Читать книгу Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat - Alexander Söderberg - Страница 2

(Praha)

Sophie oli vee all.

Maailm ülal oli udune ja ähmane. Sophie lamas vannis liikumatult. Süda hakkas kiiremini taguma. Ta võitles pinnaletõusmisrefleksiga. Hapnikuvaegus levis kogu kehas. Kõris ja rinnus oli tohutu surve, valu rebis ja katkus liigeseid ja siseelundeid. Kõik temas nõudis veepinnale tõusmist. Aga Sophie Brinkmann lamas edasi, sõdides vastu oma impulssidele. Ta karistas ennast, teadmata õieti, mille eest. Selle hõbehalli ängistuse ja valu taga oli midagi muud, midagi vaevumärgatavat… Punane valgusetriip. Nauding. Kibemagus nauding. Enesevihkamine… enesepiinamine. Valu andis ajutist naudingut, ajapikendust…

Ta jõud hakkas raugema. Huultest kadus tunnetus… Silmades oli tunda tugevat survet. Surmahirm jõudis kohale. Liigesed tuksatasid, nägu tõmbles. Kogu ta sisemus pöördus pahupidi.

Ainult natuke veel…

Pulss tagus meeletult ja keha oli jõudmas vaakumisse. Kõik ohusignaalid kisendasid. Mõtted muutusid häguseks, teadvus põrkus kadumise ja taastumise vahel. Seejärel läks kõik ühtäkki mustaks, kui ta teadvuse kaotas. Hingamisrefleks taastus, Sophie tõmbas kopsudesse vett ja ärkas üles, murdis end veepinnale, haaras vanniserval oleva käteräti ja surus selle näole, köhis ja oksendas vett. Ta hingas ja sai natuke õhku. Valu oli kirjeldamatu. Ta kisendas rätikusse, aga summutas valukarjed nii hästi, kui suutis, ja püüdis hingamist taastada. Tegi pinnapealseid hingetõmbeid, väikeste õhusõõmudega. Kõri ja kopsud põlesid.

Ta kallutas pea taha, käsivarred vanniservadel, ja hingas rahulikumalt. Kopsud täitusid õhuga, vabastav hapnik liikus aeglaselt ta kehasse ja siseelunditesse… Kirjeldamatu rahuldustunne hiilis ligi ja embas teda. Ta nautis, kuulas kraanist tilkuvat vett. Sulpsatused kajasid pikkade intervallidega, ilma järjekindluse ja rütmita… Ta nägi laes väikesi pragusid, veidi kooruvat värvi. Ta pööras pead. Ukse küljes riidepuul rippus Sonia Rykieli kleit…

Kopkopkop. Koputused uksel kajasid väikeses vannitoas vastu, väljast kostis Alberti hääl.

„Ema? Tee kiiresti, te peate varsti sõitma hakkama.”

Kokteiliõhtu sumin. Joogid voolasid. Väike smokingutes neljaliikmeline orkester mängis bossat. Diplomaadid, ärimehed, ärinaised ja mõned poliitikud, ühtekokku sadakond külalist tungles ja ajas juttu Rootsi Suursaatkonna peosaalis Tšehhi pealinnas.

Sophie püsis oma šampanjaklaasiga eemal ja jälgis pilguga Sanna Renbergi. Ruumi teises otsas tegi Miles Ingmarsson sedasama.

Heledate lühikeste juustega, vormikas ja piduriides Sanna liikus läbi rahvahulga. Tema sihiks oli Carl Hagman, kes vestles keset ruumi oma kolleegidega.

Sanna jõudis Hagmani juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Carl naeratas ja läks tasakaalust välja, kui oli naisest kiire hindava pilgu üle libistanud…

Tore…

Sophie vaatas käekella.

Mõte oli selles, et Carl Hagman tuli õigel ajal välja saada. Tema šampanjaklaasi lisatud uimasti pidi hakkama mõjuma kolmekümne minuti pärast. Seejärel pidi ta kustuma.

