Читать книгу Teine poeg. Sophie Brinkmanni triloogia. Teine raamat - Alexander Söderberg - Страница 3

(Stockholm)

Surnukeha lebas parkettpõrandal kõhuli, nuga oli torgatud abaluude vahele ja mehe kõrval maas lebas vooditekk. Mees oli alasti, või peaaegu alasti, oli jätnud oma elu samal moel, nagu ta siia ilma oli tulnud, kui mitte arvestada jalas olevaid valgeid spordisokke.

Antonia Miller pidas aru selle üle, mida ta nägi. Kohas, kust nuga sisse oli läinud, polnud peaaegu üldse verd. Ja siis mehe asend? Antonia kükitas maha ja uuris laipa igast küljest. Oli teda pussitatud siis, kui ta voodis magas? Võib-olla oli ta üles ärganud ja põrandale kukkunud, kus ta siis lõpuks suri? Või oli ta tapetud põrandal…

Fotoaparaadi sähvatus pimestas Antoniat, sellele järgnes palju kiireid sähvatusi. Tehnik tegi ülestähendusi, tundus, et ta ei lõpeta kunagi. Antonia tõusis püsti, laskis pilgul ruumis ringi käia. Pilt: Elvis baarmenina, James Dean, Humphrey Bogart ja Marilyn baarileti ääres. Teisel seinal, kummuti kohal, oli määrdunud pleksiklaasi all raami sees plakat: korvpallimeeskond, palju tähti ja triipe, trükitud autograafe – Harlem Globetrotters 1979.

Männipuust raamaturiiul, kus olid mõned vanad Räpase Harry ja Charles Bronsoni filmid ning lisaks veel ports pornovideoid transvestiidiseksiga.

Antonia luges oma tagataskust võetud märkmikust ülestähendusi. Surnud mehel polnud nime. Korteriomanikuks oli naine, kellel oli ilmselt tosinajagu muidki elamispindu kesklinnas ja lähiümbruses.

„Mina olen valmis,” ütles tehnik ja lahkus toast.

„Aitäh,” pomises Antonia.

Sammud ta selja taga vahetasid omanikku. Antonia pööras ümber.

Tema ülemus, Tommy Jansson, seisis uksel ja põrnitses laipa. Ta oli endaga halva ilma kaasa toonud, nii igatahes tundus, temast õhkus külma ja tema musta nahktagi õlgadel oli sulanud lund. Ta oli toonud endaga ka midagi muud – ärritusega segatud stressiseisundi, oma alalise kaaslase.

Tommy osutas pöidlaga selja taha ja sisistas ärritunult:

„See kuradi tänav on ju ühesuunaline. Tulin valelt poolt, pidin parkima kahe kvartali kaugusele ja jala tulema!”

Ta ütles seda nii, nagu oleks tänav tehtud ühesuunaliseks üksnes tema kiuste. Tommy vahtis Antoniale otsa, võib-olla ootas ta vastust, kinnitust või vähemalt mingisugust toetust. Aga midagi selletaolist Antonialt ei tulnud.

„Mida sina siin teed, Tommy?” küsis ta selle asemel.

Küsimus oli asjakohane. Tommy käis nüüdsel ajal väga harva kuriteopaigal.

„Kuulsin sellest raadiost, juhtusin lähedal olema,” pomises ta vastu. Siis osutas ta laibale.

„Kas sa võid selle enda peale võtta, Antonia?”

„Jah, ma olen ju siin?”

„Lõpuni välja, pidasin ma silmas,” ütles Tommy.

„Jah.”

„Sa nurised, et sul on liiga palju tööd,” jätkas Tommy.

„Ei, ma ei nurise,” ütles Antonia.

Antonia ja Tommy lahkusid korterist üheaegselt. Lifti vana mehhanism krigises alla esimesele korrusele logistades.

Antonia Miller ja Tommy Jansson kitsal pinnal tihedalt koos. Nad ei klappinud omavahel kuigi hästi. Neil polnud eriti millestki rääkida, kui nad nüüd kahekesi krigisevas liftis seisid. Õnneks Antonia teadis, et Tommy naine oli ALS-i suremas.

