Читать книгу Teine poeg. Sophie Brinkmanni triloogia. Teine raamat - Alexander Söderberg - Страница 2

(Stockholm)

Räästastes rippusid pikad jääpurikad. Külm oli küll, aga lund vähevõitu. Talv ei olnud sel aastal veel otsust langetanud.

Sophie kõndis ja Albert veeres oma ratastoolis tema kõrval, ta käsivarred tegid aeglasi tõmbeid, pidades kinni ema kiirusest.

Nii varasel hommikutunnil rääkisid nad harva. Sophie puudutas aeg-ajalt riivamisi poja õlga. Silmanurgast võis Albertit ikka veel väikeseks poisiks pidada. Aga seda ta polnud, üsna pea seitsmeteistaastane. Teismeline, kes kandis hoolt oma välimuse eest, tegi sporti ja kõike, mida suutis, et elada oma seljaajukahjustusest hoolimata nii normaalset elu kui võimalik.

Aga tegelikult oli elu pärast poole aasta tagust autoõnnetust teistsugune, sõpru oli vähem, Anna oli aga alles. Sophie nägi nende armastust, see tundus ehtne. Seda oli piisavalt ja sellest jätkus ka temale. Aga oli ka midagi muud. Kurbus, millega ei Albert ega tema ise ei osanud toime tulla. Ja millest nad ei suutnud rääkida.

Nad kallistasid teineteist Tehnikakõrgkooli metroojaama sissepääsu ees.

„Musi sulle, kullake, kodus näeme.”

Albert vastas teismelise naeratusega ja veeres lifti poole, mis viis ta alla perroonile.

Poeg oli nüüd suur. Sophie ei tahtnud seda. Ta tahtis, et Albert jääks alatiseks lapseks, sest siis võiks tema olla ema ega peaks kunagi üksi olema. See tunne oli ühtaegu nii kurb kui ka naeruväärne.

Sophie ootas veel veidi, et kindel olla, et Alberti rong oli lahkunud. Seejärel sõitis ta eskalaatoriga alla ja hüppas järgmisele rongile.

Metroorong kihutas maa all. Sophie põrnitses välja tühjusesse. Östermalmstorgeti peatuses tuli ta maha, kõndis mõnda aega Stureplani ümber tänavatel, kontrollides, kas teda ei jälitatud. Astus siis sõiduteele ja viipas takso.

Sophie istus tagaistmele ja ütles juhile ühe kesklinna aadressi.

Kui nad lähenesid Sergeli platsi ringile, kummardus ta ettepoole.

„Vabandust, ma mõtlesin ümber. Kas sa saaksid teha ringil veel kaks tiiru, keerata siis Sveavägenile ning sealt Frescati poole sõita?”

Taksojuht heitis talle tahavaatepeeglis kiire pilgu.

„Muidugi, proua. Pole probleemi.”

Sophie keeras ümber ja vaatas tagaaknast välja. Sellestki oli veel vähe, aga see oli vaid üks tuhandest väikesest ohutusabinõust, mis Leszek oli talle peale sundinud. Ära alahinda iial midagi, kordas ta ikka ja jälle.

Ükski auto ei jälitanud neid, Sophie polnud seda arvanudki.

Ta keeras end jälle otse. Akna taga liiklus, inimesed, autod, aknaklaasil tema enda ähmane peegelpilt. Ta jõudis märgata oma ilmes mingit kriitilisust. Nagu valmistuks ta mõnele solvangule vastama. Aga nii see ei olnud. Kriitiline näoilme oli füüsiline tagajärg sellele, et teda saatsid pidevalt hirm, pingeseisund ja viha.

Takso peatus Kräftriketis ilusate vanade tellishoonete ees, millest osa kuulus teisel pool kiirteed olevale ülikoolile.

Sophie maksis taksojuhile sularahaga ja suundus kolmekorruselisse hoonesse, kus tegutsesid paljud väiksemad ettevõtted. Ta läks kivitrepist üles teisele korrusele ning avas võõra ukse, läbis koridori, kus mõlemal pool olid ridamisi tühjad sisustamata tööruumid ja üks väiksemat sorti klaasseintega konverentsiruum. Ta jõudis märgata, et keegi oli teinud valgele tahvlile musta viltpliiatsiga arvutusi. See paistis keeruline, kahtlemata seetõttu, et see käis üle tema mõistuse.

