Читать книгу Teine poeg. Sophie Brinkmanni triloogia. Teine raamat - Alexander Söderberg - Страница 5

(Sonora)

Jens tõusis vanas Vene AN-12 lastiruumis püsti. Lennuk oli kaheksa tuhande meetri kõrgusel ja suundus läände.

Lennumasin oli umbes viiskümmend aastat vana ja rühkis edasi nelja müriseva nõukogude turbopropelleri jõul. Müra lennuki sees oli talumatu.

Vanal heal ajal oli kommunistidel säärasesse masinasse õnnestunud sisse pressida sada raevukat täisvarustuses langevarjurit. Nüüd oli see ruum ainult Jensi päralt. Temale lisaks oli siin veel varastatud kaupa neljas kastis, mis olid kinnitatud põranda keskele.

Kastid kuulusid Ameerika eriväeosadele, kes olid maavägede esimese invasiooni ajal Iraaki 2003. aastal pihta pannud osa Baathi-partei pealikute varadest. Kastides oli kulda, juveele, kunsti, museaale, narkootikume, relvi ja suures koguses sularaha. Saak oli maetud korralikult pakituna Bagdadist ida poole kõrbesse. Aastad olid läinud, sõda oli lõppenud, ja oligi käes aeg varandus üles kaevata ning maalt välja toimetada. Jensiga oli ühendust võetud ja ta oli tööotsaga nõustunud. Ta oli läinud Bagdadi, liikunud seal ringi alalises autopommihirmus, ning toimetanud kastid Afganistani, ühest sõjakoldest teise. Seal oli ta need taas maha matnud. Seejärel möödus jälle aastaid.

Kuu aja eest oli talle helistatud. Eriväeosad olid oma sõdimised sõdinud ja tahtsid saaki koju, USA-sse saada.

Too kaup Mehhikosse, me toimetame selle sealt ise edasi Ühendriikidesse.

Lastiruumi seinal hakkas lamp vilkuma. Lendurid tahtsid midagi. Jens läks kokpitti.

Kapten ja tüürimees olid sõnakehvad ja uhked grusiinlased. Mõlemad suitsetasid vahetpidamata omakeeratud sigarette.

„Me maandume neljakümne minuti pärast,” ütles kapten. „Meil on neli tundi mahalaadimiseks, tankimiseks ja tunnuste vahetamiseks. Seejärel tõmbame minema.”

Lennuk saab tagasi oma esialgsed tunnused. Need olid kinni kaetud suurte hallikasvalgete, lennukikerega sama värvi kleebistega. Kui lennuk Mehhikos õhku tõuseb, on kõik jälle seaduslik.

Grusiinlased kavatsesid minna tagasi oma kodumaale, nende lõppsihiks oli Batumi Musta mere ääres. Jens mõtles nendega kaasa minna. Võib-olla kuskil tee peal maha hüpata, ta ei teadnud veel. Selline ta elu nüüd oli, alaline reisimine. Selleks polnud õigupoolest mingit erilist põhjust, ainult see, et ta ei suutnud ühe koha peal istuda, ta oli sunnitud kogu aeg midagi tegema, töötama, kogema, saatust proovile panema… et tunda. Aga riskeerimine ei tundunud enam nii huvitav kui varem. Elu oli hakanud ennast kordama, vaimuvaeseks muutuma.

Tüürimees pakkus talle omakeeratud suitsu. Jens võttis selle vastu, kuigi oli suitsetamise mõni aeg tagasi maha jätnud. Ta süütas pläru lenduri kuldse välgumihkliga ja läks lennuki klaasninasse.

Väljas oli pilkane pimedus, sigaretil oli heina maitse ja suits kraapis vastikult kurku. Lennuk kaldus tuules küljele, mootori pöörded tõusid ja langesid, iilid rebisid ja tagusid plekki, liited nagisesid. Aga Jens oli sellega harjunud, lootis, et Jumal ja tema hea tahe hoiavad lennukit koos.

Nad olid lahkunud Dušanbest kaks päeva tagasi, lennanud üle Turkmeenia ja Türgi ning suundunud siis edelasse, Aafrika mandri kohale. Viimase otsa olid nad lennanud vaid palja auru varal kuni tankimise ja ööbimiseni Alžeeria lääneosas. Sealt algas kõikuv ja turbulentne lend üle Atlandi Lõuna-Ameerika poole.

Väljas oli lakkamatu öö. Jens tegi kaasa lennuki kõikumised ja otsis maamärke, aga ei näinud muud kui lennuki märgutulede nõrka plinkimist ja möödalibisevaid pilvi.

Lõpuks lülitasid nad tuled välja ja liginesid maapinnale. Jens nägi enda all maa peal paari üksikut valgusallikat, aga üldiselt oli täiesti pime. See oligi hea. Neid polnud siia kutsutud, neil oli vaja märkamatult lennuväljale maanduda ja siis jalga lasta, selline oli plaan.

Rattad lasti lennuki kerest välja. Need nõksusid ja kolisesid, enne kui maandumisasendisse paigale jäid. Õhutakistus muutus tuntavaks, lennumasin rühkis mootorite kõrgetel pööretel edasi.

Jens nägi maa kontuure, mõlemal pool tumeda taeva taustale joonistuvaid mägesid, kitsaid teid, puid, väikesi külasid. Vahel vilksatasid ka mõned majakobarad, mis kohe kiiresti tema alt kadusid. Mehhiko kolgas, ei vähem ega rohkem.

Maapind silenes, tüürimees lükkas tiivaklapid maksimaalselt lahti. Õhutakistus suurenes veelgi ja lennuk tundus paigal rippuvat. Korraga ilmus nende alla nõrgalt valgustatud maandumisrada. AN-12 nina oli kergelt allapoole suunatud.

Kiire, umbes kolmekümne meetrise laskumise järel asus lennuk planeerima. Mootorimürin vaibus, kui tüürimees gaasi maha võttis. Nad hõljusid hääletult mõne sekundi, enne kui rattad maapinda puudutasid. Tugev põntsatus ja põgus hääletu õhkutõus, veel üks tagasipõrge ning seejärel tegi gravitatsioon oma töö ja hoidis lennukit maa küljes kinni. Masin veeres ebatasasel maapinnal edasi ja mootorimürin tuli tagasi, kui piloot lennuki ümber pööras ning liiva- ja tolmupilves pidurdas. Lennuk jäi seisma veidi viltusesse asendisse, mootorid lülitati välja. Saabus vaikus, aga Jensi kõrvus pinises kiledalt.

Jens ronis lennuki ninast tahapoole. Tüürimees seisis juba lastimisrambi juures ja vajutas seinal olevale nupule, nii et kere tagaosa avanes nagu hiiglaslik suu.

Sissetungiv õhk oli soe, pehme ja kuiv.

Mehhiko, siin polnud Jens kunagi varem käinud…

Piki maandumisrada lähenesid kolme auto esituled. Jens heitis pilgu käekellale. Ameeriklased olid õige aegsasti kohal. Heakene küll, asja kallale siis. Jens ja tüürimees vabastasid suured kastid kinnitusköitest.

Autod pidurdasid järsult rambi all. Jõuk moodsates sõjaväemundrites relvastatud mehhiklasi tungis lennukisse. Tüürimees löödi pikali kõigepealt. Jens otsis põgenemisvõimalusi sekundite jooksul, mil relvastatud mehed temale lähenesid, aga pääsu ei olnud. Enne kui ta midagi arukat oleks suutnud välja mõelda, sai ta püssipäraga vastu põsesarna, teise löögi meelekohta ning kukkus maha.