„Kuidas Monical läheb?”

Tommy pilk oli maas, ta tõstis pea ja uuris Antoniat, nagu otsides tema küsimuses mingit tagamõtet.

„Muutusi ei ole.”

Tommy vastus oli nii lühike ja viisakalt valjuhäälne, et Antonia tundis kõhus süütorget.

Lift jõudis esimesele korrusele. Tommy lükkas võreukse nagu eraldusjoone kõrvale ja surus end esimesena välja. Daamide ettelaskmine tema kui ülemuse põhimõtete hulka ei kuulunud.

Lumehelbed olid raheks muutunud, kui nad Sofiagatanile astusid.

„Näeme vist õhtul,” ütles Antonia.

„Võib-olla,” pomises Tommy ükskõikselt, kirus ilma ja tüüris paremale.

Antonia vaatas talle järele ja siis üles tumeda külma taeva poole, mis oli oma kraanid avanud ja puistas nüüd neile väikesi jääkuule kaela. Antonia võttis hoogu ja sukeldus tormi, ruttas oma autosse ja viskus esiistmele. Rahesadu läks ägedamaks, trummeldas vastu auto plekk-katust. Ta jäi veidikeseks istuma, enne kui võtit keeras ja auto käivitas. Ventilaator töötas täiskäigul, et tuuleklaasi sisepinnalt uduhägu hajutada. Seejärel hakkas ta sõitma, möödus Tommyst, kes majaseinte äärde hoidudes südilt edasi rühkis, käed sügavalt tagi taskutes; kehahoiakust oli näha, et mees kannatas.

Antoniale polnud mõttessegi tulnud pakkuda, et ta võiks Tommy tema auto juurde sõidutada.

*

Mehe eesnime hääldati nagu inglise pikkusühikut – või nagu ühe Ameerika trompetimängija nime. Aga tema vanematel puudusid inglise juured ega olnud nad ka kunagi erilised džässisõbrad olnud. Nad olid diplomaadid, kes pidasid tähtsaks, et lastel oleksid rahvusvahelised eesnimed. Ingmarssonide suguvõsas olid kõik diplomaadid, olid olnud sugupõlvede kaupa. Kõigil olid mitterootsilikud nimed: John, Cathrine, Sandy, Ted, Sam, Molly. Milesi noorema venna nimi oli Ian ja ta oli ristinud oma lapsed Sallyks ja Jackiks. Suguvõsas valitses mingi skandinaavialik Kennedy-kompleks: edukus, valge suvemaja, purjepaat, hoolikalt seitlisse kammitud juuksed, oskus end maksma panna ning fantastiline võime maailma eest oma siseelu varjata. Selle asemel näidati seda ohtramalt pinnapealset olelemist, kus kokteilikonversatsioon ja muu banaalne seltskondlik loba nende elu koos hoidis.

Ka Miles oli diplomaat olnud. Aga selles maailmas oli ta esimesest hetkest peale kaotaja olnud. Tal polnud mingit arusaamist neist ühistest seltskondlikest reeglitest, mis olid kõigile teistele justkui nii enesestmõistetavad.

Tema karjäär tegi vähikäiku. Ta alustas kõrgelt, ronis aga nobedalt ja kindlalt allapoole. Ankara suursaatkonnast Makedooniasse Skopjesse, sealt Moldaaviasse Chişinăusse ja lõpuks Sudaani Khartoumi, mingile udusele ametikohale, millest keegi midagi arvata ei osanud.

Reegleid järgides oli ta abiellunud naisega, kes oli üsna kenake, kellel oli ülikooliharidus ja piisav vestlemisoskus. Millega Miles aga arvestada ei osanud, oli see, et naisele hakkas Miles aja jooksul meeldima … ja ta tahtis meest mõista. Miles kohkus hirmsasti.

Niisiis läksid nad lahku. Milesi endine naine leidis kiiresti ühe Bromma hambaarsti ja jäi rasedaks.