Carli kaks kolleegi, mees ja naine, püsisid oma ülemuse kõrval. Need tuli eemale juhtida.

Sophiel tuli võtta mees ja Milesil naine.

Nad jalutasid kumbki eri suunda.

„Tere,” naeratas Sophie. Mees pöördus ümber ja lõi näost särama.

Peoruumis oli kitsas, kõik seisid tihedalt üksteise kõrval. Samal ajal, kui Sophie ja Miles Carli kolleegidega vestlesid, liikusid nad märkamatult ringiratast, kuni kolleegid jäid lõpuks seisma seljaga oma ülemuse poole. Sophie nägi, kuidas Sanna Carl Hagmani neist eemale väljapääsu poole juhtis.

Kolm minutit hiljem kohtusid nad välistrepil. Carl pomises ja naeris, kui Miles teda trepiastmetest alla aitas. Sophie ja Sanna tulid järele.

Selle asemel, et lahkuda saatkonnast peaukse kaudu, keerasid nad paremale, avasid koodilukuga ühe ukse, läbisid mingi väiksema kontoriruumi ja peatusid järgmise koodilukuga ukse ees. Sophie lõi sisse neljanumbrilise koodi, avas, hoidis ust lahti ja lipsas teistele järele.

Nad laskusid teisest trepist saatkonna keldrisse. Carl Hagman jäi uimasti tõttu kiiresti nõrgemaks. Nad kiirustasid läbi koridori, kõik aitasid kordamööda Hagmani tõsta ja lohistada.

„Halloo!?”

Nad pöördusid ümber. Lähenes valvur. Topeltlõug, tume ülikond, käes raadiosaatja.

„Mida te teete siin all?”

„See sell kustus seal üleval ära,” naeratas Miles.

Valvur uuris teda.

„Sa oled see arvutimees vä?”

„Jah, ja see siin magab minu toas oma peatäie välja…”

„Mitte pikalt, saatkond peab kolme tunni pärast tühi olema, sellised on reeglid.”

Valvur pöördus Sophie ja Sanna poole.

„Teid ma ei tunne.”

„Me oleme koos Rootsi ärimeeste delegatsiooniga,” ütles Sophie. „See siin on meie ülemus.”

„Te ei tohi kõrvalisi isikuid niiviisi ringi vedada. Külalised peavad jääma määratud kohtadesse.”

Valvur oli üpris ninakas. Miles noogutas.

„Jah, ma tean, arusaadav, aga see siin hakkas seal üleval riidu kiskuma, nii et vaata seda nagu päästeaktsiooni.”

„Riidu või mitte, sitta mul sellest,” ütles valvur. Nüüd oli ta kõva kutt.

„Kuidas palun?”

Valvuris võis märgata ebakindlust.

„Sa ei tohi külalistega ringi tiirutada, nagu pähe kargab,” ütles mees.

„Mida sa enne ütlesid?” küsis Miles.

„Sellel pole mingit tähtsust,” üritas valvur.

„Sa oled üks osa sellest saatkonnast,” ütles Miles. „See tähendab, et sina, nagu me kõik, kes me siin töötame, hoolitseme selle eest, et see, mida me esindame, näeks ontlik ja viisakas välja. Kas ka see on sinu jaoks ainult sitt?”

Valvur raputas pead.

„Sel juhul sobib sulle mingi muu töö. Kas räägin turvateenistuse ülemaga?” ütles Miles, seekord vaiksemalt.

Kõik ootasid.

„Tahad sa seda?”

Aeg tiksus. Valvur kõhkles. Seejärel pomises ei ja kadus.

Nad kiirustasid lühikesest trepist alla. Carli seisund muutus halvemaks, jalad nõtkusid kordamööda. Lõpuks jõudsid nad tugeva metallukse juurde. Miles viskas võtme Sophiele, kes luku avas ja ukse lahti tegi.

Sophie astus põiktänavale ja näitas ennast. Automootor käivitus. Kiviräbu krabises kummide ja asfaldi vahel, kui hall Volkswagen Passat nende juurde veeres.

