Читать книгу Teine poeg. Sophie Brinkmanni triloogia. Teine raamat - Alexander Söderberg - Страница 4

(Valle del Cauca / Stockholm)

Sophie läbis, kerge reisikott käes, tolli, jõudis saabuvate lendude saali ja suundus ridamisi asetsevate autorendilettide juurde. Ta näitas oma broneeringu õiges letis ette, istus peagi rooli taga ja suundus Pereirast edela pool asuva Cartago linna poole.

Aken oli lahti, soe õhk hoovas sisse, päikeseprillid kaitsesid silmi ereda päikese eest.

Kirikukell lõi kolm, kui ta auto keset linna väikesele platsile parkis. Teda oli kästud jääda sinna taksot ootama. Vaevalt jõudis ta sellele mõelda, kui takso juba sõitiski kitsast tänavat pidi ülespoole.

Taksojuht ei vahetanud temaga ühtki sõna, tiirutas vaid linnas ringi, aegajalt tahavaatepeeglisse kiigates, tegi oma mobiiliga kõne, pomises midagi ja sulges telefoni.

Peagi peatas juht takso rahvarohkel tänaval asuva restorani ees ning näitas talle, et ta peab sisse minema. Sophie tegi, nagu kästi. Sees võttis üks mees tal õrnalt käe alt kinni, juhtis ta laudade vahelt läbi kööki ja sealt edasi inimtühjale kõrvaltänavale. Seal ootas teine takso, tagumine uks lahti. Sophie puges sisse, uks paugatas kinni ja takso hakkas sõitma. Sama lugu kordus veel ja veel. Sophie vahetas autot kolm korda, enne kui ta lõpuks istus hõbedases Cadillacis, mis viis teda suurel kiirusel edasi piki kiirteed.

Nüüd rahunes ta veidi ja vaatas oma süles puhkavaid käsi. Ta lihtsalt kulges eluga kaasa, teda tõugati edasi, ta tegi, mida kästi, hoidus liiga palju mõtlemast või tundmast. Ta muutus, teisenes…

Väärtushinnangud, mis varem olid olnud nii kindlad ja enesestmõistetavad, ei kehtinud enam, need olid kadunud, kättesaamatud. Ta sisemine monoloog vaikis. Tema suhtumine teistesse inimestesse: igaüks võis olla ohtlik. Arvamus iseendast: süngem, kalgim, üksildasem, karmim. Teiselt poolt oli ta hakanud asjadest paremini aru saama, ta mõtted olid selgemad, realistlikumad…

Või oli see vaid soovmõtlemine? Miski, millele toetuda?

Maailm teisel pool autoakent oli roheline. Kauguses olevad mäed raamistasid maastikku, otsekui seda emmates.

Sophie silitas oma käsi. Tavapärane elu oli kadunud…

Aga vahel sundis ta end sellesse tagasi minema. Tavalisse ellu. Otsekui endale alibi hankimiseks. Ainult ajutiselt; enamasti õhtusöökidel, kui tavalised inimesed jõid end purju, tavalised mehed muutusid pealetükkivaks ja otsisid tavapärast või mitte nii tavapärast tähelepanu, võib-olla julgustust, võib-olla vaid armastust. Sophie polnud sellest kunagi aru saanud.

Ja keegi ei seadnud kahtluse alla tema kuulumist või mittekuulumist sellesse maailma. Kõikide nende tavaliste suhtumine temasse oli mingi segu distantsihoidmisest, hoolitsusest ja liialdatud austusest. Temasse, Sophiesse, lesesse, kelle poeg on ratastoolis – need epiteedid olid saanud tema kaitsekilbiks. Ja ta tahtis, et nii see ka jääks, et kaitsta Albertit ja ennast. Omaette hoiduvaks, lähisuheteta, paljaks väliskestaks, isikupäraselt isikupäratuks – kõik selleks, et keegi ei hakkaks huvi tundma ega küsimusi esitama.

Cadillac keeras kiirteelt ära metsa. Puud kasvasid hõredalt, päikesekiired immitsesid läbi lehestiku. Nad sõitsid hea tüki maad edasi.

Siis tuli vahimaja, tõkkepuu sulges tee. Kõhn mees, automaat õlal, astus välja, viipas tervituseks käega ja tõstis tõkkepuu üles. Cadillac sõitis edasi. Sophie nägi maskeeritud snaiprit puude all künkal. Mees lamas kõhuli maas ja hoidis tema autot sihikul.

Nad jõudsid metsast välja, tee läks paremaks ja viis lõpuks ülespoole loogeldes sammaste, skulptuuride, purskkaevude ja nelinurksete muruplatsidega kaunistatud väikese koorekarva lossi õuele.

Juht avas ukse, Sophie astus välja. Vaade oli võimas. All laius paks ja tihe rohelus nii kaugele, kui silm seletas. Kaugemal mäed ja selle kõige kohal lasuv niiske lämmatav kuumus.

Hallide pükste ja valge särgiga mustajuukseline mees tuli uksest välja auto poole.

„Sophie?” küsis ta.