Diplomaadisuguvõsa üritas Milesile tuleviku asjus nõu anda. Milesi kannatus katkes. Ametivahetus oli ainus võimalik lahendus ning ta hankis endale töökoha välisministeeriumist ja diplomaatiast nii kaugele kui võimalik. Selleks sai politseimaailm. Diplomaadid ja politseinikud: vastandid, vastaspoolused igal võimalikul moel.

Perekond lõpetas temaga rääkimise. Pettumus oli tohutu, kuid niisama tohutu oli ka Milesi kergendustunne.

Nüüd oli Miles Ingmarsson neljakümne viiene, üsna sportlik ja sitke tänu igaõhtusele harjumusele enne magamaminekut kätekõverdusi ja kõhulihaste harjutusi teha. Tal olid tumedad hallisegused juuksed ning tema näos ja silmades oli möödunud aegade filmitähtedele omast sarmi. Kõike temas varjutas aga tema rüht, mille vajutas kühmu mingi nähtamatu mure, mida isegi Freud poleks osanud ära seletada, liiati siis Ingmarsson ise.

Ta oli täielikult sõltuv stripparitest. Need parandasid tema enesetunnet ja ainult stripibaari miljöös võis ta tõeliselt lõõgastuda. Feminiinsusest hoovav soojus, see, et ta võis neid veidi vaadata – nende rindu, kehavorme, naiselikkust. Ta ei käinud seal seksi pärast. Pigem mingi väändunud turvatunde saamiseks, mida tal polnud õnnestunud kuskilt mujalt leida. Ja Jumal teadis, et ta oli seda igalt poolt tikutulega otsinud. Alkoholist, hašišist, toidust, kehalisest liikumisest, hasartmängudest. Mitte miski ei mõjunud nii hästi kui striptiis. Ta käis stripiklubis viis päeva nädalas, aasta ringi, iga ilmaga.

Nüüd istus ta seal pimedas nurgalauas ja jõllitas kõhetut silikoonrindadega naist, kes esitas postitantsu viletsa elektroonilise idaeuroopa popmuusika saatel. Naine oli kehv tantsija. Miles oleks tahtnud naisele öelda, et tal pole vajagi tantsida, ta võiks selle ära jätta ja lihtsalt niisama seista, veidi end hõljutada…

Pintsakutaskus vibreeris telefon.

„Jah?”

Tommy Jansson keskkriminaalpolitseist tundis huvi, mida ta teeb.

„Söön lõunat,” vastas Ingmarsson.

„Tahad sa minu juurde tööle tulla?”

Naine tiirles liiga jõuliselt ja tasakaalutult ümber läikiva posti..

„Okei,” ütles Ingmarsson ja vaatas meelelahutust edasi.

Väljumine stripiklubist keset selget päeva tähendas seitsmesekundist häbitunnet. Seitse sekundit kulus selleks, et avada uks, astuda välja, lasta uksel sulguda ja minema kõndida, võttes vastu möödujate näoilmeid. Pervert.

Miles sumpas hommikupoolikul sadanud pehmes lumes. See oli aetud sõiduteelt kõnniteele hangedesse, et jalakäijad end surnuks kukuksid, peaasi, et autodel hea liikuda oleks.

Ta hoidus majaseinte lähedale, õngitses mantlitaskust suitsu, surus filtri huulte vahele ja süütas tulemasinaga. Tõmbas mahvi, läks edasi, suits põletas kopsu augu, enne kui ta selle jälle välja puhus. Seejärel kaks kiiret sügavat mahvi üksteise järel, et suitsuhimu rahuldada ja sigareti hävitustööst naudingut tunda.

Viimased aastad oli ta jõlkunud majanduskuritegude üksuses. Seal uuris ta ebahuvitavaid juhtumeid, mis harva mingi lahenduseni viisid. See oli täiesti okei, polnud tarvis pingutada.

