühel pidi mitte ainult olema oma arvamus, vaid kõik pidid suutma seda ka kaitsta, oma seisukohta argumenteerida, olema kursis viimaste publikatsioonidega perioodilises ja erialakirjanduses. Me kõik valmistusime reedeks, igaüks üritas midagi huvitavat lugeda, et sellest ülejäänutele rääkida. Kui keegi polnud kolleegidega nõus või ülemustega rahul, võis ta selle kõva häälega välja öelda. Need tunde kestvad istumised olid sageli nii tormilised, et osakonna vanemõde vaatas ukse vahelt sisse ja palus meil vaiksemalt rääkida. Kui aga keegi vaidlustuhinas ebatsensuurset sõnavara kasutas, sekkus doktor Sibul ja tavaliselt jahutas kirgi mingi naljaga – ükskord näiteks palus kolleege mitte unustada, et nad arutavad üldkirurgia, mitte aga proktoloogia küsimusi.

Doktor Sibulal oli haruldane juhianne – ta ei piiranud loomingulisi palanguid ega surunud oma autoriteediga maha noorte initsiatiivi. Temaga võis arutada mis tahes uut ideed, kuid see tuli täpselt formuleerida ja selle eesmärgipärasust põhjendada. Kui suutsid teda veenda, siis ütles: „Proovige.” Pärast hoidis tulemusel silma peal ja vajadusel võttis vastutuse endale ning kaitses juhtkonna ees. Nii juhtus näiteks siis, kui ilmus uus kontseptsioon selle kohta, kuidas patsiente operatsiooniks ette valmistada ja mida pärast teha. Spetsiaalse metoodika järgi tuli kindlaks määrata ringleva vere ja plasma hulk, tegelesin sellega 1969. aastal. Kõigi haigete jaoks arvutati enne ja pärast operatsiooni välja täpne kalorite hulk, nii et vesi, elektrolüüdid ja valgud oleksid tasakaalus. Seda oli vaja optimaalse infusioonravi tegemiseks. Tol ajal polnud meil veel spetsiaalseid operatsioonijärgseid palateid, kus oleksid kamandanud anestesioloogid – meid loeti kirurge teenindavaks personaliks. Seepärast oli paljude jaoks ennekuulmatu linna peakirurgi korraldus, et meie kirurgiaosakonna õed peavad vastuvaidlematult täitma anestesioloogi, mitte aga palatiarsti korraldusi. Mulle oli antud õigus käia oma äranägemist mööda ümber väga defitsiitsete ja hinnaliste valgu- ja elektrolüütide lahustega. Eelnevalt komandeeriti mind kaheks nädalaks Moskvasse õppima. Nüüd võtsin ise veenist verd (enne operatsiooni ja pärast seda, kolmandal ja viiendal päeval) ja tegin laboris keerulisi biokeemilisi analüüse ringleva vere ja plasma hulga kindlaksmääramiseks. Ma arvestasin välja erinevate verekomponentide absoluutarvu – grammides ja milligrammides, mitte protsentides ja promillides, nagu seda kõikjal mujal tehti. Markerina oli kasutusel metüleensinine, mis väljus organismist väga aeglaselt – patsiendid, kellel määrati ringleva vere ja plasma hulga dünaamikat, sarnanesid tulnukatele, nende nahk ja limaskestad omandasid sinaka tooni. Ühel reedesel ringkäigul pööras neile tähelepanu ka peaarst. Kuna igas palatis oli juba 2–3 sellist patsienti, väljendas ta delikaatselt oma arusaamatust. „Ah see, see on morbus Gabovitš,” heitis doktor Sibul hooletult. Pärast peaaegu teatraalset pausi selgitas ta peaarstile naeratades, et osakonnas on käsil uus ja perspektiivikas uurimus, mille jaoks tuleb kasutada veenisisest värvainet.

Kuue kuu möödudes töödeldi tulemusi statistiliselt – meie osakonnas vähenes operatsioonijärgsete tüsistuste arv neli korda, kuid väljaminekud medikamentidele suurenesid (ainult infusioonilahuste arvel) kümme korda. Just nimelt see oli põhjuseks, miks avati omaette eelarvega intensiivravipalatid. Väljaminekud ühe meie patsiendi peale ööpäevas võisid mõnikord ületada kogu kirurgiaosakonna kuueelarve. Kõik meie kirurgid – ja ka mina kui anestesioloog – tegelesid teadusliku tööga ja esinesid erinevatel konverentsidel ettekannetega. Mina kogusin ja töötasin läbi mahuka kliinilise materjali ägedate ja krooniliste maoverejooksude, peritoniidi ning venoosse ja arteriaalse tromboosi intensiivravist. Osakonna kirurgid kaitsesid selle materjali põhjal neli kandidaaditööd ja kolm doktoridissertatsiooni.