Sophie avas tagaukse ning Miles ja Sanna aitasid Carli autosse. Sophie läks ümber auto ja istus esiistmele.

Rooli taga istus suur venelane Mihhail Asmarov. Ta heitis pilgu Sophiele.

„Kõik läks hästi,” vastas Sophie küsimusele, mida Mihhail polnud esitanud.

Mihhail sõitis välja teele. Nad elasid siit kiviviske kaugusel, väljaku ääres, lääne pool Karli silda.

Carl Hagmani suust voolas sülge ja ta kingad lohisesid põrandal, kui Miles ja Mihhail teda läbi korteri vedasid.

Albert istus ratastoolis külalistetoa ukse ees.

„Albert, ütle Carlile tere,” sõnas Miles.

„Tere, Carl, oled jälle purjus? Ma olen sinus pettunud,” ütles Albert.

„Lõpeta, Albert,” noomis Sophie.

Albert naeris, samuti Miles.

Hagman heideti külalistetoa kaheinimesevoodile ja tal võeti riided seljast.

Sophie käes oli kolm süstalt ja kolm klaasampulli.

„Kus Sanna on?” küsis ta ja täitis esimese süstla.

„Ta vahetab riideid,” ütles Miles, kes pani üles kaamera statiivi.

Carl Hagman oli vaid aluspükste väel. Sophie istus tema kõrvale voodiäärele, otsis tema käsivarrest veresoont ja torkas nõela sisse. Polnud näha mingit reaktsiooni.

Nad olid Carl Hagmani hoolikalt kontrollinud. Ta esindas täna õhtul saatkonnas omaenda väikest ettevõtet, mis oli spetsialiseerunud rahvusvaheliste andmebaaside kokkusobitamisele. Koostööd tegevatel ametiasutustel oli vaja kasutada üksteise andmebaase üle riigipiiride. Hagmanil oli nutikas programm, mille nimi oli „Links” ja mis tegutses, nagu nimigi ütles, lülina erinevate arvutikeelte vahel. Tema hiljuti loodud rakendus viis kokku riikide maksuametid ja globaalsed pangatoimingud. See oli see, mida nad tahtsid…

Sophie tõstis Carli silmalau üles ja uuris pupilli. See tõmbles.

„Ta ärkab kohe üles,” ütles Sophie.

Miles tõmbas endale röövlisuka pähe.

Sophie täitis klaasampullist teise süstla ja surus vedeliku Hagmani küünarõndlasse.

Carl Hagman oli oma arvutiprogrammiga edu saavutanud ja tal oli silmapiiril lepinguid, uus villa linna põhjaosas ja naine, kes oli mehe endaga võrreldes ülekohtuselt ilus. Lapsed lähevad erakooli, Carl Hagman hakkab vastu võtma riiklikke ülesandeid… Ta oli või sees. Tal oli palju kaotada.

Sophie tõmbas nõela välja.

„See teeb ta füüsiliselt toimivaks, aga ta ise pole teadlik sellest, mis toimub.”

Miles noogutas.

Carl Hagmani pomin valjenes, nagu näeks ta und.

Sophie tõusis püsti ja võttis kolmanda süstla.

„Selle annad sa talle siis, kui te valmis olete, siis on temaga kõik jälle korras.”

Sanna tuli tuppa, seljas vaid püksikud, sukahoidja ja võrksukad, muidu alasti.

Sophie kallistas teda kähku, nende põsed riivasid üksteist.

„Soovin edu,” ütles Sophie vaikselt ja lahkus toast.

Sanna istus voodiservale, kohendas sukapaela.

„Ma armastan sind, Sanna,” ütles Miles sukkmütsi seest kaamerasse.

Sanna kummardus voodis lamava mehe poole.

„Ma armastan sind, Miles,” ütles ta ja pistis oma rinna Carl Hagmanile suhu.

Carl põrnitses teda.

Miles pildistas.