Aga Tommy Jansson oli helistanud. Tommy tahtis kokku saada, Tommy tahtis rääkida. Klara kvartali pubis toimus sinivilkurite õhtu, kus võmmid tavatsesid koos käia. Täna õhtul olid kohal isegi kiirabi omad ja tuletõrjujad – kogu sinivilkurite kamp. Tuldi kokku ja joodi end keset nädalat täis. Miles oli käinud seal mõne korra, talle ei meeldinud. Kiirabitüübid olid arengupeetusega, pritsimehed kas juhmardid või lillad – või siis nii üht kui teist. Kolleegid, nagu teatud tüüpi võmmid visalt üksteist kutsusid, olid nii kaugel Milesi maitsest, et tal oli vastik nendega koos olla. Aga Tommy tahtis just seal kokku saada ja ta kavatses pakkuda Milesile uut tööd. Võib-olla oligi nüüd õige aeg. Milesil oli niikuinii tunne, et iga mööduv päev oli kui aeglane suremine. Ja nii oli ta tundnud juba pikka aega.

Higilõhn, äraleierdatud seitsmekümnendate hitid, vesine vaadiõlu ja üleliia ere valgus – siniste vilkurite õhtu. Miles rajas endale rahvasummas teed.

Tommy istus koos teiste tähtsate ninadega lauas ruumi kaugemas otsas. See nurk oligi mõeldud neile, võmmibossidele. Vahel juhtus mõni ebateadlik uustulnuk kogemata sinna sattuma ja maha istuma, aga see lõppes alati väga piinlikult. Kõik pubis olijad tahtsid näidata, et nad tundsid reegleid. Seda väljendati vilistades ja hõikudes.

Tommy tõstis Milesi nähes parema käe. Ingmarsson läks istuma, andis kelnerile märku, et soovib õlut. Vestlus algas seltskondlike fraaside vahetamisega, mis lõppesid kähku, sest mõlemad olid selles tõeliselt viletsad. Seejärel asus Tommy asja kallale.

„Tahaksid sa mõrvauurimise enda kätte võtta?”

„Mida see puudutab?”

„„Musträstast”.”

„„Musträstast”?” küsis Miles.

„Üht Vasastani restorani. Gangsterite tapatöö möödunud suvel. Kust Hector Guzman jalga laskis,” selgitas Tommy.

Miles noogutas. See lugu polnud kellelgi märkamata jäänud.

„Miks siis?” küsis Miles.

„Sest mul on uut uurijat vaja.”

„Miks mina?”

„Sest et sina oled vana tegija, sina tunned asja,” ütles Tommy.

„Ei, seda ma ei tunne.”

„Tunned küll.”

„Milles on konks?” küsis Ingmarsson.

„Pole mingit konksu, tahan praeguse uurija sinu vastu välja vahetada.”

„Aga milles konks on?” küsis Miles uuesti.

„Ära ole nii kuradi enesekriitiline. Meil on palju tööd, saad võimaluse sammu võrra ülespoole hüpata. Pealegi vajan ma seda naist mujal.”

„Naist?”

„Miller, Antonia Miller.”

Miles tundis teda. Ta oli kuulnud, et naine oli asjalik.

„Millal?”

„Varsti,” ütles Tommy ja lonksas õlleklaasist suure sõõmu.

„Mul on majanduskuritegudes asju pooleli,” ütles Miles. „Ma ei või oma töökaaslasi jänni jätta, mitte praegu.”

Tommy hoidis klaasi käes ja summutas röhatuse.

„Muidugi võid sa seda teha. Kogu see kamp seal on ühed kuradima sotsid. Ma tõstan su üle. Nad ei saa sittagi teha.”

Milesi ja Tommy teed olid aastate jooksul aeg-ajalt ristunud. Võiks isegi öelda, et nad olid olnud pooleldi semud. Nüüd ei olnud nad mõnda aega kohtunud ja Milesi arvates oli Tommy muutunud kuidagi kibedamaks.

„Aga Miller?”

„Ära sina tema pärast muretse,” kähistas Tommy.

Miles vajus mõttesse. Ta ei leidnud ettepanekus ei head ega halba, aga nii see tavaliselt oligi. Kõik oli ühtviisi hall ja igav.

Kelner tõi räpakalt üle ääre loksutatud õlle, pani selle lauale, klaasialus läks märjaks.

Miles võttis lonksu, Tommy kulistas kolm suurt sõõmu.