Lõpetada, s.t vormistada ja kaitsmiseks ette valmistada mul oma esimest dissertatsioonitööd ei õnnestunud, sest jaanuaris 1971 nimetati mind laiaprofiililise Pelgulinna haigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhatajaks. Lisaks 500 voodikohale nn vanades osakondades (gastroenteroloogia, uroloogia, vasoloogia, proktoloogia) ja raviosakondades (teiste hulgas ka nefroloogia ja hemodialüüsi osakond) kuulus haigla koosseisu 260 voodikohaga sünnitusmaja (sünnitusabi, raseduspatoloogia, günekoloogia). Kui hakkan meenutama oma esimesi tööaastaid, tulevad meelde ammu ununenud, peaaegu detektiivilood. Näiteks heeliumi ja hapniku segu, mida on vaja vastsündinute reanimeerimisel. Väga kerge inertne gaas heelium tungib kopsudesse, silub neid ja „kannab oma õlgadel” hapnikku. Pole vaja raisata hinnalisi sekundeid hingetule ja siniseks muutuvale lapsele laksu andmisele ja tema kastmisele vaheldumisi kuuma ja külma vette, piisab 2–3 kunstlikust hingetõmbest heeliumi ja hapniku seguga, kui vastsündinu hakkab karjuma ja tõmbub roosaks. Polnud probleem kohandada selleks eesmärgiks väike kaasaskantav narkoosiaparaat, aga kust saada heeliumi? Lõpuks õnnestus mul sõjalaevalt leida arst, kes töötas dekompressioonikambris tuukritega. Ma rääkisin talle uuest meetodist ja selgitasin meie probleemi. Mõne aja pärast kinkisid meremehed meile heeliumiballooni. Pärast kümmet edukat vastsündinu reanimatsiooni, s.t pärast kümmet päästetud last, maksis administratsioon mulle preemiat – 15 rubla (nii hinnati üht ratsionaliseerimisettepanekut).

1969. a lõpus Moskvas toimunud järjekordsetel kursustel räägiti meile uuest preparaadist – naatriumoksübutüraadist. See oli esimene kodumaine antihüpoksant, mis oluliselt suurendas aju- ja südamerakkude ellujäämist hüpoksia tingimustes, kui organismil tekkis reanimeerimisel hapnikunälg. Just olid lõppenud katsed teadusliku uurimise instituudis, preparaat pidi minema seeriatootmisse. Mind komandeeriti uuesti Moskvasse, leidsin instituudi üles, suutsin saada telefoni otsa teadussekretäri ja veenda teda mind vastu võtma. Kui ma hommikul instituuti jõudsin, siis selgus, et ta on hõivatud erakorralise koosolekuga. Mul paluti vastuvõtutoas oodata. Seal juba istus keegi, kuid ma oli nii närvis, et võpatasin ehmatusest, kui ta mind kõnetas. Koosolek venis, lootus mingi tulemuseni jõuda oli peaaegu kadunud, seepärast polnud mul ka tuju viisakat vestlust arendada. Ta küsis, kes ma olen, kust tulen ja milleks. Ma vastasin vastumeelselt kuni küsimuseni, kas ma tean midagi Sombrevinist ja kas tahan saada seda preparaati aprobatsiooni jaoks. Ma ärkasin momentaanselt ja reageerisin nii tormiliselt, et ta hakkas naerma. Milline anestesioloog poleks kuulnud uuest sissejuhatavast narkoosi preparaadist, „Šveitsi imest”? Meie jaoks asus see aga kauges ja kättesaamatus Euroopas, me ei tohtinud sellest isegi unistada. Sombrevin oli ainus preparaat, mis ei läbinud platsentat, s.t oli lapsele absoluutselt ohutu. Peale selle uinus sünnitaja juba 40–75 sekundi pärast, mis lubas opereerida rahulikult, kiirustamata, ilma hüsteerikata.