Koridori lõpus avas Sophie ukse ja astus sisse.

„Vabandust, et hilinesin.”

Ernst Lundwall ei vastanud, ta istus keskendunud ilmel ja sirvis oma pabereid. Veidi eemal istus Leszek üksikul toolil.

„Tere, Leszek,” ütles Sophie.

Ka Leszek ei vastanud. Ta polnud ebaviisakas, ta lihtsalt ei tervitanud.

Sophie istus laua äärde sellele kohale, kus lebas mobiiltelefon.

Sophie vaatas mehi. Ernst, Hectori juriidiline ja majandusalane ihuarst, kellel oli uskumatult lai ülevaade kogu organisatsiooni toimimisest. Tüütult intelligentne mees, kes suhtus teistesse inimestesse hämmastava ükskõiksusega.

Ja Leszek Smialy, Hectori isa Adalberto Guzmani pikaaegne ihukaitsja. Nüüd oli tema ülesandeks kanda hoolt Sophie eest, olla nii ihukaitsja, valvur kui ka järelevaataja.

Sophie silmitses ruumi. Suured, kõrged aknad avanesid Brunnsvikenile. Tuba sisustas vana kaunis mööbel, milles oli nii stiili kui ka kvaliteeti. Ta polnud siin kunagi varem käinud ega tule ka enam kunagi. Sellised olidki nende kokkusaamised, mis toimusid järjekindlalt igal nädalal samal nädalapäeval. Koht oli alati uus ja sellest teatati talle vaid paar tundi ette.

Telefon tema ees laual hakkas vibreerima. Sophie ootas paar sekundit, enne kui tõstis telefoni ja vastas.

„Jaa?”

„Kes toas on?” Aroni hääl.

„Leszek ja Ernst.”

„Kas valjuhääldi on sees?”

Sophie vajutas mobiili valjuhääldi sisse, pani telefoni lapiti lauale. Kostis veidi kahinat, võib-olla seepärast, et Lõuna-Hispaania mägedes, kus Aron viibis, oli vilets levi.

Jälle kostis kahinat, siis rääkis Aron.

„Eile tapeti Biarritzis Hectori vend Eduardo.”

Kui enne kõnet oligi ruumis valitsenud vaikus, siis nüüdne oli midagi täiesti teistsugust.

Sophie vaatas oma süles olevaid käsi. Ta ei tundnud Eduardot, oli kuulnud vaid räägitavat temast, Hectori vennast…

„Mis juhtus?” küsis Sophie.

„Pomm ühes kohvikus.”

Vaikus süvenes.

„Oli see temale mõeldud?” jätkas Sophie.

„Nii me oletame.”

Sophie silmitses Ernsti ja Leszekit. Ernst ei reageerinud, istus sama mittemidagiütleva näoga nagu alati. Leszek seevastu paistis olevat kurb, ta oli toetanud küünarnukid põlvedele ja põrnitses põrandat, nagu oleks temast õhk välja lastud. Sophie teadis, et Leszek tundis Eduardot kohalolijaist kõige paremini, kuigi ega temagi mitte eriti lähedalt. Leszek oli Adalberto käsu peale saatnud Hasani Biarritzi Eduardot ja ta peret kaitsma. Aga mida suudavad ihukaitsjad pommide vastu?

Leszek tõstis pilgu.

„Lapsed? Angela?”

„Nemad on varjul. Hasani viis nad ära.”

„Ka Inezi ja tema peret tuleb turvata.”

Inez, Hectori õde, oli samuti venna äridest eemale hoidunud. Ta elas Madridis, oli abielus ja tal oli kaks last, poiss ja tüdruk.

„Ma tegelen sellega,” vastas Aron valjuhääldis.

Sophie silitas oma käsi.

„Kes seda tegi?” küsis ta.

Valjuhääldist kostis kahinat, mis lakkas, kui Aroni hääl tagasi tuli.

„Ma ei tea.”

„Võis see olla õnnetus, mingi eksitus?”

„Ei.”

„Aga ta elas ju teise nime all, kogu pere samuti?” jätkas Sophie.

„Jah, seda küll,” ütles Aron ilma pikema selgituseta.

„Miks nüüd? Ja miks just Eduardo?”

„Mine võta kinni…”

Aroni hääletoon muutus.

„Ernst?” ütles ta.

