Читать книгу Teine poeg. Sophie Brinkmanni triloogia. Teine raamat - Alexander Söderberg - Страница 6

(Stockholm)

Leszek juhtis. Sophie istus kõrvalistmel. Nad olid teel Arlandast Stockholmi poole. Leszek hoidis mobiili kõrva ääres.

„Ma just võtsin ta peale,” ütles Leszek.

Sophie kuulis Leszeki kõrva juurest Aroni vaikset kärisevat häält. Leszek keeras telefoni Sophie poole.

„Võid alustada,” ütles Leszek talle.

„Läks nii, nagu arvata oli,” ütles Sophie, natuke valjema häälega kui tavaliselt.

Aron ütles midagi, Leszek kordas seda Sophiele.

„Mida nad tahtsid?”

„Et me laiendaksime äri.”

See oli nende viis kolmekesi juttu ajada. Kaks rääkisid, üks vahendas, Aroni arvates vähendas see vääritimõistmise riski.

„Ja mida sina vastasid?” küsis Leszek Sophielt.

„Et me ootame veel,” vastas Sophie.

„Leppisid nad sellega?”

„Jah.”

Aron küsis midagi Leszekilt.

„Niisama lihtsalt?” küsis Leszek Sophielt.

Sophie noogutas.

„Jaa.”

„Hind?”

„Endine.”

Väikesest valjuhääldist kostis jälle Aroni hääl. Leszek vahendas.

„Miks siis?”

„Saime hästi kokkuleppele,” valetas Sophie.

Leszek kuulas, esitas siis Sophiele uue küsimuse.

„On nad rahulikud?” küsis Leszek.

„Jah, ma usun küll,” valetas Sophie edasi ja vahtis küljeaknast välja.

Okaspuud vilksasid nii kiiresti mööda, et silm ei jõudnud neid fokuseerida.

„On veel midagi?” küsis Leszek.

„Ei,” sosistas Sophie.

Leszek ja Aron vahetasid vaikselt paar sõna, siis katkestas Leszek kõne ja keskendus auto juhtimisele sirgel kiirteel.

Sophie istus tühjal pilgul, katsudes näida niisama muretu nagu ikka. Nüüdsest peale oli ta sunnitud mitu korda mõtlema, enne kui suu lahti teeb.

„Angela ja lapsed tulevad koos Hasaniga siia,” ütles Leszek. „Nad hakkavad elama Daphne ja Thierry juures, kuni asjad selguvad.”

Sophie nägi rongi, mis sõitis nende kõrval rööbastel sama kiirusega kui auto.

Leszeki hääletoon muutus.

„Homne päev?” küsis Leszek.

Sophie ei saanud kohe küsimusest aru.

„Päevaplaan?” selgitas Leszek.

Jah, muidugi, ikka see neetud päevaplaan.

See oli nende igapäevane rutiin, Sophiel tuli alati oma päevakavast Leszekile teada anda. Leszek järgis eraelu segavat ja tüütut turvasüsteemi väga rangelt. Sophiel tuli oma toimetustest aru anda, kus ta viibib ja millal, kellega kohtub ja nii edasi. Vahel vaid umbkaudselt, vahel piinlikult täpselt. Leszek kaardistas iga tema sammu ja kontrollis seda pisteliselt. Ta võis ette teatamata välja ilmuda kus iganes, võis äkki helistada või üle küsida, kus Sophie parajasti on, paluda tal tulla kuskile, mis asus lähedal kohale, kus Sophie oma jutu järgi paiknes.

See tekitas stressi, aga Sophie leppis sellega ega nurisenud. Ta ei nurisenud mitte kunagi.

Sophie laskis pilgul püsida aknatagusel maailmal, lükkas otsaesisele langenud juuksed veidi kõrvale.

„Hommikupooliku olen kodus,” ütles ta ükskõikselt. „Pesen pesu, pärast lõunat viin Alberti trenni. Siis lähen Daphne ja Thierry juurde Angelat ja poisse vaatama.”

Sophie vältis liftipeeglis oma peegelpilti, silmitses selle asemel oma kinganinasid, kuni lift tema korrusel peatus.

Elutoast kostis esikusse naeru. Ta pani koti põrandale ja astus edasi.

Albert istus sohval, Anna süles. Anna vaatas Albertile otsa, sädistas, lobises ja itsitas, kui Albert teda külje pealt näpistas. Anna silitas Alberti juukseid ja nende suudlused vaheldusid õrnade, siiraste armastussõnadega.

Anna tajus Sophie tulekut ja tuli ruttu Alberti sülest maha. Noored üritasid piinlikkustunnet maha suruda. Sophiel tuli naer peale, kui ta nägi, kuidas Anna kohmetult keset põrandat seisis, teadmata, mida peale hakata, ja Albertit, kelle näole oli kerkinud paanikalaadne naeratus nagu alati piinlikes olukordades.

„Tere,” ütles Anna liiga rõõmsalt, et oma kimbatust varjata.

Sophie naeratas, läks ja kallistas esmalt Annat, siis Albertit.

Oma toas pakkis Sophie asjad välja, jättis aga valepassi ja kolm mobiiltelefoni käekotti. Kolm mobiili, kolm numbrit. Üks neist oli Sophie Brinkmanni nimel ja sellele võisid helistada kõik. Teist numbrit teadsid vaid mõned, eelkõige Leszek ja Aron. Kolmas mobiil oli lihtsamat sorti, tavaliste nuppudega, väike ekraan ja mitte mingeid peeneid lisandusi. Selle oli ta saanud Jensilt. See polnud poole aasta jooksul kordagi helisenud, aga see saatis teda igal pool, kus ta käis, lebas vaikselt kotipõhjas ega olnud sel muud funktsiooni kui pisuke lootus, et see ühel päeval jälle heliseb. Aeg-ajalt heitis ta sellele pilgu.

Jens oli lahkunud head aega ütlemata, lihtsalt ära läinud, saatnud vaid ühe mittemidagiütleva sõnumi. Päevadest olid saanud nädalad, nädalatest kuud. Sophie oleks tahtnud mõelda, et Jens on argpüks ja pettis teda, aga ta ei teinud seda. Ta soovis vaid, et see kuradima telefon ükskord ometi heliseks.

Sophie käis duši all, tõmbas jalga hallid spordipüksid ja selga sinise tennisesärgi ning läks kööki. Sahver oli täis omatehtud mustsõstramahla, mis kunagi otsa ei saanud.

Ta valas veidi mahla joogiklaasi põhja, lisas külmiku ukse sees olevast jäämasinast jäätükke ja laskis vett peale.

Elutoast oli kuulda Alberti ja Anna naeru.

Sophie valmistus selleks, mis oli tulemas. Seekord lähema poole tunni jooksul. Nad söövad kolmekesi lõunat – tema, Albert ja Anna. Albert kuulab, kuidas tema ema viisakalt vesteldes tema sõbratarile valetab. Albert teadis, et ema ei käinud Londonis, nagu ta väidab.

Sophie tegi köögilaual pirukatainast. Muljus muretaigna tulekindlasse küpsetusvormi, vajutas selle ääred vormi serva pidi üles. Albertile oli väikesena maitsenud õunapirukas. Nüüd see enam niisama hea ei olnud. Aga Sophie oli selle külge klammerdunud, nagu selleks, et saaks ennast ikka veel emana tunda.