Sissejuhatava narkoosi etapp oli kõige olulisem, eriti keisrilõike puhul. Me panime paljudel kordadel tööle stopperi ja kronometreerisime oma tööd kriitilises situatsioonis. Nii saime teada, kui palju aega kulus igale etapile: veenisiseste uinutite manustamisele ja magama jäämisele, relaksantide andmisele ja intubatsioonile. Kõigele kulus kokku mitte vähem kui 7–8 minutit. Alles seejärel võis hakata opereerima. Seepärast meenutas keisrilõige operatsiooni algusest peale kuni lapse väljavõtmiseni hullumeelset takistusjooksu. Stopper pandi tööle sel hetkel, mil esimesed barbituraaditilgad veeni jõudsid. Sünnitusarst seisis laua juures valmis, skalpell käes. Talle oli vaja aega naha läbilõikamiseks, emaka avamiseks, lapse väljavõtmiseks ja nabanööri läbilõikamiseks. Kõige paremal juhul kulus selleks kokku 5 minutit. Meil olid aga tollal sissejuhatava narkoosi jaoks kasutada ainult sellised barbituraadid, mis jõudsid juba 10 minuti pärast lapse vereringesse ja kutsusid esile hingamiskeskuse halvatuse. Anestesioloog püüdis alati oma toiminguid kas või mõne sekundi võrra kiirendada, seejärel luges opereerivale sünnitusarstile aega tagurpidi ette: „Jäänud on kolm minutit… kaks… üks…”, pärast aga jooksis vastsündinu juurde, et panna ta hingamisaparaadi alla. Mõnikord sõltus temast lapse elu.

Selgus, et kena, väga elegantne Stanislavi-nimeline noormees osutus kõigile tuntud firma MEDIMPEKS kaastöötajaks. See firma tarnis Ungarist Nõukogude Liitu kaks kolmandikku vajaminevast farmaatsiatoodangust. Instituudi teadussekretär, kelle juurde ma olin sõitnud, oli tema kursusekaaslane ja parim sõber. Kui koosolek lõppes, viisid noormehed mind lähimasse kohvikusse, kus lahendasime tassikest kohvilaket ja suurepärast konjakit juues tunni jooksul kõik küsimused. Nad olid minust vaid paar aastat vanemad ja meil oli väga lõbus. Kui instituuti tagasi läksime, siis näidati mulle laborit, kingiti 27 ampulli ihaldatud preparaadiga (rohkem neil lihtsalt polnud) ja anti selle tehase aadress, kus kõigest kuu aega tagasi pandi käima liin preparaadi tootmiseks. Kui me ravimi Tallinnas ametlikult kätte saime, siis selgus, et meie tellimus oli olnud järjekorras kolmas…

Järgmisel päeval sõitsin Stanislavi juurde MEDIMPEKSi, mis asus Ungari saatkonnas. Ta oli seal ainus Nõukogude Liidu esindaja, aga kogu personal, ka koristajad, olid ungarlased. Tema kabinet oli täis ravimikaste, milles olid uusimad Ungarist saabunud ravimid. Tema kui farmakoloogi töö seisnes nende jagamises erinevate suurte instituutide ja kliinikute vahel aprobatsiooniks ning info kogumises ja töötlemises ettekannete jaoks farmaatsiakomitees. Alles pärast litsentseerimist jõudsid ravimid apteekide valitsusse, s.t alles siis osteti suur partii ravimit. Stanislavi tööd hinnati selle järgi, kui mitmeks aastaks ta tellimuse sai. Stas rääkis mulle, et ungarlased lõid Sombrevini Šveitsi litsentsi järgi ja et ta on selle preparaadi andnud üle akušööride instituudile, nii et alles on seda vaid pisut. Ta andis mulle 20 ampulli (20 keisrilõikeks!) ja mahuka juhendi nende kasutamiseks. Seejärel korjas kokku terve kimbu värvilisi reklaamprospekte teiste uusimate ravimite kohta. Enne lahkumist õngitses ta kapist välja mingi karbi ja ütles: „See on päris uus, kodus vaata.” Karbis oli 100 ampulli Sedukseni.