„Tahad veel üht?” küsis Tommy, liiga palju gaasi kõris.

Miles raputas pead. Tommy röhitses.

*

Antonia seisis baaris veidi kaugemal. Ta nägi Tommyt ja üht teist meest ega süvenenud sellesse kuigivõrd. Nad kohtusid Tommyga peaaegu iga päev, töötasid koos ja vaidlesid vahel tühja-tähja üle. Peamiselt selle üle, et Antonia oli liiga innukas ja Tommy püüdis teda tagasi hoida. Nii pidigi see olema, Tommy oli tema ülemus.

Aga nende suhted olid mingil põhjusel ummikusse jooksnud. Antoniale tundus, et Tommy oli viimaste kuudega muutunud, ta oli terav ja üleolev, tema meeleolu kõikus ning ta vihastas kergesti. Antonia tundis, et Tommy kontrollis teda pidevalt, takistas tema tööd. Pealegi haises ta peaaegu iga päev alkoholist. Tõenäoliselt oli põhjuseks pingeline elu surmahaige naisega. Aga Antonial oli kõrini mehe halbade külgedega kohandumisest. Kuigi ta teadis, et tal oli neid külgi endalgi. Oli täiesti selge, et Tommy arvates oli Antonia tülikas inimene, paljud arvasid nii. Ta oli oma tahtmistes tüütu, tarmukas ja kangekaelne. Aga mida ta teha sai? Pidi ta alla andma?

Antonia oli kasvanud armastust täis kodus. Igal juhul tahtis ta nii seda mäletada. Aga selles armastuses leidus ka hirmu tõe ees. Sosistamist ja vaitjäämist, kui ta omavahel jutlevatele täiskasvanutele lähenes. Võib-olla kartsid ta vanemad, et niinimetatud tõde oleks tema väikestele kõrvadele liialt karm ja jõhker. Iseendast polnudki see eriti oluline. Aga nende lapsepõlveaegsete sosistamiste tõttu oli temas välja arenenud peaaegu koleeriline vajadus teada saada. Milles iganes asi ei olnud, tal oli vastuseid vaja, et saaks elada ja hingata.

Ja aastate jooksul oligi ta saanud palju vastuseid. See oli kiirendanud tema karjääri, teda tunti hea uurijana. Aga ühtäkki tundus, et kõik oli seisma jäänud, vastused ei tulnud nii kiiresti nagu tavaliselt. Tommy oli hakanud sosistama, kui ta lähenes, nii Antoniale igatahes tundus. Ja ta tahtis teada, miks.

Ta vaatas jälle nurgalauas istuvate meeste poole. Tumedajuukseline tõusis püsti, surus Tommy kätt ja lahkus lauast. Mees tuli tema poole, nende pilgud kohtusid, kui ta Antoniast möödus. Ta tundis mehe ära, mees töötas majanduskuritegudes. Üks neist tuhandest oma unistustes pettunud meestest, keda ta oli näinud tulemas ja minemas. Mees eristus tollest pundist riietumisstiili poolest, 1980. aastate snoob. Teksad ja mustad nahast brogue’id jalas, ilus särk kalli tallevillast kampsuni all. Õhuke beež mantel käsivarrel. Temas oli mingit väsinud elegantsi…

Antonia vaatas politseinike, tuletõrjujate ja kiirabirahva seas ringi, otsis rahvahulgast Ulfi. Ulf oligi ainus põhjus, miks ta baari oli tulnud. Ulf oli treenitud kriminaalpolitseinik – Ludvikast pärit Dalarna poiss, sõnakehv ja heasüdamlik. Antoniale lihaselised politseinikud tavaliselt erilist muljet ei jätnud. Talle meeldis, kui mees oli voodis sihikindel, väikeste veidrustega ning oskas suud pidada… ja see, et ta oli loomult heasüdamlik.

Antonia märkas Ulfi, Ulf märkas teda. Nad tegid ühe dringi, rääkida polnud millestki. Seejärel sõitsid nad taksoga Sundbybergi, mehe koju, hästi puhtasse kahetoalisse, kus WC-s oli healõhnaline teeküünal. Ulf…