Читать книгу Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani - Zoja Gabovitš - Страница 3

Oma esimestel seminaridel ja loengutel tegin sageli kuulajatele naljakat testi:

„Kujutage ette, et moemetseen Pierre Cardin saadab teie linna terve vagunitäie humanitaarabi – moodsaid, ehtsast nahast saapaid. Need on pehmed, mugavad, muinasjutuliselt ilusad… Tõsi, kõik on number 33. Ka võtate ja kannate?”

„Mis te nüüd! Mul on palju suurem jalg,” vastavad naised.

„Aga saapad on viimase moe järgi! Cardinilt! Tasuta!”

„No aga ma ei saa ju nendega käia,” öeldakse justkui õigustuseks, igaüks ütleb oma jalanumbri, „need ei mahu jalga…”

Asi saigi selgeks. Jalats peab olema õige suurusega ja mugav, riietuse ja soengu valime oma maitse ja stiili järgi. Meie standardite sajandil tahab igaüks millegagi oma individuaalsust toonitada. Kuid just nimelt seal, kus igaüks meist on unikaalne ja kordumatu, pakutakse meile standardseid, kõigi jaoks ühesuguseid, unifitseeritud arstimeid – peavalu vastu, kõhuvalu vastu, liigesevalu vastu… Inimestele on sisendatud, et haigused arenevad omaenese seaduste järgi ja on seepärast kõigil ühesugused, ning kahjuks paljud sellega ka lepivad. Konkreetsele inimesele hakkaks haigus justkui valmiskujul külge, meditsiin aga justkui teab, kuidas sellega võidelda. Kuid sellisel juhul võiks saada kõige universaalsemaks võitlusvahendiks, rohuks kõigi haiguste vastu ka… giljotiin.

Enne järgmiste peatükkide juurde asumist on hädavajalik need mõningate selgitustega sisse juhatada. Minu sõprade ja tuttavate – arstide, ajakirjanike, inseneride, kunstnike, kirjanike, intelligentsete ja erineva haridusega inimeste laia ringi jaoks tundub järgnev jutt kui mitte muud, siis kummaline. Nad tundsid mind kui inimest, kes on kasvanud veendunud ateistide, „kolmekümnendate aastate kommunistide” peres, kui inimest, kes on saanud eriti materialistliku meditsiinilise hariduse, kui inimest, kes töötas palju aastaid „normaalse” arstina ja kellel on isegi hea arsti reputatsioon… Neile tundub imelik mitte niivõrd see, et ma niisuguseid raamatuid loen (paljugi, millega keegi meelt lahutab!), kuivõrd see, et ma nendel teemadel arutlen ja veel ka täpselt tsiteerin.

Asi on selles, et kui tutvusin minu jaoks seni täiesti tundmatu meditsiinivaldkonnaga, tegin kannapöörde ja hakkasin omandama uut meetodit (Volli diagnostikameetod) ning põhimõtteliselt teistsugust lähenemist ravimisele (homöopaatia). Praktikas tuli mul kokku puutuda niivõrd ebatavaliste juhtumite ja arusaamatute olukordadega, et ma isegi ei tea, kuidas neid täpselt nimetada – mõistatuslike ilmingutega. Ebatavalised ja mõistetamatud olid need aga ainult ametliku meditsiini seisukohast. Meie, mõttekaaslaste seltskond, mitte ainult ei püüdnud sellistest juhtumitest aru saada, vaid ka saime neis selgust. Seejuures hoopis teisest, meile varem tavapäratust vaatenurgast. Ja mis kõige üllatavam, me saime homöopaatiliste preparaatidega ravides häid tulemusi mitte ainult üksikjuhtudel (mida loetakse statistiliselt ebausaldusväärseks), vaid massiliselt. See sisendas enesekindlust ning veenis mind taas ja taas valitud tee õigsuses. Töötasime õhinal peaaegu viis aastat ja siis selgus, et saab minna veel kaugemale, sest täiuslikkusel pole piire, võib tõusta veel astme (või korruse) võrra. Selgus, et on võimalik orienteeruda organismi energeetilises tasakaalus tervikuna ja seda isegi mõõta, mitte ainult registreerida üksikute organite funktsioneerimist.

Vähene esoteeriline kirjandus oli meie jaoks raskesti mõistetav. Esoteerika (kreeka keeles „sisemine”) on vaade, mis jagab maailma kaheks erinevate omadustega kihiks, millest üht loetakse peeneks, kõrgemaks, „mägiseks”, aga teist jämedaks, madalaks, „oru sarnaseks”. Esoteeriline tähendab salajast, varjatut, eranditult pühendatutele mõeldut (religioossed kombetalitused, müstilised õpetused, maagilised valemid). Sellist lähenemist iseloomustab fakt, et „peent” objekti vaadeldakse nagu täiesti reaalset, aga samal ajal raskesti mõistetavat.