Tollal me teoreetiliselt juba teadsime, et selline trankvilisaator on olemas, olime kuulnud preparaadi suurepärastest omadustest nende käest, kellel oli õnnestunud seda võtta tablettidena. Mida aga saab teha operatsioonitoas ampullidega? Me ei osanud seda isegi ette kujutada. Uurisime hoolikalt prospekti, kuid ravimit kasutada esialgu ei julgenud. Sobiv juhus ei lasknud end aga kaua oodata. Ükskord kutsus kolleeg mind operatsioonituppa, kus juba 30–40 minutit viskles operatsioonilaual hüsteerias naine, karjus kõva häälega, püüdis end sidemetest lahti rebida ja nõudis, et ta kohe vabaks lastaks. Keelitamine ei aidanud, ta keeldus operatsioonist, sest kartis narkoosi ajal surra. Siis otsustasin proovida. Õde hakkas aeglaselt manustama veeni 2 ml Sedukseni lahjendatuna 40 % glükoosilahusega. Sel hetkel kutsuti mind telefonile. Kui ma 2–3 minuti pärast naasin, oli operatsioonitoas pingeline vaikus, personal vahetas arusaamatuses pilke. Esimest kuud iseseisvalt töötanud anestesioloog kehitas kartlikult õlgu. Läksin laua juurde. Patsient magas, isegi norskas. Kui ma teda nimepidi kutsusin, avas vastumeelselt silmad. Minu küsimusele, kas hirm läks üle, vastas ta loiult: „Aga mida mul siin karta?”

Pärast seda juhtumit katsetasime Sedukseni erinevates olukordades ja veendusime iga kord selle laialdastes võimalustes. Mõne kuu pärast kasutasime aga veenisisese narkoosi tegemisel juba oma „firmakokteili” (Seduksen, Promedol ja Atropin). Selline segu lubas sooritada ka lühikesi operatsioone, sest 15–20 minuti jooksul inimene ei tundnud üldse valu ega hirmu ning oli seejuures teadvusel, mis oli väga oluline näiteks stomatoloogidele või aborditegemisel. Aastate möödudes tuli sellest juttu ja firma töötajad olid väga kurvad, et ma neile sellest kohe ei rääkinud – nad oleksid saanud kokteili rahvusvaheliselt patenteerida ja meie meetodit laialt reklaamida. Tollal ei tulnud selline mõte mulle üldse pähe – patente anti minu arusaamise järgi ainult väga tõsiste, oluliste ja kindlasti tehnikavaldkonna uuenduste eest.

Sõprus ja koostöö MEDIMPEKSiga kestis palju aastaid. Me osalesime ka teiste Ungari preparaatide Sombrevini, Sedukseni, Panangini ja neuroleptikute fentanüüli ja Droperidoli ning kõige esimeste kontratseptiivide kliinilistel katsetustel. Kuu aega pärast meie kohtumist sõitis Stas Tallinna ja me arutasime koos peaarstiga läbi meie aprobatsioonil osalemise tingimused. Ei saanud ju välismaise firma töötaja meile lõpmatuseni tutvuse poolest ülidefitsiitseid preparaate kinkida. Meie aga ei tohtinud kasutada ravimeid, mida Nõukogude Liidu tervishoiuministeeriumi farmakoloogiakomitee polnud heaks kiitnud. Aasta hiljem saime Panangini, millel ilmnesid veel ka antihüpoksandi omadused, nii tablettide kui ka ampullidena. Esimeseks patsiendiks, kes Eestis sai Panangini tablettides, oli minu isa (1971. a). Tema raviarst oli meie eksperimendi pärast endast väljas, ta hakkas isegi nutma. Kulus mitu päeva, et teda veenda ja vastava kirjandusega kurssi viia. Raskete infarktide puhul kasutasime Panangini koos Sedukseniga. Kaks kuud hiljem aga manustasin meie „firmakokteili” veenisiseselt juba iseendale, esimestel tundidel pärast rasket südameatakki. Kliiniline pilt oli valvearsti sõnul sarnane laialdasele infarktile – tsüanoosi, krampide (kaks korda esimese tunni jooksul) ja kollapsiga (rõhk polnud mingil hetkel kuulatletav). Tasub märkida, et mul polnud mingit paanikat, pea oli täiesti selge, dikteerisin vaikselt oma assistendile, mida täpselt, millises koguses ja järjekorras tilgutisse lisada. Sellest, et olukord on halb, sain aru siis, kui vaatasin kahvatunud arsti kohkunud silmadesse. „Seisund oli nii raske, et ma mõtlesin mingil hetkel: teda pole võimalik sellest välja tuua,” kandis ta järgmisel hommikul peaarstile ette. „Aga kõige hullem,” meenutas pärast medõde, „oli kuulda ja näha, kuidas ta meid rahustab, naeratusega hallikstõmbunud näol.” Arstid tegid iga päev kardiogrammi ja jäid juba mõne päeva pärast pidama diagnoosil – mikroinfarkt. Kardioloogid arvasid, et nii positiivse dünaamika eest tuleb tänada just nimelt Panangini.