Читать книгу Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat - Alexander Söderberg - Страница 5

(Toscana)

Piiniad lõhnasid raskelt, õhtune õhk oli soe ja tihke.

Hector Guzman, seljas mungarüü, istus kloostrivärava kõrval pingil ja nägi, kuidas küla poolt tuleva auto tuled teed valgustasid. Sonya ja Leszek ei tohtinud kloostri territooriumile astuda, see oli üks reeglitest, mis kloostrivend Roberto oli seadnud, kui ta Hectoril end seal varjata lubas.

Ta oli elanud munkade juures viis kuud. Elanud nende lähedal, aga kogu aeg omaette. Ta võis osaleda igapäevases töös ja istuda pealtvaatajana palvustel. Hector võis koos nendega süüa ja tal oli oma isiklik kong. Aga ta polnud üks nende seast. Hectoril oli munkadega ühist ainult niipalju, et ka tema ei omanud mitte kui midagi, hoidus välismaailmast eemale nagu nemadki ning püsis ööd kui päevad kloostri maaalal. Aga selle põhjused olid tal täiesti vastupidised kloostrivendade omadele.

Kõik ajasid teda taga… Politsei, konkureerivad grupeeringud. Ralph Hanke, Saksa ettevõtja Münchenist oma suure kriminaalvõrgustikuga. Ignacio Ramirez, Kolumbia narkokuningas. Nad tegid Hectori kõrvaldamiseks koostööd ja neil oli edu olnud. Nad olid röövinud tema poja Lothari ja tema nõuandja Ernst Lundwalli, kellel oli ülevaade kõigist Hectori ettevõtmistest. Hankel ja Ignaciol oli lihtne Hectori ärid ja kontaktid iseendale ümber suunata…

Laternate valgus muutus tugevamaks, auto tuli üle künkaharja. Kostis nõrka mootorimürinat.

Ralph Hanke… See mees oli tapnud Hectori isa ja venna, tõenäoliselt ka Hectori armastatud Sophie Brinkmanni, saatnud Hectori koomasse ja röövinud tema poja. Hanke oli ära võtnud kõik, mis oli Hectori oma, ja teda jõhkralt alandanud…

Mida peaks tegema sellise mehega? Ideid oli lõputult. Need hoidsid Hectorit öösiti ärkvel ja võtsid ära kogu valguse. Isegi sellises kohas nagu see siin. Metalne kättemaksuiha pööras ta sisikonna pahempidi. Tung vastu virutada… Tappa see tõbras… Tappa kõik need tõprad, kes selle talle korraldasid. Verejanu oli otsatu. Sellel oli raua, vihkamise ja astelpõõsa maitse.

Aga lõpuks, kui ta kättemaksumõtted kõrvale lükkas ja mõistus korraks maksvusele pääses, jäi alles vaid üks, Lothar…

Hector langetas pilgu. Mungarüü, sandaalid, kruus jalge all. Maapind on püha, kuhu iganes inimese jalg ka astub, ütles vend Roberto.

Enne seda, kui Hector siia saabus, enne seda, kui ta end siia kloostrisse peitis, oli ta olnud peaaegu pool aastat koomas. Kui ta silmad lahti tegi, märkas ta, et ta oli muutunud. Ta esitas lõputult igasuguseid keerulisi küsimusi. See tekitas probleeme, vähemalt lühiajalisi. Otsused ei tulnud enam nii kiiresti kui varem. Pikas perspektiivis võis see hea olla. Aga pika perspektiiviga polnud tal kunagi mingit suhet olnud. See suhe oli tekkinud alles siin, kloostris. Hector ei suutnud otsustada, oli see hea või halb. Peale selle tundis ta midagi veel. Nagu oleks tema tundeelu tugevnenud, kogu tundeskaalal. Ta arvas aru saavat, kuidas teatud asjad omavahel koos seisavad. Et on olemas mingi ühtsus, mingi seos, nagu oleks kõige kohal üks looja. Ja sealt kaugelt, teiselt poolt piiri, kuulis ta alati üht häält. Vahel vaikset pominat, vahel selgesti arusaadavat. Hääl rääkis temaga ja kõige muu olemasolevaga. Hector ei suutnud jagada seda nägemust vend Roberto ega teiste kloostri munkadega. Ta ei tahtnud teada, mida keegi võis sellest arvata… mida see talle endale teha võis… Hectoril oli oma isiklik süü, see oli ilmselge. Pool tema perekonnast oli tapetud tema tõttu. Sophie Brinkmann oli tapetud tema tõttu… palju soppa paljude teiste inimeste eludesse… Tema tõttu.

Süütunne oli kogu aeg tagataustal, tahtis õhu kätte, tahtis välja pääseda. Aga hoolimata sellest, et ta seda mõistis, õnnestus tal see maha suruda, hoida see endast eemal… See oli igapäevane võitlus, et mitte lasta sisse liiga palju valgust. Sest siis läheks kõik põrgusse.

Autotuled pimestasid, kui Alfa Romeo pööras ja Hectori ette seisma jäi. Uksed avati, uksed suleti.

Leszek ja Sonya istusid kahele poole tema kõrvale. Hector näitas, et ta tahtis midagi Leszeki käest saada. Leszek õngitses välja väikese sigari ja välgumihkli. Hector pani sigari põlema ja pahvis mõnda aega mõnuga. Nad istusid vaikides, kõik kolmekesi.

„Kas Aldo Moretti teeb äri Ignacio Ramirezega?” küsis Hector ettevaatlikult, justkui tähendanuks eitav vastus sellele küsimusele kõige lõppu.

Sonya ulatas talle ploki.

Hector luges kaks rida. Ülemine oli ühe tavalise Itaalia restorani või pitsabaari nimi. Selle all panga nimi. Banco Popular General S.A.

Hector luges panga nime veel korra. Ta tundis selle ära. Selle omanik oli Don Ignacio. Offshorepank, mille kaudu Hector oli aastaid rahasid liigutanud.

„See on Ignacio oma pank,” ütles ta kergendusega ja puhus pahvaku suitsu.

Leszek muigas, Sonya muigas.

„Mis me teeme?” küsis Hector ja tõmbas oma sigarist paar mahvi.

„Läheme sinna restorani või sinna, kus see koosolek toimub. Kui keegi Don Ignacio lähedastest on seal, siis võtame ta kinni,” ütles Leszek.

„Lähedastest?”

„Keegi, kes talle midagi tähendab, kes on Ignaciole väärtuslik, keegi, keda me saame kasutada Lothari vastu vahetamiseks.”

„Kui kedagi sellist ei tule?”

Tekkis hetkeline vaikus. Siis ütles Sonya:

„Siis on mokas. Tuleme sealt ära.”

Hector heitis veel kord pilgu paberitükile.

„Kas see on ainus abinõu?” küsis ta.

Sonya ja Leszek ei vastanud. Küsimus oli liiga suur. See plaan oli puhas õnnemäng. Õnnestumisvõimalus oli väike ja habras. Nad kõik kolmekesi teadsid, kui halvas olukorras nad olid. Mitte mingit võimu, ei mingeid vahendeid. Ainult lootus, et tekib mingi võimalus. Võibolla veab.

Hector tõusis püsti, tõmbas paar mahvi ja heitis sigari maha, seda kustutamata. Ta tõmbas kapuutsi pähe ja vaatas Sonyat ja Leszekit.

„Aitäh,” sosistas ta neile, tõmbas käed mungarüü varrukatesse ja läks väravast sisse, tagasi kloostri poole.