Lõpuks soovitati meile Avessalom Podvodnõi raamatuid. Suure vaevaga õnnestus need hankida. Selgus, et tegemist pole pseudonüümi, vaid noore, aga juba tuntud astroloogi päris nimega. Autor annab napis, energilis-aforistlikus stiilis, mis meenutab Berdjajevit, omapärase filosoofilise pildi inimese sise- ja välismaailmast, pannes üldarusaadavalt kirja mõnikord üsna keerulisi metafüüsilisi, psühholoogilisi ja müstilisi ideid. Tema raamatud kujutavad endast kordumatut kombinatsiooni psühholoogiast ja idamaisest okultismist ning on „kasvanud Vene stagnatsiooni õnnistusrikkal pinnasel”.

Ma võin lisada, et ta ehitab oma jutustuse üles elegantselt, nagu tõeline erudiit – selgitab peene huumoriga selliseid asju, mida on tavalisel, selgeltnägemisannet mitteomaval inimesel täiesti võimatu mõista, seda enam neist iseseisvalt aru saada. Selleks et osata materjali edasi anda ning rääkida teiste jaoks kättesaamatust niisuguse näiliselt petliku kergusega, tuleb väga palju teada.

Ka Ameerika arsti Richard Gerberi suurepärane raamat jõudis meieni äärmiselt õigel ajal. Selles annab Gerber ülevaate mahukast esoteerilisest kirjandusest, mis räägib peenkehadest ja tšakratest, kirjutab eriti andekatest inimestest, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka näevad energia ringlemist kui helendavat voogu, mitmekülgsetest iidsetest ja tänapäevastest „alternatiivsetest” diagnostika- ja ravimeetoditest. Ettekujutus inimese füsioloogiast põhineb endiselt füüsiliste ainete ehitusel ja vastastikusel mõjul ega arvesta bioenergeetiliste väljade panust, kuigi need määravad rakkude kasvu ja funktsioneerimise iseärasused. Gerberi veendumuse kohaselt „peegeldab see teadlaste püüdlusi eraldada inimest universumist ja paigutada mehaanilisse, arusaadavasse ja juhitavasse maailma”. Ta suutis näidata inimese keerukust ja mitmekülgsust ning põhjendada, miks seni kasutusel olnud diagnostikameetodid, ka kõige kaasaegsemad, kuid samas ortodokssed, olid puudulikud. Ta kirjutab Volli meetodist, homöopaatiast, torsioonväljade holograafiast, laseritest ja Kirliani meetodist. Kõige suuremat tähelepanu on pööratud Einsteini ehk vibratsioonimeditsiinile. Ta on ise veendunud ja tõestab ka teistele, et see on tulevikumeditsiin.

Manly Palmer Hall koostas 20. sajandi kahekümnendate aastate lõpus teose „Kõikide ajastute salajased õpetused: massoonlaste, hermeetikute, kabalistide ja roosikristlaste sümbolistliku filosoofia entsüklopeediline kirjeldus” ning varustas pika pealkirja alapealkirjaga: „Salajaste õpetuste interpretatsioon, peidetud kõigi aegade rituaalide, allegooriate ja müsteeriumite taha”. Venekeelne tõlge avaldati 1997. a. Toon siinkohal ära ühe heakskiitva hinnangu okultse filosoofia silmapaistvale autoriteedile: „Madame Blavatskaja jääb üheks olulisemaks tegelaseks okultismi alal, tema teosed on selle ala uurijate jaoks jätkuvalt kõige tähtsamaks allikaks. Temaga on samaväärsed kaks laiemale publikule vähem tuntud autorit, kaalukuse ja okultistliku traditsiooni eri aspektide tundmise poolest võrdsed. Veel suhteliselt noor mees M. P. Hall tegi tõesti suure jõupingutuse, et säilitada okultset kirjandust ja kohandada selle printsiipe muutlike aegadega. See on muljetavaldav ja monumentaalne kompilatsioon! Elegantne sõnastus on kooskõlas autori tohutu eruditsiooniga.”

Need kolm raamatut sisaldasid uskumatult palju informatsiooni, millest me varem midagi ei teadnud. Aja jooksul lubasid nimelt need tunda meil end mõneti kindlamini. Vallutasime tasapisi meile tundmatut „territooriumi” ja 1996. a lugesime end tšakradiagnostika alal juba spetsialistideks. Kui me millestki aru ei saanud, siis oli alati võimalus küsida kolleegilt, sai ju Luule Viilma kohe „teha järelepärimise” ja saadud vastuse meile edastada. Seepärast ei tundnud me teiste tšakraraamatute vastu eriti huvi – esoteerikateaduse graniidi küljest tükkide hammustamine ja nende seedimine nõudis liiga suuri jõupingutusi. Seda enam, et tol ajal andsid kirjastused üksteise järel välja homöopaatiakorüfeede vene keelde tõlgitud monograafiaid ning nende läbitöötamise peale kulus kogu vaba aeg.