„Jah?” vastas Ernst, ikka paberitele keskendudes.

„Jäta kõik vahele, mis pole hetkel hädavajalik. Mis on kõige olulisem?”

Ernst lükkas prillid tagasi ninale.

„Kolm asja,” ütles ta. „Esiteks, don Ignacio käib jälle pinda, ta tahab äri laiendada, on kangekaelne, nõuab endiselt Hectorit ja tahab temaga isiklikult rääkida.”

„Mida sa vastasid?”

„Samamoodi nagu alati, et jääb nii, nagu kokku lepitud, turvakaalutlustel.”

„Usub ta sind?”

„Ei, ja ma arvan, et oleme venitanud sellega nii kaua, kui see üldse võimalik on.”

„Ja teiseks?”küsis Aron.

Ernst võttis pihku teise paberi ja andis ülevaate muude äriasjade seisust. See puudutas võltsimistööstust, kuhu olid investeeritud suured rahad, et plagieerida toiduaineid, firmakaupu ja arstimeid, ning börsiettevõtetes tegutsevaid töötajaid, kellelt informatsiooni välja pressiti.

Sophie keeras parema käe neljandas sõrmes olevale sõrmusele ringi peale.

Ta oli nüüd pool aastat seda elu elanud, kuulanud meeste jutte, teinud seda, mida temalt oli palutud. Reisinud ringi ja kohtunud inimestega, keda ta jälestas. Enamik täiskasvanud meestest oli mõistuse poolest laste tasemel, nad olid läbinisti labased ja oma gangsterirollide esitamises tõeliselt viletsad.

Temagi oli mänginud teatud rolli, kedagi, kes ta ei olnud. Kinnitanud rahulikult kõigile, et Hectoriga on kõik korras ja ta juhib tegevust oma salajasest peidupaigast. Aga see oli vale. Asjad polnud korras ja Hector ei juhtinud oma peidupaigast mitte midagi. Ta lamas endiselt koomas. See oli Aron, kes juhtis.

Aga juhtisid ka Ernst, Leszek ja tema ise mingis õndsas segadikus. Seda kõike selleks, et uppuvat laeva vee peal hoida.

Sophie vihkas oma olukorda. Tal oli hirm õhtul, kui ta voodisse läks, hirm, kui ta hommikul ärkas. Ta ei tahtnud seda kaasa teha. Aga tal polnud valikut. Selle oli Aron talle selgeks teinud. Paradoks seisnes selles, et kõigele vaatamata tundis ta end siiski vahel ka kindlalt ja turvaliselt, nagu viibinuks ta heade sõprade seas. Eriti Leszekiga koos olles. Leszek oli alaliselt ta lähedal ja jälgis, et Sophie oleks kaitstud, tuletas talle pidevalt meelde, milline on asjade seis, milline on Sophie positsioon ja et olukord on tõsine. Lõppude lõpuks oli Sophie turvalisus tegelikult vaid näiline.

Sophie kuulis kuskilt oma nime. Tegelikkus tuli tagasi, Aroni hääl ragises viletsas valjuhääldis.

„Sophie? Võta telefon.”

Sophie võttis laualt mobiili, lülitas valjuhääldi välja ja pani telefoni kõrva äärde.

„Jaa?”

„Ma tahan, et sa lepiksid kokku kohtumise don Ignacioga.”

„Miks siis?”

„Rahusta neid. Räägi meie olukorrast, aga mitte kõigest.”

Aron tundus olevat mõõdukalt pinges.

„Me peame neid enda poolel hoidma, aga me ei saa laieneda, mitte praegu. Palu nendelt kannatust. Suurenda väljamakseid, kui tarvis.”

„Seda on Ernst neile juba öelnud, mitmeid kordi.”

„Ütle veel kord.”

„Sellest pole mingit kasu, Aron.”

Sõnad jäid õhku rippuma.

„Meil on vaja aega. Selles on asi. Hoolitse selle eest, et me aega saaksime.”

„See pole hea mõte, Aron.”

„On küll.”

Sophie kuulis Aroni hääles pisukest meeleheidet. Mehel oli liiga palju kohustusi, liiga palju vastutust.

„Kus ma nendega kokku saan?”

„Sa pead nende juurde sõitma, palu Ernstil kohtumine kokku leppida.”

„Kolumbiasse?”

„Seal nad ju elavad.”