Nad tervitasid teineteist tugeva käepigistusega. Ignacio Ramirez oli mingil seletamatul moel ilmetu, võimatu oli temast aru saada. Naeratus ta huultel tundus ehtne, aga silmad väljendasid muud, pilgus oli midagi võltsi. Juuksed olid mustaks värvitud, nahk kahvatu ja valge särgi sees pungituv kõht andis tunnistust lodevusest ja halbadest toitumisharjumustest.

„Tule,” ütles mees ja osutas käega majast eemale.

Don Ignacio pani ta istuma elektrimootoriga golfiautosse ja juhtis selle siis oma valdustesse, näitas ja selgitas. Nad möödusid tarandikust, kus üks kaelkirjak, mõned sebrad ja kaks jõehobu tühjusesse jõllitasid. Loomad paistsid olevat lausa masendunud. Tenniseväljakud, ujumisbasseinid ja kosed, ja helikopteri maandumisplats koos selle juurde kuuluva helikopteriga. Kõikjal relvastatud valvurid.

Sophie märkas silmanurgast, kui uhkelt juhtis don Ignacio elektriautot läbi oma ajast ja arust Disneylandi. See oli hingetu ja tühi. Täis nii tugevat negatiivset energiat, et Sophie võis peaaegu selle lõhna tunda. Ja miski selles energias ütles talle, et ta ei peaks siin olema, et ta peaks siit otsekohe ära sõitma, põgenema, siia oli ohtlik jääda, see negatiivsus on nakkav, teeb haigeks.

Nad istusid suures elutoas. Helehallist graniidist kiviseinad, aknad suured ja massiivsed, heledaks peitsitud puitkonstruktsioonid, mis kõike koos hoidsid. Sügavad ja kallihinnalised laiad sohvad. Ruum meenutas Põhja-Ameerika stiilis jahimaja, nagu oleksid nad viibinud mingis peenes suusakeskuses. Sophie istus sügava sohva serval, don Ignacio tugitoolis.

Valge pintsaku ja mustade pükstega kelner tõi joogid ja suupisted, pani need lauale ja lahkus diskreetselt toast.

Ignacio sirutas käe ja võttis klaaskausist pähkleid.

„Ootame veidi,” ütles ta ja sõi oma pähkleid.

Toa teises otsas läks uks lahti. Sophie nägi Alfonse Ramirezt lõdval sammul üle toa tema poole tulemas. Valendav naeratus, helepruun nahk, mustad juuksed. Mees jättis varju peaaegu kõik enda ümber, ta lihtsalt oli selline, kogu valgus minu peale.

„Me oleme tuttavad,” ütles Alfonse Sophiele oma laia naeratusega.

Ei, nad ei olnud tuttavad, nad ei tundnud teineteist üldse. Aga Sophie oli meest kohanud tookord „Musträstas”, kui kõik oli vastu taevast lennanud. Kui Vene gangsterid olid Jensi poolsurnuks peksnud, kui Mihhail Asmarov ja Klaus Köhler nende elu päästsid, kui Hector ja Sophie ees seisnud mees olid ühe venelase ära tapnud, ise sellest tõelist naudingut tundes.

Sophie tõusis püsti, Alfonse suudles teda kombekohaselt mõlemale põsele, istus siis nurgadiivani käänukohta ja laiutas käsi..

„Stockholm,” ütles ta. „Seal muudkui juhtub!” Seejärel kõkutas ta naerda, naeru vaibudes läks ta rõõmsameelselt hoiakult üle kaastundlikkusele.

„Kuidas Hectoril läheb?”

„Tal läheb hästi.”

Alfonse noogutas.

„Rõõm kuulda. Ma olen mures olnud ja mu onu samuti.”

Alfonse osutas don Ignacio poole, kes ei paistnud eriti murelik. Tema tühi pilk reetis pigem seda, et tema arvates oli kõik muu peale tema teisejärguline ja ülearune.

„Ja nüüd oled sa siin, Sophie,” ütles Alfonse.

Sophie võttis tema sõnu kui vihjet asja juurde asumiseks, aga Alfonse tõstis käe.

„Nüüd oled sa siin,” kordas ta. „Tulid meid rahustama ja kinnitama, et kõik on nii, nagu olema peab. Võib-olla hakkad paluma ajapikendust, võib-olla räägid loo sellest, et teil on asjad jälle käima läinud, et meie ärid lähevad peagi jälle vanaviisi edasi.”

Mehe hääletoon oli külm, ta hoiak oli muutunud.

„Aga meile on kõik teada,” jätkas ta. „Me teame, et sa oled võtnud ühendust paljude Hectori ärikontaktidega, kinnitanud neile, et kõik on endiselt kontrolli all, et Hector varjab ennast, aga muidu on ta täies jõus. Seda oled sa teada andnud. Oled palunud aega ja mõistmist, oled lubanud, et äri hakkab õitsema, kui olukord rahuneb ja normaalseks muutub. See on olnud su ülesanne ja sa oled seda hästi täitnud.”

Alfonse tõstis nimetissõrme.