Nii kestis see 2000. a kevadeni, mil ma tutvusin Rudolf Steineri töödega. Tema raamatutest leidsin nii keerulisimate esoteeriliste mõistete arusaadava seletuse kui ka vastused paljudele küsimustele, muu hulgas neile, mida meile Luulega nii tihti esitati: „Kuidas ta seda teeb ja mida ta näeb?” Mida – seda seletas Viilma pidevalt ise kõigile koos ja igaühele eraldi, aga kuidas – seda oli kirjeldatud Steineri raamatutes.

Steiner kordas pidevalt, et meid ümbritsevas maailmas on kõikjal peidus mõistatused ja saladused, kuid paraku ei saa inimene, kes suudab maailma vastu võtta vaid oma meelte kaudu, ligipääsu põhjustele, mis neid sünnitavad. Seda võimaldab meelteülene ehk ekstrasensoorne maailm, s.t maailm, mis on meie viiele meeleorganile kättesaamatu. Nii nagu inimese puhul, kes sünnib pimedana, aga saab operatsiooni tagajärjel nägijaks, rikastub teda ümbritsev maailm kõige silmale nähtava võrra, jagab ka inimene, kes on saanud selgeltnägijaks, kogu ümbritsevat maailma uute omaduste, asjade ja olenditega jne. Võib öelda, et selgeltnägija avab oma hinge meeleorganid ning tunnetab asju, mis jäävad kehaorganite jaoks varjatuks. Kui inimene avastab need organid, siis avaneb tema ees hoopis teistsugune maailm, mis on sama reaalne kui füüsiline keha. Nagu inimene hakkab füüsilisi esemeid nägema alles valguse käes (s.t kui need on valgustatud), nii muutub ka see, mis toimub inimese hingeelus, arusaadavaks alles meelteülese teadvuse abil. Neid tajumusi pole lihtne kirjeldada, sest meie keel on eranditult loodud meelelise maailma jaoks, mistõttu saab sellesse maailma mittekuuluva tähistamiseks leida vaid ligilähedaselt sobiva tähendusega sõnu. Olemise kõrgemate ilmingute tähistamiseks tuleb kasutada argikeele sõnu. Alati tuleb silmas pidada, et suur osa meelteüleste maailmade kirjeldustest koosnevad vaid võrdlustest ja sümbolitest. Samas ei takista see saada teadmisi kõrgemate maailmade olemuse kohta. „Kui minu ees seisab inimene ja ma jätan kõrvale tema tajuva hinge ning kujutan teda endale ette ainult füüsilise kehana, siis on see sama, kui ma maali vaadates näeksin ainult lõuendit.” Sellised inimesed „teavad, et ei saa tõestada seda, mida usuvad. Nad teavad, et oma sisemistest üleelamistest võivad nad vaid jutustada. Nad usuvad inimkonda ja otsustavad oma uutest kogemustest teada anda veendumuses, et neid ümbritsevad inimesed, kelle hingesilmad on praegu küll kinni, kuid võivad avaneda”…

Materialistliku kasvatuse tõttu arvasime kõik, et selgeltnägemine on väga erandlik nähtus, midagi ekstraordinaarset, peaaegu uskumatut. „Tõsised ja soliidsed teadlased” tõrjusid igasugused katsed sel teemal arutleda ning kui mõni ajakirjanik neid selleks sundis, teatasid vastuvaidlemist mittelubaval toonil, et tegemist on „šarlatanluse ja vaimusõgedusega”. Viimase kümne aasta jooksul olen aga üllatusega (algul) üha sagedamini leidnud inimesi, kellel on meelteülene taju. Selgus, et ka paljudel arstidel on sellised võimed, kuid vähesed teadvustavad seda endale. Veel vähem on neid, kes oskavad seda annet kasutada.

Nagu on kirjutanud Rudolf Steiner: „Meie hinge pilk ulatub nende mitmekülgsete muude madalamate ja kõrgemate olenditeni, kes elavad inimesega samas maailmas, kuid keda inimene ei taju. Ebausk ei seisne kaugeltki selles, et neid olendeid (undiinid, gnoomid jne) peetakse reaalseteks, vaid arvamuses, et nad ilmuvad tajutaval viisil.”

Teiste sõnadega – rõhuv enamik inimesi arvab, et vaimu või gnoomi on võimalik silmaga näha ja käega puudutada, s.t tajuda viie meeleorganiga. „Aga kui pole, siis järelikult pole” – ehk kui mina seda ei näe, siis järelikult pole seda olemas ega saagi kunagi olemas olla.

Teemakohane anekdoot: naine küsib sõbrannalt, millest too unistab. „Sellest, et ma kohtan haldjat, kes kingib mulle 100 000 dollarit,” vastab sõbranna. „Miks siis mitte miljonit?” – „Noh, miljon pole reaalne.”