„Aga vahest on Hector Guzman surnud? Või nii kõvasti vigastatud, et ei suuda rääkida? Ja Aron võitleb, et seda väikest ärikest vee peal pidada? Olen ma õigel teel?”

Alfonse jäi vait. Don Ignacio sõi oma pähkleid, aeglasemalt kui enne, ühekaupa, nagu oleks esimene peotäis ta nälja vaigistanud.

„Mis see maksma läheb?” küsis Sophie.

Alfonse muigas arusaamatuses, aga pingutas, et paistaks vastupidi.

„Maksma?” küsis ta.

„Jah, maksma.”

Don Ignacio viskas pähkli suhu.

„Maksma, mis asi?” küsis ta.

„Lõpetamine,” ütles Sophie.

„Mille lõpetamine?” küsis Ignacio.

„Teiega koostöö lõpetamine.”

„Kuidas? Kas alatiseks?” Uus pähkel lendas suhu.

Sophie ei vastanud.

Don Ignacio näoilme väljendas pettumust, ta mälus ja pomises midagi vaevukuuldavat oma keeles, hääletoon tundus põlglik.

„Kas mina peaksin hinna määrama?” küsis don Ignacio.

Sophie ootas.

„Sellel pole kindlat hinda,” jätkas don Ignacio.

„Kas peaks olema?” küsis Sophie.

Don Ignacio kehitas õlgu.

„Ei, muidugi mitte.”

„Kuidas me siis teeme, puhtteoreetiliselt?” küsis Sophie.

„Teoreetiliselt,” pomises don Ignacio peaaegu sosinal.

Ignacio ja Alfonse vahetasid kiiresti pilke.

„Hectori vend Eduardo Guzman hukkus traagiliselt Biarritzis paar päeva tagasi,” teatas Alfonse monotoonselt.

Toas läks pimedamaks.

„Keegi tahab teilt midagi, keegi tahab teile midagi öelda.”

Alfonse jääsinised silmad püüdsid tabada Sophie pilku.

„Te peate ju kedagi silmas, Sophie?” jätkas ta.

„Sellel pole mingit tähtsust,” ütles Sophie.

Alfonse muigas.

„Ära karda. Kes see oli?”

„On mitu varianti.”

„Aga kõige tõenäolisem?”

Sophie andis alla.

„Võib-olla sakslased, või siis keegi muu,” ütles ta.

„Hanke omad?”

Sophie noogutas vaevumärgatavalt.

„Miks just Hanke?” küsis don Ignacio.

Jutuajamine oleks toimunud justkui käsikirja järgi, kumbki mees teadis täpselt, millal oli teise kord rääkida.

Sophie ei kehitanud isegi õlgu, ta lihtsalt istus ja ootas.

„Viimati said nad ju võidu?” Don Ignacio naaldus tahapoole.

„Nad tahavad midagi saada,” ütles Sophie.

Don Ignacio kergitas kulme.

„Nad tahavad midagi saada,” kordas ta teatraalselt ja tõstis jala üle põlve.

Sophie märkas tema musti madalaid kingi, mis olid kulunud ja räpased, sokid liiga lühikesed, ja lapikest paljast kahvatut jalasäärt.

„Mida nad siis tahavad?” jätkas Ignacio. Nüüd rääkis ta nagu kooliõpetaja, kes tahab ettemääratud vastust kätte saada.

„Kõike, nad tahavad kõike, oletan ma.”

„Yes,” ütles Ignacio, nagu oleks Sophie õige vastuse andnud. „Nad tahavad kõike. Ja see, Sophie, võib olla hinna mõõduks, kui te soovite meid maha jätta.”

Ignacio kummardus veidi ettepoole, hakkas rõhutatult selgelt sosistama.

„Meie aitasime Hankel Eduardo Guzmani Biarritzist üles leida.”

Sophiet tabas salvav ja valulik, läbilõikav külmus.

„Teile esitatud pakkumine tuleb nii meilt kui ka Hanke omadelt, vaata sellele niimoodi,” jätkas Ignacio.

Sophie märkas, et ta põrnitses don Ignaciot. Ignacio vastas põrnitsemisele lõbustatud ilmega.

„Just nii, Sophie. Selgemini ma ei saa seda öelda: lõpetage oma mäng ära, laske Eduardo Guzmani surmal viimaseks jääda… Lõpetage oma äri.”

Ignacio hõõrus suunurka, pilku Sophielt pööramata.

„Saad sa aru, millest jutt käib? Suudad sa jälgida, mõistad sa seda keelt? Saad sa ikka sõnadest täpselt aru?”

Sophie ei vastanud.

Maailm lennuki akna taga oli algul helesinine, lõputu ja külm. Siis läks see tumedaks ja sulgus.

Ignacio töötas Hanke omadega koos, nad olid tapnud Eduardo Guzmani, nad tahtsid Hectorit välja suitsetada. Ja tema, Sophie, peab veenma Aronit põlvili langema ja üle andma kõik, mis neil on. Mida ei juhtu iialgi. Aron võitleb viimase hingetõmbeni, selline on ta loomus.

Sureb veel inimesi.